Artiklid

Vana Testamendi tekstikriitika, 2

Artikli esimene osa ilmus 6. mail 2022. a.

V Septuaginta

Septuaginta tekkimise üle tahab meid kuulus Aristease kiri üksikasjalikult informeerida. See on ürik, mis sai tuttavaks ladina tõlkes juba 1471 ja alles sajand hiljem kreeka originaalis. Selle autor tahab olla mees, kes nendele sündmustele on kõige lähemalt kaasa elanud.

Esmalt kuulame selle lugu. Ühel päeval teatab Demetrios Phalenonist oma kuninglikule isandale, Ptolemaios II Philadelphosele (285–247 eKr), et ka juudi seadus (st Pentateuh) on väärt lisada kuninglikku raamatukokku. Kuid selle peab esmalt kreeka keelde tõlkima. Kuningas võtab kohe sellest tuld. Saadikud, kelle hulgas on ka Aristeas, komandeeritakse ülempreester El’azari juurde Jeruusalemma palvega saata sobivaid mehi tõlke valmistamiseks. El’azar saadabki 72 meest, kuus igast suguharust, koos väärtuslike toorarullidega Aleksandriasse, kus neid auga kuninga poolt vastu võetakse. Siis viiakse nad Pharose saarele, mis tammiga ühenduses Aleksandriaga. Sääl segamata vaikuses tõlgivad nad Vana Testamendi 72 päeva jooksul. Valmis tõlget loetakse ette sünagoogis, kus leitakse, et see on kõigiti hea. Alles sünagoogi heakskiitmise järele tuleb tõlge kuninga ette, kes ju selleks oli andnud ülesande. Tema imetleb seadusandja vaimu ja saadab tõlkijad rikkalike kingitustega tagasi nende kodumaale. Nõnda räägib Aristease jutustus.

Et Pentateuh oli esimene raamat, mida juutide pühadest kirjadest kreeka keelde tõlgiti, selles suhtes ei ole meil põhjust kahelda, ka mitte tõlkimise kronoloogilise poole suhtes. Aristease kiri asetab Pentateuhi tõlkimise 3. sajandi esimesse poolde eKr. Selles näib autoril õigus olevat.

Kuid see on ka kõik, mis kriitilise pilgu ees jääb püsima. Lähemal vaatlusel ei saa see dramaatiliselt ülesehitatud lugu äratada meie usaldust. Selles on terve rida asjaolusid, mida ei saa võtta tõsiselt, kuigi nii juudid kui kristlased on sellest loost olnud köidetud. Esmalt peab kohe ütlema, et autor ei saanud olla pagan, nagu ta teeskleb, vaid juut, kes oma rahva tarkust paganliku kuninga suu läbi tahab ülistada. Nii on see dokument juutide apoloogia. Ka ei saa see olla kuidagi kaasaegne ürik. Selle kirjutaja ei ole elanud Ptolemaios Philadelphose ajal, vaid enam kui sada aastat hiljem.

Selge on ka see, et juudi seaduseraamatut ei tõlgitud mitte sellepärast kreeka keelde, et üks kuninglik teaduste edendaja seda soovis, vaid lihtsalt sellepärast, et Egiptuse juudid, kes heebrea keelt enam ei mõistnud, ilma sellise tõlketa enam läbi ei saanud. Ka selles ei saa olla kahtlust, et see tõlge ei tulene palestiina juutlusest, vaid pärineb Aleksandria diasporaa juutlusest, kus kreeka keel oli läbikäimise keeleks.

Septuaginta versioon tegi kreeka diasporaas elavatele juutidele võimalikuks nende pühi kirju nende igapäevases keeles lugeda. Aga ka mittejuutidele oli nüüd avanenud võimalus Vana Testamendi tundma õppimiseks. See sündmus oli suurima tähendusega noorele kristlusele, kuna selle kaudu levitati mõtteid, mida kristlik misjon sai kasulikult rakendada. Viimaks sai Septuaginta esimeste sajandite kristlaste pühaks kirjaks.

Aristeas räägib 72 tõlkijast. Kuidas arv 70 (= Septuaginta) sai alaliseks kasutusse jäänud versiooni nimetuseks, ei ole päris selge. On arvatud, et see on sünkoop 72-st. Tõenäolisem põhjus näib siiski olevat selle tõlke mingi side autoriteetsete instantsidega, nõnda nagu toimus Moosese seaduse vastuvõtmisel (Ex 24:1, 9, vrd Nm 11:16). Ka Sanhedrini autoriteet, mis koosnes 70 liikmest, võib siin arvesse tulla.

Septuaginta keeleks on nn koinee, hellenistliku ajastu kreeka suhtluskeel. Et see versioon tuleb aga juutidelt, siis võib juba arvestada, et selles on oma annus ka aramea elemente.

On ilmne, et tõlkijate püüdluseks on olnud teha Vana Testament arusaadavaks inimestele, kes elasid Egiptuse elusfääris, selle ajaloolises ja religiooniloolises miljöös.

Heebrea Vana Testamendiga võrreldes on mõttemaailm siin hoopis erinev. Need juudid elasid teistsuguste sotsioloogiliste tingimustega miljöös, ja olid teistsuguse mõtteviisiga. Jumalast räägitakse siin abstraktsemalt ja filosoofilisemalt kui heebreakeelses Vanas Testamendis. See versioon hoidub antropomorfismidest ja antropopatismidest, mis heebrea Vanale Testamendile nõnda iseloomulikud. Nõnda Mooses ei lähe üles Jumala juurde, vaid Jumala mäele (Ex 19:3). Vanemad ei näe Jumalat, vaid kohta, kus Jumal asub (Ex 24:10).

Eriti on tähtis siin Jumala kujutluse avardamine. Järjekindlalt on heebrea Jahve asendatud nimetusega kyrios ʻIssand’. Piibel, mille Jumal on Jahve, saab olla ainult ühe rahva Piibel, kuid Piibel, mille Jumal on kyrios, kuulub maailmale.

Nüüd jääb veel üle küsimus tõlke füsiognoomia üle. Mis puutub tõlke iseloomu, siis üksikute raamatute tõlke ilme on väga ebaühtlane. Isegi samades raamatutes leiame hoopis erinevaid kihte, mida on pidanud koostama erinevad tõlkijad. On raamatuid, mis on võrdlemisi sõnasõnalt tõlgitud, kuid teised jälle, nagu Iiob ja Taaniel, väga vabalt. Kui kreekakeelses Jeremija raamatus, puudub võrreldes heebrea tekstiga umbes 2700 sõna ja ka selle plaan on teine, siis ei saa seda panna enam tõlkija arvele, vaid selle heebrea originaali arvele, mis tõlkijal oli kasutada ja mis meie masoreetlikust tekstist erines.

Nende tähelepanekute põhjal peame kokkuvõttes ütlema, et Septuagintas ei ole meil tegemist ühtlase tõlkega, vaid tõlgete koguga, millede valmistajad nende tõlketehnikas, heebrea keele tundmise ja stiili suhtes olid väga erinevad.

Septuaginta käsikirjade pärimus on rikkalik, kuid väga vanade tunnistajate ring on piiratud. Nendest kõige tähtsamad on juba varem, ühenduses Uue Testamendi käsikirjadega, mainimist leidnud. Need on Codex Vaticanus (B), Codex Sinaiticus (א), kuid lünkadega, ja Codex Alexandrinus (A). Nendele tuleb juurde lisada Codex Ambrosianus, mille asukohaks on Bibliotheca Ambrosiana Milaanos. See kolmes veerus kirjutatud koodeks sisaldab Genesis 31:15 kuni Joosua 12:12 lünkadega. Kõik need mainitud käsikirjad on 5. sajandist pKr. Meie põlvel on õnn näha selle materjali väärtuslikku rikastamist seeläbi, et päevavalgele tulevad papüürusürikud, mis on palju vanemad kui senini tuntud käsikirjad.

Papüürus 458 on kõige vanem säilinud kreekakeelse versiooni tekst. See asub John Rylandsi raamatukogus Manchesteris. Need kuus papüürusefragmenti, mida ühe muumia mähistest avastati, pärinevad 2. sajandi keskelt eKr. Need eelkristlikku aega kuuluvad jäänused koosnevad pudemetest.

Kristlikku aega kuuluvate papüüruste hulgas on vanuse ja ulatuse poolest Chester Beatty papüüruste päevavalgele tulek kõige tähtsamaks sündmuseks Codex Sinaiticus’e avastamisest saadik. Ühekorraga tuli meie valdusesse osasid koguni üheksast Vana Testamendi raamatust, koos veel viieteistkümne Uue Testamendi raamatuga ja muude ürikutega. Need papüürusürikud pärinevad 2.–4. sajandist pKr. Tekkimiskohaks näib olevat Aphroditopolis, umbes 40 km Memphisest, kus võis olla kas kirik või klooster, mille raamatukokku need käsikirjad kuulusid. Need kallid aarded on praegu Chester Beatty raamatukogus Dublinis. Selles sarjas kõige vanem osa, mis ulatub tagasi 2. sajandisse, sisaldab kokku 50 lehte, neist 28 tervena säilinud (Nm ja Dt osad).


VI Origenes ja tema Hexapla

Kogu vanaaja kultuuriloos, mis hõlmab niihästi õhtumaad kui ka idamaad, seisab selle teadlase kõrge kuju võrdluseta.

Origenes († 254) oli kristliku ajastu suurim teadlane, ainulaadne õpetlane, keda vana- ja keskaeg ülepea on näinud. Õilsad ja õpetatud mehed liitusid temaga. Tema otse magnetilise mõju alt ei pääsenud keegi, ei sõpruses ega vaenus. Ta oli meister igal alal, millega ta tegeles. Vaimuteaduse mitmesugustele harudele on ta andnud selliseid impulsse, milliseid varem ei ole nähtud. Origenes oli ülepea esimene õpetlane, kes hakkas piibliteksti pärimusi ja ajalugu teaduslikult uurima. Tema oli ka esimene, kes hakkas teostama hiiglamõõtmelist piibliteksti kriitilist väljaannet. Eksegeesis hakkas ta kasutama filoloogide meetodit, olles juhitud peenest taktitundest ja tasakaalustatud kriitilisest meelest. Apologeetikat hakkas ta viljelema suveräänselt – enne teda ülepea ei taibatudki, milles see ala seisneb.

Tohutu oli tema tööjõud ja erakordne tema energia. Tema looming ei tundnud piire. Tema kasutuses oli alaliselt seitse kiirkirjutajat, samapalju ümberkirjutajaid, kes kõik olid kibedasti ametis, et tema loomingut kirja panna, lisaks veel mõned ilukirjutajad. Seda võimaldas tema rikas õpilane Ambrosios. Eusebiose poolt koostatud, kuid kaotsiläinud Origenese tööde nimistu olevat sisaldanud 2000 tööd! Õigusega nimetab Eusebios teda Adamantioseks, st meheks terasest.

Nõnda võib Origenest võrrelda komeediga esimese aastatuhande vaimuelu taevas. Ühe­korraga oli nõnda palju eredat valgust süttinud, mille sära paistis kaugele, tõstes are­neva kristluse auväärsust nii lähedal kui kaugel. Tänu oma eruditsioonile, kriitilisele meelele ja tohutule loomingule võis Origenes anda rikkalikke ajendeid igas suunas teaduse kujunemiseks järeltulevatele põlvedele. See kõik on temale kindlustanud erilise koha kultuuriloos.

Origenese kuulus Hexapla on läinud ajalukku kui esimene hiiglamõõtmetega piibli­tekstide kriitiline väljaanne ja väga erakordse sündmusena kogu kultuuriloos. Sellel ainulaadsel tekstikriitilisel projektil on hindamatu tähendus. See teos on jätnud sügava jälje kogu piibliteksti ajalukku. See kestab tänapäevani.

Teadlasena asus ta ettevalmistuste tegemisele, otsides üles kõige vanemaid käsikirju. Sellega ühenduses esineb teateid, mis kõnelevad sellest, et juba tema päevil toimus sama, mis elevust on toonud meie päevil, nimelt et väga vanu käsikirju tuli päeva­valgele Surnumere koobastest. Vana kiriku esimene kirikuloolane Eusebios kõneleb sellest, et heebrea käsikirjad, mida Origenes kasutas, tulid osalt Surnumere koobastest. Kas need leiud tõepoolest ilmsiks tulid samadest koobastest, mis meie tähelepanu on pälvinud, see on muidugi vaieldav. Igatahes on Surnumere koopad avanenud leidudele juba varem, põhjustades elevust ja ärevust nagu meiegi päevil. Heebrea käsikirjadele lisaks kasutas OrigenesSeptuaginta kreekakeelseid käsikirju ja kreekakeelse piibliteksti teisi versioone.

Kogu Vana Testamendi kriitiline väljaanne oli jaotatud kuude paralleelveergu, millest ka teose nimi Hexapla („kuueveeruline“), järjekorras: heebrea tekst heebrea kirjas, siis heebrea tekst transkribeeritud kreeka tähtedega. Nendele veergudele järgnesid kreeka versioonid järjekorras: Aquila, Symmachos, Septuaginta ja Theodotion. Arvestuste põhjal pidi kogu see teos sisaldama 5000–6000 lehte suures formaadis, kokku umbes 50 köites!

Selles suures piibliteksti väljaandes oli viiendal veerul veel eriline väärtus, kuna see kreekakeelne versioon võeti ju kasutusele kristlikus kirikus ja sellega sai kristlaste piiblitekstiks. Selle teksti vorm on meile ülimalt väärtuslik, kuna meil puuduvad nõnda vanad piibliteksti käsikirjad, mis viiksid meid tagasi 2. sajandisse.

Kogu viies veerg oli varustatud tekstikriitilise aparaadiga, mis registreeris kõiki erinevusi kõikide versioonide lugemisviisides, rajatud teadusliku täpsuse printsiibile. Erinevad lugemisviisid olid paigutatud käsikirja äärtele.

Milline uskumatult suur varandus oleks meie kasutada kui Hexapla oleks säilinud, milline varamu hindamatu väärtusega tekstidest. Iga veerg selles oleks otsatu väärtusega, nagu nähtub nendest väga vähestest fragmentidest, mis meile annavad ettekujutuse kadumaläinud rikkustest. Selle materjali säilimine oleks meid päästnud nendest rasketest ja paljudest probleemidest, millega nende tekstide ajalugu on seotud.

Selle teose suurus sai talle saatuslikuks. See oli ju nii ulatuslik, et sellest küll kunagi koopiat ei ole valmistatud. Teost hoiti Kaisarea raamatukogus Palestiinas, kus teadlased, kes tegelesid piibliteksti ajaloo uurimisega, sellega konsulteerisid. Teose saatus on ajaloo üks müsteeriumidest. On teada, et see oli Kaisarea raamatukogus alles veel aastatel 613–619. Siis kadus ta jäljetult. Arvatavasti langes ta purustuste ja hävingute ohvriks, mis islami invasiooniga Palestiinat tabasid, hävinedes raamatukogu rusude all.


VII Süüria versioon

Süüria kristlus on andnud oma versioonile nimetusel pešitta, mis tähendab „lihtne“ või „tavaline“. Nähtavasti taheti sellega mõelda „harilikku“, eristades seda versiooni teistest teaduslikult palju suurema täpsusega koostatud versioonidest, milliseid versioone on süüria kristlus suutnud produtseerida rohkem kui ükski teine kristlaskond. See nimetus ei ole aga vana: esimest korda tuleb see esile 8. sajandil. Nimetus on küll hiline, kuid versioon ise on vana. See on saanud niihästi idasüürlaste kui läänesüürlaste ametlikuks Piibliks tänapäevani.

Selles ei saa olla kahtlust, et süüria versioon ei ole tõlge, mida on valmistatud korraga, vaid versioon, mis on kujunenud mitmes faasis ja läbinud keerulisi kohendamisprotsesse. Nagu käsikirjaline pärimus ja piiblitsitaadid vanemas patristilises kirjanduses näitavad, on süüria versioon läbi teinud väga keerulise ajaloo.

Süüria versiooni alguse kohta puuduvad usaldusväärsed andmed. Selle päritolu on pidanud ulatama nõnda kaugele hämarasse aega, et on unustatud. Annalistlikud ürikud ei saa meid selles küsimuses aidata. Kuna senini on süüria versiooni päritolu kohta ainult oletusi tehtud, on minu uurimused uut valgust heitnud. Minu otse lõppemata rännakutel ja otsingutel idamaade radadel süüria kultuuri aladel olen ma võinud avastada uusi ja senitundmatuid käsikirju, mis nõnda kaua on seal mind pidanud ootama. Nende hulgas on väga arhailisi pärgamentkäsikirju Pentateuhi tekstidega. Need ürikud on üllatavad, sest nad kõnelevad meile nende tekstide minevikust. Need annavad tunnistust hoopis teistsugusest päritolust. Neid tekste ei ole tõlgitud heebrea keelest, nagu on arvatud. Ka mitte kreeka keelest, nagu paljud on oletanud.

Peame end ette valmistama üllatuseks: need on tekstid, milledes vaatavad meile vastu arameakeelsed targumid. Neid tekste ja nende analüüse olen ma avaldanud (vt minu Peschitta und Targumim des Pentateuchs [Stockholm 1958]). Samasugustele tulemustele viivad ka vanade käsikirjade avastused Jesaja raamatu kohta. Selle teksti muster ei saa tuleneda heebrea originaalist ja ka mitte kreeka versioonist, vaid selle taga seisab arameakeelne targum. Olen mitu sarja selliseid väga vanu tekste välja andnud ja teadlastele kättesaadavaks teinud.

Sellised andmed Pešitta alguse kohta lubavad kaks seletust tema tekkimise kohta. On võimalik, et süüria versiooni tekkimine ei ole ülepea ühenduses vana Mesopotaamia kristlusega, vaid juutlusega. On täiesti võimalik, et Pentateuhi kui esimese süüria keelde tõlgitud raamatu häll asus sünagoogis.

Selleks oli ka ajaloolisi eeldusi. Eriti tuleb arvesse kuningriik Adiabenes, Mesopotaamias. Selle kuninglik koda võttis 1. sajandi keskel vastu judaismi. Nõnda ju­tustab sellest Josephus. See võimalus on avatud, et siin oligi koht, kus Toora süüria keelde tõlgiti, nimelt Adiabene uue sünagoogi kogukonna jaoks. See on võimalus, millega tuleb arvestada.

Muidugi ei ole see ainukene seletuse viis. On samuti täiesti võimalik, et Pešitta sai alguse esimeses süüria kristlikus kogukonnas Mesopotaamias. Kuid sel juhul pidi see vana-süüria kristlik kogukond välja kasvama juudikristlikust tuumikust, millele targum oli südamelähedane. Mul on õnnestunud leida ajaloolisi andmeid kõige vanema kristliku kogukonna ilme kohta, mis tõepoolest oli juudikristliku minevikuga.

Nagu nägime, olid Pentateuh ja Jesaja raamat esimesed, mis tehti kättesaadavaks süürlastele. Teised raamatud järgnesid hiljem teistsugustes tingimustes.

Pešitta hilisem ajalugu on väga komplitseeritud. Arvestades arhailise päritoluga, on see loomulik, et hiljem algas protsess, mille jooksul targumi tekstimuster hakkas kord-korralt kaduma. See toimus redigeerimise pikaldases protsessis. Selliste kohendatud tekstikujundite kõrval elasid esialgu edasi ka vanemad, veel revideerimata tekstivormid. Süüria kristluse ruumis on mitmesugused tekstitüübid sajandeid üksteisega võistelnud. Kogu see pilt on väga värviküllane.

Kui püüame heita pilku Pešitta iseloomule, siis märkame kohe, et see on erinevates raamatutes vägagi erinev. On raamatuid, kus arhailine tekstimuster on rohkem säilinud, ja teisi, kus revideerimise aste on silmapaistvalt tugev.

On raamatuid, kus tekste on edasi antud hoolikalt, nagu Psalter ja Iiob. Teistes raamatutes, nagu Ajaraamatud ja Rutt, on edasiandmise viis rohkem parafraas kui tõlge. On aga raamatuid, mille tekst on targumi tüüpi, nagu Pentateuh, Esra ja Õpetussõnad. Erinevused tõlketehnikas ja teksti edasiandmise viisis võivad esineda isegi ühes ja samas raamatus kihtidena.

Üldiselt tuleb öelda, et Pešitta silmapaistvaks eeliseks on selle voolav, mahe ja loomulik väljendusviis, kus hoolikalt on silmas peetud keele omapära ja ilu.

Et Pešittas on tegemist ühe väga vana versiooniga, siis on sellel suur tähendus Vana Testamendi tekstikriitikas.

Süüria versioonil on terve rida väga vanu käsikirju, mis pärinevad 5. sajandist. Oleme õnnelikus olukorras, et kõige vanem on isegi dateeritud. See on elegantne pärgamendiköide Ms. Add. 14425 Briti Muuseumis, mis on kirjutatud aastal 464. See sisaldab Pentateuhhi, kuid sellest puudub Leviticus. Eriti peab mainima üht väga väärtuslikku pärgamentkäsikirja, mis sisaldab kogu Vana Testamenti. See on Codex Ambrosianus, Bibliotheca Ambrosiana üks suurimatest aaretest Milaanos. Käsikiri on 6. sajandist.


VIII Syro-Hexapla

Ajaloos juhtub asju, millel on väga erakordne tähendus kultuuriliste ja vaimsete varade säilitamisel. Käesolev loengukonspekt käsitleb üht sellist väga erakordset sündmust kogu kristliku kirjanduse ajaloos, mis on täis väga erakordseid asjaolusid. Mõningaid neist, mis illustree­rivad, kuidas kirjanduslikud varad on säilinud läbi kriitiliste hetkede, võib jälgida nii-öelda hinge kinni pidades.

Toimus midagi, mis juba varem kirjeldatud sündmuste taustal esineb küll väga era­korralise nähtena. Juhtus nii, et veel viimasel hetkel enne Hexapla hävitamist, tõlgiti selle viies, seega kõige tähtsam veerg süüria keelde. Selle eest võlgneme tänu süüria kristlusele, kelle janu vaimsete varade järele oli nii suur, et see peaaegu kõik, mis kreekakeelses kirjanduses olemas ja talle kätte puutus, oma keelde tõlkis. Sel teel on meile palju haruldast kreekakeelsest materjalist säilitatud, mis algkeeles pole enam olemas.

See toimus ka Hexapla puhul. Aastatel 613–619 põgenes Tella piiskop Paulos, kelle saatus meenutab meie saatust, sissetunginud pärsia hordide eest ning viibides paguluses Egiptuses, pühendas elu kodutuses teaduslikule tööle. Ta tõlkis ühes süüria kloostris Aleksandria lähedal Hexapla viienda veeru süüria keelde. See oli teadusliku täpsusega valmistatud tõlge, mis säilitas kreeka sõnade järjestuse, püüdes isegi säilitada kreeka grammatikat ja süntaksit, vaatamata sellele, et süüria keel on põhiliselt erinev. Seega on see tõlge ideaalne hukkunud Hexapla restaureerimiseks.

Ka Paulose süüria versioonile langes raske saatus osaks. Selle käsikirjad pidid jagama süüria kristlaste rasket kannatust ja piinarikast hävingut. Vähe leidub seda, mis on suutnud üle elada kõiki neid katastroofe, mis on osaks langenud Eufrati ja Tigrise alade kristlaskonnale. Syro-Hexapla teksti on minevik väga visalt vabaks andnud. Iga käsikirjaline leid on olnud väga suur haruldus, mis on lasknud järgmist oodata sadakond aastat, 1571. aastast saadik. Selliste pikkade vaheaegadega on selle versiooni osi süürlaste kloostritest välja ilmunud. See faas lõppes viimati 1871, mille järel polnud ilmunud midagi peale mõne väga pisikese fragmendi.

Nüüd Eesti teaduse osa. Minu püüdlusi kadumaläinud aarete avastamisel, mis mind viinud lõpututele rännakutele idamaade radadel, on kroonitud rikkalikumalt, kui seda olen julgenud loota. On otse uskumatu, et mul on läinud korda isegi väga tähtsaid tekste avastada, nii käsikirju kui nende osi. Kuid kõige suuremat tasu mu püüdlustele leidsin ma rännakutel, mis viisid mind Tur Abdini aladele, Mesopotaamia kristliku kultuuri tähtsamasse paikkonda Armeenia ja Pärsia piiride lähedal. Seal, selle ala südames, Midyatis, sattusin ma viimaks suurima avastuse peidupaigale, mis mind oli pidanud nõnda kaua ootama.

Mind valdas imelik tunne, kui seda erilises formaadis suurt musta nahka köidetud käsikirja nägin. Ma ei uskunud oma silmi, kui selle avasin – ma hoidsin oma käes käsikirja, mida veel ükski õpetlane ei olnud näinud. Selles suures käsikirjas olid kõik viis Moosese raamatut koos. Kui viimase saja aasta jooksul olid ainult väga pisikesed fragmendid välja tulnud, siis selline ulatuslik avastus Vana Testamendi selles osas, nimelt Pentateuhis, millest väga vähe oli säilinud, on küll väga erakordne sündmus. Selle haruldase koodeksi avaldas Louvaini ülikool faksiimile väljaandes aastal 1975. Teiste avastuste ja nende faksiimile väljaannete hulgas tuleb nimetada pärgamendil käsi­kirja Jesaja raamatuga (ilmunud 1983).

Origenese sünniaastaks loetakse aastat 185. Ülemöödunud aastal [1985 – toim] täitus siis 1800 aastat kristliku ajastu esimese teadlase sünnist. Seda juubelit on tähistatud kogu teadusmaailmas. Kuid ainult Eesti teadus võis selleks anda sellise panuse, nagu ei ükski ülikool, akadeemiline organisatsioon ega teaduslik instituut, nimelt Origenese kadumaläinud Hexapla tekstide avastamise ja väljaandmisega. Selle juubeli tähistamiseks ilmus väga suur ja hindamatu väärtusega koodeks faksiimile väljaandes pealkirjaga The Lectionary of the Monastery of Mar Azizael in Tur Abdin, Mesopotamia (Louvain 1986).

Üllatuste mõõt ei ole siiski veel täis. Minu poolt kogutud tundmata ürikute vara­kambris on neid külluses – ja ka selleks, et seda juubelit veel ühe avastusega tähistada. Selleks on põhjustki. Nimelt on mõned teadlased eriarvamusel, et Origenese sünniajaks tuleb siiski pidada aastat 186 aasta 185 asemel. Ka seda aastat võis Eesti teadus sama väärikalt tähistada. Mainitud varakambris ei ole puudu juubelikinkidest. Sellise suur­vaimu juubeli puhul ei ole ju palju, et seda sündmust kahekordselt pühitseda.

Mul oli õnn veel üks rariteet avastada, mis samuti toob päevavalgele olulisi osi Origenese kaotsiläinud peateosest. See on suur ja kalligraafiliselt kirjutatud suurepärane käsikiri, mis Mardinis, Ida-Türgis, oli oodanud mind ühe igivana kiriku arhiivis, kus see aare oma peidukoha leidnud. Ka selle hindamatu väärtusega faksiimile väljaanne on ilmunud. Selle teose pealkiri on: The Lectionary of the Church of the Forty Martyrs in Mardin, Tur Abdin, Mesopotamia (Louvain 1986).

On ülimalt rõõmustav, et nimelt Eesti teadus võib seda suurt juubelit rahvusvahelise teaduse foorumil tähistada nõnda nagu ei ükski akadeemiline asutus ühelgi maal. Veelgi enam: seda võib Eesti teadus teha täie uhkusega, sest on otse uskumatu, et see võib toimuda üllatavate avastuste ja nende avaldamisega. Juubeli kohasemat tähistamist ei ole üle­pea võimalik ette kujutada.


IX Ladina versioonid

1. Vetus Latina

Kuna oleme ladina versioone Uue Testamendi raames juba varem käsitlenud [vt loengut Uue Testamendi tekstikriitikast https://kjt.ee/2017/10/uue-testamendi-tekstikriitikast/toim], siis ei ole seal välja toodut tausta kohta tarvis enam korrata ja saame siin piirduda ainult täiendavate märkustega.

Vanaladina (Vetus Latina) versiooni varased päevad kuuluvad samasse miljöösse, nagu see põhjustas ka Septuaginta sündi. Selle tekkimiseks olid muidugi praktilised vajadused tingitud jumalateenistustest ja ka hingehoidlikust praksisest. Esmalt tehti need tõlked jumalateenistusel suuliselt. Peatselt kirjutati need üles ja viimaks tekkisid kõikide raamatute tõlked. Vanaladinakeelset versiooni kohtame juba umbes aastal 150 Lõuna-Gallias ja Põhja-Aafrikas. On kindel, et Cyprianus († 258) oma rikkaliku piiblitsitaatide materjali on võtnud vanaladina Piiblist.

Kõikide nende tõlgete aluseks oli muidugi kristlikes kogudustes kasutatud Septuaginta. Nõnda on vanaladina versiooni tituleeritud „Septuagintaks ladina rüüs“. See ta ju on. Võiks ju oodata, et Vetus Latina on tähtis tunnistaja Septuaginta teksti kohta, kuna see viib meid Septuaginta tekstikujude vanasse perioodi. Kuid siin on rohkem probleeme kui teaduslikke tulemusi. On küll otsitud algset tõlkekuju, kuid see on rohkem fata morgana. Meil tuleb arvestada mitte ühe, vaid mitme tõlkega. Selgelt piiritletav on Aafrika versioon, mis erineb Euroopa tekstikujust.

Neljanda sajandi lõpul ja viienda algul oli käibelolevate vanaladina versioonide pilt juba liiga kirjuks muutunud, nagu see selgub Hieronymuse ja Augustinuse kirjutistest.

See, mis vanaladina nõnda laialt levinud käsikirjadest on alles jäänud, valmistab pettumust. Et vanaladina versioon käibelt kadus, kadus ka huvi selle versiooni käsikirju alal hoida. Riismed on siiski üle elada suutnud, nõnda et meil on materjali purunenud käsikirjades. Lisa on kogutud liturgilistest raamatutest ja kirikuisade tsitaatidest, mis esinevad nende kommentaarides, jutlustes, kirjades ja teistes ürikutes.

Mainima peab eriti fragmente prohvetiraamatutest, mis avastati 26 pärgamentkäsikirjast, kui nende köitmismaterjali lähemalt uuriti. See lahkamine tasus rikkalikult. Siit tulid ilmsiks fragmendid Hoosea, Aamose, Miika, Joeli, Joona, Nahumi, Esra ja Taanieli raamatutest. Need kirjutati 5. sajandil ülem-Itaalias, praegu asuvad fragmendid Konstanzis. Sama auväärne on Würzburgi palimpsestkoodeks. Selle fragmendi vana kiri, mis sisaldab fragmente Pentateuhist ja prohvetitest, läheb tagasi 5. sajandisse.


2. Vulgata

Et versioonide üha kirjumaks muutuv hulk tegi tungivaks vajaduse ühtlase ja usaldus­väärse teksti järele, andis paavst Damasus I (366–384) mandaadi Hieronymusele, keda tema ladina, kreeka ja heebrea keelte tundmises hinnati kui ainulaadset teadlast. Sellest on varem juba juttu olnud ühenduses Uue Testamendi tekstilooga.

Hieronymuse töö piibliteksti kallal algas konservatiivsel pinnal. Nii oli ka Damasuse mandaat mõeldud vanaladina teksti revideerimiseks. Pikkamööda liikus ta kaugemate ees­märkide suunas.

Hieronymuse töös tuleb eraldada mitu faasi:

1. Esmalt töötas ta kiirelt ja pealiskaudselt üle Psaltri sel ajal maksva kanoonilise Septuaginta kohaselt. See Psaltri kergelt kohendatud kuju pääses maksvusele Rooma liturgias ja on kasutusel tänaseni Peetri basiilikas. Vastavalt sellele kannab see Psalterium Romanum’i nimetust.

2. Teise kohendatud Psaltri versiooni valmistas Hieronymus siis, kui ta elas Palestiinas. Erinevus seisnes aga selles, et ta võttis siin aluseks Origenese Hexapla teksti. See on juba tükk hoolsamast tööst. Seda Psaltri kuju kasutati liturgias esmalt Gallias ja sai nimetuse Psalterium Gallicanum. Peatselt pandi see versioon maksma kõikjal. See võeti sisse isegi Vulgata ametlikku väljaandesse.

3. Nagu paistab, revideeris Hieronymus samal kombel veel teisi raamatuid. Ainult Iiobi raamat ja pudemed mõnest teisest on säilinud. Kas ta kogu Vana Testamenti on sel­liselt revideerinud, nagu seda on arvatud, peab lahtiseks jääma.

4. Üha enam sai Hieronymusele selgemaks Septuaginta ebarahuldav iseloom, eriti aga selle kaugeleminevad erinevused heebrea originaalist, mis, nagu ka vanaladina erinevused, olid pilkelauluks juutide hulgas. Nõnda lähenes ta oma suurimale eesmärgile. Töö, mis on Hieronymuse tõeliseks saavutuseks, mis on jäädvustanud tema nime tekstikriitikas ja tekstiajaloos, ja mis on talle koha kindlustanud kultuurajaloos, on Vana Testamendi tõlkimine heebrea keelest. Selle projekti teostamine langeb aega 390–405.

Kuna sõnaraamat ja grammatika tema ajal puudusid, seisid abiallikatena tõlkija kasutuses Septuaginta kreekakeelsed käsikirjad, samuti ka Aquila, Symmachose ja Theodotioni versioonid ja andmed, mis tulid arutlustest rabidega Palestiinas. Hoolimata nendest abiallikatest, reedab Hieronymuse tõlketöö tema kreeka-ladina haridust. Paljudes kohtades on ta küll klassilisele ladina keelele lähenenud, kuid enam veel on ta eelistanud vulgaarladina idioomi.

Veel üht aspekti Hieronymuse saavutusest tuleb esile tõsta. See puudutab tõlke ulatust. Ainult raamatud, mida heebrea Vana Testament sisaldab, tulid Hieronymusel arvesse. Kõik muu asetas ta apokrüüfide kategooriasse. Seega tõusis Vulgata loomisega üles kaanoni küsimus. Tuleb märkida, et see Hieronymuse kergitatud küsimus haihtus ruttu. Alles reformaatorid hakkasid seda uuesti elustama.

Hieronymuse ettevõte oli küllalt tänamatu. See nähtub kriitikutekoori litaaniast. Isegi Augustinus oli väga rahulolematu ja mures selle üle, et Hieronymus kanooniliseks sai, inspireeritud Septuaginta hülgas ja ühe teksti aluseks võttis, millest keegi peale tema kirikus ei suutnud aru saada. Ka kartis Augustinus kreeka ja ladina kirikute lõhenemist. Nendest kahtlustest ei ole ta kunagi üle saanud. Mõlemad suured mehed läksid oma teed. Augustinus pidas kinni Septuaginta inspiratsioonist, mida Hieronymus aga eitas.

Vulgata tulevik ei olnud kerge. Võttis kaua aega, enne kuni see muutus helgemaks. Seitsmenda sajandi algul olid niihästi Vetus Latina kui Vulgata lugupidamise ja kasutamise suhtes samal tasemel. Et kaks erinevat tekstitüüpi elasid üksteise kõrval, tähendas seda, et mõlemad hakkasid üksteist mõjutama. Alles 8. ja 9. sajandil sai Vulgata end maksma panna. Siis oli aga ka aeg Vulgatat hakata revideerima, et selle teksti puhtust jalule seada.

Vulgata hilisemas ajaloos on kõige tähtsam Tridenti kontsiili dekreet, mis tegi selle katoliku kiriku autentseks Piibliks.

Vulgata tekstipärimusel on rikkalikult tunnistajaid – käsikirjade hulk ulatab 8000-ni.


Esimene osa ilmus 6. mail 2022. Toimetanud Urmas Nõmmik.

Arthur Võõbus (1909–1988), dr. theol., oli Välis-Eesti vaimulik, usuteadlane, kirikuloolane ja orientalist (süroloog).

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English