„Kristuse jälgedes“ eesti keeles
Kempeni Thomase suurteose „Kristuse jälgedes“ (ld De imitatione Christi) ilmumisest eestikeelsena möödus 200 aastat. 1821. aastal trükiti eesti keeles teadaolevalt esimene neljast raamatust koosnev tervikteos pealkirjaga „Käimissest Kristusse järrel. Nelli ramatut, mis Ma kele on üllespannud Karel Maddis Henning“. Selle kordustrükk ilmus 1841. aastal. Pool sajandit hiljem, 1891. aastal valmis Johannes Kasemetsa uus tõlge pealkirjaga „Kristuse järelkäimisest“. Kasemets võttis tõlkimise ette, sest nagu ta ütles varasema versiooni kohta: „… et sel ajal veel eesti keele tundmine väga puudulik oli, siis on see trükk väga raske lugeda ja ei või edasi lugedes kohe selget aru saada, mis ta tahab ütelda; ja palju sõnu, mis praeguses eesti keeles pruugitavad ei ole, lugemise ja arusaamisele palju takistust tegevad“. 1939. aastal ilmus „Kristuse jälgedes“ kolme esimese raamatu uus tõlge Valter Pabsonilt, mille kordused olid 1991. aastal faksiimiletrükis ja 2003. aastal Anneli Sihvarti toimetatult koos pikema eessõnaga. See viimane „Kristuse jälgedes“ oli 6. eestikeelne väljaanne.
200 aasta tähistamiseks ilmus 2021. aasta lõpul juubeliväljaanne: „Kristuse jälgedes“ IV raamat „Harras manitsus Kristuse pühast ihust osasaamiseks“ Olav Marani tõlkes. IV raamat sai avaldatud eraldi väljaandena, kuna esimest kolme raamatut on viimase sajandi jooksul korduvalt trükitud ja on lugejale kergesti kättesaadavad. IV raamat ongi mõneti eraldiseisev, olles pühendatud ainult ühele teemale – armulauasakramendile. Mõnevõrra üllatav, kuidas luterlik armulauavagadus on niisuguse reformatsioonieelse teksti omaks võtnud. Wilhelm Normann tegi 1825. aastal koguteose esmatõlkest IV raamatu eriväljaande pealkirjaga „Meie Issanda Jesusse Kristusse pühha öhto sömaaeg. Üks walmistamisse ramat süddame ärratamisseks neile kes Issanda armo laule tahtwad minna“ (kordustrükid 1863 ja 1868), lisades Thomase tekstile põhjaliku käsitluse luterlikust armulauateoloogiast.
Thomas ja tema suurteos
„Kristuse jälgedes“ on vaimulooming, mis ületab ajastute piirid ja inspireerib kõiki põlvkondi elama koos Kristusega. XV sajandi keskpaik, mil Thomas Kempisest tegutses ja kirjutas, oli raamatute levimiseks soodne aeg. Trükikunsti leiutamisega ja laialdase kasutuselevõtmisega sai rahvamasside kätte niihästi Piibel kui ka „Kristuse jälgedes“ mitmesse keelde tõlgituna. Keskhollandikeelne tõlge oli olemas juba 1440. aastal, saksakeelne käsikirjaline tõlge 1434. aastal, ingliskeelne tõlge umbes 1475. aastast ja prantsuskeelne tõlge umbes 1490. aastast.
Ladinakeelse „De imitatione Christi“ autoriteks on lisaks Thomasele pakutud kümneid nimesid. Kirjanduskriitikud on võtnud eelduseks, et kuulus teos peaks kuuluma mitte vähese haridusega ja külast tulnud mungale, vaid vaimuhiiglastele, kelleks võinuksid olla näiteks XIV sajandi müstikud Johannes Tauler, Heinrich Seuse või Geert Groote. Nüüdseks on piisavalt hästi tõestatud, et tervikteose autor on ikkagi Thomas Kempisest. On võetud tõena tema oma käega selgelt signeeritud kinnitus 1441. aastal valminud autograafi lõpus.
Thomas Hemerken van Kempen ehk Thomas Kempisest, ladinapäraselt Thomas a Kempis, sündis 1379. või 1380. aastal Kempeni külas Reinimaal. Tema vanemad olid Jan ja Gertrud. Thomase esimeseks vaimulikuks teenäitajaks oli ta vanem vend Johannes, kes sai haaratud tollal levima hakanud vaimulikust elukäsitusest, mida nimetati devotio moderna, eesti keelde tõlgitud kui „uus vagadus“. Vend Johannes oli Thomasele vaimseks teenäitajaks otsustavatel perioodidel, kooliaastatel Deventeris kuni mungaelupidamiseni, kuid veel enam ühenduses „uue vagadusega“ ja selle teerajaja Geert Grootega. Johannes oli Geert Groote (1340–1384) õpilane, Thomasest sai Groote õpilase Florentius Radewijnsi (1350–1400) õpilane. Thomas jõudis 1399. aastal Sint-Agnietenbergi kloostrisse, andis mungatõotuse 1406. aastal, pühitseti preestriks 1413/1414. aastal ning jäi kloostriga seotud 72 aastaks, olles ka kloostri prioriks. Thomas elas 91-aastaseks ja suri 25. juulil 1471. Maetud oma kodukloostri kalmistule.
„Kristuse jälgedes“ ei ununud renessansiaja armastatud teoseks, vaid jäi loetavaks igal järgmisel sajandil. Kristuse jäljed ulatuvad kuni XXI sajandisse ja ka edasi. Thomase suurteost on võrreldud Piibliga – tõenäoliselt ongi see kristlikus maailmas Piibli järel enim kordi välja antud raamat. Kristlik tsivilisatsioon tahab ikka ja jälle lugeda, et Jeesus Kristus on eluvalgus, mis näitab teed, ja seda teades manitseb Thomas läbi kogu teose „Tema elu ja käitumist jäljendama, kui tahame tõesti valgustatud saada ja südamepimedusest vabaneda. Seepärast olgu meie esimeseks mureks Jeesuse elu alatiselt silmas pidada“ (I raamat, 1:1).
Devotio moderna ehk uus vagadus
Thomase „De imitatione Christi“, otsetõlkes „Kristuse jäljendamisest“, sündis kahtlemata vaimulikus õhkkonnas, mille oli loonud devotio moderna. Devotio moderna, „uus vagadus“ oli eluhoiak, mis kujunes ja levis Hollandi müstiku ja tulise äratusjutlustaja Geert Groote kuulutuse mõjul, haarates kaasa nii vaimulikke kui ilmikuid. Seejuures on Thomasel tõesti palju ühist Grootega, esindades tolle aja moodsaimat vaimulikku elutunnetust. Thomas oli devotio moderna teise põlvkonna esindaja.
Devotio on läbiv mõiste ka „Kristuse jälgede“ IV raamatus, mida on Olav Maran märgistanud sõnadega „harras pühendumine“, millest kumbki sõna võib kontekstist tulenevalt esineda ka üksi. „Uut vagadust“ saab niisiis mõista kui uuel viisil pühendumist Jumala tahte otsimisele ja täitmisele ning püüet läheneda Jumala pühadele asjadele hardustundega, s.t sügava alanduse ja aukartusega. Usu tuumaks sai isiklik armastusühendus Jumalaga.
See oma aja kohta uus eluhoiak ajendas Jumala tahte otsijaid koonduma osadusringidesse Piibli lugemiseks ja vaimulikeks kõnelusteks. Liikumine sai alguse Deventeris, tänapäeva Hollandis, kus nad nimetasid endid „ühiselu vendadeks“. Hiljem muutusid need ringid kindlama vormiga kodukogudusteks ning tekkisid ka sellised ühiseluvormid nagu vendademajad ja õdedemajad, kus elati üsna kloosterlikult.
Devotio moderna uus vaimulaad esindas üht suunda paljudest, üht võimalikku vastust paljude teiste vastuste seas. See ei lahendanud ära kõiki küsimusi ja ega saanukski, kui piirdutakse vaid ärapöördumisega maailma kärast usulisse sisekaemusesse. Kuid lihtsuse rõhutamine ja kohati isegi lihtsameelsus polnud resignatsiooni või lootusetuse väljendus, vaid praktilise elu ühendamine praktilise vagadusega. See oli jumalariigi seaduse asetamine elu keskmesse, elu ühisusse: üheskoos loeti ja uuriti Pühakirja ja levitati usulist kirjandust, jutlustati, arutleti hingehoidlikel teemadel, oldi agarad oma pattude pihtimises, ja seda mitte ainult preestrile, vaid ka üksteisele. See oligi vagadus uuel moel, mis erines keskaja lõpuks allakäinud ja rahvasuus väljanaerdud klerikaalsest vagatsemisest. Arusaadav, et vennad-õed otsisid mõttekaaslasi ning leidsidki. Kuigi selles osales preestreid ja kuigi ühiselu majades elati kloosterlikult, tuleb uut vagadust näha eelkõige ilmikliikumisena, mis ühendas igat sorti jumalainimesi, vaeseid ja rikkaid, mehi ja naisi.
Hoiakutes ja käitumises nad ei vastandunud milleski kirikule ega avalikule korrale. Nad tunnustasid kõiges kiriku õpetust ja jumalateenistuskorda, olemata neis asjus reformaatorid. Neid innustas vaid üksainus soov – ühineda Jumalaga, elada Jumala tahte kohaselt ja käia koos Kristusega igapäevaelus. See on kristlik müstika par excellence. See otsib teed sissepoole, vaatab hingeellu ja avastab isikliku läbikäimise Jumalaga, et sellest ammutatud jõuga elada maailma keskel. Seesmiselt kogetud osadus on iga uskliku kallis varandus, Jumala riik ja õndsus, mis ei sõltu välistest oludest, kuid annab endast märku kõiges, millega inimene tavaelus kokku puutub. Nagu ikka, suu räägib sellest, millest süda on täis.
Uus mõttelaad väljus rahva sekka. Seejuures tuleb arvesse võtta, et kui midagi uut sünnib, ei tule see olematusest, sest mida keegi enese jaoks avastab, on kusagil varjatult juba olemas. XV sajandisse astunud Euroopa vaimses õhustikus oli ootusärevust, tõelise vagaduse igatsust ja meeletut pürgimust, mida võisid ühiselu vennad tajuda samamoodi koos tolle aja inimestega, kuid just need vennad olid tabanud õige aja ja leidnud väljendusviisi, mis tundus ühel hetkel nii loomulik ja iseenesestmõistetav väljendamaks rahvahulkade usutunnetust.
Keskaja mõttelaadi seljataha jätmine
Keskaja lõpufaasis tuligi nähtavale rida uudsusi, mida tagantjärele osatakse pidada reformatsiooniaja eelmärkideks. Uusaja saabumist kuulutas mitte ainult kosmoloogilise maailmapildi muutumine heliotsentriliseks, vaid kogu läänemaailma mõttelaadi muutus koos usulise eneseteadvuse jõulise tõusuga. Igatahes elati rahutul ajal, „Jumala ootamise ajal“, nagu seda üleminekuaega on iseloomustanud teoloog Heinz Zahrnt, sest näis, et inimkonna kasutuses olevad vahendid, millega rahuldada õhtumaa tsivilisatsiooni õigustatud ootusi, on end ammendanud. Sel ajal ei istunud keegi käed rüpes. Toimusid kloostrireformid ja reformkirikukogud, oli niihästi kramplikke püüdlusi kinnistada juba olnut kui ka raevukat täiesti uuesti alustamist. XV sajandil ilmusid järjepanu rahvakeelsed piiblitõlked, mis vabastasid usulise mõtlemise kanoniseeritud ladina keele kütkest ja tõid jumalasõna allikad rahvale lähemale, trükikunsti laialdase levimise toel hoogustus vaimulik kirjutamine, kirikulaulu kõrvale sündis vaimulik rahvalaul, mis käis kaasas palverännakutel ja usklike kogunemistel.
Kui avastati uuel ja värskel viisil, kuidas Kristus elab ja valitseb uskliku elus, kuidas Issand ise saab elu lätteks ja tugevdab inimest seestpoolt, siis pole inimene põgeneja – ei kirikust ega maailmast. Vastupidi, ta läheb olukordadele ja katsumustele vastu ja lahendab sõlmküsimusi tegusalt ja teadjana. Ta pole kunagi kaotaja, kui on koos oma Issandaga. Aga sellel uuel, seesmiselt rajatud enesekindlusel olid tagajärjed. Uus vagadus hakkas vaiksel viisil ümber kujundama keskaja ühiskonda, alates sellest, mis puudutas kirikut ja kiriklikku elulaadi. Nagu öeldud, uus vagades ei vastandunud kirikuelu vormidega, kuid muutis neid ikkagi: uus hoiak tõi kaasa selle, et inimeste tähelepanu pöördus kirikuseadustest ja korrast mujale. Just see ükskõiksus väliste vormide vastu mõjuski väliseid vorme murendavalt.
Kui isiklik osadus Jumalaga on usutuum, siis see avaldab mõju kõigele, ka kirikuelule ja kujundab suhtumist dogmadesse, sakramentidesse, kiriku korraldustesse. Kirik vajab vaga ja jumalakartlikku inimest. Kuid kiriku vaimulikkond, õpetusamet, kirikukogud ja paavstid said lõpuks näha, et olles vaga oma südames ja kandes kõikjal kaasas lähimat sõpra Jeesust Kristust, on inimene vaba. Vagaduses, enesest loobumises, koos sellega oma võimetest, saavutustest, oskustest ja isegi omal jõul saavutatud pühadusest loobumises saab inimene vabaks. Uus vagadus ei pööranud oma vabadust kunagi kirikukorra vastu, kuid omas seesmist selgroogu ja väärikust, mis jättis kõik maise ja vormilise ajutiseks ning asetas asjade väärtuse Jumala armu valgusesse. Issanda armu peale võivad loota ka need, kes pole veel täiuslikud, aga usaldavad täiesti ja kõiges Kristust. „Kristuse jälgedes“ õpetab väga julgelt: „Mina pean püüdma viibida tõelise usu valguses ja selles käia, kuni koidab igavese päeva valgus ning kujud ja varjud mööduvad. Kui saabub täiuslik, kaob tarvidus sakramentide järele, kuna õndsad taevases kirkuses ei vaja enam tervendamist“ (IV raamat, 11:2).
See vabadus toob kaasa sõltumatuse asjadest, mis ümbritsevad inimest väliselt. Isiklik südamevagadus on sisulisem ja tähtsam kui usurituaalid; niisugune meelelaad muutis suhteliseks ja küsitavaks keskaja lõpul vallandunud palverännakud, reliikviad, ostetavad indulgentsid ja muu. Kõigel, mida tehakse kirikus, on väärtust ainult hinge kosutuse pärast, sest inimese ainus igavikuline vara on tema Issand Kristus. Eriti paistab hoiaku muutus silma sakramentide väärtustamises. Armulauasakrament on kallis ja igatsetud and, kuid selle kallidust kaalub tõeline igatsus ühenduse järele hinge Issanda endaga. Väline nii palju enam ei loe, sest uue vagaduse mõtlemise kohaselt saab iga inimene olla ühenduses Kristusega igal ajal ja olukorras: ka siis, kui kirikulistele ei jagu armulauda, nagu keskajal oli, kui armulaud kujunes kleeruse eesõiguseks. Kristus ise on sakrament uskliku inimese hinges.
Ka arusaamine kirikust muutus ajapikku: kui katoliku kirikul oli olnud aega end paika seada tuhandeaastase sammuga ja tegeleda iseenese ülalpidamisega, siis nüüd hakkas välja paistma kiriku teine, väliselt varjatum kutsumus, mis seisneb uskliku inimese juhtimises osadusse Jumalaga. Kirikut on vaja eelkõige inimese jaoks. Õhtumaa renessanss märkaski inimest, et teda aidata teekonnal maisusest jumalikustumisse. Veel sajand edasi, kui tõusis esile järgmine põlvkond keskaegse kiriku reformijaid, kes äratasid ellu uued vagaduseideaalid: Teresa Avilast, Risti Johannes, Ignatius Loyolast, François de Sales, kuigi ehmatusena mitte kõik uus ei mahtunud enam paavstikiriku raamidesse, kui üles astusid ka Martin Luther, Ulrich Zwingli ja Johann Calvin või radikaalse reformatsiooni eesminejad. Need mehed ja naised, panustades igaüks omal moel, on tunnistanud, et käisid Issandat Kristust järele aimates selsamal vaimsel inspiratsiooniliinil, mis oli kätte näidatud Thomase „Kristuse jälgedes“.
„Kristuse jälgedes“ XXI sajandil
Devotio moderna vaimsust ja Thomase teost on hinnatud ka kriitiliselt. Näiteks pole mõistnud XX sajandi katoliku teoloog Urs von Balthasar (1905–1988), kuidas saab „Kristuse jälgedes“ sisalduv melanhoolia ja maailmast tagasitõmbumine aidata kaasa usklike tegusale osalemisele kiriku elus ja kõigi usklike aktiivsele apostolaadile maailmas. Von Balthasari aegne XX sajandi modernne maailm ja modernne kirik olid niivõrd hõivatud teineteisega tegelemisest, et ei jäänud mahti oma sisemusse vaadata. Kõik vahendid, mis kirikul olid, tuli panna mängu kiireloomulise misjoniülesande täitmiseks – et kogu maailm kuuleks evangeeliumi veel selle põlvkonna jooksul. See mõttelaad kirjutas ette vastavate vahendite valiku. Kuid need õilsad eesmärgid täideti poolikult, sest kaks maailmasõda, mille jooksul kristlased hävitasid üksteist miljonite viisi, panid küsimärgi lääne maailma kristliku sõnumi edastamise kohta ainult väe ja võimuga.
II maailmasõja järgne lääne ühiskonna jätkuv sekulariseerumine, individualiseerumine ja pluraliseerumine tõstis tähelepanu keskpunkti üksikisiku usulise toimetuleku nüüdismaailmas. Suured narratiivid olid haihtunud koos nn corpus christianum’iga, milleks oli tuhandeaastane kiriku ja riigi sümbioos. Igaüks peab nüüd ennast ise määratlema ja ise hakkama saama. Selline asjade seis märgistas postmodernsusesse jõudmist, milles elab XXI sajand globaalselt. Postmodernne mõtlemine ei arva sugugi, et tõde on suhteline või igaühel on omaenese tõekriteerium, vaid võtab seda nii, et ei ole olemas kontekstivälist tõde, mis eksisteerib kusagil, ilma inimeseta. Tõde on tõena kehtiv siis, kui sellel on kandja, kes teeb tõe usutavaks.
Mis on sellel tegemist keskaja lõpu uue vagadusega, mida esindab Thomase „Kristuse jälgedes“? Seos on otsene. Keskaja lõppu ennustavas ja killustunud maailmas, kus endisaegsed enesestmõistetavad tõed ei olnud enam ilma kõhklusteta usutavad, asus inimene otsima iseennast, ja sedasama peab tegema ka XXI sajandi inimene. Keskaja kiriku ja ilmaliku valitseja võimutsemise all ägav inimene leidis vabaduse oma seesmises inimeses, kus võis kohtuda Kristusega ilma väliste mõjutajateta, ja sedasama enesemääramise vabadust läheb vaja ka tänapäeva inimesel. Mitte et mingi diktatuur teda ahistab, vaid et ta suudaks teha hädapäraseid valikuid meeletu tarbimisühiskonna lõputute pakkumiste simulaakrumites.
Individuaalsete valikute vajadusest on rääkinud nii sotsioloogid kui ka teoloogid, nagu Peter L. Berger (1929–2017) ja Lesslie Newbigin (1909–1998): postmodernses maailmas iseendaks jäämise nimel tuleb julgeda ja suuta välja astuda abstraktsest masskultuuri diktatuurist. Miks? Sest masskultuuri rattas pöörlemine jätab inimese nälga ja alasti. Miks? Sest inimene saab vaid seda, mille järele ta sirutab käe, aga kui ta ei oska teha valikuid, ei saa ta midagi. Valiku tegemine on vältimatult vajalik ja et langetada otsuseid, tuleb omada isiklikku seisukohta, ning sellist eluviisi nimetavad Berger ja Newbigin „hereetiliseks“. Et jääda iseendaks ja panna vastu globaalse ebaisikulise tarbimisühiskonna pealetungile, pole XXI sajandi inimesele jäänud muud võimalust, kui toimida paratamatult hereetikuna selles tähenduses, et võtta vastutus ja arvestada tagajärgedega.
Nõnda on ka XXI sajandi inimese usueluga. Nüüd, kus nauditakse piiramatut usuvabadust, on massidel ükskõik, mida inimene usub või ei usu ning tegelikult ei kanna ükski usuline vorm end lõpuni välja ega aita taevariiki; keegi ei tee midagi ära inimese eest. Ja kes ei otsusta Jumala kasuks, see jääbki üksi, kui kõigil on ükskõik. Järelikult on usklikkus inimese hereetiline otsus, millest sünnib selge ja teadlik Jeesuse järgimine. Kes kõnnib oma teed, sellele on „Kristuse jälgedes“ vanad nõuanded nagu tänapäeva inimese jaoks kirjutatud:
- Evi ise tõsist Jumala rahu, siis võid sa ka teisi inimesi rahustada. II, 3:1.
- Õnnis on see, keda tõde ise õpetab. I, 3:1.
- Iga inimene püüab palju teada saada. Aga mis kasu on teadmistest jumalakartuseta? I, 2:1.
- Mis kasu on meil koolitarkusest, vaidlustest ja kõnekunstist? Alles see, kelles räägib igavene Sõna, on vaba eksimustest. I, 3:2.
- Ära enesele eriti südamesse võta, kas mõni inimene on sinu poolt või sinu vastu. Su tegevus ja hool olgu sihitud sellele, et Jumal kõiges, mis sa teed ja ette võtad, sinu poolt oleks. II, 2:1.
- Kui Jeesus on su lähedal on, siis on kõik hea ja midagi ei ole raske, kõik raske muutub kergeks. II, 8:1.
Thomase vaga vaimsuse keskmes on viis elureeglit, millest kinni pidada. Esiteks, ära otsi rikkust ega lugupidamist! Teiseks, võitle kõigi patuste ja isekate tungide vastu endas! Kolmandaks, võta nurisemata enda peale kõik elu katsumused! Neljandaks, edenda sõprust Jeesusega! Ja viiendaks, loe sageli vaimulikke raamatuid!
Mõni neist reeglitest tundub enesestmõistetav ja teostatav ka tänapäeva inimesele, mõni paneb järele mõtlema. Eluraskuste nurisemata kandmine pole inimestele üldiselt omane. Thomase üks kuulsamaid ütlemisi on see: „Kui kannad meeleldi oma risti, siis kannab ta sind ja viib soovitud eesmärgini, kus on kõigi kannatuste lõpp ja siht“ (II raamat, 12:5). Tema meelest on eluraskustest läbi minemine võimalik ainult koos Jeesusega – piltlikult Temaga ühes rakkes olles, nii nagu ütles Jeesus, et „Minu ike on hea ja minu koorem on kerge“ (Mt 11:30). Kui veel modernismiaegne inimene võis arvata, et alandlikkus ja enesest loobumine on progressiivses maailmas elamist pärssiv, siis on nüüdismaailm ettevaatlikum ja võib-olla targem. On mõistlik olla lähedane sõber Jeesusega ja jäljendada Teda.
Ingmar Kurg (1955), dr theol, misjoni- ja oikumeenikateadlane, EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud, kirjastaja
