ISSN 2228-1975

Mõeldes kiriku ja riigi suhetest

Viimaste aegade sündmused on pannud uuesti mõtlema kiriku ja riigi suhete üle. Kirik on üleilmne inimkooslus ning kannab üle aegade ja riigipiiride kõrguvat jumalikku sõnumit. Riikidel on piirid. Riikide piirideülene tegevus võib toimuda rahvusvaheliselt heakskiidetud koostöös. Või siis tehakse teisele liiga.

Kirikuisa Augustinus tõdes, et kristlasi ei saa eristada selle järgi, milline on nende väljanägemine või kultuurilis-keeleline olemisviis. Kristlaseks olemine on äratuntav ja edasiantav selle järgi, kui elatakse ja suheldakse usus, lootuses, armastuses. Jeesus kinnitas: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Jh 13:35) Kuidas peaks aga välja nägema kiriku suhe riigiga, kelle võimu mõjuväljas ja seadusruumis tegutsetakse?

Ajalooliselt on kiriku ja riigi suhteid võimalik näha vähemalt neljas paradigmas:

1) konfliktsena;
2) harmoonilisena;
3) kahe kuningriigina;
4) sotsiaalselt teenimisvalmina.

Konflikti paradigma

Mina kasvasin üles nõukogude-aegse totalitaar-ateistliku ideoloogiarežiimi okupatsioonivõimude poolt mõtte-, sõna-, väljendus-, südametunnistuse, usu-ja veendumusvabaduse vangi võtnud ühiskonnakorra tingimustes. Mu isa heideti usu pärast ülikoolist välja ja ta tegi koguduses keelatud noortetööd. Ema trükkis masinakirjutajana salaja põrandaalust usulist kirjandust. Meie elu jälgiti ja KGB salvestas meie telefonikõnesid. Koos venna ja õdedega käisime kodust kodusse kogunenud laste pühapäevakoolitundides, mille korraldamise olid aga riigivõimud ära keelanud ja mis oli meie õpetajale ohtlik. Meie vanavanemad pandi usuliste ja poliitiliste positsioonide pärast küüditatavate nimekirja. Tundus iseenesestmõistetav, et toonane kirik ja koguduslik elu vastandus ühiskonnas toimunule. Riiki käsitleti võõrvõimuna. Poliitikaga ei tegeldud. Ühiskonnaelus toimuvatesse protsessidesse sekkumisest püüti hoiduda, kuna sellele oleks võidud omistada kollaboratsioonile või südametunnistusega kompromissile minemise tähendus. Nii olid minu lapsepõlvekogemuses kirik ja riik vastandid. Nõukogude konstitutsioon ütles samuti, et kirik ja riik on lahutatud. Ja nii me elasimegi.

Loomulikult polnud minu kogemus ajaloos esmakordne, kui kiriku ja riigi vahel valitses konflikt. Pingeline ja varsti juba konfliktne suhe ning selle paratamatust põhjendanud teoloogiline paradigma kiriku ja riigi suhtest kujunes välja juba esimestel Kristuse-järgsetel sajanditel. Jeesuse järgijad sattusid esmalt juutide, seejärel juba roomlaste tagakiusu alla, kannatades ahistamisi ja vangistamisi, survamisi ja surmamisi, märtrikrooni ja ühiskonnast väljatõrjutust.

Esimärter Stefanose surma üle tundis heameelt ka kristlaskonna tagakiusajana tuntust kogunud Saulus. Hiljem, kui temast sai kristlane, Paulus, ennustas talle ilmunud Jeesus teda ristima läkitatud Hananiase sõnul: „Mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast.” (Ap 9:16)

Nii oli varakristliku kiriku ja riigi suhete „geneetilisse koodi” kätketud konflikt kohe kristluse sünni ja leviku aegadest peale, rääkimata hiljem valitsenud Rooma keisrite aegu toimunud kristlaskonna ahistamisest ja hävitamisest, olgu Nero või teiste päevil. Usutunnistus „Jeesus on Issand” sõnastas aga ristirahva alternatiivi valitsevaks kujunenud keisrikultusele, ja seda mitte ainuüksi verbaalsel, usutunnistuslikul tasandil, vaid kogu elu ja surma käsituses, milleks tuli nii või teisiti valmis olla.

Kui apostel Paulus kutsus Rooma kristlaskonda veel 1. sajandil riigivõimudele alluma (vrdl Rm 13:1–5), siis kirikuisa Tertullianus hakkas juba 2.–3. sajandil mõtestama ja sõnastama varakristliku kiriku suhteid riigivõimuga konflikti paradigmas. Hiljem on sarnaselt oma kogemust reflekteerinud ka radikaalsed reformaatorid, keda hakati 16. sajandil ristijateks või anabaptistideks sildistatult taga kiusama. 24. veebruaril 1527 Schleitheimis sõnastatud usutunnistuslik tekst „Mõnede Jumala laste vennalik ühendus, kokku võetud seitsmes artiklis” märgistab esimese postreformatoorse vabakiriku sündi ja veendumusi, kui vastandumine valitsevale korrale osutus möödapääsmatuks paratamatuseks: „Kõik, mis pole ühinenud meie Jumala ja Kristusega, pole muud kui jäledus, mida me peame vältima ja mille eest põgenema. Sellega on mainitud kõiki paavstlikke ja paavstivastaseid asju, koosolekuid, kirikus käimisi, veinimajasid, liite ja uskmatute lepinguid ning teisi sarnaseid asju, mida maailm kõrgeks peab ja mida siiski läbi viiakse Jumala käsu vastaselt, vastavalt kogu ebaõiglusele, mis selles maailmas on. Sellest kõigest tahame eralduda ja sellega mitte mingit pistmist omada.”

Ka hilisematel baptistilistel vabakirikutel on tulnud mitmel pool maailmas tänaseni jut(l)ustada lugu sellest, kuidas riigivõimude kiuste oma veendumustele kindlaks jääda. Samas kujunesid baptistidest esimesed universaalse usuvabaduse eest seisjad.

Inglise baptistid ja nende keskelt usuvabaduse piiramise tõttu Hollandisse pagenud John Smyth, kes rajas 1609. aastal Amsterdamis teadaolevalt esimese baptistikoguduse, olid 17. sajandi alguses, vähemalt ingliskeelses maailmas, esimesed, kes rääkisid usuvabadusest üleilmsete inimõiguste tähenduses. Thomas Helvys kirjutas ja esitles 1612. aastal „Ebaõigluse saladuse lühikese deklaratsiooni”, millega ta argumenteeris universaalse usuvabaduse kehtimise poolt väitega, et kuningas valitseb vaid maise kuningriigi üle ega tohi kedagi karistada tema usuliste veendumuste pärast. Erinevalt varasemalt tuntud reformaatoritest seisti ka otsesõnu teiseusuliste usuvabaduse eest: „Kuningas ei saa olla kohtunikuks Jumala ja inimese vahel. Olgu nad hereetikud, türklased [moslemid], juudid või kes iganes, ei saa maine võim neid vähimalgi määral karistada.” Siiski pidi Helwys ise oma vaadete tõttu vangistatuna vanglas surema. Tema ideed elasid ja mõjusid aga edasi ning kujundasid hiljem John Murtoni ja Roger Williamsi kaudu ingliskeelse maailma arusaamu usuvabadusest kui inimõigusest.

19. sajandi teisel poolel, kui Eestimaal tekkis rahvuslik ärkamine, levis ka usuline ärkamine, mis viis erinevate vabakiriklike koguduste sünnini. Eesti baptistide esimees ja riigivolikogu saadik enne Teist maailmasõda Karl Kaups argumenteeris ärkamisaegadele tagasi mõeldes, et nimelt vabakiriklike usukogukondade teke ja levik üle Eestimaa andis rahvale päris omaenda usu ja selle väljendamise võimalused. See omakorda istutas Kaupsi arvates juba ususeemne päris oma rahvusriigi ja sellega kaasneva usuvabaduse realiseerimiseks. Sellise riigiga ei pidanud aga enam konfliktis olema. Eesti iseseisvuse väljakuulutamise järel see ka sündis. Vabakirikud said vabaduse tegutseda. Nagu vaba rahvakirik.

Harmoonia paradigma

Mina kasvasin üles ja kujunesin suhtes riigivõimuga paratamatus konfliktis–kuni Eesti pääses nõukogude totalitaar-ateistliku okupatsioonirežiimi ideoloogia ja meelevalla küüsist. Minust sai Tallinna esimese baptistikoguduse pastor vahetult enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Kohe selle järel kerkis meie ja ka meie koguduste liidu ette küsimus, kuivõrd tuleks nüüd suhtumine riiki ja koostöösse riigiga ümber mõtestada? Loomulikult ei olnud me taas esimesed ega ainsad, kes on midagi sellist küsinud ja teoloogiliselt mõtestama pidanud.

Esimene ametlikult kristlik riik ajaloos oli Armeenia juba aastal 301 pärast Kristust. See sündis 10 aastat enne kristluse sallivuse väljakuulutamist Roomas Galeriuse ajal ning 36 aastat enne keiser Constantinus Suure ristimist. Constantinuse kristluse poole pöördumisega muutus aga seni valdavaks olnud kiriku ja riigi suhete paradigma üle kogu toonase maailma valitsenud impeeriumi, negatiivsest positiivseks. Esimest korda ajaloos näis sündivat maailma muutev ja mõjutav kristliku kiriku ja riigi harmoonia. Samas oli see täiesti uus olukord, mis eeldas ka pühakirjalisi põhjendusi, et saada, olla ja jääda omaks võetud.

Esile tõsteti sellised teoloogid nagu Aleksandria Klemens (150–215AD), kes nägi ja näitas kiriku ja riigi lõimimise võimalikkust ammu enne riigikiriku ja kirikuriigi sündi. Hiljem tulid juba Aquino Thomas ja Johann Calvin, kes söandasid uskuda kiriku ja riigi ühtsust, umbes nii, nagu toimisid ühtselt ka vanatestamentlikel aegadel kuningad, kes riiki valitsesid, ja preestrid, kes pühakojas teenisid.

Õigeusu maailmas, kus pole reformatsiooni olnud ja valgustusaega peetakse pigem läänemaise modernismi probleemide kasvulavaks, on harmoonia paradigma esiletõus nähtav tänasel Venemaal, kus patriarh Kirill õnnistab Vene riigi putinistlikke vägesid võitlema otsekui püha sõjavõidu nimel, andes sõjaväelastele võitluseks ja võidu kojutoomiseks kaasa vajaliku ikooni ja õnnistuse. Riigikiriku ajalooline kogemus on aga ka anglikaanidel Inglismaal ja luterlastel Skandinaavias, kus kuningakoda ning riigi-ja kirikuvalitsus on teatud ajal olnud sedavõrd läbipõimunud, et isegi raske näha ja näidata, kuidas ja kuivõrd on nad langetanud iseseisvaid otsuseid. Tänaseni võivad Skandinaaviamaade luterlike koguduste juhatuste valimistel kandideerida kohalikud koguduseliikmed erinevate parteide heakskiidetud nimekirjades, tuues kirikusse kaasa oma poliitilised, et mitte öelda poliitkorrektsed, vaated ja seosed, ehkki riigikiriku staatus ise on juba minevikku jäänud. Martin Luther ei näinud seda ette. Tema visandas kiriku ja riigi suhteid kahe erineva kuningriigi nägemuses.

Kahe kuningriigi paradigma

Moskva kiriku ja Vene riigi juhtide ühtehoidmisel näikse olevat mingi tunnetuslik piir, kust edasi tunnistavad isegi venelastest õigeusklikud ja vaimulikud, et nii kaugele ei saa kirik ja riik teineteisega harmoniseerudes ometi minna. Kiriku ja riigi flirt või abieluvoodis ühte heitmine on tunnistatud sobimatuks ka katoliiklikus ja protestantlikus maailmas, rääkimata vabakiriklikust. Võimu vaim ja Vaimu võim ei saa ühte sulanduda. Samamoodi on võimude lahusus eelduseks kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas meedia ja kohtuvõimu toimimisel. Vastasel juhul muutub igasugune kriitika valitsejate suhtes kaheldavaks. Kiriku prohvetlik hääl maa ja rahva elus seguneb valitsuse häälekandjaga.

Nagu öeldud, protestantliku reformatsiooni järgses luterlikus Skandinaavias valitses pikka aega monarhia ja riigikiriku liit. See võttis aegamisi siiski pigem sümboolse kuju, nagu ka kuningavõim. Lõpuks hakatigi riigikiriku loogikast loobuma, algul mitteametlikult, siis juba ametlikult. Eestis, kus pole õieti kunagi olnud riigikirikuga positiivset kogemust, lähtus luterlus pigem Martin Lutheri õpetusest ja praktikast, kus on põhjendatud nn kahe kuningriigi paradigmat.

Lutheri järgi valitseb Jumal maailma kahel käel: ühes käes on mõõk ja teises käes rist. Valitsus „ei kanna mõõka asjata”, õpetas ka apostel Paulus roomlastele (Rm 13:4), et hoida ühiskonnas korda. Aga kirik ei saa ega tohi haarata mõõka, nagu Jeesus manitses (Mt 26:52), vaid peab uskuma ja kuulutama ristilöödud Kristust ja meeleparanduse vajalikkust ristiusus ja teoloogias. Nii ei tohiks Lutheri järgi ka vaimulikud poliitikasse minna, vaid peaksid teenima kõiki inimesi sõltumata poliitilistest eelistustest, oldagu parem-või pahempoolne, parteilise kuuluvusega või parteitu, mis tahes riigikorra ja valitsuse järgi ühiskonnaelu ei korraldataks. Tõsi, kristlased võiksid Lutheri nägemuses siiski ühiskonnaelu korraldamisel ja valitsemisel osaleda, ent pigem kristlikku kodanikkonda esindades, mitte kirikut.

Eesti kultuur, ka poliitiline kultuur, on tugevalt mõjutatud luterlusest ja luterlikust kirikust. Nii võtsin minagi pikema järelemõtlemiseta omaks veendumuse, et ma ei lähe poliitikasse, kuigi mulle seda pakuti, vaid pühendan oma elu pastoraalsele teenimistööle koguduses ja koguduse kaudu ühiskonnas. Eriti tähenduslik oli see Eesti iseseisvumise järgsel nn külmal talvel, kui korraldasime Kalamaja linnaosas ainsana tegutsenud kogudusena inimestele toiduabi jagamist, mida saime välismaalt ning jagasime tasuta kõigile, kes seda vajasid, tegime koostööd Kalamaja kooli ja seltsiga, võtsime vastu sõjapõgenikke Mägi-Karabahhist, kes tulid Eestisse sõjapakku.

Mida aeg edasi, seda enam tundus, et sõnaline kuulutus, millest Luther kõneles, pole kristlaskonna teenimistöös ühiskonna ja riigi heaks piisav. On vaja teha rohkem.

Sotsiaalse teenimise paradigma

Johannese esimeses kirjas (3:18) ütleb Piibel: „Ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!” Piibliraamatuid ja lastepiibleid, Uut Testamenti, evangeeliumi tekste ning evangeelseid traktaate ja sõnumeid sadadele ja sadadele tuhandetele üle Eestimaa jagades sai rahvas tänu kirikule osa rõõmusõnumi sisust. Rõõmutus eluvaesuses ja hädades inimesed vajasid aga lisaks sellele ka praktilist abi. Piibelgi jutustab, „kuidas Jeesus Naatsaretist, keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga” (Ap 10:38). Nii hakkasime meiegi Jeesuse järgijatena isiklikult, koguduseti, konfessiooniti ja erinevate kirikute koostöös, olgu Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Evangeelse Alliansi või erinevate parakiriklike organisatsioonide kaudu tegelema praktilise heategevuse ja sotsiaalselt elumuutva teenimistööga.

Laulva revolutsiooni aegne lastebuum andis aastatuhande vahetuseks aset eesti rahva kidumisele. Kirikutena sai meile selgeks, et kui midagi–õigupoolest enam kedagi–rahvastiku juurdekasvus ei sünni, langeb eesti rahvas peatselt mõne aastakümnega väljasuremise äärele. Põhiseaduse järgi pidi aga meie vaba riik „tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Asusime riigiga läbi rääkima ja sellest lähtuvalt rahvastikuministriga kokkulepitud koostööle, koolitamaks ja juurutamaks üle Eestimaa toimivate raseduskriisi nõustajate võrgustikku. Tänaseks on professionaalsed raseduskriisi nõustajad tööl igas Eesti maakonnas. Kirikute ja riigi koostöö annab tulemust. Kui veel sajandi alguses katkestati rasedusi poole rohkem kui sünnitati, siis nüüd sünnib Eestimaal lapsi poole rohkem, kui tehakse aborte.

20 aastat tagasi sõlmisid Eesti Kirikute Nõukogu ja Vabariigi Valitsus ühishuvide protokolli, mis kehtib tänaseni ja millest on välja kasvanud mitmed lepingulised koostöösuhted kiriku(te) ja riigi vahel, olgu kaplanitööks kaitseväes, vanglas, politseis, meditsiini-või hoolekandeasutustes, olgu religioonialastes uuringutes ning usulise kirjaoskuse ja usuvabaduse arendamises läbi hariduse, teadustöö ja üldise teadlikkuse avardamise. Ühishuvide protokoll kinnitab, et „meie rahva ja riigi traagilise lähimineviku tõttu on Eestimaal religioonialastes teadmistes ja kogemustes tõsiseid puudujääke, kuna ateistlik propaganda ja elu põhiväärtusi mittearvestav mõtteviis on tekitanud teadmatust ja hoolimatust vaimsete küsimuste suhtes”, samas „rahvuse ja riigi tulevik sõltub suurel määral järeltuleva põlvkonna kvaliteedist, mistõttu peab ka oikumeenilises tegevuses pühendama perekonnaga seonduvale temaatikale ning noortetööle väärilist tähelepanu”.

Isiklikult võin olla tänulik, et poliitikasse minemata olen võinud pühenduda pastoraalsele teenimisele ning eetika õppimisele ja õpetamisele erinevates kõrgkoolides. Kõige selle keskel olen võinud kaasa aidata ka riigi esindajate ja ametnike koolitamisele riigimeesteks ja -naisteks. Poliitiliselt neutraalse isikuna olen kaasa teeninud Eesti palvushommikusöögi korraldustoimkonnas. Julgen öelda, et võin vabalt igasse parteisse kuuluva parlamendi või valitsuse liikmega, kohaliku omavalitsuse juhiga või riigipeaga avameelselt suhelda, nende eest ja vajadusel ka nendega koos palvetada. Tean ise ja teatakse laiemalt, et minu identiteet ei ole parteiline, vaid jumalariiklik. Esindan üleilmse Jumala riigi saadikuna oma „saatkonda” just selle rahva heaks selles aegruumis, kuhu mind on sünnipäraselt läkitatud.

Niisiis, kui mõtlen nüüd kiriku ja riigi suhetest, siis tunnen vabakiriklikult ja oikumeeniliselt mõtleva ja toimiva ristiinimesena vastutust ennekõike Jumala riigi ees ja sellest lähtuvalt inimmaailmas valitseva riigivõimude ja võimukandjate ees. Jeesus õpetas meid kõiki pöörduma palves meie Isa poole taevas: „Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!” (Mt 6:10) Ja meile, tema järgijatele andis Jeesus elujuhise, et meie seas olgu teisiti kui rahvaste üle meelevallatsevate valitsejate ja võimudega, kuna oleme kutsutud teenima, mitte võimutsema (Mt 20:25-28). „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas,” kinnitas Jeesus (Mt 5:14-16). „Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.”


Ettekanne
on peetud 16. aprillil 2022 Rakveres EEKBL-i eesti ja vene noorte ühiskonverentsil “Ühisosa – Точка пересечения“.

Meego Remmel (1966), PhD, on EEKBL 3D koguduse õpetuspastor ja eetika õppejõud.


Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English