Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 5/11: ülestõusmisaja kuues pühapäev Ef 3:14-21

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud viiendasse aastakäiku. 


1. Perikoobi tekst 

3:14 Mitu käsikirja nii Lääne (Codex Sinaiticus, Codex Bezae jt) kui Bütsantsi tekstitraditsioonides lisavad sõnale „isa“ täiendina „meie Issanda Jeesuse Kristuse“. See on aga suure tõenäosusega hilisem lisandus, selleks et arvatavasti ühtlustada liturgilistel eesmärkidel Ef 1:3-ga. See ja sarnased glossid on säilitatud textus receptus’es (esineb ka 1739. aasta eestikeelses Piiblis). Kuna lühem versioon esineb kaalukates käsikirjades (𝔓46, Codex Sinaiticus, Codex Alexandrinus, Codex Vaticanus jt), siis peetakse seda varasemaks. 


2. Struktuur ja kontekst 

Efesose kirja ülesehitus liigendub laiemalt kaheks osaks: teoloogiliseks ja praktiliseks. Epistli peatükk 3, mis liigub temaatiliselt Jumala võimu ja väe ülistamise suunas (Ef 3:20–22), jagab kirja sisult kahte ossa. Epistli esimeses osas pööratakse lugeja pilk sellele, mida Jumal Kristuses inimese heaks on teinud; teises osas tuletatakse lugejale meelde tema kristlikke kohustusi. Kirja teine pool (ptk 4–6) sisaldab tüüpiliselt pauluslikke juhiseid ja palveid (vt Rm 12 ja 1Ts 4), kuid juhtnööride andmine on põimitud juba ka peatükkidesse 1–3. Pareneetiline rõhuasetus aga tugevneb alates 4. peatükist, kus esineb rohkem juhiseid ja manitsusi.  

Perikoop jääb kirja teoloogilisse osasse (2:1–3:21), mis jaotub kaheks: a) Jumala armu rikkus (2:1–22) ning b) Jumala arm on tegev koguduses (3:1–21). Perikoobile eelneb apostli ametikirjeldus (3:1–13). Perikoop on palve, mis vormi poolest jaguneb kaheks, eestpalveks (3:14–19) ja doksoloogiaks (3:20, 21). 

Eestpalve moodustab ühe pika kreekakeelse lause (seda omadust on suudetud ka eestikeelses tõlkes säilitada). Eestpalve struktuur on järgmine: salmid 14 ja 15 tutvustavad palvet ja salmid 16–19 kirjeldavad selle sisu. Sisu jaguneb kolmeks peamiseks taotluseks, millest igaüks algab sõnaga „et“: et ta annaks väge saada tugevaks (s 16), et oleks usku ja armastust (s 17), et suudetaks tunnetada armastuse suurust (s 18); ning raamivaks taotluseks (s 19): „et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega“. 

Ka doksoloogia koosneb ühest lausest (ka eesti tõlkes). Salm 20 algab „selle“ (sõna-sõnalt „aga sellele“; „aga Jumalale“ 1997. aasta väljaandes) mainimisega, kellele au omistatakse. Kuid kirjeldus Jumala väe kohta venib liiga pikaks, mistõttu on vaja salmis 21 doksoloogiat uuesti alustada, korrates seda, kellele kiitus on suunatud, ja kasutades seekord asesõna „temale“. Seos doksoloogia ja eelneva palve vahel peitub salmi 20 mõttes, et Jumal on võimeline tegema lõpmatult rohkem kui kõik see, mida me palume. See omakorda peegeldab üleminekut palvelt kiitusele. Kiituse sõnastuses omistatakse au Jumalale koguduses ja Kristuses Jeesuses ning seejärel lõpetavad doksoloogia kaks tavalist elementi: kinnitus, et selline au kestab igavesti, ja aamen. Sellega lõpetatakse kirja esimene osa. 


3. Kirjanduslooline kontekst  

Eestpalve ja doksoloogiaga ühendab see perikoop mõnes Pauluse kirjas eraldi leiduvaid tunnuseid. Sisult on perikoobil mõningaid sarnasusi Fl 1:9–11 eestpalvega, mis rõhutab armastust kui seda, milles lugejad peaksid kasvama, mainides ka tunnetust ja täitumist õiguse viljaga, Jumala auks või kiituseks. Kuid Efesose kirja autor on kõige rohkem sõltunud Kolossa kirjast (vrd Kl 1:9–14). Lisaks on perikoobile eelnev lõik Ef 3:1–13 kasutanud materjali tekstist Kl 1:23c–28. Sama lõigu viimase osaga ning järgneva lõiguga (Kl 1:29–2:10) on seos ka meie perikoobil. Fraas „kirkuse rikkus“ (Kl 1:27) esineb Ef 3:16, samas kui Kl 1:28c „et seada iga inimest Jumala ette täiuslikuna“ võib vaadelda Ef 3:14–19 kui kogu palve eesmärgina. Sellegipoolest on Kolossa kirja küpsus või täielikkus (teleios) asendatud Efesose kirjas täiusega (plērōma). Nii kasutatakse Kolossa kirjas peamiselt kristoloogilise fookusega manitsustes esinevat keelt Efesose kirjas teoloogilise raamistikuga palve kontekstis. 

Doksoloogiat kasutatakse siin jumalike omaduste määratlemiseks. Jumalale kõige sagedamini omistatud omadus, eriti Uues Testamendis, on au (sellest ka doksoloogia mõiste). Doksoloogia (Ef 3:20, 21) põhineb vanatestamentlikul psalmikristoloogial nagu näiteks „Andke Issandale tema nimele kuuluv au“ (Ps 96:7 j) või „Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal“ (1Aj 29:11). Vrd ka Lk 17:18; Jh 9:24; Ap 12:23; Rm 4:20; Ilm 4:9; 11:13; 14:7; 16:9; 19:7.  

Igaviku valem, millele järgneb „aamen“, esineb mitmes Vana Testamendi õnnistustes (vrd 1Aj 16:36; Ps 41:13; 72:19; 89:52; 106:48) ja selle on üle võtnud Uue Testamendi autorid (Mt 6:13; Rm 11:36; 16:27; Gl 1:5; Fl 4:20; 1Tm 1:17; 6:16; 2Tm 4:18; Hb 13:21; 1Pt 4:11; 5:11; 2Pt 3:18; Jd 25; Ilm 1:6; 5:13, 14; 7:12; 19:1–4). Standardvormelid on eis tous aiōnas. amēn ʻigavesti, aamen’ või eis tous aiōnas tōn aiōnōn. amēn ʻigavesest ajast igavesti, aamen’. Erinemine nendest standardvormelitest on ebatavaline ja Ef 3:21 on ainulaadne, kuna see sisaldab ka sõna genea ʻpõlvkond’. 


4. Ajalooline kontekst 

Eestpalve ja doksoloogia liturgiliste elementide algne kontekst oli varakristliku jumalateenistuse palve ja ülistus. Sarnaselt varakristlikule palvele üldiselt on nii eestpalve kui ka doksoloogia suunatud Jumalale. Ainult mõned näited kummagi palvevormi kohta on suunatud Kristusele. Nii juudi kui ka varakristliku jumalateenistuse puhul toimis igavikuvormel aklamatsioonina, millele kogudus vastas kinnitava „aameniga“ (vrd 1Aj 16:36; Ps 106:48; vrd ka 1Kr 14:16). 

Kui autori adressaatide eest öeldud eestpalve rõhuasetused peegeldavad teatud määral seda, kuidas autor tajus enda arust lugejate vastandlikke vajadusi, siis tugevdab perikoop arusaama Aasia emakirikule adresseeritud kirja ajaloolisest kontekstist esimese kristliku sajandi teisel poolel. Kirja adressaatide mitmesugustele vajadustele viitavad eestpalves esitatud taotlused sisemise jõu, südames elava Kristuse, usu, tunnetuse, armastuse ja täieliku Jumala kogemuse pärast ning doksoloogias üsna ebatavaline rõhuasetus kogudusel (erinevalt Kolossa kirjast, milles kogudust ei mainita sellisel määral). Sellest võib välja lugeda kirja adressaatide mitmesuguseid kalduvusi, nagu nõrk teoloogiline alus või usuline ebakindlus, ligimesearmastuse puudumine või arusaamatus seoses Jumala armastuse suurusega jms. Kindlasti korreleerub siinöeldu manitsustega kirja pareneetilistes osades, mis on suunatud ühtsuse hoidmisele (4:1–16), Kristusesse jäämisele (4:17–5:2), Issanda tahtmise mõistmisele (5:3–20), üksteisele alistumisele (5:21–6:9), kuid ka julgustusele vaimulikuks võitluseks ja palveks (6:10–20). 


5. Kommentaar 

3:14 „Sellepärast“ viitab eelkõige 2. peatüki lõpusõnadele, milles on kirja lugejad saanud osaks uuest templist, milles Jumal elab oma Vaimu kaudu (s 19–22), aga ka lõigule 2:1–10, milles jutustati armulisest päästmistööst nende heaks: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu“ (s 8). 

3:15 Kreeka tekstis mängitakse sõnaga patria, mida tõlgitakse eesti keelde kui „suguvõsa“, ja eelmises salmis (s 14) esinenud sõnaga patēr ʻisa’.  

3:16 Adressaatidele suunatud esimese palve (16–17a) keskmes on jõu- või väetaotlus. Autor on juba palvetanud, et lugejad teaksid Jumala võrreldamatult suurt jõudu nende kui usklike jaoks (1:18–19a). Nüüd palub ta jumalikku väge otsesemalt: et Jumal tugevdaks neid seesmiselt oma Vaimu kaudu. Kui apostel oli julgustanud oma kristlikke lugejaid tema kannatustest mitte heituma (3:13), siis palve, et nad saaksid Jumala väega tugevdatud, oli mõeldud selleks, et seda vajadust rahuldada. 

3:17 „[E]t Kristus usu kaudu elaks teie südameis“ – palve keel on paralleelne eelmise salmi „sisemise inimesega“; Vaimu tugevdava tegevuse kogemus (s 16) on sama, mis Kristuse elamine südames usu kaudu (vrd 1Kr 15:45; 2Kr 3:17; Rm 8:9, 10; Gl 4:6). Samas määratleb Kristuse südames elamine täpsemalt Vaimu tugevdavat rolli salmis 16.  

3:18 „[E]t te suudaksite … tunnetada“ – teine ​​suur palve tugineb esimesele palvele. Sõna „suutma“ (liitverb eksischyō on Uues Testamendis hapax legomenon) tuleneb Vaimu antud jõust, Kristuse südames elamisest usu kaudu ning armastuses juurdunud ja rajatud olemisest. Sõna katalabesthai ʻtunnetada’, ka ʻhaarama, mõistma, tajuma’, leidub mujal Uues Testamendis veel Ap 4:13; 10:34; 25:25. Teistes kohtades esineb sõna sageli filosoofilise keele osana, mis tähistab täpset või kindlat teadmist. Stoikud kasutasid sõna kontekstis, milles nad mõtisklesid maailma mõõtmete üle. Sõna on kasutatud ka seoses tarkusega, vrd Septuaginta Iiob 34:24 ning Sir 15:1, 7.  

3:19 „[E]t te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega“ – täitmise ja täiuse (plērōma) mõiste moodustab siin autori eestpalve haripunkti. Efesose kirja algupoole (1:23) öeldi, et kogudus on Kristuse täius, mis täidab kosmose igal moel. Siin aga peetakse silmas Jumala enda täiust ja palve on, et usklikud saavutaksid selle täiuse. 

3:20 „[K]es meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem“ – tõlge ei lase välja paista kreekakeelses tekstis leiduvat seost partitsiibi ho dynamenos ʻsee, kes suudab’, ja selle sugulasnimisõna dynamis ʻjõud, vägi’ vahel. Eelnev palve palus lugejaid Vaimu kaudu väega tugevdada (s 16). Nüüd kiidab doksoloogia seda, kellel on see vägi, mis neis juba toimib viisil, mis ületab kaugelt kõik, mida nad võiksid oma palvetes paluda või isegi ette kujutada. 

3:21 „[T]emale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses“ – sõnastus on ebatavaline, sest see on ainus doksoloogia Uues Testamendis, milles esinevad mõiste „kogudus“ ja fraas „Kristus Jeesuses“ (vrd Rm 16:25–27; Jd 24–25). 


6. Paralleeltekstid 

Ülal on juba nimetatud hulk paralleeltekste. Neist võiks esile tõsta põhiliselt uustestamentlikke eespalveid ja doksoloogiaid: Ef 1:15–23; Kl 1:9–14; Fl 1:9–11; Rm 16:25–27. 


7. Tõlgendusloolised märkused 

Ülestõusmisaja kuues pühapäev kuulub avalaulust (introitus) tuletatud nime alusel kokku kahe eelneva pühapäevaga, moodustades rõõmsa ülestõusmisaja keskel silmatorkavalt juubeldava ajalõigu. 

Ülestõusmisaja 4. pühapäev – iubilate ʻhõisake’ (Ps 66:1b–2), 

ülestõusmisaja 5. pühapäev – cantate ʻlaulge’ (Ps 98:1–2), 

ülestõusmisaja 6. pühapäev – vocem iucunditatis ʻrõõmuhüüdega’ (Js 48:20). 

Ülestõusmisaja kuuenda pühapäeva nimi rogate ʻpaluge’ tuleneb palvepäevade ja protsessioonide korraldamisest kolmel argipäeval enne Kristuse taevaminemise püha. Traditsiooniliselt on eristatud suurt palvepäeva (litaniae maiores) enne evangelist Markuse päeva 25. aprillil, mida on mõistetud kristliku vastena antiikusundi robigalia-päevale, mil ohverdati koer taimehaiguste jumalusele Robigusele, et kaitsta vilja roostehaiguse eest. 470. aasta paiku hakati aga Vienne’i piiskopi Mamertuse korraldusel ülestõusmisaja kuuendat pühapäeva ja Kristuse taevaminemise püha vahel pidama nn väikesi palvepäevi (litaniae minores), et paluda õnnistust põldudele. Praktika levis 7. sajandi jooksul kogu Gallias, kuid Rooma riitusse võeti need palvepäevad alles paavst Leo III korraldusel. 

Kui reformatsiooni järel kadusid palveprotsessioonid, nihutati palvetemaatika ülestõusmisaja kuuendale pühapäevale ning avalaulust tuletatud nimi asendus teemast tuletatud nimega. Rogate-pühapäev on hea näide, kuidas muutunud kiriklik praktika muudab pühapäeva tähendust ning kuidas edaspidi hakkab muutunud tähendus kujundama pühapäeva teoloogilist sisu. Seetõttu kadusid ajapikku käibelt ka selle pühapäeva vanakiriklikud lektsioonid (Jk 1:22–27; Jh 16:23–30) või täiendati lektsioonide valikut palveteemaliste kirjakohtadega. Vanakiriklik evangeelium on leidnud (muudetud mahus) kasutamist siiski ka hiljem nn Saksa süsteemis Jh 16:23b–28(29–32)33 või meie Käsiraamatus Jh 16:23–33.  
Pühapäeva avalaulust saadud nimi ei kadunud kohe pärast reformatsiooni. Nii esineb näiteks 18. sajandi Keila kirikuraamatutes pühapäev nimega vocem iucunditatis

Palveprotsessioonid ja ristikäigud on tuntud nii katoliiklikes kui õigeusklikes piirkondades, neid on sageli kujutatud ka maalikunstis. Ilmselt on kõikidele selle kommentaari lugejatele tuntud Ilja Repini monumentaalne teos „Ristikäik Kurski kubermangus“ (1883, vt siit https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Religious_Procession_in_the_Kursk_Province.jpg). Läänekristluse alal on protsessiooni kujutanud näiteks Jules Breton.

Jules Breton (1827–1906), „Põldude õnnistamine Artois’s“ (1857), Musée des Beaux-Arts d’Arras (allikas: Wikimedia https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Sacramentsprocessie.jpg

Pisut kaudsemalt on liturgiliste protsessioonidega seotud Briti kultuuriruumis kunagi laialt levinud tava, mida kutsutakse beating the bounds ʻpiiride löömine’. Tseremoonia käigus lüüakse okstega kihelkonna piirikive või muid piire märkivaid tähiseid, et säilitada ühist mälu kihelkonna ulatuse kohta. Sageli said vitsa ka protsessioonis osalevad poisid või lükati nad hooga vastu piirikive, et nad jätaksid nende asukohad meelde. Protsessiooni ajal palvetasid preestrid kihelkonna hea käekäigu pärast, loeti psalme ning lauldi kohaseid laule. 

Orant Domitilla katakombis (allikas: Wikimedia
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Rom,_Domitilla-Katakomben,_Steintafel_mit_Inschrift_und_Orant_
(Mensch_in_antiker_Gebetshaltung_mit_
erhobenen_Armen).jpg)

Piiride löömise tseremoonia oli äärmiselt praktiline. Selle käigus kontrolliti piirikivide ning muude tähiste asukohta. Teinekord võidi neid kuritahtlikult või ka tahtmatult nihutada, mistõttu oli oluline kõrvutada piiritähiste ja rahva mälu andmeid, saamaks ülevaadet kihelkonna maade ulatusest. 

Palvele ja palvetamisele mõeldes ilmub silme ette ennekõike põlvitav inimene (vrd Ef 3:14). Siiski on kristlikus liturgias ja vagaduses tuntud teisedki palveasendid. Varakristlikust perioodist on tuntud palvetamine ülestõstetud kätega. Seda kajastab ka 1Tm 2:8: „Ma tahan siis, et mehed igal pool palvetaksid, tõstes üles pühad käed ilma viha ja kahtlemiseta“. Sellises asendis palvetajaid ehk orante (ld orans ʻpalvetav’) on sageli kujutatud varakristlikus kunstis (vt allpool). Kirikuisade sõnul meenutas palvetaja sel kombel risti. 

Palvetav Maarja, Kiievi püha Sofia katedraali apsiidimosaiik (u 1000 pKr, allikas: Wikimedia https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Oranta-Kyiv.jpg) 

Ukraina sõja algusperioodil, mil Kiiev oli ümberpiiramise ja vallutamise ohus, võis meedias korduvalt näha Kiievi püha Sofia katedraali apsiidimosaiiki, mis kujutab orandiasendis Maarjat. Legendi kohaselt kaitseb Jumalaema Kiievit ning selle mosaiigi hävimine tähendavat linna hukku.

Ef 3:18 kõneleb Paulus millestki, mida võiks nimetada „armastuse geomeetriaks“ ning kujutleda inimest Jumala armastuse keskmesse. Rm 8:39 nimetab ta „kõrgust ja sügavust“, mis ei suuda inimest lahutada Jumala armastusest. Seega puuduvad Jumala armastuse mõõtmetel ulatus, armastus ulatub kõikjale (vrd Ps 139:5–10). 

2003. aastal andis Warner Music välja Jean-Michelle Jarre’i stuudioalbumi, mis kannab pealkirja „Geometry of Love“. 

Charles Spurgeon kirjutab: 

„Mõned neist on nii sisse võetud kõrgusest ja pikkusest, et nad unustavad laiuse, ja nad jutlustavad, et Kristus tuli maailma päästma nii umbes poolt tosinat inimest, kellest viis on nemad. Küllalt sellisest ahtameelsusest! Taevas on rohkem inimesi, kui me ette kujutada oskame. Ja nende hulgas on nii mõnigi neist, kellega meie maa peal läbi ei saanud, kuid kes olid osaduses Kristusega. Ja kes seetõttu saavad elada koos temaga igavesti.“ 

David Guzik kirjutab veebilehel Enduring Word Bible Commentary https://enduringword.com/bible-commentary/ephesians-3/ Ef 3:18 kohta: 

„Jeesuse armastusel on pikkus. Mõeldes Jumala armastuse pikkusele, küsi endalt: „Millal sai Jumala armastus minu vastu alguse? Kui kaua see kestab?“ Selle abil on võimalik mõõta Jumala armastuse pikkust. „Ma olen sind armastanud igavese armastusega“ (Jr 31:3). 

Jeesuse armastusel on sügavus. Fl 2:7–8 kõneleb sellest, kui sügavale ulatub Jeesuse armastus: „Jeesus loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.“ Sa ei saa minna madalamale ristisurmast. See osutab, kui sügav on Jeesuse armastus meie vastu. 

Jeesuse armastusel on kõrgus. Et näha Jumala armastuse kõrgust, küsi endalt: „Kui kõrgele see mind tõstab?“ See tõstab mind taevastesse kõrgustesse, kus ma saan istuda koos Kristusega. Jumal on „meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses“ (Ef 2:6). 

Kas me üldse suudame mõista Jumala armastuse laiust ja pikkust ja sügavust ja kõrgust? Et mingilgi määral mõista Jumala armastuse ulatust, peame tulema risti juurde. Rist osutab nelja suunda, põhimõtteliselt igasse suunda, sest: 

  • Jumala armastus on piisavalt lai, et mahutada endasse iga inimest, 
  • Jumala armastus on piisavalt pikk, et kesta kogu igaviku, 
  • Jumala armastus on piisavalt sügav, et ulatuda ka kõige suurema patuseni, 
  • Jumala armastus on piisavalt kõrge, et viia meid taevasse.“ 


8. Liturgilised soovitused 

Liturgiline värv: valge 

Kuna rogate-pühapäev on saanud oma nime palveprotsessioonide järgi, millega muuhulgas paluti õnnistust põldudele ja viljale, võib (eriti neis piirkondades, kus kogudusse kuulub põlluharijaid) pidada külvi õnnistamise palvuse (Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat, lk 166–167). 

Alguslaul: 341B. 

Päeva laul: 315. 

Jutluselaul: 319. 

Ettevalmistuslaul: 330. 

Lõpulaul: 324:9. 

Päeva palve – Käsiraamat, lk 167, nr 3, või lk 309, nr 3 / Agenda, lk 72, nr 4. 

Kirikupalve – KLPR 475, Litania. Või: Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosalised kirikupalved, lk 21 (Ülestõusmisaeg), või ekteenia, lk 27 (Ülestõusmisaeg II) / Agenda, lk 104–105. 

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (Ülestõusmisaeg). 

Armulaua seadmise palve – Käsiraamat, lk 355 (A). 

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 168 / Agenda, lk 105. 


9. Muud tähelepanekud 

Ülestõusmisaja 6. pühapäeva jutluse üks võimalikke dispositsioone: 

„Armastuse geomeetria“ 

1. Populaarne laul küsib: „Mis värvi on armastus?“ 

2. 1Kr 13 kirjeldab armastust erinevate „loomuomaduste“ kaudu. 

3. Ef 3 lisab armastusele geomeetrilised mõõtmed. 

II 

1. Palve on vestlus kahe isiku vahel, kellel on tahe. 

2. Palve on võimalik tänu Jumala armastusele. 

3. Kui palvetaja ja Jumala tahe erineb, kas Jumal ei armastagi? 

4. Jumala armastuse mõõtmetel puudub ulatus (Ps 139:5–10; Rm 8:35–39). 

5. Iseküsimus on see, kas palvetaja tajub Jumala vastuses armastust. 

Kuna käesolevas kommentaaris on olnud juttu protsessioonidest, siis olgu siin toodud lõik Martin Lutheri kirjast Berliini praost Georg Buchholzerile 1539. aastal, kes kaebas Lutherile kuurvürst Joachim II liigse tseremoonialembuse pärast. 

„Mis aga puudutab seda, mis teid häirib, s.t koorimantli või koorirüü kandmist palve- või ristinädalatel ja markusepäeval, ja ringkäiku ümber kirikuaia pühapäeval mõne puhta responsorium’i saatel ja ülestõusmispühal Salve, festa dies lauldes ilma sakramenti ringi kandmata, siis minu nõu on see: Kui teie isand markkrahv ja kuurvürst jne lubab Jeesuse Kristuse evangeeliumi selgelt ja puhtalt jutlustada ilma inimlike lisandusteta ja mõlemat ristimise ning Jeesuse Kristuse ihu ja vere sakramenti tema seadmise järele ulatada ja anda, ning tahab loobuda pühakute appihüüdmisest, et nad ei ole hädasaitajad, vahendajad ning eestpalujad, ning sakramendi protsessioonis ringikandmisest ning igapäevastest missadest, ka vigiiliatest ning surnute hingemissadest ning vee, soola ja taimede pühitsemisest, ja lubab laulda ringkäigu või protsessiooni ajal puhtaid responsorium’e ja laule ladina ja saksa keeles, siis, Jumala nimel, käige ringi ja kandke hõbedast või kuldset risti ja sametist, siidist või linasest riidest koorimantlit või koorirüüd. Ja kui teie isandale kuurvürstile ei ole küllalt ühest koorimantlist või koorirüüst, mida te [protsessioonis] kannate, siis pange neid kolm tükki selga nagu ülempreester Aaron kandis üksteise peal kolme rüüd, mis olid kaunid ja ilusad, mistõttu kirikuriideid nimetatakse paavstluses ornata. Ja kui teie kuurvürstlikul armul ei ole küllalt ühest ringist või protsessioonist, millega te ringi käite, helistate ja laulate, siis käige seitse korda ringi nagu Joosua koos Iisraeli lastega ümber Jeeriko käis, tegi sõjakisa ning puhus pasunat. Ja kui teie isand markkrahv seda tahab, siis hüpaku ja tantsigu teie kuurvürstlik arm kõige ees harfide, trummide, tsimblite ja mänguriistadega nagu Taavet seaduselaeka ees, mida Jeruusalemma linna toodi. Ma olen selliste asjadega nõus, sest kui neist väärtarvitus ära võtta, ei anna need evangeeliumile midagi juurde ega võta ka ära, kui neist vaid ei tehta õndsusele hädavajalikku ja südametunnistust sellega ei seota. Ja kui ma suudaksin ka paavsti ja paavstlased nii kaugele viia, kuidas ma siis tänaksin Jumalat ja oleksin rõõmus“ (WA Br 8:625–626, nr 3421). 
 


Kasutatud kirjandus 

Lincoln, A. T. (1990) Ephesians. Word Biblical Commentary 42. Dallas: Word. 

Metzger, B. M. / United Bible Societies (1994) A textual commentary on the Greek New Testament, second edition a companion volume to the United Bible Societies’ Greek New Testament (4th rev. ed.). London; New York: United Bible Societies.  

O’Brien, P. T. (1999) The letter to the Ephesians. Grand Rapids, MI: W.B. Eerdmans. 

Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik. 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English