Armsad õed ja vennad!
Mina olen Christoph Wrembek. Ma olen jesuiit [näitab kirjale„Jesuit inside“oma džempril].
Me oleme täna hirmu kohta palju kuulnud. Nopin rõõmuga üles mõned mõtted eeskõnelejatelt ja arendan neid edasi. „Hirm kirikus“ on meie põhiteema. Ma arutlen sellel teemal kolmes osas, nagu jesuiitidel on sajandeid tavaks olnud.
Esmalt võtan ma teksti 1. Moosese raamatust, mis käsitleb Aabrahami hirmu ja kohandan tema läbielamise kiriku tänase olukorra mõistmiseks. Seejärel tahan rääkida Jeesuse hirmust. Kuulsime just prof. Hiobilt, et Uues Testamendis ei ole kuskil öeldud, et Jeesus kartis. Siin tekib muuhulgas küsimus kreeka originaali (Mt 26:37: adēmonein) tõlkest, kuid ei ole kahtlustki, et Arne Hiobil oli õigus, kui ta ütles, et Jeesuse juures ei olnud mingit hirmu. Ka seda lõiku Jeesuse palvest Ketsemane aias soovin ma käsitleda seoses meie tänases kirikus valitseva hirmuga.
Ja kolmandaks tahan küsida: mida tähendab kirik? Mida Jeesus silmas pidas, kui ütles: „Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!“ (Lk 12:32) Ärevus ja hirm kirikus, kas see on üldse võimalik? Tahaksin oma vaimuliku ettekande lõpetada mõtisklusega kahe jüngri teekonnast Emmausesse.
Sissejuhatav arutlus
Nimetatud kolmele punktile lisan eelnevalt veel ühe mõtte, nimelt provokatiivse teesi: „Õnn, et hirm olemas on!“ Hirm võib olla isegi Jumala arm. Meie, elusolendid, vajame hirmu, et inimkond kuidagi ellu jääks ja edasi toimiks. Hirmu vajalikkust näeme kõige selgemalt loomade maailmas: kui metsaserva ilmub karu, jooksevad hirved ehmunult minema. Hirm päästab nende elu. Ning mõnikord juhib inimesi hirm ja nad päästavad hirmu tõttu oma elu − näiteks põgenedes türanni eest, kes pimesi kõike hävitab.
Meie olukorda seoses viirusega võib vaadelda ka nii: kui inimesed on piisavalt hirmul, võtavad nad ehk olukorra päästmiseks midagi ka ette. Võib-olla peab mõne jaoks olema hirm veelgi suurem, et lõpetada tapmine.
Seega ei ole hirm algusest peale olnud ainult halb ja ebameeldiv. Oma viimases raamatus „Piiramatu jumal“, mis on praegu eesti keelde tõlkimisel, kirjutasin, et soovin paljudele preestritele, jutlustajale ja piiskoppidele, et nad tunneksid kunagi sügavat, eksistentsiaalset hirmu, ikka ja jälle hirmu oma tühiste sõnade ebaolulisuse ja pealiskaudsete, religioossete valemite ees. Hirm võib meid ärkvele raputada. Hirm võib panna meid mõtlema. Hirm võib päästa elusid. Hirm võib kiriku päästa. Võib-olla küsib igaüks endalt, millal mul oli viimati tõeliselt, päästvalt hirm.
Esimese osa juurde
See on Aabrahami hirm. Ma võtan lugemise 1. Moosese raamatust nii, nagu me oleme sellega katoliku traditsioonis harjunud, ja soovin, et kogu kristlus võtaks selle või juudi traditisiooni lugemise omaks: „Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, suur ja pime hirm haaras teda.“ (1Ms 15:12) Mis siin toimub?
Jumala valitud ja läkitatud Aabraham leiab end tundmas suurt hirmuäratavat hirmu.
Kindlasti on asjatundlikel eksegeetidel selle salmi kohta erinevaid tõlgendusi. Minu lemmik on järgmine: Aabram hakkab kahtlema, kas tema kontakt Jumalaga on tegelikkus või lihtsalt väljamõeldis.
Kas Jumal oma korduvate lubadustega on ainult miraaž, ainult kena kujutlus, milles puudub igasugune tegelikkus? Inimene Aabraham tahab tõestust, käegakatsutavat tõendit, et sina, Jumal, oled tõepoolest Jumal, keda võib usaldada. Kuhu jääb sinu suurte lubaduste täitumine?
Allkirjaga pabereid tollal ei olnud. Kõrbes leidus harva isegi selliseid kiviplaate, mida meie traditsiooni kohaselt kasutas Mooses kümne käsu jaoks.
Nii võtab Aabraham loomi ja lõikab need lõhki, nii täidavad nad kavandi rolli. Kui sa neid kokku paned, saad aru, et osad kuuluvad kokku. Sul on see osa, minul see osa, meie kuulume kokku.
„…siis nähti suitsevat küpsetusahju ja tuleleeki, mis nende lõigatud tükkide vahelt läbi käis.“ (1Ms 15:17)
Jumal ise hävitab Aabrahami, väljavalitud sõbra, palve turvalisuse tõenduse tema kätes hoidmise võimalikkusest. Ta ütleb, et Jumala ustavust ei saa hinnata tõendite põhjal. Jumala ustavus on suurem kui kõik võimalikud tõendid. Ta on piiritu, määratlematu. Hoia kinni minu sõnast. Rohkemat sa ei saa. Suure Aabrahami sügav kogemus hirmuga suunab ta mõtisklema. Ja see võib panna mõtlema ka meid, tänapäeva inimesi.
Ka tänapäeval kohtame inimesi, kes tahavad tõestust Jumala olemasolu kohta. Kuidas saad sa mulle tõestada, et Jumal on olemas? Millise argumendiga saad sa Jumala olemasolu tõestada? Miks ta ei sekku nendesse kohutavatesse sõdadesse ja ei saada hullumeelset mõrvarit põrgusse? Järelikult pole teda üldse olemas, ta ei tee ju midagi. Meie aja inimesed, meie loodusteadustest määratletud ajastu inimesed tahavad tõestust. Neile on liiga tihti valetatud. Kuid näib, et Jumal ei anna tõendeid. Või on ta väljaspool kõiki tõendeid? Kas ta on transtsendentne − see, kes ületab kõik? See, kes on kõigi tõendite taga?
Sedagi pean ma ikka ja jälle uuesti tõestama, miks see nii on, miks see nii peab olema. Varem, kui ma 50 aastat tagasi teoloogiat õppisin, oli meil kombeks öelda, et see suur teoloog või piiskop ütles seda ja toda, järelikult on see tõsi. Tõend oli veelgi kindlam, kui seda oli öelnud paavst. 50 aastat tagasi olime sellega rahul – kuigi mõned kehitasid ka siis õlgu. Sellised autoriteedi abil tõendamised ei leia tänapäeval peaaegu üldse heakskiitu. Meie kirik peab õppima vaidlema.
Vanasti öeldi − kui ma enam ei tea, siis ma pean uskuma. Täna peab olema vastupidi − ma usun, sest ma tean!
See on üsnagi uus, me ei õppinud seda oma väljaõppe ajal piisavalt. Tõepoolest on olemas mõned usukuulutajad, kes väidavad, et Jeesus ei seletanud kunagi, ta esitas vaid tõe selle vaieldamatuks vastuvõtmiseks. Traditsiooniliste usukuulutajate jaoks on uuenduslik esitada oma vanu tõdesid põhjendades neid lihtsalt mõistetavate argumentidega, mida saab loogiliselt aktsepteerida. Argumentidega, mis peale kõige selle sobivad tänapäeva maailma.
Hiljuti pidasin ma aastavahetuse pidu taas teie imekaunil maal, meie majas Tuuru Altmõisas. Minu üllatuseks oli seal umbes kuus noort inimest. Need olid nende inimeste lapsed, kes olid seal 30 aastat tagasi käinud. Ootamatult tulid nad pühale missale. Ma olin kuulnud, et neil ei ole aimugi Jumalast, kirikust, usust ega sakramentidest. Ja nüüd soovivad ja ootavad nad püha missa pühitsemises osalemist… Õnneks sain ma osakese „armulisest hirmust“. Mida ma nende noortega peale hakkan? Kas nad ütlevad, et mida see vanamees seal ometi jutustab? Miks ta kätega vehib? Milliseid naljakaid sõnu ta seal ees kuuldavale toob? Ma ütlesin endale: „Kallis Jumal, palun anna mulle nüüd mõni mõte!“
Just siis meenus mulle uus James Webbi teleskoop, mis asub kosmoses maast 1,5 miljoni km kaugusel. Sellega saab palju kaugemale näha kui Hubble’iga. Kusjuures tegelikkuses langevad valguskvandid meie silmadesse… valgus langeb meisse nagu arm. Nii leidsin ma oma „tähendamissõna“.
Armsad õed ja vennad, me ei tohiks täna enam lihtsalt korrata vanu Jeesuse tähendamissõnu. Me elame teises maailmas, teises kultuuris. Lammaste ja kitsedega meil, linlastel, vaevalt midagi pistmist on. Võtame tee Jeerikost Jeruusalemma − kes seda täna veel kõnnib? Olen seda teed mitu korda kõndinud, kuid enamiku inimeste jaoks ei ole sellel mingit tähendust.
Me peame leidma tähendamissõnu tänapäeva teadusmaailmast ja kohandama need nii, et meie keskel elava ja tegutseva salapärase Jumala tõde muutub mõistetavaks. Me peame muutma kosmose ja muu meie tänaste kogemuste ainese mõistetavaks, nii et läbi selle on näha kõiges elavat kolmainu Jumalat.
Ütlesin tookord noortele, kes missal istusid, et vaadake, meil on kodus binokkel, selline väike, ooperisse minekuks. Sellega näeme palju rohkem kui palja silmaga. Kuid Hubble’i teleskoobiga näeme palju-palju rohkem! Ja uue James Webbi teleskoobiga avanevad meile kujuteldamatud vahemaad! Nii on ka usuga − usk on nagu James Webbi teleskoop. Kui te arvate, et kõiksus on see, mida te tavaliselt oma silmadega näete, siis usk varjutab selle. Usk, liturgia ja kõikjalviibiva Jumala müsteerium juhivad teid, viivad teid kõiki kujuteldamatutesse avarustesse. Jumal on mõistatus – ja ta peabki seda olema.
See oli spontaanne katse. Ükski noortest ei jooksnud välja. Ehk mõtlevad nad nüüd natuke rohkema üle järele. Üks on kindel: me peame oma usku uuesti seletama, peame tegema Jumala „lihtsalt nähtavaks“ näidetega oma ajast ja maailmast. Tuleb panna inimesi mõistma, miks ma panen käed kokku, miks ma kummardan altari ees, miks ma põlvitan, miks jätab Jumala tunnetamine mind sõnatuks. Kui ma olin üliõpilaspastor, siis ma kartsin. Kartsin, et kui ma pühitsen püha missat ja ütlen „see on minu keha“, „see on minu veri“, siis üks 1968. aasta järgsetest üliõpilastest hüppaks püsti ja karjuks: „Kuule, lõpeta ära, mis jama sa siin räägid!“
Soovin meist igaühele seda hirmu. Et mõtleksime oma sõnadele, pühadele sõnadele, liturgilistele sõnadele − mida ma tegelikult räägin? Kuidas ma saaksin seda seletada ja põhjendada? Sellest ei oleks õpilastele piisanud, kui ma oleksin öelnud, et seda ütlesid nii piiskop kui ka teoloog. Autoriteedist ei piisa enam.
Ma arvan, et piiskop Viilma oli see, kes eelnevalt ütles, et meie liturgial ei ole ainult kaks või ainult kümme vormi, vaid palju rohkem. See on õige. Sel on sadu vorme. Ja uued vormid tulevad juurde läbi araabia, läbi aasia maailma. Läbi inimkonna ajaloo liikudes võtab meie liturgia alati üle nende keele ja kultuuri, kes soovivad seda tähistada ja mõista. Igavene ja muutumatu Jumal tahab, et kõik inimesed Teda tunnistaksid, iga inimene – nii nagu armastus tahab, et sa tunnustaksid, et ma armastan sind. Ratzinger kirjutas kord:„Jumala juurde on nii palju teid kui inimesi.“ Imeline! Liturgiaid on sama palju kui otsijaid.
Seisin kunagi Püha Peetruse basiilikas Bernini loodud suure kupli all ja pidasin seal ristiusu kõige olulisema peaaltari juures püha missat. Ma olen seisnud ka Mehhikos prügimägedel ja pidanud seal prügi sees püha missat koos prügirahvaga. See on meie usu kaunidus, et too on võimeline tuhandeks eri vormiks. Muidugi peavad need vormid põhinema kõikeandva Jumala ja Tema Poja salasusel, nad peavad jõudma nii inimese südamesse kui ka mõistusesse − mõlemasse. Ma läheksin nii kaugele, et ütleksin, et meie kõikehõlmava müsteeriumi kohalolekul pühal missal peavad kaaspühitsejad tundma Jumala puudutust, midagi sellest mysterium tremendum et fascinosum’ist, mida Arne Hiob varem mainis. Kuid samal ajal peab mõistuses küünal süttima, ta peab midagi uut hoomama, mõistma, nägema. Kehtib järgnev: ma usun, sest ma tean!
Kui ma üliõpilaspastorina üliõpilastega püha missat pidasin, jõudsin meie liturgias kohta, kus enne armulauda on kirjas: „Ära vaata meie patte…“ ja järsku, keset liturgiat, küsis midagi minu sees: „Mille pagana pärast sa ütled „ära vaata meie patte?““ Ma ei lähe ju hambaarsti juurde, et öelda: „Ei, doktor, ärge vaadake mu katkist hammast…“ Ma näitan oma katkisi kohti! Vaatame Pühakirja − see, mida Jeesus vaatas, sai terveks. Inimesed näitasid talle oma katkisi kohti, oma patte. Ja Tema vaatas nende peale ja nad said terveks.
Sest Jumal tahab päästa meid kõiki! Ta alustas Eeva ja Aadamaga ning tegi neile edasielamiseks sepapõlled. Nii kaitses ta Kaini, et keegi teda ei tapaks. Jumal tahab päästa, mitte hukka mõista. Tema jaoks pole põrgut, see on inimese väljamõeldis. Sellest ajast peale olen julgenud pühal missal palvetada, algul kloppiva südamega: „Vaata meie patte!“ Aga kui kuulajate hulgas oleks õppinud liturg, jääksin ma hätta. Kuid see on osa Jeesuse kuulutusest, see on julgus, mis võib tekitada hirmu, kuid mis aitab sellest ka läbi minna, sest ta teab, et ma teen seda, mis on õige, mis on tõsi, seda, mis päästab, mis on Jumala armastus.
Tuleme tagasi Aabrahami juurde. Niisiis jõuab Aabram läbi jumaliku keeldumise käegakatsutava tõendi andmisest uue arusaamiseni, et ta ei saa Jumalast kinni hoida, ta ei saa „omada“. See on nagu armastus, selle kohta pole vaieldamatut tõendit. Jumala sõna on kõik. Siiski võime ja peame tähele panema, et kui Jumal kutsus Iisraeli, ei alustanud ta sõna, vaid teoga. Ta vabastas oma rahva ja tõi tolle vangistusest välja. Täpselt sedasama tegi ka Jeesus, Ta vabastas inimesed, tõi nad välja ja tegi oma päästmistegudega nähtavaks Jumala armastuse meie vastu. Hea uudis on kogemus!
Elavasse Jumala sõnasse, mis on alati Tema tegu olnud, peame me usu kuulutajatena sisse minema („Jumal rääkis ja see oli…“ 1Ms 1:3 jj). Olgem Jumala sõnas kodus. Usukuulutajatena peaksime püüdlema selle poole nii esimese kui ka viimase asjana. Juba meie väljaõpe peab juhatama meid Kristuses kodus olema. See on meie elu ja teenimise vaimsus. Vaimsus, mis päästab maailma. Vaimsuse puudumine on hirmude kasvulava. Nii Eduard Profittlich kui ka Maximilian Kolbe ei kartnud, sest nad olid kodus Kristuses ja Temas ei ole surma. Nad ei läinud hirmutava surma, vaid ülistamise poole.
Teise osa juurde
Mis on „Jeesuse hirmu“ põhjus? Ma võtan adēmonein selle tähenduse ja kasutan tõlgenduse kogu ulatust tõlkes ilma selle üle arutlemata.
Me kuuleme: „Ja ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning muutus kurvaks ja tundis hirmu. Siis ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!““ (Mt 26:37−38)
Mis toimub Jeesuse hinges? Kiriku hinges? Minu hinges? Mis laadi on selle hirmu, masenduse, kurbuse ja depressiooni olemus? Millist päritolu on need meeleseisundid, mis meie Issandat seal Ketsemani aias tabavad?
Nagu ma Pühakirjast aru saan, oli Jeesusel sarnane olukord juba ka korra varem. See oli Galilea mere ääres. Tema sõber Johannes tapeti, Jeesus tõmbus üksindusse, järve idaküljele Kursi lähedale, kuid rahvas oli temast ette jõudnud. Nüüd tahtsid nad teda kuningaks kuulutada Heroodese ja okupatsioonivõimu vastu. Seega taheti ta tõsta kuningavastaseks. Ta oleks pidanud näitama oma väge − oma väge, mis oli suurem kui tema vastastel, sest ta võis kõiki ravida, kõiki toita. Selles olukorras tundis Jeesus end mitte ainult üksi, vaid ka rängalt rõhutuna. Võib-olla võime rääkida isegi depressioonist, sest tema jüngrid, tema kaksteist, tahtsid teda õhutada tegutsema samasuguse jõuga, mida kasutasid Heroodes ja roomlased. Ta oleks pidanud sekkuma jõuga, isegi suurema jõuga kui tema vastased.
Selles olukorras küsis Jeesus endalt ilmselt, kas kogu tema elu, tervenemine ja kogu jutlustamine olid asjata. Kas see kõik oli asjata? Nad ei saanud millestki aru. Ma peaksin samamoodi jõuga lööma nagu Iisraeli vaenlased. Mille pärast ma ikkagi tulin? Mille jaoks on Isa mind saatnud, kui nemad ei kuula? Kas see kõik oli asjata? Minu jüngrite mõtlemine on jäänud samaks kui paganatel oli. Justkui poleks nad mind kuulnud ega kogenud.
Inimesi on peaaegu võimatu muuta, mu jüngrid ei ole kõigist teistest paremad.
See on küsimus meile. Mulle. Kas Jeesus suutis mind muuta? Kas tema elu, tema teod ja sõnad on mind viinud uutele radadele? Või jätkan ma selle maailma juhiste ja määruste järgimist? „Ja ärge muganduge praeguse ajaga,“ ütleb Paulus hiljem (Rm 12:2). Paastuaja alguses jutlustame taas: „Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (Mk 1:15) Kreeka metanoite peaksime täpsemalt tõlkima sõnaga „mõelge ümber”! See on loogiline, sest tagasipöördumine ilma ümbermõtlemiseta pole midagi muud kui lipu tuule poole heiskamine, karjaga koos jooksmine.
Mõelge siiski uuesti! Jeesus tahab seda meilt, oma järgijatelt ja apostlitelt.
Kas Jeesus pani mind ümber mõtlema?
Mõnikord on see hirm, mis aitab meil meelt muuta. Vaadakem lihtsalt meie maailma tema kliimamuutuse, naftavarude, veetagavarade, valitsemise ja tahtmise soovide probleemidega–ümbermõtlemine on oluline. Hirm võib viia ümbermõtlemiseni.
Seda ka kirikus.
Aga kuidas me peame kirikus oma mõtlemist muutma, et tänapäeva inimesteni jõuda?
Jeesus oli surmani kurb. Võib-olla või isegi päris kindlasti on meie aeg see aeg, mil peaaegu mitte miski ei jää samaks ja mis on meie jaoks mitte hirmu, vaid hoopis armu tund. Jeesus pidi selles järve kaldal kogunevas pimeduses endale tunnistama, et ta pole oma elus ilmselt midagi saavutanud, absoluutselt mitte midagi.
Ja nüüd jälle Ketsemani aias. Tema jüngrid jooksevad kohe minema. Õnneks jäävad mõned naised tema juurde ööbima. Näib, et kogu tema töö on olnud asjatu, see ei toonud midagi. Ta ebaõnnestus, nad kõik jooksevad minema. Oma elu tipul seisab ta üksinda.
See võib olla meie hulgast paljude kogemus. Mida ma olen ära teinud, mida ma olen saavutanud? Ma vaatan oma tühja kirikut. Kus nad kõik on? Kelleni ma ulatusin? Nad on eemale jäänud. Mul on hirm, et see tuleneb minust. Kas ma olen ebapiisavalt jutlustanud? Veelgi enam − ebapiisavalt elanud? Kas see, mida ma tegin, ei olnud ligitõmbav, kas mu elustiili ei kujundanud päästmine ja tervendamine, kas minu läbikäimine otsivate inimestega ei olnud tähelepanelik, kuulav, lohutav?
Mitte kirik ei kukkunud läbi, mina kukkusin läbi. See olen mina, kes ma pean oma elu muutma. Mina olen kirik, kui mina seda ei tee, siis ei tee seda kirik.
Aga me võime küsida ka teistpidi, sest võib-olla pole minu kirik enam koht, kust inimesed otsivad lohutust, kus nad otsivad Jumalat, kust nad otsivad vastuseid. Juba mõnda aega on mind vaevanud mõte, julge, kuidagi ketserlik mõte − kas väljaspool kirikut polegi kirikut? Kas kirik, mis ta südames on, ei pea eksisteerima ka väljaspool loodud kogudust? Kas kirik sellena, mis tema südames on, ei peaks mitte eksisteerima ka väljaspool loodud kogudusi? Kui me nüüd näeme kõiki sõjas abistajaid, kes annavad oma aja, energia, raha, tervise, isegi oma elu teiste heaks – kas see pole mitte kiriku olemus? Järgida Kristust ja Tema armastust olla teiste jaoks olemas?
Olge teiste jaoks olemas, andke neile, mida nad elamiseks vajavad! „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona?“ (Lk 12:42) Ta ei nimeta õndsaks neid, kes tulevad sünagoogi või kirikusse, vaid neid, kes väljaspool kirikut annavad teistele õigel ajal seda, mida nad elamiseks vajavad.
Õnn on, et sellised noored ja vanad inimesed ei istu peidus kirikupinkides, vaid toovad teistele õues, poris ja kuulirahes vett, rohtu ja vihmaveest tehtud sooja suppi. Kas Jeesus,meie Issand, ei öelnud seda mitte ise oma niinimetatud viimse kohtupäeva tähendamissõnas? „Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu… ja te tulite mu juurde.” (Mt 25:35−36) „Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?““ (Mt 25:37) Ei, mina olin see. Mina olen see.
Igavene ja armuline räägib siin inimestest väljaspool sünagoogi, väljaspool kirikut, väljaspool religiooni. Sest nad teevad õiget asja, nad teevad tõtt ja armastust. Nemad on kirik!
Aastaid tagasi külastasin Loode-Saksamaa rannikul üht pastorit, kes kurtis mulle oma muresid. Vaid paar vana inimest tuleb hommikuti pühale missale. Konfirmatsioonile ei tule enam peaaegu ükski tütarlaps, sest nad peavad käima ratsutamistundides. Rääkisime õhtul pikalt. Lõpuks ütlesin ma talle, et ta peab mõtlema, kas ta ei peaks mitte olema vähem pastor ja rohkem misjonär. Selle peale vastas ta, et ta ei tahtnud saada misjonäriks, ta tahtis olla pastor. Siis hakkasin ma kartma.
Hilisõhtul tema vaimulikukodust lahkudes olin ma nii masenduses, et mõtlesin, nüüd on mul vaja õlut. Minuga olid kaasas kaks noort naist, kes olid samuti kurnatud. Üle tee oli iiri pubi. Me läksime sisse kella üheteistkümne ajal öösel ja see koht oli noortest pungil. Ja äkki ma mõtlesin, kuule, mees, pastor, siin see sinu kirik on! Need kaks hommikuti kohalkäivat naist tulevad ka keskpäeval, aga siin, siin pubis, on need, kes alateadlikult jumalat otsivad. Sinna pead sina minema! Ja selle ees oli tal hirm.
Kuid kas pole mitte Jumal ise see, kes tahab meid mugavatelt radadelt välja suruda? Tule Püha Vaim ja häiri mind! Ärata mind üles! Anna mulle uusi ideid! Juhi mind uutele teedele! Ära muretse minu hirmu pärast! Lihtsalt vea mind enda järel!
Kas Jeesus kartis öötunnil Ketsemani aias? Tundis hirmu piinava surma ees? Ta ju teadis, mis teda ees ootab. Ma mõtlen, et oodatav füüsiline valu hirmutas teda vähem kui emotsionaalne ja vaimne valu. Kas ta oli ebaõnnestunud? Kaotaja, ütleksime täna. Ta oli läbi kukkunud, nad kõik olid ta maha jätnud. Kas ta oli reetnud oma Isa missiooni? Kas ta tõesti ei näidanud kõige armulisemale Temale ja inimestele, milline Ta ise tõeliselt on? Kas tema elu oli olnud asjata…?
Ma pean siin silmas, et teda viis ta hirmu äärele see, et tema elu näis talle täieliku läbikukkumisena. See kurvastas teda rängalt. Kuid ta ei upu kurbusse, täielikku läbi kukkumise hirmu, ta tahab oma ebaõnnestumistega Isa ülistada: „Isa, kirgasta oma nime!“ (Jh 12:28; Jh 17:1 jt )
Ebaõnnestumised, tühisused ja pettumused saadavad iga elu. Me ei tohiks lasta näilistel ebaõnnestumistel end kauaks alla suruda. Kui kinnivõtjad tulid kottpimedas öös tõrvikute ja laternatega Ketsemani aeda, siis tuli Jeesus põõsast välja, astus nende juurde ja ütles: „See olen mina!“
Meid ei ole mõistetud hirmu tundma, meid on kutsutud ülistamisele.
Kui Jeesus, meie Issand, alustas Õndsakskuulutamise mäel, siis kogunes tema ümber tuhandeid inimesi kogu riigist ja nad tahtsid teda kuulata. Nüüd on ta Ketsemani aias üksi. Ei mingeid tuhandeid. Isegi mitte kahteteist. See olen tema, tema üksi.
Kui sa lähed oma tühja kirikusse, siis ütle kohalolevale Jumalale: „See olen mina, siin ma olen, läheta mind!“ Ma tahan sind kõiges ülistada, isegi ebaõnnestumiste korral. Ole umbusklik rahvahulkade ja rõõmuhõisete suhtes. Ütle − see olen mina, ma alustan üksi. Ma tahan sinuga elada, mu Jumal. Läheta mind, läheta mind ikka ja jälle.
Kallid vennad ja õed, õppigem ära see väljend: see olen mina! Lase teistel minna. See olen mina. See väljend võidab igasuguse halvava hirmu. Ma tahan sind ülistada, mu Jumal. See muudab hirmu armuks, Jumala kõikehõlmavaks pühendumuseks.
Kolmanda osa juurde − mida tähendab kirik?
Mida mõtles Jeesus, kui ta ütles: „Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!“ (Lk 12:32)
Sa väike kari – see sobib meiega. Me muutume aina väiksemaks. Võib-olla te ei märka seda Eestis nii palju kui Saksamaal. Pärast kõiki kirikujuhtide poolt kalevi alla lükatud väärkohtlemisejuhtumeid lahkuvad paljud ja paljud kirikust, „kiriku institutsioonist“, nagu nad ütlevad, mitte tegelikust religioossest kirikust. Koroona on lisanud veel nii mõndagi. Kui me oleme sellest pandeemiast väljunud, tuleb kirikusse veel võib-olla veerand, viiendik, kümnendik senistest jumalateenistusel käijatest.
Sa väike kari. See võib täita teid alaväärsustundega. Mina kui pastor ei tähenda enam midagi. Kõigil on minust kahju, et ma olen endiselt pastor. Ära karda, sa väike kari! Keset seda hukatuslikku mitteolemist toob Jeesus kuuldavale lubaduse: Sinu isal oli hea meel anda sulle kuningriik.
Mis on see Jumala kuningriik? Teate, selle kohta on palju doktoritöid. Ma olen oma otsuse teinud. Lähtusin sellest Johannese evangeeliumi lausest: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast“ (Jh 18:36) ja Luuka ütlusest, et Jumala riiki ei ole siin ega ole seal, see on juba teie vahel! (Lk 17:20−21) Siit oli järeldus lihtne: Jumala riik on andev suhe! Kui me seda mõtet järgiksime, täidaks see tunde, sest see arusaam viib meid kujuteldamatutesse kaugustesse. Kogu maailm, kogu kosmos koosneb suhetest. Kogu elu on andmise suhe inimeste ja ka loomade vahel, taimede ja galaktikate vahel.
Kust see kõikehõlmav ja läbiv ja elavdav andmise suhe pärineb? See pärineb kõige pühamast kolmainsusest. Kõige püham kolmainsus on iseenesest ennastandev suhe, kus Isa annab end Pojale, Poeg annab end tagasi Isale ja nende vaheliseks sidemeks on Püha Vaim. Püha Vaim on armastuse side, nagu Augustinus ütleb. Loodusteadlased ütlevad meile, et tuuma ja elektronide vahel on ka mõõtmatu jõud. Kolmainsusekujuline?
Nii saame oma hirmust ülesaamiseks alati looduse poole vaadata – me alles hakkame aimama ja mõistma, milleks on loodus ja milleks ta võimeline on. Pauluse jaoks oli Looja suur ilmutusemüsteerium: „Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule“ (Rm 1:20) ja „Kes annab kõigile elu, hingamise ja kõik“ (Ap 17:19) ja „tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ (Ap 17:28)
Selgeks saab, et Isa on võtnud meid jumalatevahelisse suhtesse. Seal, kus ükskõik mis kultuurist või religioonist inimeste vahel andvat suhet (ja mitte ärisuhet!) luuakse, on jumalik kolmainsus kohal. Sellises paigas sünnib armastus, Tema ise, seal toimub kirik.
Kuid mida kirik tegelikult tähendab?
Siinkohal tuleme tagasi tõlgete juurde. Luterlikus traditsioonis olete te Mt 16:18 kirjutanud: „Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse“, mida meie katoliku traditsioonis tõlgime: „Ma ehitan oma kiriku“. Kellel on õigus? Mõlemad on valed. Nii sünnib oikumeenia. Tõlkides on alati oluline pöörduda tagasi kreeka algkeele juurde, teades, et peaaegu alati juhindutakse dogmaatilistest ja ideoloogilistest põhimõtetest. Jeesus ei rääkinud ei eesti ega saksa keelt, selle asemel rääkis ta suure tõenäosusega aramea keelt, sest kogu lõik peegeldab läbivalt aramea värvingut. Matteuse evangeeliumi punktis on kirjas: „Sellele kaljule tahan ehitada oma ecclesía/quahal.“
Mida tähendab quahal? See tähendab kogumist, ka kogunemist. See on Vana Testamendi üks peamisi sõnu: „Ma kogun oma rahva kokku põhjast ja lõunast“, „kogun kokku Iisraeli hajutatud“ (Js 11:12), „Ma kogun teid kõigist maadest” (Hes 36:24). Tähtis on teada, et kogumine on Jumala tegu! Ainult Tema kogub, inimene puistab, hävitab, kustutab ja lõhub. Jumal juhatab ellu tagasi, ta ehitab ikka ja jälle üles. Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumis: „Kes ei kogu minuga, see pillab laiali“ (Mt 12:30) ja tolleaegsete juudi kuulajate jaoks oli see tohutu jumalateotus, ainuüksi see oleks nõudnud Jeesuse surma. Ainuüksi Jumal kogus ja koos temaga tema Toora, aga nüüd ütleb see Naatsaretist pärit mees: „Kes minuga ei kogu!“ Sellega seab ta end Jumala asemele.
Kallid õed ja vennad: kirik on Jumala kogumine!
Selles Jumala kogunemises ei saa olla hirmu! Sest Jumal ise on see, kes kogub alati ja igal pool ja alati uuesti, me lihtsalt kõnnime tema jälgedes ja imestame. Me võime end talle kaastöölisteks pakkuda või, nagu Paulus ütleb, me võime oma jõu kaastöölistena tema teenistuses ära kurnata, mitte hirmu pärast, vaid ainult armastusest ja tänulikkusest, sest me oleme juba kõik saanud. Oleme juba Jumala lapsed!
Jumal on Hea Karjane, kes kogub. Ja see igavesest ajast kogunud Jumal ei tunne piire. Ta kogub kuni horisondini ja sealt edasi. Seal, kus inimesed on valmis andvaks suhteks ja loovad andvat suhet, isegi kui nad pakuvad lihtsalt klaasi vett, kuuluvad nad kõige pühama kolmainsuse Jumala kogunemisse, uude Jumala perekonda, uude Jumala rahvasse, Kristuse müstilisele ihule.
Mõtelgem sellele pastoritena: meie kogudus on palju suurem, kui kirikuraamatus kirjas on, palju laiahaardelisem, kui kirikuskäijate väikse arvu järgi võiks arvata. Need numbrid pole jumala jaoks olulised. Ta ei otsi rahvahulki vaid põleva südamega inimest, kes ei taha muud, kui kõiges Kristust kuulutada.
Jumala riigil pole piire. Igaüks, kes elab alaliselt andvas suhtes, kuulub Kristusele, kogudusele, kogunemisele.
Lubage mul lõpetada veel ühe kirjakohaga, mis nüüd, pärast kõiki meie mõtisklusi, muutub oluliseks uuel viisil. See on hästi tuntud Luuka tekst Emmause jüngritest. (Lk 24:13–35) Me kõik teame seda jutustust piisavalt hästi. Kahjuks ei saanud ma oma paljudel Iisraeli matkadel seda rada läbi kõndida, küll aga sain pidada Emmauses püha missa.
Üle 50 aasta tehtud töö kestel Pühakirjaga on minu jaoks muutunud üha olulisemaks näidata, et seal kujutatakse tegelikkust. Meie kirikutes näeme tänapäeval liiga sageli õpetlasi oma doktoritöödes ütlemas, et see pole tõsi, too pole ka tõsi, kas ta tegi seda, see on ebakindel või pärimus või fantaasia. See ajab mind hulluks. Kes peaks siis veel midagi uskuma, kui meie veendumuse alus on nii ebakindel või ainult muistend? Nii et ma töötan jätkuvalt, näitamaks, et evangelistide sõnumid on õiged.
Nii eeldan ma Luukase kirjakohast, et see tee ja see kohtumine toimusid tegelikult just nii. Seega on Jeesuse kõrval kaks jüngrit. Nende õpetaja on surnud, kuid see surm ei ole lihtsalt fakt, sellel surmal on teoloogiline tähendus, jumaliku kohtuotsuse tähendus. Jumal oleks võinud päästa maise Jeesuse oma piiramatus kõikvõimsuses. See poleks olnud probleem taeva ja maa loojale ja seda ootasid variserliku pärimuse kohaselt paljud kõrvalseisjad. Kuid ta ei päästnud teda. Jeesus suri häbiväärselt ristil. Nii et Jeesuse surm oli Jumala otsus, et see polnud tema? Te jooksite illusiooni järele, see mees oli rahva võrgutaja. Kui ta oleks olnud Messias, oleks ta surmast päästetud saanud.
Nii et need kaks meest lähevad minema. See polnud tema. See kõik oli pettus. Meid veeti alt. Hüvasti poisid, siin on minu telefoninumber. Kuni järgmise messiani! Kuid juhtunu ei jäta neid rahule. Teed mööda kõndides räägivad nad üksteisele uuesti, mis seal kõik juhtus. Meie usk algab kahtlustest, rahutusest, võib-olla ka hirmust, eelkõige aga kõigi eelnevate ootuste ja unistuste purustamisega. Miski ei kesta enam.
Meie usk algab sealjuures ka üksteisega suhtlemisest ja järsku liitub peaaegu märkamatult keegi tähelepanuväärne võõras. Tõepoolest, Jumal ilmub mõnikord võõrana, kellel pole millestki õrna aimugi. Ta küsib pidevalt mida ja kuidas. Nii jutustavad nad lugu uuesti ja uuesti, neid suunatakse mõtisklustesse.
Mis siin toimub? Nende kahe mehe ja ka teiste jüngrite kaunis, traditsiooniline usk purunes tuhandeks killuks. See vana usk tuli enne lõhkuda, kuni neil ei olnud enam võimalust vana kena mõtteviisiga jätkata. Kujutage ette, kui Jeesus oleks kohe tee alguses öelnud: „Hei, vaadake, see olen mina!“ Ma arvan, et siis poleks kriitiline mõtisklus üldse saanud jüngritest alata. Nad oleksid vanasse mõtteviisi kinni jäänud. Nad pidid esmalt kogema seda hirmu, et kõik on olnud asjata. Nad pidid eimillegi põhjale puruks kukkuma. Kuna seejärel polnud miski enam endine, võis Jeesus nüüd neid tuhandeid killukesi Jumala näo ja tahte järgi uuesti kokku panema hakata.
Nii peab ta seda ka meiega tegema. Võib-olla on mõni meist juba vaikselt eemaldumas. Neil on kahtlusi, nad vangutavad pead, seda kirikut ei saa enam päästa. Lähme kuhugi mujale.
Ja siis tuleb Issand. Ta ei kõnni koos suurte usklikega, ta läheb koos kahtlejatega. Ta ei kõnni koos nende imeliste naistega, kes haua juures käisid, ta kõnnib koos meestega, kes põgenesid. See on meie Jumal! See on meie lootus, mis võidab kõik hirmud, mis muudab armu vormiks iga maha kukkumise, iga purustatud saamise. Nagu Iisai juure puhul.
Ja siis tunnevad nad ta ära Emmauses! Sa pead kujutlema seda kõike, mis laua juures toimub, kuidas Tema istub laua ääres ja kaks meest on Tema vastas. Siis võtab Ta leiva ja murrab seda viisil, millisel viisil vaid üks ja ainus isik Iisraelis seda teeb. Need jüngrid on pärit samast ringist, kus on viibinud Jeesus. Nad on teda sageli näinud leiba murdmas. Ainult tema teeb seda just niimoodi. Identiteet, mis sünnib järjepidevusest.
Soovin teile ja meile kõigile, et meil kõigil oleks oma Looja ja Issandaga samastumise märk, mille järgi me Teda alati ära tunneme. Siis, kui meil läheb hästi. Siis, kui meil läheb halvasti. Siis, kui hirm meilt valguse ära võtab. Siis, kui me elame. Siis, kui me sureme.
Mõistkem hirmu kui armutundi, uue teelemineku tundi, mis annab uue mõistmise kolmainu Jumala sügavaimast olemisest.
Kallid õed ja vennad, ma oleksin võinud öelda kõik need mõtted oma vendadele katoliku kiriku traditsioonis, täpselt samad mõtted. Aga üht erinevust oleksin ma märganud – nemad poleks ilmset nii avalikult, nii meelsasti, nii tähelepanelikult kuulanud kui teie.
Ma tänan teid.
Christoph Wrembek SJ (1942) on roomakatoliku preester ja Jeesuse Seltsi (jesuiitide ordu) liige. Ta on paljude raamatute autor ning tegutsenud alates 1991. aastast vaimulike harjutuste läbiviija ja hingehoidjana ka Eestis.
