Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 5/13: kolmainupüha Rm 11:33-36

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud viiendasse aastakäiku.

1. Tekst

Rooma kirja 11:33–36 on täiesti tekstikriitiliste märkusteta kirjakoht, milliseid ühes hea tekstivõrdlusmaterjaliga raamatus, milleks Uue Testamendi raamatud kahtlemata on, just palju ei leidu. Võib oletada, et ümberkirjutusvigade ja tekstivariantide teket hoidis ära hümni viimistletud vorm, mida keegi ei kiirusta parandama. Samuti võib oletada, et inimestel, ka käsikirjade ümberkirjutajatel oli see hümn peas.

2. Struktuur ja kontekst

Hümn on oma vormis küllalt kontekstivaba, olles oma sisult Jumala rikkuse ja tarkuse ülistus. On kahtlus, et Paulus pole seda mitte ise kirjutanud, vaid ta tsiteerib kas mõnda luuletajat või koguduselaulu. Selliseid juhtumeid on veel, kus Paulus paneb oma teksti sisse luuletuse (1Kr 6:8; 13; Fl 2:6–11). Võib küll oletada, et Paulus on ise luuletanud, kasutades retoorilisi vorme (rea alguse „oo“ ehk „kuidas (küll)“ salmis 33), samuti kasutades talle väga tuttavat Vana Testamendi poeesiastiili (salmid 34–35), kuid Paulus kui luuletaja on eksegeetika jaoks siiski tundmatu teema. Seetõttu nähakse Pauluse luuletustes pigem laenatud pärimusi.

Ligikaudu samasuguse luuletuse leiame (Paulusest oletatavasti hilisemas) 2. Baaruki raamatus:

„Kes küll uuriks Sinu tee sügavust?

Või kes taipaks sinu raja kaalu?

Kes suudaks mõelda sinu mõõtmatut nõu?

Või kes sündinud inimestest on leidnud Sinu tarkuse alguse või otsa?“

Teise Baaruki raamatu ja Pauluse ühisosa võiks seisneda selles, et nad võtsid eeskujuks Ii 11:7–8. Võib-olla olid need luuleread ja teemade kokkupanemise viis juutluse eri koolkondade ühisvara.

Kuid koht, kuhu see on paigutatud, on siiski kontekstis. Jumala tarkus ja rikkus seostub viisiga, kuidas Jumal jagab oma heldust pärandrahva Iisraeli ja maailma rahvaste vahel, andes enne tõotused, Moosese ja prohvetid Iisraelile, päästes seejärel Jeesuse Kristuse kuulutusega paganad ning lastes siis sisse tulla Iisraelil. Seega on see lõik loodud lõpetama Iisraeli tsüklit Rm 9–11. Ka sellele eelneva, uskliku pühitsemise tsükli Rm 5–8 lõpetas kõrgstiilne, pidulik, kuid stroofiliselt mitte nii seotud Rm 8:37–39. Ja hümn salmides 33–36 lõpetab Iisraeli päästeloo tsükli.

3.–4. Kirjanduslooline ja ajalooline kontekst

Ajalooliselt on see Pauluse kiri kogudusele, mida ta ei tunne. Seega ei ole selles kirjas oluline varasemalt olemas olnud suhete jätk ühes taaskohtumise lootusega. Paulus kirjutab siin kirja kogudusele, mida ta tunneb üksnes temast rohkem reisinud inimeste kaudu.

Rääkides Rooma kogudusest, on enam kui teiste koguduste puhul arvestatud sellega, et palju kogudusi elas üksteise kõrval ühes linnas (mis ei pruukinud olla näiteks Korintoseski teisiti). Seega ei saa kujutleda Rooma kristlaskonda kui üht hoonet, vaid kui õige mitut suurt kodaniku maja rohkete külalistega, kus kuulutatakse Jeesust Kristust kui Messiat. Nendel kodudel on enamasti teatud juudi taust, mis on pärast 49. aasta Claudiuse edikti sattunud kriisi. Juute on Roomast välja aetud, kuid juudi rahvas on Roomas taastunud. Nii nagu kunagi on Iisraeli rahvas koosnenud Juuda ja Efraimi mägedes ekslevatest suurperedest, nii koosneb see nüüd Rooma linna rahvarohkuses ekslevatest juudi peredest külalistega, kellele on juurde tulnud ka muid inimesi. Sealjuures ühendab neid usk Messiasse Jeesusesse. Nii nagu Iisrael kunagi Juudamaal kord lähenes Taavetile ja kord eemaldus Taavetist, nii ka Pauluse ajal Roomas juudid „mässasid kellegi Chrestuse ässitusel“, kes on uus Taavet (Rm 1:3).

Paulus kirjutab seda kirja Korintosest, sooviga reisida Rooma ja kuuluda seega sellesse Kristuse rahvasse. On oletatud, et kirjutades oma kuulutusest nii põhjalikult, on Paulus tundnud end otsekui aruandekohuslasena: roomlased peavad ju teadma, milline kuulutaja nende hulka tuleb, eriti kuna õpetuse erinevused lahutavad ja ühendavad inimesi. See seletaks Pauluse otse programmiliselt järjekindlat esitluslaadi Rm 1–4. Siiski tekib küsimus, kelle ees pidi Paulus otseselt aru andma.

Edasi võib oletada, et Rooma kiri on suulise evangeeliumi kui tegevuse valamine kirjanduslikku vormi. Sellele viitab teatud evangeeliumi retoorika kirja alguses (Rm 1:16). Mõjutusi on see saanud evangeeliumi ja selle väe vaidlustamisest, millega tegeleb 2. Korintose kiri. See juhtub nii, et Rooma kiri kirjutab Pauluse kui apostli evangeeliumi ümber nii, et apostel teemana taandub, evangeelium saab aga tähtsust juurde.

Käegakatsutav paistab olevat kirja ajend, sõnastada kiriku kui filosoofiakoolkonna jaoks ümber äsja just juhukirjandusena kirjutatud Galaatia kiri, võttes sellest vähemaks aktuaalsust, kasvatades põhjenduskäigu retoorilisust ja loogilisust. Pauluse enese mõtted jäävad meile teadmata. Milline oli tema „reisiärevus“ teel Rooma? Kui palju kavandas ta ette teed Rooma Jeruusalemma kaudu? Kuid analoogia Galaatia kirjaga on käegakatsutav. Nähtav on ka Rooma kirja järellugu, sest selle ranget loogikat järgides on kirjutatud hiljem Heebrea kiri.

5. Kommentaar

11:33a „Oo Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavus!“ kujutab endast märksõnade mainimist, mis ühest küljest on kuiv sisukord, teisest küljest aga sügavate sõnade kõlama panemine. Tundub, et see on innustanud eriliselt Kolossa ja Efesose kirjade loojaid, või siis on luuletus pärit Kolossa ja Efesose kirjade keelekasutusele lähedastest ringkondadest. Nii et tekib küsimus, kumb oli varem, kas eeskuju või jäljendus, sest kirja kui vormi jäljendaja, Kolossa kirja autor koos Efesose kirja autori(te)ga võib olla hoopis lähedal algsele suulisele vormile ja pärimusele. Märksõnad kirjutatakse edasistes ridades lahti vastupidises järjekorras,  viimaks „rikkus“ (s 35), siis „tarkus“ (s 34) ja kõige enne „tunnetus“ (s 33b).

Jumala sügavuste uurimise kohta kirjutab 1Kr 2:10, et Püha Vaim uurib need läbi. Tegemist ei ole Pauluse lemmiksõnaga, kuna see oli usundilooliselt enne olemas, viidates müstilistele spekulatsioonidele. Paulusel aga esineb veel vaid Rm 8:29, seega samasuguses tsüklit lõpetavas vormis. Paulus tahab aga näidata, et kui Jumal on mingid sügavused või müsteeriumid, siis need ei ole meist mitte ruumiliselt ja vaimselt kauged, mis nõuaks otsekui pingutust nendeni jõudmiseks, vaid suurim sügavus ja müsteerium (siinkohal viide eelnevale salmile 25) on see, kuidas Jumal tuleb Iisraeli ja iga inimese juurde Jeesuses kui Kristuses.

Ligikaudu sama on „rikkuse“ teema. Kirjakohas Rm 10:12 öeldakse: „olles rikas appikutsujate vastu“, mis vastab hästi hümni „armu rikkusele“ (11:33). Tuleb ju igasugune vaimuvara sellest, et Jumal võib saada vaeseks, et meid teha rikkaks (2Kr 8:9). Filemoni kirjas 4:19 tuleb Jumala rikkuse teema lähedale ka inimese vajaduste rahuldamisele. Ka see pole Pauluse lemmiksõna, esinedes eri vormides siiski kümme korda, tähelepanuväärselt taas, nagu ka müsteeriumi ja sügavuse teema, muutudes sagedasemaks kirjades nagu Kolossa ja Efesose omad.

11:33b „Suured ja vaevuseletatavad on Sinu kohtuotsused,“ ütleb Saalomoni Tarkuseraamat (17:1), kuid haruldane sõna „uurimatu“ on Ii 5:9 Septuaginta tõlke mõju. Ja sõna „uurima“ on Ii 5:9; 11:7 mõju: mõttena (hbr eqer), mitte sõnastusena. Rooma kirja 11:33jj hümn sisendab lauljasse ja kuulajasse mõtte, et meie elu on leppimine Jumala kohtuotsusega. Kohtuotsus on Iisraeli eemalejäämine Kristusest, kohtuotsus on Jeruusalemma langemine Nebukadnetsari all, kuid kohtuotsus on ka Jumala vaese rahva igapäevaelu. Seevastu Jeruusalemma ülesehitamine on ka tema kohtuotsus. Selles kohtuotsuses on lohutus, meil on Isa taevas, kes oma tarkuses mõistab kohut meie, patuste, üle, kes peab oma lepingut ja ustavust.

Jumala kohtuotsuseid on võimalik uurida ja samas pole võimalik uurida. Eks Rm 9–11 ole just üks selline näide asja kahest otsast. Kas me võime uurida Iisraeli ajalugu? Või kas võime uurida evangeeliumi lugu? Oleme ise osake sellest, sest oleme tema rahvas ja tema on teinud meiega oma lepingu, meie aga seda rikkunud.

Kui püüame mõista, kuidas on sõnad „kohtuotsus“ ja „tee“ sisuliselt paralleelsed, siis mõistame mõlema sõna tähenduse kohta veidi enam.

11:34 Salm on puhtalt tsitaat Js 40:13 Septuaginta tõlkest. Sama tsitaat leidub ka 1Kr 2:16, mõlemad lühendavad algteksti, kuid veidi erinevast kohast. Sellele on paralleel ka Ii 41:3, kuid mitte heebrea masoreetses tekstis ega Septuagintas, vaid Targumis. Mõtet Jumala nõuandjaks olemisest seletab lühikestest tekstides kõige paremini Jr 23:18, milles heebrea tekst ütleb veidi teisiti: „Kes seisis Jumala nõukogus“. Dramaatilisemalt seletab Jumala nõukogu koosolekut Ii 1–2, kus Jumal otsekui arutleb häälega inimeste saatuste üle ja kuulab teiste arvamusi. Siin mängib kaasa heebrea sõna „saladus“ kahetähenduslikkus: see tähendab ka „nõukogu“, kus saladusi räägitakse.

Kuid küsimus läheb siin tagasi juba loomistööle, ning loomise juures oli tunnistajana kohal Jumala tarkus (Õp 8:22–31; Saalomoni Tarkuseraamat 8:4, 9). Samas on loodus ja ajalugu antiigis üks ja sama, nii et loomise juures oli väga loogiline mõelda loodud olendite päästmisele algkaosest ja hilisest hukatusest.

11:35 Salm räägib rikkusest, küsides retooriliselt, kes on Jumalale enne andnud, loonud talle algkapitali. Sellega lõpeb hümni alguse kolme teema valamine värsivormi.

11:36 Salm on Looja kiitus, mis oma eessõnarohkusega väljendab Looja töö kõikehaaravust. See väljendite rohkus võib olla võrreldav Vana Testamendi kohtadega, kus on kõrvuti erinevad loomisest (Loojast) rääkivad tegusõnad (br’, jsr, qnh). Samasugust eessõnade ja asesõnade (nende hulgas ka asesõna pās) rittaseadmist esineb ka Marcus Aureliusel, samas seoses („Iseendale“ 4,23), kuid ka Ef 4:6; Kl 1:16j. Hümn väljendab sedagi, et loomine kestab ja loomisesse on pandud sisse ka pöördumine tagasi.

See on Paulusele tuttavast luulest ka mujal esinev vorm: 1Kr 8:6 on hea näide. Midagi sellist on ka 1Kr 15:28, mis pole küll luuletekst, kuid mille ehtsuses on kahelnud N. L. von Zinzendorf, pidades meeles, et Jeesus Kristus ei saa olla Isast vähem suur või vähem igavene. Tema kahtlus on siiski jäänud tema hüpoteesiks.

6. Paralleelid

Paralleeliks on Rm 8:38–39; 1Kr 8:6.

7. Tõlgendusloolised märkused

Kolmainupühal ei ole otsest lunastusloolist sisu, vaid see on pigem usutunnistuslik püha. Sel päeval imetleme, ülistame ja täname Jumalat, kes ilmutab ennast Isa, Poja ja Püha Vaimuna. Kolmainupüha kohta vt ka siit https://kjt.ee/2018/05/eelk-perikoopide-abimaterjal-14-kolmainupuha-ef-13-67-1011-14/

Toomas Paul märgib 1995. aastal ilmunud jutlusekogus „Kusagilt kumab valgust“:

„Kui me püüaksime hakata seletama kolmainsuse saladust, oleks see sama lootusetu kui päikesesse vaatamine – silmad jäävad liiga suurest valgusest pimedaks. Meil ei ole ega saa olla sõnu meist nii kaugelt ja kõrgelt üle käivate asjade ja nähtuste „ära“ seletamiseks, me saame vaid üksikutel hetkedel midagi hoomata või aimata Jumala saladusest. Palju kergem on kogeda Jumala Isa armastust, Issanda Jeesuse Kristuse armu ja Püha Vaimu osadust sõnas ja sakramendis siis, kui Kolmainus Jumal meid puudutab. Kõik meie sõnad saavad olla vaid ettevalmistuseks sellele, et tohiksime kaasa laulda: Püha, püha, püha on Vägede Issand! Kõik maailm on täis Tema au.“

19. sajandil leiti Roomas San Paolo fuori le Mura basiilika renoveerimistööde käigus varakristlik sarkofaag, mis asub täna Vatikani Muuseumis ning mida nimetatakse selle figuraalsete kaunistuste järgi „Dogmaatiliseks sarkofaagiks“ või „Kolmainsuse sarkofaagiks“. Oma nime on see saanud otseste vihjete järgi Nikaia kirikukogu otsustele, rõhutades eriliselt Kristuse olemusühtsust Isaga. Eriti osutab sellele dogmale stseen (pildil ümbritsetud punase raamiga), milles Aadama ja Eeva vahele paigutatud figuur on Jeesuse sarnane. Samuti võib sarkofaagi vasakus ülanurgas näha kolme ühesugust figuuri (pildil ümbritsetud sinise raamiga), kes on seotud Aadama loomisega, viidates Kolmainsuse tegevusele loomise juures.

Kolmainupüha perikoop kõneleb Jumalast, kes võib oma tegevuses olla arusaamatu. See Jumala „iseloomujoon“ on leidnud vastukaja viimaste kuude jooksul, mil pea kogu maailma tähelepanu on suunatud Vene Föderatsiooni invasioonile Ukrainas. Jaan Lahe avaldas 2. märtsil 2022 portaalis err.ee arvamuse „Kiriku ülesandest sõja ajal“. Selles kirjutab ta vastuseks neile, kes küsivad, kas Jumal tahab sõda:

„Dogmaatiline sarkofaag“ (4. saj), Rooma, Vatikani Muuseumid (allikas: Wikimedia https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Sarcofago_dogmatico_o_dei_due_testamenti,_325-350_ca.,_da_s._paolo_fuori_le_mura,_01.JPG)

„Teoloogias tehakse vahet kahel mõistel: Jumala tahtmine ja Jumala lubamine. Tahtmine on aktiivne põhjustamine, lubamine aga sündmustel toimuda laskmine. Kristlik kuulutus ütleb meile, et Jumal on armastus ja Ta on hea ning seepärast ei taha ta kurjust ega kannatusi. Kuid mingil põhjusel Ta siiski lubab neid.

Nende põhjustajaks pole seega Jumal, vaid inimesed, kes teevad seda seepärast, et inimeksistents on allutatud patu ja kurjuse väele. Sellel „patul“ pole midagi pistmist moralistide „pattudega“.“

Püha Augustinuse kohta märgib Jacobus de Voragine „Legenda Aurea“, et kord oli ta Kolmainsuse üle mõtteisse vajunult jalutamas mererannal, kui ta nägi väikest poissi edasi ja tagasi jooksmas veepiiri ja liivasse kaevatud augu vahel. Poisil oli käes merikarp, millega ta kandis vett suurest ookeanist väikesesse auku. Augustinus tuli ta juurde ja küsis, mida too teeb. Poiss vastas: „Ma kallan terve ookeani sellesse auku!“

„Mida?“ küsis Augustinus. „Mu kallis poiss, see on võimatu. Meri on nii suur ja merikarp ning auk on nii väikesed.“

„Tõsi,“ ütles poiss. „Palju lihtsam ja kiirem oleks tõsta ookeanist välja kogu selle vesi ning valada siia auku, kui sinu mõistusel haarata Kolmainsuse saladust. Sest Kolmainsuse saladus on samavõrra suurem ja vägevam sinu mõistusest kui ookean on suurem sellest väikesest august.“ Ja siis see poiss kadus Augustinuse silmist.

Peter Paul Rubens (1577–1640), „Püha Augustinus“ (1636–1638), Praha Rahvusgalerii (allikas: Wikimedia https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Peter_Paul_Rubens_-_St_Augustine.JPG)

Varakristliku teoloogia ja kolmainuõpetuse kujunemisest ilmus 2022. aasta alguses Tarmo Toomi raamat „Varakristlik teoloogia“ (Tartu Ülikooli Kirjastus), mis annab ülevaate kristliku teoloogia sünnist selle algses kirjususes ja vastukäivuses. „Käsitlus ei keskendu mitte niivõrd kirikuloole, kuivõrd teoloogia ajaloole. Tähelepanu keskmes on õpetuslike veendumuste kujunemine, põhiraskus on seega aruteludel Kolmainu Jumalast, kristoloogiast, eklesioloogiast ja soterioloogiast,“ märgitakse raamatututvustuses.

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: valge.

Kolmainupüha on Eesti liturgilises traditsioonis kuulunud pikalt nende pühade hulka, mil peetakse suurpüha jumalateenistus. Agenda kohaselt kuulub selle juurde Laudamus’e laulmine ning loetakse Nikaia usutunnistus. Käsiraamat selliseid erisusi enam ei nimeta, kuid miski ei keela kolmainupühalgi laulda Laudamus’t ning kasutada ajaloolist missa usutunnistust: Nicaeno-Constantinopolitanum’it.

Alguslaul: 302.

Päeva laul: 142.

Jutluselaul: 138.

Ettevalmistuslaul: 305.

Lõpulaul: 386.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 183, nr 5 / Agenda, lk 112, nr 2.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 25 (kolmainupüha) / Agenda, lk 113–114 (kolmainupüha).

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352 (kolmainupüha).

Armulauapalve – Käsiraamat, lk 360-361 (F).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 183, nr 1 / Agenda, lk 114.

9. Muud tähelepanekud

Jutluse „Temast ja tema läbi ja temasse on kõik“ ülesehitus võiks olla selline:

         1. Kolmainsus on suur saladus, mille „ära“ seletamine on lootusetu.

         2. Kristlase kogemus:

                   Temast on kõik – Jumal kui looduse ja inimese Looja.

                   Tema läbi on kõik – Jumal kui Lunastaja, kelle läbi Jumal lepitab inimkonna iseendaga.

                   Temasse on kõik – Jumal Pühitseja, kes kogub lunastatud oma riiki.

         3. Jumala selline armastus ja hoolitsus paneb ka arusaamatutel hetkedel teda ülistama.

Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English