Eessõna Arthur Võõbuse „Vana Testamendi tekstikriitikale“
Arthur Võõbus on üks tuntumaid, kui mitte kõige tuntum Eesti päritolu humanitaarteadlane maailmas. On hea, et ta põgenes 1944. aastal välismaale ja sai ennast teadlasena teostada, sest tema panus usuteaduse, kirikuloo, süroloogia ja piibliteaduste vallas on märkimisväärne. Eestis endas on Võõbus seevastu vähetuntud ja tema tööde avaldamine jätkuvalt oluline. Võõbuse elu ja töö kohta on võimalik lugeda Amar Annuse koostatud Eesti mõtteloo köitest „Kummargil käsikirjade kohal“ (Tartu: Ilmamaa, 2009) ja Kirik & Teoloogia veergudel (vt siit).
Lisaks nimetatud mõtteloo köitele on Kirik & Teoloogia veergudel ilmunud Võõbuse loengukonspekt „Uue Testamendi tekstikriitikast“ (2017) ja „Sümboolika“ (2019, kolmes osas, esimene osa on leitav siit).
Praegu avaldatav „Vana Testamendi tekstikriitika“ on E.E.L.K. Usuteaduse Instituudis peetud loengute konspekt ja dateeritud aastasse 1987, mõnda aega enne Võõbuse surma. Käsikiri jõudis toimetuseni Amar Annuse vahendusel Chicagost ja Kirik & Teoloogia avaldab teksti esmakordselt.
Ehkki konspekt edastab Vana Testamendi tekstikriitika aabitsatõdesid, on sellele omane ainulaadne vaateviis. Kirjutab keegi, kes on käinud ise üle kolmekümne korra Lähis-Idas käsikirju otsimas ja pildistamas, on neid erinevates väljaannetes avalikkuse ette toimetanud ning mitu olulist avastust teinud. Eriti konspekti teises pooles, kus Võõbus räägib Origenesest, süüria Pešittast ja Syro-Hexaplast, avaldub elavalt Võõbuse vahetu teadlase, otsija ja koguja kogemus. Eestis ei ole mitte kedagi, kes saaks midagi sarnast vastu panna.
Loomulikult on aastast 1987 aeg ja uurimine edasi läinud ning Võõbuse sissejuhatust tuleb võttagi sissejuhatusena. Just Vana Testamendi tekstikriitikas on Surnumere leidude mõju muutunud sedavõrd tugevaks, ning nendega koos ka iseäranis Septuaginta ja Vetus Latina mõju, et masoreetse heebrea teksti valitsusaeg hakkab lõppema. Proovitakse küll taastada kas masoreetse teksti algkuju või mõnda ajaarvamise vahetusel olnud heebrea versiooni, ent kõige olulisem muutus seisneb selles, et üha vähem räägitakse ühest ja ainsast Vana Testamendi algtekstist. Neid oli mitu ja nende areng on olnud keeruline. Seega ei saa ehk enam rääkida ka näiteks Jesaja „primitiivsemast“ tekstikujust, nagu kirjutab Võõbus, mis peaks eeldama „arenenumat“ masoreetset tekstikuju.
Käsikirja teksti on toimetatud, et muuta see praegusele Kodu-Eesti lugejale pisut kergemini loetavaks. Kõrvaldatud on anglitsisme ja kohandatud on ka terminoloogiat.
Urmas Nõmmik
Vana Testamendi tekstikriitika, 1
I Heebrea tekst ja selle tunnistajad
Kõige vanemad säilinud jäänused heebrea käsikirjadest näitavad, et neid koostati konsonantkirjas ilma täishäälikuteta. See on ju semi keelte omapära. Alles palju hiljem on vokaliseerimisele tähelepanu pööratud, kas siis punktuatsiooni või eriliste vokaalimärkide kaudu. Need on aga küsimused, milledes vanal ajal arvamised läksid lahku. On olnud neid, kes olid seisukohal, et heebrea tekst, mida Moosesele Siinail üle anti, oli täielikult vokaliseeritud ja et rabid ja masoreedid (st pärimuse kaitsjad) on seda teksti usaldusväärselt kandnud läbi inimpõlvede ja sajandite. Aasta 1100 ümber deklareeris karaiit Hadassi, et Jumal ei ole Toorat ilma punktuatsioonita loonud. Teiselt poolt leidis punktuatsiooni kasutuselevõtmine mitmelt poolt ägedat vastuseisu. Isegi veel 9. sajandil keeldus üks babüloonia kooliülem, Gaon Natronai, seda kasutamast, väites, et see ei tulene Siinailt. Hiljem toodi selle vastu ette selle hilist tekkimist.
Heebrea käsikirjade arenemise lugu on olnud nende kätes, kes selle pärandi puhtuse ja säilitamise eest tundsid vastutust.
Talmud ja varased rabid kirjeldavad tööd, mida soferim (raamatutargad, õpetlased) sooritasid 2. ja 3. sajandil. Need püüdsid fikseerida teatud sõnade lugemist, mis seda tegid vajalikuks. Samuti koostasid nad selleks teatud sõnade süsteemi marginaaliate [ääremärkuste – toim] kujul. Need olid aga masoreedid (garanteerijad, kaitsjad), kes sellele hoolele ja tööle, mida soferim sooritasid, andsid lõpliku vormi. See töö lõppes 10. sajandil. Nad nägid oma eesmärki tekstipärimuse kaitsmises, mis oli nende kätte usaldatud. Vokaalide ja rõhkude süsteemi kaudu garanteerisid nad traditsioonilise hääldamise ja lugemise. Et kindlustada oma teksti puhtust, loendasid ja registreerisid masoreedid salme, sõnu ja isegi tähti Vana Testamendi tekstis.
Meieni säilunud heebrea käsikirjade arv on suur. Palju sellest materjalist ei oma aga samasugust väärtust. Siin saame mainida ainult suuri kogusid ja noppida välja kõige tähtsamat käsikirjalisest pärimusest.
Kõige ulatuslikum ja väga vanade käsikirjade poolest ka väärtuslikem kogu heebrea käsikirju asub Avalikus Raamatukogus Leningradis [praegune Vene Rahvusraamatukogu Peterburis – toim]. Sinna voolasid kokku kaks käsikirjade kogu, aastatel 1863 ja 1876, mille vene karaiit Abraham Firkovitš ennastsalgava agarusega oli kokku kogunud, peamiselt idamaa karaiitide sünagoogidest. Firkovitš oli ühtlasi ka suur võltsija, kes sageli lisas uusi kolofone käsikirjadele juurde ja muutis käsikirjades antud daatumeid, et tõendada karaiidi juutluse vanust, mis temale oli ainus tõeline juutlus. Ta püüdis näidata, et karaiidid olid asunud Krimmi palju varem, kui seda varem oli arvatud, ja et neil oli sääl palju suurem tähendus, kui tavaliselt oli nendele omistatud. Kõigest sellest hoolimata on tema poolt kokku korjatud heebrea käsikirjad suure tähendusega.
Hoolimata suurest massist on tõeliselt vanade käsikirjade arv piiratud, üldiselt tuleb öelda, et heebrea piiblikäsikirjad 10. ja 11. sajandist on juba haruldased. Käsikirjade suur mass pärineb hilisematest aegadest.
Rada heebrea piibliteksti väga vanade jäänuste juurde on avanenud ootamatute üllatustega, mida vana Kairo sünagoogi geniza on meie silmadele avanud. See heebrea sõna tähendab „kogumispaika“ või „peidupaika“. Siia koguti hoolega kokku rebenenud käsikirjad ja nende purunenud jäänused. Mitteortodokssed materjalid harilikult põletati kohe, kuid siia koguti pühad tekstid. Kui geniza sai täis, siis kõik see materjal viidi harilikult välja ja põletati rituaalselt. Nõnda on selliste geniza’de sisu hukkunud jäädavalt. Ainult väga erakordsetel juhtudel on olnud õnne, et geniza materjal on meieni säilunud.
Geniza avastamine Vanas Kairo sünagoogis aastal 1890 oli suur sündmus. On õnn, et selle sisu ei olnud veel määratud hukkumisele ja seda võis nüüd paigutada teaduse varakambri salvedesse. Geniza’s varjul olevate varade ulatus on erakordne. Nende fragmentide arvu on hinnatud kogusummas 200000 peale. Need jäänused ja pudemed on leidnud tee mitmetesse raamatukogudesse. Nende materjalide põhihulk rändas Cambridge’i ülikooli raamatukokku ja Bodleiana raamatukokku Oxfordis. Kõige vanem siin leiduvatest materjalidest on piibliteksti fragment 5. sajandist eKr. See materjalide hulk, mis koosneb raasukestest, on lubanud heebrea kirja punktuatsiooni ja ka teksti arengut jälgida sellel kaugel ajastul, kuhu ei vii ükski käsikiri.
Nüüd jääb üle esile tõsta mõnda eriti tähtsat tunnistajat heebrea käsikirjapärimuse pikast ajaloost.
Esimesel kohal nimetame Nashi papüürust. Nashi papüürus oli enne Qumrani avastusi kõige vanemaks heebrea piibliteksti tunnistajaks. See tuli ilmsiks Egiptuses, kus aastal 1902 ostis W. L. Nash papüüruse ja kinkis selle Cambridge’i ülikooli raamatukogule. Siin ilmub meie silme ette tekst, mis pärineb kas 1. või 2. kristlikust sajandist. Viimaste uurimuste kohaselt pärineb see ajast veel enne [Jeruusalemma – toim] templi hävitamist.
Ka tekstiliselt valmistab see papüüruseleht meile üllatuse. Siin leiame dekaloogi sõnastuses, mis pärineb osalt Ex 20:2jj ja osalt jälle Dt 5:6jj. Kuues ja seitsmes käsk esinevad isegi vastupidises järjekorras. Papüürus lisab veel otsa: „Kuule, Iisrael…“ (šǝmaʻ), mis võetud Dt 6:4j. Imelikul kombel juhatab selle sisse lause, mis heebrea tekstis ülepea puudub, kuid mis esineb teksti kreeka versioonis, st Septuagintas. Seega ei saa see tekst olla jäänus heebrea piiblirullist, vaid kombinatsioon, mida on motiveerinud liturgilised, didaktilised ja homileetilised kaalutlused.
Tuleb veel nimetada Ben Ašéri käsikirju. Viis või kuus Ben Ašéri masoreetide põlvkonda on olnud tähtsaimal kohal käsikirjade säilitamisel Tibeerias alates 8. sajandist kuni 10. sajandi keskpaigani.
Aleppo koodeks on käsikiri, mis haarab kogu Vana Testamenti [mõned osad on siiski kadunud – toim]. See pärineb 10. sajandi esimesest poolest. Selle tekst on hoolikalt punktuatsiooniga varustatud ja oli mõeldud kui eeskujulik eksemplar. Algselt on käsikiri pärit Jeruusalemmast, kuid vahepeal oli ta Kairos ja säält rändas Alepposse. Sellest alates, kui see tehti kättesaadavaks uurimisele, otsustas Heebrea Ülikool Jeruusalemmas võtta selle aluseks sääl väljaantavale Heebrea Piibli väljaandele.
II Heebrea käsikirjad Qumrani koobastest
See oli ühel kevadisel päeval 1947, kui üks beduiini karjane uitas laisalt Juuda kõrves, otsides karja juurest kaduma läinud lammast. Viimaks istus ta maha ühele kaljule ja hakkas igavuse pärast vastas olevat kaljut kividega pilduma. Selle asemel et kalju vastu tagasi põrgata, vihises üks kivi ühest kõrgel asuvast kaljuavausest sisse, tabades midagi, mis purunes. See hääl tundus beduiinile nii iseäralik, et ta põgenes. Kuid hiljem tuli ta tagasi, olles kaasa võtnud kaaslasi. Nüüd roniti üheskoos kaljule ja poeti läbi kitsa avause koopasse, mille põrandal nägid nad suuri savikruuse, nende tükke, pärgamendirulle ja nende osasid, mis katsid koopa põranda.
See seik Wadi Qumrani maa-alal juhatas sisse leidude seeria ümbruskonna kaljukoobastes. Otse hinge kinni pidades on maailm jälginud selliste otse uskumatuna tunduvate leidude päevavalgele tulekut. Sellist sensatsiooni ei ole enam olnud nendest päevadest, mil C. von Tischendorf pani rohkem kui sada aastat tagasi kristliku maailma üllatuma Vana ja Uue Testamendi ja teiste vanakristlikkude käsikirjade avastamisega, ja nendest päevadest, mil G. B. de Rossi pani maailma kristlaskonda jahmuma katakombide avastamisega, lastes vaadata moodsa aja kristlasi vanade kristlaste ellu katakombide hämaruses.
Teadlaste ekspeditsioonid on uurinud hulka koopaid ja õõnsusi, kuid nad on leidnud ainult väheseid, mis sisaldasid käsikirjade osi ja purunenud tükke. Juuda kõrb on liiga metsik selleks, et sel viisil otsida see läbi põhjalikult. Aga niipea kui teadlased lahkusid, alustasid beduiinid oma tööd. Kui arheoloog saab sellel maastikul vastu pidada ainult lühemat aega, saavad ainult beduiinid seda ala läbi otsida süstemaatiliselt, tungides looduse poolt valmistatud keerulistesse ja hästivarjatud peiduurgastesse. Rohkem kui 700 beduiini kammisid sellel maa-alal läbi kaljuurge, aetuna taga arheoloogidest ja politseist. Kuid sekeldused ei ole nende kihku sugugi vähendanud, sest nad teavad, et sellised nahksed rullid imeliku kirjaga tähendavad raha, palju raha. Beduiinidel ei ole ekspeditsioonikulusid, neil on kasutada palju tööjõudu ja neil on lõpmatult aega ja ka teadmisi, mis vajalikud selleks, et läbi tuhnida iga väiksemgi uruke selles Palestiina metsikuimas osas. Nagu näha, on neil leiuõnne olnud. Suuremad leiud on nende kätte langenud. Nende käes võib olla seni teadmatuks jäänud käsikirju, mida nad ühel päeval välja toovad ja rahaks ümber vahetavad.
Need on hindamatu väärtusega tekstid, mis siin on päevavalgele tulnud ning milliseid moodsa inimese silm ei ole veel näinud. Esimesel kohal tuleb kõnelda reast piiblitekstidest.
Kõige kuulsam selles reas on heebreakeelne rull prohvet Jesaja raamatuga, leitud 1947. Sellega sensatsioonilised avastused õieti algasidki. Siinse artikli alguses kirjeldatud seik viiski selle käsikirja leidmisele. Selle tekst on ajahamba alt hästi läbi tulnud ja üllatavalt hästi säilinud, kuigi käsikiri on kulunud sagedase kasutamise tõttu. Kuna seni ulatusid heebrea teksti vanimad esindajad tagasi ainult 9. sajandini, on leitud tekst ligi tuhat aastat vanem. Selle tekst on üldiselt sama kui meile tuntud Jesaja tekstikuju, kuid paljude enam või vähem tähtsate erinevustega lugemisviisides. Jesaja 60:19 esineb siin kujul: „Päike ei ole sulle enam valguseks päeval ega paista sulle kuupaiste öösel.“Masoreetlik tekst ei tunne sõna „öösel“. Kuid see esineb selles Jesaja rullis ja selline lugemisviis läheb kokku Septuaginta, aramea ja vanaladina versioonidega.
Heebrea tekst Jesaja 52:14 on: „Nõnda rikutud oli ta välimus.“ Jesaja rullist võib aga lugeda: „Mina võidsin tema välimuse.“ See peegeldab küll Qumrani ühiskonna messianlikke kujutlusi.
Jesaja 49:12 lõpeb masoreetlikus tekstis sõnadega: „ja need tulevad Sinimi maalt.“ Seda on tahetud seletada isegi nõnda, et siin on mõeldud Hiinat. Kuid Jesaja rullis seisab „Suene maa“, see on Jeb Ülem-Egiptuses. Need on paar näidet tekstitüübist, mis kubiseb variantidest. Selliseid on sääl 1375, arvestamata ortograafilise materjaliga, mida on hinnatud 4500 variandile.
Mõlemad, nii kokkulangemised kui erinevused on tähtsad. Esimesed on tähtsad, kuna need näitavad, kuidas tekstipärimus on üllatavalt lähedal sellele, mida juba tunneme. Erinevused aga aitavad meid tungida raamatu primitiivsemasse kujusse ajal, mil selle tekst ei olnud veel rangelt kindlaks kujunenud.
Peale selle rulli tuli päevavalgele veel üks teine Jesaja rull, mis oli liiga tihedalt kokku keeratud ja suurelt osalt kokku kleepunud. Selle vaevalise avamise järele selgus, et rull sisaldas viimase kolmandiku nimetatud prohveti raamatust. Et rull nõnda halvasti oli säilinud ja tekst loetav ei olnud, aitasid infrapunased kiired seda nähtavaks teha. Selle tekstikuju näitab juba kohandamist traditsioonilisele heebrea tekstile. Sellega tulevad nendes rullides ilmsiks kaks erinevat tekstitüüpi.
Viimaks ei või mainimata jätta fragmentide suurt hulka, jäänuseid papüürusel ja pärgamendil käsikirjadest, alates nende pisikeste tükikestega, mida on hävitanud niiskus, närinud hiired ja purenud ussid, nii et nendel ainult mõned sõnad on alles jäänud, ja lõpetades nendega, kus terved lõigud teksti ja veel rohkem on alles jäänud. Need osad ja osakesed on pärit vähemalt sajast piiblikäsikirjast 1. ja 2. sajandist. Ühes osas teevad need meid tuttavaks teiste Vana Testamendi raamatute tekstikujudega, mis kuulusid aega, mil tekst kandis pisut ürgsemat ilmet.
Ühenduses piiblitekste sisaldava materjaliga ei või ka ära unustada neid leide, mis sisaldavad piibliraamatute seletusi, mis on väärtuslikud nii piibliteksti tõttu, mida nad sisaldavad, kui ka nende mõistmise ja seletamise seisukohalt. Suuremad osad sellistest kommentaaridest on säilinud prohvet Habakuki ja Taaveti laulude kohta.
Kõikide nende avastatud tekstide dateerimine võib toimuda arheoloogiliste andmete põhjal. Koobastest leitud savinõud kuuluvad Rooma perioodi. Raasukene käsikirjade ümber olevat linasest põletatud mähisest, mida uuriti raadioaktiivse süsinik 14 meetodiga, andis tulemuseks, et see peab kuuluma perioodi 167 eKr kuni 233 pKr. Lisaks teistele andmetele on väljakaevamised teinud tõenäoliseks, et need käsikirjad peideti koobastesse esimese juudi sõja ajal (66–70 pKr).
Kõik need leiud on tõeline pidupäev uurijatele, kes huvitatud piibliteksti minevikust, juuda usulisest kirjandusest ja selle vaimsest ümbrusest, millel on oma tähendus ka ristiusu algusaegadele.
III Samaaria Pentateuh
Eksiilijärgse judaismi ajaloos toimus tähtis sündmus, nimelt samaarlaste lahkulöömine juutidest. Meie ei tea päris kindlasti, millal samaarlaste kogukond end Jeruusalemmast eraldas ja oma templi Gerisimi mäele Sekemi / Nabluse lähedal rajas. Tõenäoliselt toimus see 4. sajandi vältel eKr, kuid pikema protsessi tulemusena.
Selles skismas võtsid lahkunud samaarlased kaasa ka juutluse pühakirja nõnda, nagu see oli tollekordses ulatuses – st Pentateuhi kujul. Niisiis on meil Pentateuh ka teises heebreakeelses retsensioonis. See on Samaaria Pentateuh, mida nende ühiskonnas hoiti alal vanaheebrea kirjas.
See oli Pietro della Valla, kes oma leiuga aastal 1616 äratas palju tähelepanu. Ta avastas Damaskuses käsikirja, mis praegu asub Vatikani raamatukogus. Sestsaadik kui see õhtumaal sai tuttavaks, hakati hellitama suuri lootusi, et nüüd on avanenud uus võimalus Pentateuhi algsele tekstile lähemale tungida. Need kõrgelt lennanud unelmad ei ole lootustele palju lähemale saanud.
Samaaria Pentateuhi probleem seisneb selles, et see kaldub heebrea tekstist kõrvale umbes 6000 kohas. Väga suures osas on see materjal ortograafilist laadi, kuid on üllatav fakt, et umbes 1900 juhul läheb see versioon koos Septuaginta tekstiga heebrea teksti vastu. Ühe osa variantidest tunneme ju kohe ära. Need on lugemisviisid, kus teksti on meelevaldselt muudetud samaarlaste oma kultuse ja pärimuse huvides. Kuid need tendentslikud kohendused ei anna veel sugugi õigust seletada ka teisi erinevusi kui meelevaldseid lugemisviise, eriti aga neid, mis sarnanevad Septuagintale. On aga ka lugemisviise, kus iga senini mainitud versioon läheb oma teed. Illustratsiooniks mainime, et heebrea tekst kõneleb 1636 aastast loomise ja veeuputuse vahel. Septuagintas on 2242, kuid Samaaria Pentateuhis on 1307 aastat. Sama üllatuse ees seisame, kui võrdleme andmeid aastate kohta veeuputuse ja Aabrami sünni vahel. Masoreetlik tekst loeb siin ainult 290 aastat, kuid Septuaginta 940 ja Samaaria Pentateuh 1070.
Need on probleemid, mis vajavad veel palju uurimusi. Nende tõttu on selle versiooni väärtuse suhtes arvamuste pendel võnkunud edasi ja tagasi rohkem kui ühegi teise versiooni juures. On perioode, mil kliima on olnud soodne samaarlaste versiooni lugemisviiside suhtes. Igatahes võib aga öelda, et Samaaria Pentateuh on väga huvitav tunnistaja ühest tekstikujust, mis kunagi pidi olema väga laialt levinud. Seda näeme selgesti tekstidest, mis Qumranis on esile tulnud, Septuagintas, Uues Testamendis (vaata eriti Apostlite teod 7:21, 32 ja Kiri heebrealastele 9:3) ja ka mõnedes juutide tekstides, mis on pääsenud judaismi ametlikust revideerimise protsessist. A. von Gall on meile andnud Samaaria Pentateuhi väljaande: Der hebräische Pentateuch der Samaritaner I–V (1914–1918).
Käsikirjad, mis ulatavad kaugemale 13. sajandist, on väga haruldased. Kõige vanem käsikiri raamatu formaadis asub Cambridge’i ülikooli raamatukogus. Sellel on märkus, et see müüdi aastal 1149/50. Kirjutatud peab ta olema kaua enne seda.
Väga rangelt valvatud Abiša rull samaarlaste kogukonnas Nabluses ei ole ometi muud kui fragmentide põhjal valmistatud kompilatsioon.
IV Arameakeelsed targumid
Eksiilijärgses judaismis kaotas heebrea keel kui rahvakeel oma tähenduse. Seda asendas aramea keel, mis oli saanud ametlikuks kirjakeeleks Pärsia impeeriumis. Kuigi heebrea keelest hoiti kinni intellektuaalsetes ringides, muutus möödapääsmatuks tõlkida heebrea keeles kultuslikke lektsioone kogudustele aramea keelde. Sellist tõlkimist tähistati sõnaga targem, tõlkijat turgemana ja tõlget targum.
Esialgu pidi tõlkimine jumalateenistusel toimuma ainult suuliselt. Keelatud oli seda lugeda rullilt. Sellega rõhutati sügavat vahet heebrea kui püha teksti ja aramea tõlke vahel. Areng läks siiski oma rada. On tunnusmärke, et siiski juba eelkristlikul ajastul oli kirjalikke targume. Nõnda on jutustatud rabi Gamalielist, Pauluse õpetajast, kellele targumi rull Iiobi raamatuga üle anti. Siin peame samuti märkima, et Iiobi raamatu targum tuli ilmsiks Qumrani koobastest.
Et need targumid tekkisid mitmel pool, on arusaadav, et nende sõnastus ja laad olid erinevad. Teatud jooned on aga nendele siiski ühised. Esmalt juba nende praktiline eesmärk, et selgitada kogudusele teksti mõtet. Didaktiline element ei ole kusagil piiblitõlgetes nõnda tugev kui targumites: need kirjeldavad, seletavad lühemate ja pikemate täiendustega kaasaja teoloogia seisukohalt ja rakendavad teksti kaasaja sündmustele. Eriti paistab silma, et targumid püüavad vältida antropomorfseid ja antropopaatilisi väljendusi Jumala suhtes. Selline teksti käsitluse viis targumites vähendab tunduvalt nende väärtust teksti tunnistajatena, kuid teeb need tähtsateks ürikuteks Vana Testamendi interpretatsiooni ajaloos.
Kord eksisteerinud mitmesuguste targumite küllusest on ainult üks osa säilinud. Nende hulgas tuleb eristada kahte oluliselt erinevat kuju.
Palestiina targum on esimene. Sel ei ole kunagi olnud ametlikku redaktsiooni. Seega puudub siin ühtlane autoriteetne tekst. Kõik käsikirjad erinevad enam või vähem üksteisest. Kairo geniza’st on meile tulnud vana Palestiina Pentateuhi targumitest fragmente, mis pärit 7. kuni 9. sajandist. Sestsaadik on ka uusi fragmente päevavalgele tulnud. A. Diez Macho sattus õnnelikule juhusele Vatikani raamatukogus, kus ta käsikirjas Neofiti 1 leidis Palestiina Pentateuhi targumi. See 450 lehega pärgamendiköide sisaldab kogu Pentateuhi Palestiina targumi. Tõenäoliselt on see 15. sajandil Itaalias kirjutatud. Arvestades sellega, et senini oli meil kasutada ainult fragmentaarset materjali, on see avastus suure tähendusega.
Oma vanemates kihtides läheb Palestiina targum tõenäoliselt tagasi eelkristlikku aega. Need ürikud on erilise väärtusega judaismi tundmaõppimiseks ajal, mil kristlus tekkis. Selle keel on Palestiinas kõneldud aramea keel, nõnda et meil on siin tähtsat materjali Jeesuse ajal kõneldud aramea keele uurimiseks.
Vastandina Palestiina targumitele olid Babüloonia targumid ametliku sanktsiooniga. Nende sõnastus fikseeriti pikema eelloo järel Babüloonias. See pidi toimuma mitte enne 5. sajandit pKr.
Kõige suurem autoriteet kuulub Pentateuhi targumile, mis kannab nime Targum Onkelos. Selle nimi on ekslikult tuletatud Aquilast, kellest on teada, et ta püüdis valmistada sõnasõnalist tõlget vastavalt juudi eksegeesile. Siin on tegemist Aquila nime moonutamisega.
Teine on Pseudo-Jonathani targum prohvetite kohta. Selle nimetuse taga seisab küll Theodotion. Osaliselt ulatub see koguni eelkristlikku aega.
Mõlemad targumid püüavad sõnasõnalist lähedust heebrea tekstile.
Babüloonia targumid moodustavad targumite ajaloos lõpustaadiumi. Palestiinas on need alles hilisemal ajal maksvusele pääsenud.
Kuna juttu on targumist, siis mainime siin ka Samaarlaste targumit. Ka samaarlased ei pääsenud vajadusest nende püha teksti Pentateuhhi aramea keelde tõlkida. Ka siin ei jõutud ametliku versioonini. Nii on iga käsikiri ise näoga.
Teine osa ilmus 13. mail 2022. a. Toimetanud Urmas Nõmmik.
Arthur Võõbus (1909–1988), dr. theol., oli Välis-Eesti vaimulik, usuteadlane, kirikuloolane ja orientalist (süroloog)
