Sissejuhatus
Kallid sõbrad, tervitan teid Püha Antoniuse künkal, Kaarli kiriku historitsistlike võlvide all ja õnnitlen meid kõiki Pühalaulu kooli 10. õppeaasta lõpetamise puhul. See on olnud erakordne kirikulaulu kümnend, mis oma õpetlikkuses ületab kaugelt muusika piirid. Lisaks emakeelsele kirikulaulule on meie teadmuse territoorium avardunud jumalateenistusliku elu süvenenud elamise ja sellest võrsuvate tugevate osadussuhete seniavastamata aladele. Oleme kümme aastat järjepidevalt, päevast päeva ja nädalast nädalasse keskendunud eestikeelsele kirikulaulule isegi siis, kui tee on olnud kitsas ja okkaline. Suur tänu kõikidele kaasteelistele!
Emakeelse kirikulaulu teemal on Pühalaulu kooli kümne aasta praktikast sündinud mitmeid publikatsioone. Muusikalises plaanis on neist mahukaim „Eesti laulupsalter“, mis ilmus Eesti Kirikute Nõukogu väljaandena aastal 2020 ja mille toimetaja oli Tiina Karin. Tänases ettekandes tuleb pikemalt juttu teisest mahukamast kogumikust, mis on praeguseks jõudnud umbes poole peale. Tegu on raamatuga „Maarjamaa õhtupalvused“, mille esimene prooviväljaanne ilmus aastal 2016. Oleks hea, kui te võtaksite kõik kiriku sissepääsu juurest raamatu, sest me hakkame peagi seda sirvima ja kell kuus laulame üheskoos sellest vesperit. [Ettekande lugejatel palun kasutada raamatu elektroonilist versiooni, mille ilmavõrgu viide rakendub raamatu pealkirjal klikkides.]
Kümne aasta jooksul on ilmunud mitmeid tunnustust leidnud teaduslikke uurimusi nii emakeelse proosatekstilise kirikulaulu ehk pühalaulu, kui ka koraalilaulu ehk hümnilaulu teemal. Neist võiks esile tõsta kahte artiklit: „Prosoodiast meloodiani – eestikeelse Piibli proosatekstil põhineva ühehäälse a cappella kirikulaulu ehk eesti pühalaulu metodoloogia“, mis ilmus aastal 2017 ajakirjas Mäetagused ja väga mahukas värske uurimus „Eesti emakeel ja koraaliviiside rütm“, mis publitseeriti ajakirjas Res Musica möödunud aastal.[1] Ma ei hakka siinkohal esitama loetelu kõikidest Pühalaulu kooli tööga seotud publikatsioonidest. See teave on leitav minu bibliograafiast Eesti Teadusinfosüsteemis etis.ee ja nimetatud artiklite täistekstid ning muudki huvitavat saab kätte Kirikulaulu kooli raamatukogust.
Eraldi tuleb mainida 2018. aasta metoodilist juhendit „Neli esimest sammu emakeelses pühalaulus ehk lühike pühalaulu õpetus, mille abil saab igaüks ühe tunniga teha tulemuslikult algust Pühakirja tekstide süvenenud ja palvemeelse muusikalise lausumisega“, mille toimetas Arno Humal. Oluline töö on olnud audiovisuaalsete õppematerjalide koostamine ja publitseerimine. Esimene osa ilmus aastal 2020 ja praeguseks on kogunenud juba üksteist õppevideot sarjas „Kirikulaulu kool“, kogumahus umbes kümme tundi. Kõik õppevideod on priilt kättesaadavad YouTube keskkonnas. Ei saa jätta esile tõstmata käesoleval aastal ilmunud trükist „EELK Jumalateenistuse käsiraamatu lauldavad psalmid paastuaja pühapäevadeks“, mis ilmus koos pikema eessõnaga. Samuti väärib märkimist „Suomalainen laulupsalttari (Kokeiluversio nro 1)“. See sisaldab soomekeelseid psalme 1–6 koos antifoonidega, valikut psalmitoone ja soomekeelset versiooni litaaniast „Valgusel on nimi“ (Valkeudella on nimi). Selle väljaandega oleme avanud eestikeelsest pühalaulust õpitud teadmuse ülekandmisega teistes keeltes pühalaulu repertuaari.
Tänase ettekande olen jaganud neljaks osaks. Esmalt püüan sõnastada neli olulisemat tõdemust, milleni Pühalaulu kooli töö esimene kümnend on juhatanud. Seejärel kaardistan väljakutsed, mis minu nägemust mööda seisavad Pühalaulu kooli, aga ka kogu emakeelse kirikulaulu ees. Kolmandaks sirvime koos raamatu „Maarjamaa õhtupalvused“ prooviväljaannet. Lõpetuseks püstitan hüpoteesi, millega tahan tulevikus edasi töötada ja millega loodan sütitada diskussiooni religioonisotsioloogilises, religiooniantropoloogilises ja muusikateaduslikus teaduskirjanduses, aga ka kirikusisestes ning üldrahvalikes aruteludes.
Neli tõdemust
Esimene tõdemus. Mul on olnud eesõigus tegeleda nii võõrkeelse kui emakeelse kirikulaulu laulmise, uurimise, komponeerimise, õpetamise ja propageerimisega pea kolmkümmend aastat. Möödunud sajandi üheksakümnendate aastate algusest tegelesin muusikatööga Kaarli koguduses, mille tipphetkedeks olid „Jõulumüsteerium“ (1993) ja „Ülestõusmispühade müsteerium“ (1994). Alates armumisest gregooriuse laulu 1995. aastal ansamblis Schola Gregoriana Tallinniensis Toivo Tulevi juhatusel, on kirikulaul olnud minu igapäevane, keskne ja põhiline tegevus, mille kõrval olen teinud ka muid töid. Nende aastakümnete jooksul päevast päeva teemaga tegeledes on kujunenud minu paleus kirikulaulust ja see aeg on eostanud esimese keskse tõdemuse, mis kristalliseerus Pühalaulu kooli esmakümnendi jooksul.
Me oleme luterlikus traditsioonis harjunud taipama kirikulaulu ennekõike kui oreliga saadetud koraali, vähemal määral ka vaimuliku oreli saatel lauldud jumalateenistuse osi, kirikukoori lauldud, valdavalt mitmehäälseid koorilaule ja solisti esitatud ning enamasti instrumentaalsaatega soololaule. Pangem tähele, et kõikides nendes tegevustes on kirikulaul justkui teiste erialaspetsialistide nii-öelda sekundaarne tegevus, osake nende ettevõtmistest – ta on osa kirikumuusikast. Koraali saatmisega tegeleb õppinud instrumentalist, organist, kes on enamasti ka kirikulaulu ja/või koorijuhtimist õppinud. Liturgilisi lauldavaid osi laulab vaimulik, kes on pastoraalse koolituse läbinud teoloog ja on paremal juhul saanud kas klassikalistele vokaalsolistidele ja/või koorilauljatele mõeldud hääleseadet. Kirikukoori juhendab vokaalmuusikalise hariduse saanud koorijuht, kes võib ühtlasi olla ka organist. Enamasti õpetab ta repertuaari, mille erinevus ilmalikust muusikast seisneb ainult laulu tekstis. Kompositsioonilised võtted ja stilistika, mida kasutatakse kirikukooride repertuaaris, esinevad kõik ka ilmalikus koorimuusikas. Seepärast ongi kirikukoorilauludel tihtipeale oht hakata kõlama nagu „vaimulike sõnadega ilmalikud koorilaulud“. Eriti kui tekstist hästi aru ei saa. Vokaalsolist, kes kirikus esineb, on enamasti klassikalise häälekooliga. Tema vokaalstilistika põhineb peamiselt klassikalisest ja romantilisest, mõnevõrra ka barokkajastust pärineval repertuaaril. Kokkuvõtteks võib öelda, et kirikus kõlabki kaunis muusika – kogudus laulab oreli saatel, vaimulik laulab, koor laulab ja solist laulab. Kõik tundub justkui olevat korras. Aga tegelikult ei ole, sest kogu selle laulmise juures puudub kirikulaulu erihariduslik puudutus. See ongi Pühalaulu kooli esimese kümne aasta üks olulisemaid tõdemusi – kirikulaul on kirikumuusikas totaalset erikäsitlust vajav diskursus, mis nõuab selle sügavuti mõistmise ja tervikliku ning täiuse poole püüdleva rakendamise jaoks muust repertuaarist eristuvat ja spetsiifilist lähenemist. Kirikulaulu terviku jaoks on vaja nii psalme, hümne kui vaimulikke laule (Ef 5:19, Kl 3:16). On vaja kõiki kolme: proosatekstilist kirikulaulu ehk pühalaulu, stroofilise värsstekstiga kirikulaulu ehk koraali ja vabažanrilist kirikulaulu. Aga kõik algab Naatsareti Jeesuse palveraamatust ehk psalmidest. Kirikulaulu õppimine ei ole ennekõike muusika õppimine, vaid hoopis Sõna õppimine. Sellest lähtuvalt on kirikulaulu spetsiifika ilmalikust vokaalkunstist olemuslikult erinev ja seda tuleb ka eraldi õppida. Samuti tuleb eraldi õppida kirikulaulu õpetamise metoodikat ja didaktikat. Muidu võimegi ennast avastada kirikumuusika maailmas, kus kõlavad vaimulike sõnadega ilmalikud laulud. Kirikulaul ei ole pelgalt osa kirikumuusikast. Ühehäälne ja ilma saateta kirikulaul on kogu kirikumuusika lähtepunkt, alus ja tuum, millest tuleb ülejäänud kirikumuusika mõtestamisel tõukuda. See on nii üldajalooline kui muusikateaduslik fakt. Mitmehäälsus ja instrumentaalmuusika, nii nagu me seda lääne kultuuris täna tunneme, on sündinud ühehäälsest kirikulaulust ja valdavalt just pühalaulust. Omandades aina kirkaimaid „värve“ ja tugevamaid „maitseid“, on mitmehäälsus ja instrumentaalmuusika unustanud oma eaka esiema – ühehäälse ja ilma saateta kirikulaulu. Emand kirikulaul on jäänud unarusse, sest ta ei suuda konkureerida „pikantsete maitsetega“, mida pakub mitmehäälsus ja efektne instrumentaalmuusika, rääkimata siis veel popkultuuri muusikalistest virvatuledest. Kui me käsitleme kirikulaulu ainult ühe kirikumuusika haruna, siis lahutame ennast teadlikult kirikulaulule kvintessentsiaalsest sõnapõhisest muusikalisest lähenemisest. Ikka ja jälle on oluline tuletada meelde lätteid ja allikaid ning küsida: „Kust me tuleme ja mis on see osa kirikumuusikas, mis tingimusteta kaitset vajab?“ See hoiaks kogu kirikumuusikat värskena ja suudaks ehk ära hoida selle niivõrd harukordse ja eristuva muusika põhjendamatu ilmalikustumise.
Teine tõdemus. Me oleme harjunud kirikus kuulma ohtralt erinevaid Pühakirja tõlgendusi ja seletusi. Ideaalis põhinevad need seletused Pühakirja õpetlaslikul uurimisel ja kiriku õpetusel. Siiski on kõik need seletused rohkem või vähem subjektiivsed ja sõltuvalt teoloogilise hariduse tasemest ning klerikaalsest sõnaosavusest on võimalik esitada vägagi erinevaid tõlgendusi. See on Pühakirja uurimise paratamatu kaasanne ja vallandab tihtipeale lahkhelisid kirikus. Samuti on enamus koraalitekste paremal juhul Pühakirja parafraasid, aga enamasti lihtsalt vagaluule. Puhta, täht-tähelise Jumala Sõnaga veedetakse jumalateenistusel suhteliselt vähe aega.
Mina kui kognitiivse muusikateaduse areaalis toimetav hümnoloog olen teostanud massiliselt kirikulaulu salvestiste mõõtmisi, et uurida muusika objektiivseid parameeteid: heli kõrgust, heli vältust ja heli valjust. Seda tehes oli suurim ahaa-elamus, et sõnal on olemas objektiivne väärtus. Sõna objektiivne väärtus on tema kõla, sest see on tõepäraselt mõõdetav. Pühalaul on erakordne fenomen, sest selles ei eeldata eriti tavapärast inimlikku tõlgendamist. Jumala Sõnal endal lastakse kõneleda ja kui üldse midagi uuritakse, siis seda, kuidas Jumala Sõna meie peale mõjub. Pigem võib aga öelda, et kohad on vahetunud: mitte meie ei uuri Jumala Sõna, vaid Jumala Sõna uurib meid. Kuna Pühalaulu kooli jumalateenistustel lauldakse Pühakirja tekste ajaliselt üsna pikalt, siis on kalleid sõnu nii palju, et need ümbritsevad meid kõikjalt. Kogu kiriku ruum on täis õhus hõljuvaid armsaid ja väärtuslikke sõnu. Olles pühalaulu abil lendu lastud, on mõned sõnad kergemad ja langevad alla aeglasemalt. Need hõljuvad hellalt ja laskuvad lahkelt meie peadele ning õlgadele. Teised on raskemad ja tuhisevad etteheitehoos meie peale nagu meteoriidid. Mõned aga tõusevad otse taevasse. Vähe sellest, sõnad lähevad ka meist igas suunas läbi. Isa Peter Allan nimetab seda „jumalasõnas kümblemiseks“ või „ligunemiseks“ (soaking in the Word of God). Püha Vaim tõlgendab Jumala Sõna tema objektiivsest väärtusest lähtuvalt – tema kõlast lähtuvalt. Tõlgendus on sügavalt isiklik ja ometi osaduslik. See on pühalaulu saladus. Pühalaulu kooli kümneaastane praktika on veenvalt tõestanud, et selline jumalateenistuslik kooslus, milles inimese roll on viidud miinimumini, võib avada täiesti uusi ja senitundmatuid vaimulikke saladusi. Jumalateenistus, mis selliselt sünnib, on nagu Jeesuse särk, „õmblusteta, kootud ühes tükis ülalt alla.“ (Jh 19:23) See on ideaal, mida oma tarkusega juba teoks ei tee!
Kolmas tõdemus. Eesti kirikulaul ja kogu meie professionaalne muusikakultuur on sündinud ja kujunenud kahe üsnagi agressiivselt dominantse indogermaani keele, saksa ja vene keele, mõjusfääris. Saksa ja vene keelemuusikad on kaasa toonud muusikalise mõtlemise diskursuse, milles eesti keelemuusika on paremal juhul vaene kostiline, kes püüab püüdlikult „isanda“ ilmemängu jäljendada. Indogermaani ja eesti keelemuusika orgaaniliselt lihtsalt ei ühildu. Seetõttu võib vabalt olla, et eesti keelemuusika ei ole loomulikul kujul kirikulaulus veel oma pärisosa pälvinudki. Me justkui rahuldume raasukestega indogermaani keelemuusika vürtsikatest roogadest, samas kui meie oma eesti keelemuusika on värske, lõhnava leivana ahjus ootel. Pühalaulu kooli kümneaastasest praktikast selgub, et on mäekõrgune vahe, kas laulda eesti kirikulaulu või laulda saksa, ladina ja inglise kirikulaulu pelgalt eestikeelsete sõnadega.
Nii kirikumuusika, kui sekulaarne muusika on mõlemad kütkestavad fenomenid. Neid ei tasu liiga kergekäeliselt omavahel vastandada. Siiski on kirikumuusika oma intentsioonilt ilmalikust muusikast olemuslikult erinev. Kirikulaul on omakorda kirikumuusika sees selgete tunnuste ja eripäradega olem. Oma erilise sõnatundlikkuse ja sellega kaasneva vastutuse tõttu vajab kirikulaul tugevat sisemist vaimulikku kvaliteedikontrolli. Sõna väärtus on nii suur, et igasse sõnasse tuleb kirikulaulus suhtuda kui inimesse. Teda tuleb armastada. Sõna tuleb armastada – isegi sidesõna. Arvo Pärt on klaveripalast „Für Alina“ rääkides öelnud, et selles muusikas on justkui igal rohuliblel lille staatus. See passib nii väga hästi pühalaulu ja kogu keelerütmipõhise kirikulaulu kohta. Võõrkeelsete rütmide järgi eestikeelsete sõnadega laulmine (tuntud ka kui koraalide rütmiseerimine) võib küll olla hoogsalt sütitav ja muusikalis-esteetiliselt nauditav, just see, mille poole pürib kogu sekulaarne muusika, aga see on emakeelse sõna suhtes ebaõiglane. Sellise laulmisviisi propageerimine kirikus on diletantlik ja barbaarne. Selle tagajärjel võivad laulja ja kuulaja kaotada kirikulaulule nii omase, olulise ja unikaalse tekstiseose. Laulja ja kuulaja ei saa täiuslikult ning terviklikult tajuda kirikulaulu sõnalist narratiivi, sest muusika rütm ja liigselt fragmenteeritud fraseerimine lihtsalt ei toeta seda. Vähe sellest – see lausa segab loo jutustamist!
Olukorras, kus nii muusikateaduse kui helikunsti vahenditega on eesti keelemuusika erilisus veenvalt esile toodud, on minu meelest äärmiselt vastutustundetu ja ebaprofessionaalne „ässitada“ mõne võõrkeele prosoodiast sündinud rütmiseeritud koraaliviis, mis võib iseeneses olla üks tore viis, eestikeelse teksti kallale. Eriti kurb on, kui seda teevad eesti kirikulaulu tuleviku eest vastutavad muusikud ja vaimulikud. Minu jaoks on see traagiline. Puhtmuusikaliselt võib nõnda isegi populaarsust saavutada. Paraku on sellel aga ilmselged sekulaarse muusika tunnused. Leidlike muusikaliste kujundite ning muusikaliste efektide abil püütakse äratada kirikulaulu pühalikus retseptsioonis ilmalikku muusikalist tundeelamust. See on pigem muusikakeskne, mitte aga sõnakeskne. See on rohkem kire- kui armastusekeskne. Koraalide rütmiseerimine sellisel kujul on paraku üsna harimatu tegevus, mis ei arvesta hümnoloogia ega teiste muusikateaduse distsipliinide süvatasandilt võrsuvat teadmust originaalmeloodiate kujuteldava, ent tegelikkuses vägagi küsitava ajaloolise autentsuse ja eesti keele erilisuse kohta. Eestikeelset koraali saab edukalt rütmiseerida emakeele keelerütmi arvestades. See laul ei jää oma hoogsuselt ja haaravuselt kuidagi alla saksa viiside rütmikale. Probleemiks on aga asjaolu, et resultaat ei pruugi piisavalt kõditada kirikumuusiku ambitsioonikust ja/või artistlikku edevust.
Neljas tõdemus. Kümme aastat Pühalaulu kooli on ümber lükanud valearusaama, nagu ei saaks pühalaulu ja ka ilma saateta koraalilaulu kogudusega laulda, sest see olevat tavalisele koguduseliikmele muusikaliselt üle jõu käiv. Pühalaulu kool koosneb valdavalt tavalistest koguduseliikmetest. Sageli jõuavad meie hulka just need, kes tahavad laulda, aga ei ole nii-öelda koorilaulu materjal. Keelerütmipõhist ühehäälset kirikulaulu on võimalik laulda ka suurema rahvahulgaga, kusjuures ilma dirigendi sekkumiseta. Võtmesõnaks on tekstirütmipõhiselt ja sisemise veendumusega laulev eeslaulja või liturgiline koor. Õppides ära kirikulaulu ühe keskse põhitõe – kuulata, kuula ja kuule, saab eeslauljate innustatud emakeeles laulvast kogudusest isereguleeruv muusikaline organism. Seal on rõõmu nii laulmisest, kui teiste kuulamisest. Ma olen aastatega taibanud, et raske on liturgilises areaalis leida midagi liigutavamat, kui Jumala sõna laulev inimene. Kui lasta Vaimul selliselt töötada, saab inimene oluliselt parema võimaluse keskenduda lauldava teksti narratiivile ja minna „sõna sisse“ või „teksti sisse“, olla tegelane Jumala loos. Ülistus ja palve saavad uue mõõtme, sõna mõõtme, milles on lisaks pikkusele, kõrgusele ja laiusele veel ka neljas mõõde, ulatuvus (Ef 3:18). Tõepoolest, kui läheneda laulmisele eelkõige tekstikeskselt, siis on ka suurema rahvahulga laulmise sünkroniseerimine võimalik, sest tekstirütmi tunnetust ei pea hakkama eraldi õpetama. See on juba emapiimaga kaasa antud. Tekstikeskselt ehk narratiivselt lauldes ei kao kirikulaulu muusikaline väärtus. Pigem saab ta seda juurde, sest tekib uutmoodi muusikaline tunnetus, mis erineb oluliselt senikogetust.
Nelja tõdemuse kokkuvõtteks võib öelda, et Pühalaulu kool on kümme aastat otsinud emakeelset uut laulu, on selle leidnud ja elavaks laulnud. Püüdlus on kandnud vilja. Oleme võinud kogeda midagi sellist, mis arvestab traditsiooni tarkust, aga ei piirdu traditsiooni tuima või paremal juhul pisut varieeritud jäljendamisega, vaid märkab midagi kvalitatiivselt uut, mida pole varem märgatud ja mille uuenduslik väärtus on selgesti tajutav ning kogetav. Eesti keelemuusika metoodiline rakendamine pühalaulus ja koraalilaulus ning selle järjepidev jumalateenistuslik praktiseerimine on teinud selle võimalikuks. Minu sisetunne ütleb, et sealt kust kõik see on tulnud, on veel küllaga avastamata uut laulu.
Väljakutsed
Mis võiks siis olla Pühalaulu kooli järgmiste aastate olulisemad ülesanded? Minu peamine kutsumus ja siiraim unistus on avada eesti rahvale psalmilaulu teadmus, mis ei oleks pelgalt emotsionaalselt ning muusikaliselt kütkestav ja/või vaimulikult innustav, vaid ka sügavalt emakeelepärane ja psalme laulvaid inimesi ühendav. Kusjuures ühendav element ei oleks mitte ainult elamuslik, vaid ka ortograafiline. Psalmilaul oleks nagu osa keelest. See looks eelduse, et Vainupeast Rõugeni ja Kihelkonnast Narvani võiksid eesti keelt kõnelevad ristiinimesed laulda koos mistahes psalmi Naatsareti Jeesuse palveraamatust. Üks hakkab lauldes palvetama ja teine saab kohe ühineda. Lauljate hulga kasvades kosub vaim ja tärkab ramm! Sellelaadse ühendava psalmilaulu teadmuse avastamine ja rakendamine vajab aga enamat kui muusikaline kirg ja psalmilaulu entusiasm. See vajab uusi kasulikke teadmisi, mille saamiseks on helde Isa meile kinkinud oskuse teha teadustööd ja kasutada selle tulemusi Jumalariigi töö hüvanguks. Kujutage endale ette vaimulikku potentsiaali, mis peitub Eesti erinevates servades ühetaolise printsiibi järgi psalmide laulmises, mis pealekauba võtab arvesse meie emakeele eripärasid. Kes suudaks peatada Naatsareti Jeesuse palveraamatu sõnadega emakeeles ühiselt laulvat Jumala rahvast? Et see potentsiaal saaks vallanduda, peaks seda võimaldav meetod olema rakendatud Eestimaa keskses kirikulaulu kogumikus – EELK Laulu- ja Palveraamatus. Selline meetod on olemas. Tegu on kursiivse ehk silbilise psalmilaulu meetodiga. Termin „silbiline“ on sündinud Mart Siimeri õhutusel ja kaasabil, et asendada mõnevõrra raskesti mõistetavat terminit „kursiivne“. Paraku ei ole seegi termin täiuslik, sest „süllaabiline“ ehk „silbiline“ on meloodilise stiili nimetusena gregooriuse laulus juba kasutusel. Silbilise ehk kursiivse eestikeelse psalmilaulu meetodi otstarbekus on teaduslikult verifitseeritud, meetod on selgelt sõnastatud ja praktikas veenvalt kinnistatud. Õigesti rakendatud meetod ei piirdu ainult keelepärase kooslaulmise soodustajana, vaid on ka tõhus Pühakirja süvendatud lugemist ja selle õppimist soosiv vahend. See lihtne, loogiline ja üllatuslikult vägagi eesti keele pärane süsteem sai kaugest, lääne kiriku suulise pärimuse ajastust teadustöö abil ellu äratatud ja Pühalaulu koolis uuesti tegelikkuseks elatud. Paraku lükkas lauluraamatukomisjon selle meetodi mitme alternatiivettepaneku ja „salajase hääletuse“ (sic!) põhjal 2020. aasta jaanuaris kõrvale. See on ka põhjus, miks ma lauluraamatukomisjoni töös enam ei osale. Pärast seda, kui komisjon minu emakeelse pühalaulu elutöö seni olulisimat avastust piisavaks ei pidanud, polnud mul sellesse töösse enam midagi ligilähedaseltki väärtuslikku pakkuda. See võimaldas aga veel rohkem pühenduda Pühalaulu koolile ja kirikulaulu süvatasanditele. Sellest lähtubki Pühalaulu kooli lähiaastate olulisim ülesanne – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhtkonnale, kirikuvalitsusele ja piikoplikule nõukogule on vaja edukalt selgitada ühtse, üle-eestilise psalmilaulu printsiibi olulisust. Lauluraamatukomisjon on kirikuvalitsuse üks komisjone ja vastutus selle töö eest lasub võrdselt ka kirikuvalitsusel. Minu arvates ei tohiks ükski kiriku komisjon ega juhtstruktuur asetada ennast olukorda, milles ta seisab piirava jõuna Jumala rahva ja Jumala Sõna vahel, tehes takistusi ühe ilmselgelt hästi toimiva Pühakirja õpetamise meetodi rakendumisel. Palun palvetage, et see veenmine korda läheks!
Pühalaulu kool peab minema edasi erinevate materjalide koostamise ja publitseerimisega. Ma pean eriti tähtsaks kolme suunda: (1) jätkata kirikulaulu kooli õppevideote koostamist; (2) püüda paari aasta jooksul lõpetada raamatu „Maarjamaa õhtupalvused“ koostamine; (3) laiendada Pühalaulu kooli jumalateenistuslikku elu ja hakata lisaks tunnipalvuste muusikale tegelema ka missamuusikaga. Selle esimesed viljad on juba valmis ja ka publitseeritud. Nüüd oleks vaja pühalauluga missa viia praktikasse. Me peame otsima võimalust, kuidas hakata pidama missasid, mis järgiksid Pühalaulu kooli senist liturgilist praktikat. Valdav osa laulutekste olgu Pühakirja tsitaadid ja kogu jumalateenistus, väljaarvatud jutlus, olgu ainult lauldes. Selleks on meil võimalus olemas – Pühalaulu koolis on nüüd juba kolm preestrit. Hiljaaegu sai preestripühitsuse meie sõber Ahti Udam.
Ma pean ülioluliseks, et Pühalaulu koolis õppinud kantorid püüaksid alustada pühalaulu tegevust oma koguduste juures. Esimesed pääsukesed selles vallas on juba olemas. Alles hiljuti võisime tunnustada aktiivset pühalaulu huvi ja sisukat laulmist jumalateenistusel Jüri koguduses, kus Reet Kukebal ja Tiina Köömnemägi seda tööd veavad. Siit lähtub üleskutse vaimulikele ja organistidele – uurige, kas keegi teie kogudusest käib Pühalaulu koolis või on osalenud meie koolitustel. Kui jah, siis rakendage need inimesed koguduse muusikatöösse. Kui ei, siis saatke kedagi Pühalaulu kooli. Heal tasemel ja täiesti prii kirikulaulu koolitus ootab teid teie ukselävel. „Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!“ (Js 55:1). Oleks väga rõõmustav, kui Pühalaulu kooli read täieneksid. Oodatud on kõik! Eriti asjakohane ja rõõmustav oleks kohata Tallinna ja selle lähiümbruse vaimulikke ja kirikumuusikuid, kes sooviks oma kirikulaulu oskusi täiendada. Samuti tuletan meelde, et meid ei pea palju „võrgutama“, et me tuleksime tegema pühalaulu koolitusi kogudustes üle Eesti.
Kui jaksu oleks rohkem, siis sooviks aktiivsemalt rakendada eestikeelse pühalaulu teadmust mõnesse indogermaani keelde, nt inglise või vene keelde. Olen proovinud ja võin kinnitada, et venekeelne pühalaul kõlab väga hästi! Olen kirjutamas ka ingliskeelset teadusartiklit tööpealkirjaga „Cursive cadence revisited – what can wisdom of Estonian language teach us in formula based psalmody?“ („Veelkord kursiivsest kadentsist – mida võib eesti keele nutikus meile õpetada vormelipõhisest psalmilaulust“). Selle kirjutise kaudu püüan anda edasi eripärast teadmust, mida eesti keelemuusika ja selle praktikasse rakendamine on meile õpetanud. Soomekeelse laulupsaltriga sai juba algust tehtud ja kui soome kolleegid peaks huvitatud olema, siis tuleb ka sellega edasi minna.
Suurematest teadusprojektidest on praegu alustatud kahte raamatut. „Emakeelse kirikulaulu raamat“, mille presentatsioon toimub 12. septembril 2030. aastal siin, Kaarli kirikus. Kellaaeg täpsustub töö käigus. Teise mahukama kirjutisena olen alustanud raamatu „Hümnoloogia õpperaamat kõrgkoolidele“ koostamist. See projekt seisab paljuski ajapuuduse taga, mistõttu presentatsiooni kuupäeva ei julge veel välja pakkuda. Oluline on minna hoogsalt edasi Ekilexi hümnoloogia terminibaasi arendamisega. Selle projektikonkursi raames õnnestus Eesti Keele Instituudi vahendusel saada toetust kirikulaulu mõisteruumi korrastamiseks ja täiustamiseks. Seoses sellega on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias moodustatud hümnoloogia terminikomisjon koosseisus Toomas Siitan, Mart Siimer ja Eerik Jõks.
Prooviväljaanne „Maarjamaa õhtupalvused“
Nüüd kutsun ma teid üheskoos sirvima raamatut, täpsemalt küll öeldes raamatu prooviväljaannet „Maarjamaa õhtupalvused“. [Kes loevad ettekannet, saavad sirvida elektroonilist versiooni.] Eelmine raamat, mida me siin Kaarli kirikus 12. septembril 2020 lehitsesime, oli „Eesti laulupsalter“, mis on mõeldud eelkõige vaimulikele, organistidele, kantoritele, koorijuhtidele ja ülistusjuhtidele. „Maarjamaa õhtupalvused“ on „hariliku“ koguduseliikme raamat. Kui publikatsioon kord valmib, siis on selle abil võimalik pidada õhtupalvusi läbi kogu kirikuaasta, kusjuures kogu materjal jälgib tähelepanelikult kirikuaasta pühapäevade perikoopide narratiivset kontuuri. Olen püüdnud „Maarjamaa õhtupalvused“ teha selliselt, et võimalikult vähe oleks lehitsemist – et teenistus oleks sujuv ja kogu tähelepanu ning keskendumine oleks reserveeritud ainult kallitele sõnadele. Me peame tegema kõik, mis võimalik, et seda süvenemist mitte väärata!
Raamatus on viis värvidega tähistatud sektsiooni: punane, oranž, kollane, tumesinine ja helesinine. Vastavad värvid on trükitud lehekülgede ülemistesse nurkadesse. Raamatu tagakaanel on olemas nn kõrv, millele on trükitud vespri kord. See saab olla avatud samal ajal, kui raamatut lehitsetakse. [Seda kahjuks elektroonilisest versioonist selliselt ei näe. Vespri korda vt lk 266. Raamatus ei ole leheküljenumbreid, sest tegu on pidevalt täieneva prooviväljaandega. Palun kasutage pdf-i lehitseja lehekülje numbreid. Nota bene! Selles artiklis antud leheküljenumbrid kehtivad ainult seni, kuni raamatusse uusi lehekülgi juurde tuleb.] Asetagegi raamat nõnda, et vespri kord oleks teil kogu aeg nähtaval. Ordinaariumite sektsioonis on praegu viis muusikalist komplekti. [Elektroonilises versioonis algavad ordinaariumid lk 3.] Iga ordinaariumi komplekt on muusikaliselt terviklik – alustus, salmike ja lõpetus põhinevad samal meloodilisel materjalil. See lisab vesprile strukturaalset terviklikkust. Ühe ordinaariumi komplekti puhul („Rooma“, lk 9–10), mis põhineb roomakatoliku kirikus kasutatud tunnipalve algusel, on juurde konstrueeritud ka salmike ja lõpetus. Neid osiseid rooma kirikus selle viisiga ei kasutata. Pole välistatud, et mõni ordinaariumi komplekt tuleb veel juurde, aga põhimõtteliselt ei ole see hädavajalik. Kui midagi lisada, siis võiks see olla ordinaarium eriti pidulikeks puhkudeks või siis üheksakordne Kyrie, mis mõnedes keskaegsetes uusustes asendab Suurel Nädalal alustust „Jumal, tõtta mind päästma …“. Vaadake nüüd, palun, punast järjehoidjat. Selle järgi peaksite leidma üles „Ordinaarium III „Eesti““. [Vt lk 7.]
Oranžis sektsioonis on vespri psalmid – igaks nädalapäevaks viis psalmi või psalmi sektsiooni. [Psalmid algavad lk 13.] Pühalaulu kooli 10. õppeaasta on eriti tähenduslik, sest kõikide nädalapäevade psalmid koos antifoonidega on nüüd valmis. See oli üks eesmärke, mis sai 10. õppeaasta alguses endale seatud ja aasta jooksul on juurde tulnud kahe päeva, reede (6. päev) ja laupäeva (7. päev) psalmid. Tänu olgu Jumalale! Kokku on raamatus seega 30 psalmi või psalmisektsiooni. Pühapäeva kuni reede psalmid on Pühalaulu koolis põhjalikult läbi palvetatud. Töö käigus on meloodiliselt ühtteist korrigeeritud, et saavutada hästi lauldav tulemus. Laupäeva psalmid on küll valmis, aga nende katsetamine seisab ees järgmisel, 11. õppeaastal. Iga psalmi kohta on kaks antifooni, see tähendab 60 antifooni, millest 30 on originaalsed halleluuja-antifoonid. See on Pühalaulu kooli kingitus kirikule ja rahvale.
EELK liturgilises muusikas on mind vast kõige enam hämmastanud kohutav halleluujavaesus. Väga pikka aega oli armulauaga jumalateenistuse jaoks ainult üks halleluujaviis, mis on minu arvates kahjuks üsna verevaene. Praegu on EELK jumalateenistuse käsiraamatu materjalis võimalik valida mitme viisi vahel. Kui me aga mõtleme lääne kirikulaulu varasele kihistusele 10. sajandil, siis saame rääkida enam-vähem sajast missa halleluujalaulust ühe käsikirja piires. Neist umbes 60 on algupärased ja ülejäänud on korduvad, milles halleluujasalmi viisistamiseks kasutatakse prototüüpmeloodiat. Kaheteistkümnendaks sajandiks võib aga rääkida juba enam kui neljasajast halleluujameloodiast. Siia lisanduvad veel tunnipalvuste halleluuja-antifoonid ja tava-antifoonides rohkelt kasutatud muusikalised halleluujad. Luterlikus traditsioonis võiks tinglikult nimetada sõna „halleluuja“ sisaldavat koraali ka „halleluujalauluks“. Siis võiks neid erinevates keeltes kokku lugeda vähemalt sama palju kui keskaegseid ladina halleluujalaule. See võrdlus ei ole aga päris õige, sest neid laule üldjuhul ei kasutata missas evangeeliumi lugemise eel. Üksiku, aga lõpmatult sügava sõna „halleluuja“ aina uus ja uus muusikaline sisustamine on täiesti erilaadne muusikaline ettevõtmine. Samuti on omamoodi vaimulik harjutus, mis ei lase ülistust muutuda rutiinseks ja mõnevõrra isegi automaatseks. Oleks väga vaja tuua halleluujarikkus ka Maarjamaale ja maakeelsesse kirikulaulu. Õhtupalvuste halleluuja-antifoonide raames on Pühalaulu koolis sellega igatahes algust tehtud.
Palun vaadake nüüd oranži järjehoidjat. Te peaksite leidma VI päeva, ehk reede psalmid. [Vt lk 60.] Kuna ülestõusmisaeg on selles kirikuaastas jäänud seljataha ja oleme jõudnud nelipühajärgsesse aega, siis täna kasutame tava-antifoone, mitte halleluuja-antifoone. Tava-antifoonide tekstide puhul olen nii palju kui võimalik püüdnud järgida traditsioonilist tekstikorpust ja komponeerida viisid just nendele tekstidele, mida on kirikus enam kui tuhat aastat vastava psalmiga järjepidevalt kasutatud. Antifoonid on raamatus varustatud rohelise numbriga, mis viitab antifooni leheküljenumbrile raamatus „Eesti laulupsalter“. Seal on võimalik leida teavet selle antifooni teksti päritolu kohta. Laulupsaltri esmatrükis lõppeb antifoonide raamat leheküljega 315. Kui raamatus „Maarjamaa õhtupalvused“ on viidatud suuremale numbrile, siis need antifoonid alles ootavad ilmumist laulupsaltri teises ja täiendatud trükis. Paari aastaga on materjali mõnevõrra juurde tulnud – praegu on antifonaariumi viimane leheküljenumber 368.
Kollane sektsioon on propriumi ehk kirikuaastas vahelduvate tekstide päralt. [Propriumid algavad lk 79.] Praegu on raamatus olemas kahekümne ühe pühapäeva või tähtpäeva proprium. See ei ole veel päris pool kogu kirikuaasta pühapäevadest ja pühadest, aga tubli kolmandik kindlasti. Palun vaadake kollast järjehoidjat, mis peaks teid viima leheküljele „Esimene pühapäev pärast Nelipüha, Kolmainupüha“. [Vt lk 114.] Pealkirja all on lühike mõtisklus, mis on koostatud käsitletava pühapäeva missa tekstide alusel. Tekstid pärinevad nn Karl Suure lektsionarist, mis EELK Jumalateenistuste käsiraamatus sarnaneb kõige enam, aga mitte läbivalt, esimese lugemisaasta lektsioonidele. Nagu on teada, ei ole ajalugu meieni kandnud selle lektsionaari Vana Testamendi lugemisi. Siinkohal olen teinud pisut „sohki“ ja kasutanud Püha Ambrosiuse ehk Milano riituse Vana Testamendi kirjakohti, mis on seotud vastava evangeeliumi kirjakohaga Karl Suure lektsionaaris. Minu suureks rõõmuks „tõmbuvad“ nimetatud Vana Testamendi tekstid suurpäraselt nii epistli kui evangeeliumi tekstiga ning resoneerivad samuti hästi kokku missa propriumilaulude tekstidega. Olen koostanud enamiku kirikuaasta pühapäevade kohta nn propriumilehed, millel on olemas missa lektsioonid, aga ka kõikide propriumilaulude tekstid. Kogu materjal on leitav meie kodulehel. Propriumilehti on soovitav otsida kõige uuema õppeaasta kataloogist, sest propriumilehed läbivad pidevat revisjoni.
Kollane sektsioon kannab meid läbi kogu propriumiosa: (1) Pühakiri; (2) vastuslaul ehk responsoorium; (3) hümn ehk koraal; (4) salmike; (5) Maarja kiituslaul koos antifooniga. Traditsioonilises ladina vespris on Pühakirja lugemine ehk capitulum üsna lühike. Siinkohal olen endale lubanud mõningast loomingulist vabadust ja pannud lektsiooniks kogu pühapäevase missa epistliteksti. Propriumi teine laul on vastuslaul ehk responsoorium. Tunnipalvusele kohaselt on tegu lühikese responsooriumiga, mis oma poolrefrääni sisaldava vormiga on saanud paljude lemmikuks. Ülestõusmisajal on siingi mitmeid muusikalisi halleluujarefrääne. Ladina vespris on lühikesel responsooriumil ainult üks salm. Ma ei mäleta, millest ma täpselt eeskuju võtsin, aga me olema hakanud kasutama paljusalmilist lühikest responsooriumi, mida rooma kirikus enam ei kasutata. See on osutunud vägagi kaasakiskuvaks ja liturgilist mõtet hästi kandvaks žanriks. Lühikest responsooriumi on vormelite põhjal (vt „Eesti laulupsalter“ lk S153–159) üsna lihtne koostada ja selles saab kasutada just seda teksti, mida jumalateenistuse narratiivne tervik vajab.
Pärast vastuslaulu on kord koraali ehk hümni käes. [Vt lk 115.] Ma olen püüdnud komponeerida hümnide tekstid nõnda, et need jutustaks stroofilises värsstekstis ümber käsitletava pühapäeva või püha lektsioone ja propriumitekste. Kuna vespris on koht ainult ühele hümnile, siis on nõuded selle tekstile mõnevõrra teistsugused – stroofiline värsstekst peab võimalikult hästi seostuma erinevate proosatekstidega, mida kasutatakse partikulaarsel päeval nii missas kui ka vespris. Nõnda tekib erinevate jumalateenistuste vahel mõtteline side, mis omakorda otsib ühendust eelnevate ja järgnevate päevade tekstidega. Kõik kokku hakkab resoneerima kirikuaasta majesteetlikus tekstikorpuses, milles kogu Pühakiri igas hetkes tervikuna heliseb. Kes teab Pühakirja hästi, see võib tänase koraali nii mõneski salmis ära tunda tuttava kirjakoha, nt teises salmis kasutatakse mõtteid missa Vana Testamendi lektisoonist Js 6:1–7. Kolmainupüha on selles mõttes erandlik, et üsna palju missa algupäraseid propriumitekste on pühakirjavälised. Seepärast on selles koraalitekstis püütud seletada Kolmainsuse printsiipi üldisemalt.
Pärast hümni kõlab „salmike“, mille roll ei ole liturgialoos üheselt teada. Selge pole seegi, kas „salmike“ kuulub pigem hümni lõppu või Maarja kiituslaulu algusesse. Minu arvamuse kohaselt võib see olla vajadus lõpetada hümn, millesse on kas teadmatusest või rumalusest sattunud teoloogilisi väärkäsitlusi, millegagi, mis on kindlasti täiesti õige. Seepärast on enamus salmikesi pärit Pühakirjast. Kolmainupüha on selles vallas erand. Salmike täidab justkui sama rolli, mis riimitud Kolmainu doksoloogia iga hümniteksti lõpus, ainult et kui doksoloogia on pigem ordinaarse iseloomuga, siis salmike kannab endas propriumi narratiivi.
Helesinises sektsioonis on litaaniad ja teised laulud, mis ei ole psalmid ega hümnid. [Elektroonilises versioonis algavad litaaniad lk 187.] Nende komponeerimine ja jumalateenistusel kasutamine on olnud erakordseks ja inspireerivaks õnnistuseks. Nii nagu EELK missamuusikas valitseb halleluujavaesus, on selles kahjuks ka litaaniapõud. KLPR-s on ainult kaks litaaniat! Helesinises sektsioonis on üheksa sellist laulu. Palun kõigil neid lahkelt kasutada. Kuna täna on Kristuse Pühima Ihu ja Vere püha, siis kasutame „Kristuse vere“ litaaniat, mille leiate helesinise järjehoidja abil. [Vt lk 191.]
Tutvustada on jäänud veel tumesinine sektsioon, milles on päevapalved. [Elektroonilises versioonis algavad päevapalved lk 220.] Siingi olen püüdnud olla pühakirjakeskne. Iga pühapäeva või püha kohta on vähemalt kolm palvet, millele lisandub alati korduv kokkuvõttev palve. Esimene palve on koostatud missa algussalmide, teine epistli ja kolmas evangeeliumi teksti põhjal. See on taas katse lõimida ühe pühapäeva tekste ühtsesse kangasse ja anda palvetavale rahvale võimalikult terviklik kaemus selle pühapäeva tekstide tuumast. Kui te avate nüüd raamatu tumesinise järjehoidja kohalt, siis leiategi Kolmainupüha päevapalved. [Vt lk 236.]
Kui päevapalved on lauldud, siis tuleb tagasi pöörduda punase järjehoidja juurde, et laulda üheskoos vespri lõpetus. See on kasutatava ordinaariumi lehekülje pöördel. [Elektroonilises versioonis lk 8.] Kui jõuame vespriga sinnamaale, siis märkate, nagu eelpool nimetatud, et ordinaariumikomplektid on meloodiliselt terviklikud. Sama meloodilist materjali kasutades lauldakse ka salmikest.
Praegu on raamatus 267 lehekülge. Soovigem üheskoos sellele köitele kiiret kosumist. Igaüks saab anda oma panuse, kasutades raamatut jumalateenistuslikus praktikas. Tuletan veel meelde, et elektrooniline versioon on priilt leitav Kirikulaulu kooli raamatukogust www.psalmus.eu. Paberversiooni saamiseks palun kirjutada mulle [eerik.joks@eamt.ee] või tulla Pühalaulu kooli.
Järjehoidjate ja teenistuse korra abil saate aktiivselt vespris osaleda. Ma tõesti julgustan teid seda tegema. Raamatus on täpselt märgitud, millal laulab kantor ja millal rahvas. Enamus kooslauldavaid osasid on varjutatud halli taustaga. Ka tõusmised ja istumised on raamatus kirjas. Neid ei ole vaja liiga kramplikult järgida – kõige olulisem on lasta pühalaulul enda peale mõjuda ja uurida, kuidas see Sinu hinges resoneerib.
Hüpotees
Nagu lubatud, esitan tänase ettekande lõpuks ühe hüpoteesi. Tegelesin Eesti Kirikute Nõukogus aastatel 1996–2017 religioonisotsioloogiliste uuringute läbiviimise, andmete analüüsi korraldamise ja tulemuste publitseerimisega. Mida aeg edasi, seda enam võeti uuringutes luubi alla küsimus, kuidas teha Eestis edukalt misjonitööd. Kuidas kuulutada sõnumit surma ära võitnud ja ülestõusnud Jumala Pojast kirikust võõrdunud Eesti rahvale? Kuidas leida see puuduv lüli, mis ühendaks või (võib-olla ka) taasühendaks eesti rahva ristiusuga? Tarkust kogunes selles vallas mitmest suunast, aga paraku ei järgnenud sellele kunagi reaalset, üle-eestilist kirikukultuuri tõusu. Üks viimaseid samme, mis ma selles ametis tegin, oli Pilistvere missioloogiline sümpoosion „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ 27. novembril 2017. Selle arutelu olulisim järeldus oli lihtne – me ei ole suutelised teemat nii kitsalt käsitledes tulemust saavutama. Vaja on viia religioonisotsioloogiline töö uuele kvalitatiivsele tasemele, mille vältimatu eeldus on juba saavutatud interdistsiplinaarsuse välja laiendamine. Kuna ma olen nüüd sügavalt sukeldunud indogermaani keelte ja eesti keele muusikalistesse erinevustesse ja olen eesti kirikulaulu tavapraktikast leidnud rohkem saksa keelemuusikat, kui eesti keelemuusikat, siis julgen esitada hüpoteesi, et emakeelse kirikulaulu tasandil ei ole ristiusk veel eesti rahva vaimuliku vereringe süvahoovustesse jõudnudki. Eestikeelsete sõnadega saksa kirikulaulu on lauldud „suust ja südamest“, aga keeletõkke pärast ei ole see saanud piisaval määral vaimulikku identiteeti kinnistuda. Kui aga anda endale aru kirikulaulu olulisusest ristiusus, kas võib olla, et keeletõkke tõttu on ristiusk eestlasele ikka veel „võõras usk“? Sellest kõneleb muuhulgas ka mahukas rahvakoraalide repertuaar. Miks pidi eestlane kirikulaulud ümber tegema, et need talle suu- ja ilmselt ka südamepärasemad oleksid? Kas selline keele süvatasandilt lähtuva ühenduse nõrkus võiks ehk olla puuduv lüli, mida me otsime? Seda saab kõige paremini kontrollida, luues pinnase eesti keelemuusikast tõukuva kirikulaulu levikuks ja vaadata, kas see toob aja jooksul kaasa kirikukultuuri muutumise. Kutsun kõiki üles selle hüpoteesi üle diskuteerima.
Kokkuvõte
Lõpetuseks on oluline lausuda tänusõnu Pühalaulu kooli toetajatele. Aastate jooksul on Pühalaulu koolil olnud rohkelt annetajaid. Neist esimesed on muidugi Pühalaulu kooli rahvas ise, kes on lisaks oma vaimsele panusele pidevalt meie ühist tööd ka rahaliselt toetanud. Nende nimed on aukohal kõikides meie valminud väljaannetes. Organisatsioonidest on kõige pikemaajalised toetajad olnud Kaarli kogudus, Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital, Eesti Kirikute Nõukogu ja Liturgilise Muusika Ühing Scandicus. Möödunud aastatel on toetajate hulka lisandunud Eesti Rahvuskultuuri Fond ja kahel aastal ka riigieelarve sihtotstarbeline toetus, mida rahvakeeles nimetatakse „katuserahaks“. Kes on katuseraha jagamise põhimõtetega kursis, see teab, et selle toetuse saamiseks peab olema keegi Riigikogus, kes soovib taotlust isiklikult kaitsta. Olgu need kirikulaulu sõbrad siin nimetatud: aastal 2021 tõi kirikulaulule toetust Helle-Moonika Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist ja käesoleval aastal kostis emand kirikulaulu eest professor Mihhail Lotman Isamaa fraktsioonist. Ma olen muide kirjutanud kõikidele fraktsioonidele ja teen seda ka edaspidi, et emakeelne kirikulaul oleks toetatud võimalikult laiapinnaliselt. Loodame järgmistel aastatel siis nendele, kes ei ole veel saanud oma panust anda, aga kindlasti soovivad seda teha.
Aastate jooksul on emakeelset kirikulaulu toetanud veel Eesti Meremeste Misjon, riiklik programm Eesti keel ja kultuurimälu, 800 aastat Maarjamaad, 500 aastat Reformatsiooni, Siseministeerium ja Eesti Piibliselts. Lühidalt ka paarist tunnustusest. „Eesti laulupsalter“ oli 2020. aasta keeleteo nominent ja juba kaks aastat järjest on kirikulauluteemaline teadustöö olnud Eesti Vabariigi teaduspreemiate nominentide hulgas. Kes selle teaduspreemia detailidega kursis ei ole, siis olgu öeldud, et nominatsioon tähendab oma kategoorias (humanitaarteadused) jõudmist nelja parima hulka. Oluline on ära nimetada Raadio 7 Helle Aani isikus, kes on väsimatult kajastanud Pühalaulu kooli tegemisi nii uudistena, kui ka pikemate saadetena. Samuti on meid aidanud Pereraadio, kes on teinud rohkelt uudiseid meie tegevusest.
Ma tänan teid kuulamast ja tänan Pühalaulu kooli nimel, et olete täna siia tulnud meie rõõmu jagama. Suur tänu teile kõigile, et te olete sõbraks emand kirikulaulule, kes on üks Kristuse vanimaid ümmardajaid ja imetlejaid. Meie imetleme mõlemaid: Kristust, kes on kõige algus ja kõige lõpp, aga ka emand kirikulaulu ja tema ustavust Kristusele. Ei ole kedagi, kes oleks suutnud Kristust kaunimalt ja täiuslikumalt ülistada, kui Püha Vaimuga küllastatud emand kirikulaul. Ja nüüd vaikigu sõnad ja kõlagu laul. Elagu eesti emakeel! Elagu emakeelne kirikulaul! Elagu Pühalaulu kool! Tehke kaasa ja laulgem Issandale Uus Laul!
[1] Pidasin selle artikli teemal ettekande „Leichteri päeval 2021“, mis on Eesti Muusikateaduse Seltsi ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateadlaste sügiskonverents. Ettekande salvestis on leitav https://www.muusikateadus.ee/.
Samuti käsitleb sama teemat videoloeng „Kirikulaulu kool 10“.
Ettekanne on peetud Pühalaulu kooli kümnenda õppeaasta pidulikul lõpetamisel Tallinna Kaarli kirikus, 16. juunil 2022.
Eerik Jõks (1970), PhD, on muusikateadlane, laulja, helilooja, muusikapedagoog, dirigent ja laulusõnade autor, EMTA muusikaloo ja hümnoloogia õppejõud.
