Elu näitab, et suure osa inimestevahelistest arusaamatustest ja tülidest põhjustab kommunikatsioonihäire. Kommunikatsioonihäire võib olla lõbus nagu selles vanas telefonimängus, kus ühest rivi otsast kõrva sosistatud sõna kõlab teises otsas tundmatuseni muutununa. Elulisem on ehk näide tagarääkimisest, millele viitab juba muistne tarkus, öeldes et keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad (Õp 18:8 par). Nii käib telefonimäng reaalses elus: sõnadele omistatakse uusi varjundeid, hinnanguid ja fakte. See võikski olla naljakas, kui see poleks nii traagiline, sest sõnal on mõju. Kommunikatsioonihäire võib olla ka eesmärgipärane ja strateegiliselt desinformatiivne: Astrid Lindgren oli tegelikult nats või Surematu polgu aktivist kaitses oma põhimõtteid agressiivselt pealesunnitud seisukoha vastu (sic!).
Mõnikord võivad kommunikatsioonihäireid põhjustada kompromissid või püüe kahe vastaspoole vahel neutraalseks jääda. Poliitika on kompromisside kunst ja selle õnnestumisi või ebaõnnestumisi me näeme igapäevaselt. Päris ilma kompromissideta poleks võimalik ükski sümbioos, kooselu ega partnerlussuhe, seda nii looduses, inimühiskonnas kui poliitikas. Kuid seoses kompromissiga tõstatub mitmeid küsimusi selle piiridest põhimõttelistes küsimustes. Millisel juhul tekivad topeltstandardid ja vassimine? Millal muutub kompromissile minek udutamiseks ja hämamiseks, faktide ja tõlgenduste segamiseks, teistele ja endale valetamiseks? Kust läheb piir neutraalsuse ja süü kaasosa vahel jne?
Tuntud on näide teise maailmasõja aja Šveitsist kui lõpuni trimmitud kompromisside karikatuursest kõverpeeglist. Ühelt poolt koostöö liitlastega, teisalt sobingud natsidega ja juutide marginaliseerimine kogu sõjaperioodi vältel. Lisaks Šveitsi ajakirjanduse ja meedia maailmauudistest isoleerimisega loodud utoopiline illusioon neutraliteedirahust kesk Euroopa sõjakoledust. Püüdes jääda lõpuni neutraalseks, reedetakse inimlikkuse peamisi põhimõtteid.
Mil määral peaks kompromissiga arvestama tänastes olukordades? Kuidas suhtuda inimestesse, kes tunduvad jäävat Ukraina küsimuses neutraalseks, kes pole oma meelsust ja positsiooni ses osas selgelt ja avalikult välja näidanud? Inimene on keeruline nagu sibul: väljast kullakarvaline, seest siiruviiruline. Mõnel indiviidil on ilusa välimuse all siiski ka kohe näha, mis on tema sisemine ajend ja liikumapanev jõud – olgu selleks mahlane armastus või kibe viha; ühed päästavad kasse, teised tapavad inimesi. Osade puhul võib olla tegemist lõputute erinevate kihtidega, mis jätab mulje sügavast isiksusest. Ajalugu näitab küll, et pahatihti varjab end maski taga lihtsalt üks vingerdav tõbras.
Mil määral võib aga otsustada kellegi sisemiste motiivide üle? Omakorda seda, kui alatu võib olla indiviidi sisemiste ajendite kahtluse alla seadmine, saab lugeda juba muistsest Iiobi raamatust. Selles kuulsas loos alustab Saatan laimukampaaniat, väites et Iiobi jumalakummardamine põhineb isekal omakasul (Ib 1:9–11). Juriidiliselt on tegemist sõna sõna vastu juhtumiga, kus süüdistataval pole võimalik enda motiivide vastu esitatud kahtlustust ümber lükata. Inimese motiivide vastu suunatud rünnak on kuratlik just seetõttu, et ta on selle suhtes kaitsetu. Sääraselt rullub lahti teose pikk ja dramaatiline süžee.
Eks meil kõigil ole kuskil luukered ja tõprad, see südamik, mis äärmiselt rikutud, peidetud ja „petlikum kui kõik muu“ (Jr 17:9). Et mitte kalestuda ja jääda tundetuks, on vaja ausat enesekaemust ja patukahetsust. Pattu võibki mõista kui kommunikatsioonihäiret. Kreeka sõna hamartia esmaseks vasteks on viga või eksimus, samuti ebaõnnestumine või hoolimatus, ka tähenduses ’sihtmärgist mööda laskmine’. See viitab kõikidele suhtehäiretele nii inimeste vahel, kuid ka teoloogilisemalt: patt on lahusolek Jumalast – olgu tahtlik või tahtmatu.
Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.
