Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis.
EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud viiendasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
2:21 Sõna epathen ʻkannatas’ on mõnes varajases käsikirjas (sh Codex Sinaiticus) asendatud sõnaga apethanen ʻsuri’ tõenäoliselt sama kirja salmi 3:18 mõjul. Järgnev sõnapaar hymōn hymīn (lauseosas „Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju“) on osas käsikirjades asendatud sõnadega hēmōn hymīn ʻmeie … teile’ või ka hēmōn hēmīn ʻmeie … meile’. Selle muutuse põhjusi võib olla kaks (Metzger 1975), kas ümberkirjutaja hooletus (kuna üpsilon ja eeta hääldusid sarnaselt) või siis teoloogiliselt tähtis tõdemus, et sõna „meie“ kõlab antud salmis võimsamalt ja inklusiivsemalt kui sõna „teie“.
2. Struktuur ja kontekst
Peetruse esimese kirja struktureerimine on uurijatele osutunud küllalt problemaatiliseks. Reinhard Feldmeier iseloomustab seda olukorda nõnda: teoloogilised väited vahelduvad pidevalt pareneetiliste manitsustega ja autor tuleb ikka ja jälle juba kord öeldu juurde uue nurga alt tagasi, ükski teema ei ammendu ning sidusa mõttearenduse ja selgete formaalsete jaotuste leidmine on raske (Feldmeier 2008). Aga sisu põhjal võib siiski öelda, et kirja esimene osa 1:1–2:10 tegeleb kristliku eksistentsi teoloogiliste alustega: uussünd, pääste ja pühitsus. Salmiga 2:11 algab uus edasiarendus, kus autor pöördub „armsate“ poole, tuletades neile meelde, et nad on siin ilmas vaid võõrad ja majalised. Kirja alguses esitatud kristlase enesemõistmise kirjelduse pinnalt pöördutakse nüüd kristlase välispidise käitumise teema juurde. Aktiivse poole pealt tähendab see käitumist maailmas ja passiivse poole pealt toimetulekut tagakiusu ja kannatustega. Skemaatiliselt näeb see siis Feldmeierile toetudes (abimaterjali koostaja kohandustega) välja nõnda:
3. Kirjanduslooline kontekst
Lõik 2:13–3:12 on vormiliselt kodukord (Haustafel). Erinevalt teistest Uue Testamendi kirjadest, kus kodukorrad on tavaliselt esitatud kirja lõpuosa pareneesis, asub see olulisel kohal kirja keskel. Ja kui enamasti jäetakse viited orjadele üsna kodukorra lõppu, siis siin räägitakse orjadest enne peresuhteid. Perikoopi ennast on peetud stilistilistel, sisulistel ja traditsiooniajaloolistel põhjustel varasema passioonihümni muganduseks. Stilistilised põhjused on: meie-vorm 2:24, rohked ainukordselt esinevad sõnad hapax legomenonid (neli kogu Uues Testamendis ja üheksa Peetruse kirjades) ja relatiivlaused 2:22–24. Sisuliselt toetub perikoop Js 53 passioonikirjeldusele ja traditsiooniajalooliselt on sel sarnasus lõiguga Smürna Polükarpose kirjast filiplastele (VIII, 1–2). See arusaam väljendub muuhulgas ka nii Nestle-Alandi kui eestikeelsete piiblite (UT1989, P1997) küljenduses. Samas on uurijaid, kes on selle vaidlustanud: meie-vormi kasutus võib põhineda Jesaja raamatu tekstil, arvukalt hapax legomenone leidub kirjas mujalgi, ka neis kohtades, mille puhul teksti pärinemist kirja autorilt ei ole vaidlustatud (5:1–4) ja Polükarpos võis väga hästi tunda Peetruse esimese kirja teksti (Feldmeier 2008, Lohse 1994).
Kirja enda kohta tervikuna võib öelda, et tegu on avatud kirjaga. See on žanr, mis oli kirja kirjutamise ajal tuntud ja kasutusel nii juutluses (nt 2Mak 1) kui varakristluses (Hb, Jk).
4. Ajalooline kontekst
Peetruse autorsust on vaidlustatud (eesti keeles vt nt Lohse 1994), samas jälle on teised uurijad leidnud argumente vaidlustuse vaidlustamiseks (Roosimaa 2002, Grudem 2010). Autorsusest olulisem on pigem kirja adressaatide küsimus. Tegu oli paganliku taustaga pöördunutega, kes pidid toime tulema oma uue usuga keskkonnas, kus nad tajusid end usu tõttu tõrjutuna. Kirja sisu võibki kokkuvõtlikult väljendada nõnda: autor kirjutab mitmesugustes raskustes elavatele kristlastele, kutsudes neid raskusi (sh tagakius) mõtestama usuliselt ja seega pöörama oma kaotused võiduks. Selle käigus seob autor lugejad Piibli usutraditsioonidega ja kristliku tulevikulootusega ning esitab käitumisstrateegiad olevikuks (Still / Webb 2014).
5. Kommentaar
2:21 Orjadele suunatud üleskutses on Kristuse kannatus „teie eest“ otseselt seotud tema eeskujuga (hypogrammos). See viimane mõiste ei tähista otseselt ideed, et ka orjad peaksid kannatama, vaid pigem, et Kristus pakub oma elutervikuga eeskuju, mida järgida.
2:22–23 Tekst tsiteerib Js 53:9 Septuaginta tõlget, ent sealne anomia (seadusetus) on siinkohal asendatud sõnaga hamartia ʻpatt’. Lugejale eeskujuks oleva Kristuse patutus on kaheplaaniline: hamartia viitab puhtale suhtele Jumalaga, dolos ʻreetlikkus’ suhtele kaasinimestega. Jeesuse hoiak ei ole siinkohal võrreldav stoikute kindlameelsusega kannatusis, vaid juudi traditsiooni kohase Jumala usaldamisega, et kunagi toob Jumal õigluse ellu.
2:24 Tekst kombineerib jälle Js 53 autori enda käsitlusega Jeesuse surma lunastavast tähendusest ja sellega kaasnevast eeskujust. Jeesuse surm kandub üle uskliku ellu, kus see muutub „surmaks pattudele“ koos selle vastandiga, milleks on elamine õigusele.
2:25 Kirja adressaatide identiteet on eeldatult, nagu toona tavaline, eeskätt kollektiivne identiteet. Kannatav ori ei järgi oma katsumustes Jeesust üksinda, vaid ta on osa „lambakarjast“ (taas Js 53), kes pöördub oma Karjase poole.
6. Paralleeltekstid
Jesaja raamatu 53. peatükki on juba nimetatud. Seda kasutab autor loovalt, sõnastades teksti kujundeid ümber vastavalt oma vajadusele. Jesaja 53 oli kahtlemata üks olulisemaid pühakirjatekste, mis varakristlasi inspireerisid, kui nad Kristusest kõnelesid.
Varakristluse võtmes on oluline märkida perikoobis esitatu kooskõla Pauluse vahendatud varajasima varakristliku usutunnistusega 1Kr 15:3jj.
7. Tõlgendusloolised märkused
Ülestõusmisaja kolmandat pühapäeva nimetatakse ka Hea Karjase pühapäevaks sellele pühapäevale iseloomulike pühakirjalugemiste järgi. Need avavad karjase ametit erinevate vaatenurkade ning tähenduste alt. Vana Testamendi lugemised kasutavad võrdpilti karjasest ja karjast, kirjeldamaks omaaegset poliitilist olukorda ja tehes etteheiteid võimukandjatele. Uue Testamendi lugemised kõnelevad kas Kristusest kui hingede Karjasest või suurest Karjasest, 2. lugemisaastal võrreldakse karjasega koguduse juhtfiguure. Evangeeliumid kõnelevad Kristusest kui Heast Karjasest (1. lugemisaasta) või usaldusväärsest Karjasest (3. lugemisaasta), 2. lugemisaastal on evangeeliumiks ülestõusnud Jeesuse dialoog Peetrusega.
1Pt 2:25 nimetatakse Kristust „hingede Karjaseks ja Ülevaatajaks“. Seda võiks tõlkida ka „pastor ja piiskop“. Kogudusevaimulikke nimetatakse „hingekarjasteks“ ning piiskop ülemkarjasena kannab sümboolset karjasekeppi. Traditsioonilise protsessioonikorra puhul siseneb juhtiv vaimulik kirikusse viimasena ja lahkub sealt esimesena. Selles kajastub kristlaste tagakiusamise aegne praktika: koguduse vaimulik (hingekarjane) siseneb kirikusse viimasena, sest ta peab veenduma, et tema hoolde usaldatud kogudus (tema kari) on turvaliselt pühakotta jõudnud. Ja ta lahkub kirikust esimesena, et näha, kas kõik on turvaline koguduse lahkumiseks. Hea Karjase kujutamine on üks levinumaid Kristuse kujutamisviise varakristlikus kunstis enne ristiusu legaliseerimist. Tavaliselt on kujutatud noort meest, kes kannab õlgadel lammast. Kujutuslaad on vaieldamatult laenatud kristluse-eelsest kunstist (antiikkunstist on tuntud kriophoros’e ʻoinakandja’ figuurid ning Kriophoros muutus jumal Hermese epiteediks; või on eeskujuks Orpheust karjasena kujutavad kunstiteosed).
Esimestest sajanditest pärit skulptuuride (nagu Domitilla katakombidest leitu) suhtes on võimatu väita, kas need kujutavad Kristust või antiikmütoloogiast pärit isikut.
Hea Karjase pilt jäi kasutusse ka pärast ristiusu legaliseerimist ja tõenäoliselt ei peetud seda alguses Kristuse portreeks, vaid Kristusele viitavaks sümboliks. Alates 5. sajandist hakkas Hea Karjase kujutamine üha enam meenutama harjumuspäraseid Kristuse kujutisi. Heale Karjasele lisati nimbus ning ta hakkas kandma uhkeid rõivaid nagu alloleval mosaiigil Ravennast.
Sageli on kadunud lamba tähendamissõna Luuka versiooni (Lk 15:4–7) eeskujul Hea Karjase õlgadel kujutatud lammast.
Bartolomé Esteban Murillo maalilt „Hea Karjane“ leiab ühe kõige varasema meriinolamba kujutise kunstis.
Ülestõusmisaja kolmas pühapäev kannab avalaulu järgi ladinakeelset nime Misericordia Domini „Issanda heldus“ (Ps 33:5–6). Vatikani II kirikukogu järel teostunud liturgiareformi tulemusena nihutati selle pühapäeva avalaul ja Hea Karjase temaatika kahe nädala võrra edasi (ülestõusmisaja neljandale pühapäevale) ning alates aastast 2000 kannab jumaliku halastuse pühapäeva nime ülestõusmisaja teine pühapäev (dominica II Paschae seu divina misericordiae).
„Jumalik halastus“ on pilt Jeesusest Kristusest, mis põhineb püha Faustina Kowalska ilmutusel 22. veebruarist 1931 Płocki kloostris. Jeesus käskis seda ilmutust pildi kujul säilitada. Kowalska kirjutab oma päevikus: „Õhtul, kui ma olin oma kongis, nägin ma valges rüüs Issandat Jeesust. Tema üks käsi oli tõstetud õnnistamiseks, teisega puudutas ta rinnal oma rüüd. Rüü rinnal olnud avausest tuli välja kaks suurt valguskiirt, üks punane ja teine kahvatu. Ma silmitsesin Issandat vaikides. Minu hing oli samaaegselt täis hirmu ja suurt rõõmu. Mõne silmapilgu pärast ütles Jeesus mulle: Maali pilt selle järgi, mida sa näed, ja pane sellele allkiri: „Issand, ma usaldan Sind“. /…/ Ma tõotan, et iga hing, kes seda pilti austab, ei lähe kaduma. Ma tõotan ka juba siin maa peal võitu vaenlaste üle, eriti surmatunnil.“
Valguskiirtel on sümboolne tähendus: punane kujutab Jeesuse verd, kahvatu kiir vett. Esimese maali maalis Eugeniusz Kazimirowski Faustina Kowalska ja tema pihiisa Sopoćko silma all Vilniuses. Sopoćko poseeris Kristusena, kandes albat. 1934. aastal pandi maal üles püha Bernhardi õdede kloostrisse, kuid Jeesus ilmutas õde Kowalskale, et maali koht on kirikus, mitte kloostri ristikäigus. Esimene maali avalik eksponeerimine toimus 26.–28. aprillil 1935 Koiduvärava (või Medininkai värava) kirikus Vilniuses, 1937. aasta ülestõusmisaja teisel pühapäeval pandi maal välja püha Miikaeli kiriku peaaltari kõrvale.
1948. aastal sulges nõukogude võim kiriku ja maal jäi tühja kirikusse kuni 1951. aastani, mil kaks vaga naist Bronė Miniotaitė ja Janina Rodzevič ostsid lõuendi valvurite käest ära ning peitsid seda aastaid pööningul, andes hiljem selle dominiiklaste Püha Vaimu kiriku preestri kätte hoiule. Isa Sopoćko oli asunud elama Poolasse ja ei saanud maali kaasa võtta. Sopoćko sõber Józef Grasewicz omandas maali ning toimetas selle Nova Rudasse Valgevenes. 1970. aastal sulges võim ka selle kiriku, kuid maal jäi tühja kirikusse, kus usklikud käisid sellele salaja austust avaldamas. 1986. aastal asendas Grasewicz maali koopiaga ning toimetas originaali salaja tagasi Vilniuse Püha Vaimu kirikusse. Pärast mitmeid restaureerimisi paigutati maal 2005. aastal Jumaliku halastuse pühamu peaaltari kohale.
Jumaliku halastuse devotsiooni aktiivne eeskõneleja oli paavst Johannes Paulus II. 30. aprillil 2000 kuulutati Faustina Kowalska pühakuks ning ülestõusmisaja teine pühapäev kuulutati ametlikult jumaliku halastuse pühapäevaks. Johannes Paulus II suri 2005 jumaliku halastuse pühapäeva eelõhtul ning kuulutati õndsaks Benedictus XVI poolt jumaliku halastuse pühapäeval 2011. Paavst Franciscus kuulutas Johannes Paulus II ja Johannes XXIII pühaks samuti jumaliku halastuse pühapäeval 2014.
Ich bin ein guter Hirt („Mina olen Hea Karjane“, BWV 85) on Johann Sebastian Bachi kirikukantaat, mis on loodud Leipzigis ülestõusmisaja kolmadnaks pühapäevaks ning kanti ette esimest korda 15. aprillil 1725.
Karjase teema esineb korduvalt eesti kirjanduses. Ilmselt üks tuntuim on August Alle „Eesti pastoraal“ (1918).
Vihma küll valab ju pilvede vinas,
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel Mihklikuul.
Karjalaps vaeneke kuhja all kükib,
kaelani märg, külm kallale tükib.
Tuule ja vihma käes elajad norgus,
karjakrantsilgi saba on sorgus.
Tarvis on hoolega kuhjasid vahti,
peremehe hääl ei anna mahti:
„Sihändsel karjasel vaja om malka,
kuhja om pusatu – mässa veel palka!“
Tuleks kord õhtu, poeks ahjule tarre,
rätid ja pastlid riputaks parrel;
peagi süüa saaks soendud suppi,
paelu veel pastlil punuks hää jupi.
Õhtu nii veniks… käes uinaku tund.
Varakul peremees peletad und:
„Latse, maast valla – rei tuleb maha,
tõistre perest nii jääme taha!“
Tahes ehk tahtmata üles punni:
karjast ja koera võib igaüks sundi!
Rehi on maas – ei ole sul vahet:
tarvis on valgeni lõpeta ahet!
Puru veel suus – pead võtma märsi,
perenaine ei oodata kärsi:
„Karjalaps nooruke – ega ta väsi!..“
Nii käib sügisel karjase käsi!
Humoorikas võtmes on sama teemat käsitlenud Riho Sibul ja Villu Kangur „Liivimaa pastoraalis“.
Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe,
kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe –
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.
Lihtne on elu mul siin Liivimaal.
Ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Silku ja vett sõime salamahti heinateol
ja Väägvere koor – see käis vankritega laulupeol.
Olen päritolult pops, mul on tihtipeale jahe,
kuid tulgu vihm või rahe, jah, tulgu vihm või rahe –
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest see ka mõni pahe, jah, see ka mõni pahe.
Lihtne on elu mul siin Liivimaal,
ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Oo, kuis Põhjalahe kohiseb,
oo, mõisa köis las lohiseb.
Olen varavana nolk, kõik on üldjoontes sama,
kuid ma ei aja jama, jah, ma ei aja jama,
see mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest mul on ükstakama, jah, mul on ükstakama.
Lihtne on elu mul siin Liivimaal,
ma teen tasapisi tööd
ning mu lemmiklaul on pastoraal.
Mus on esiisa verd, aga ajaloost tean vähe
ning surun soni pähe, jah, surun soni pähe.
See mõni mõis, las ta lohiseb see köis,
sest katki ta ei lähe, jah, katki ta ei lähe.
Oo, kuis Põhjalahe kohiseb,
oo, mõisa köis las lohiseb.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge
Alguslaul: 364.
Päeva laul: 317.
Jutluselaul: 284.
Ettevalmistuslaul: 224.
Lõpulaul: 201.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 158, nr 1 / Agenda, lk 138, nr 3.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosalised kirikupalved, lk 21 (Ülestõusmisaeg), või ekteenia, lk 27 (Ülestõusmisaeg II) / Agenda, lk 104–105.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (Ülestõusmisaeg).
Armulaua seadmise palve – Käsiraamat, lk 358 (D).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 159 / Agenda, lk 140.
Kasutatud kirjandus
Feldmeier, Reinhard (2008) The First Letter of Peter: A Commentary on the Greek Text, Waco, Texas: Baylor University Press.
Grydem, Wayne (2010) Peetruse esimene kiri, Tallinn: Logos.
Metzger, Bruce M. A. (1975) Textual Commentary on the Greek New Testament, New York: United Bible Societies.
Lohse, Eduard (1994) Uue Testamendi tekkelugu, Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus.
Roosimaa, Peeter (2002) Peetruse 1. kirja kristoloogia, Tallinn: Logos.
Still, Todd D. / Webb, Natalie R. (2014) „’Aliens’ among ’Pagans’, ’Exiles’ among ’Gentiles’ – Authorial strategy and (Social) Identity in 1 Peter“ – T&T Clark Handbook to Social Identity in the New Testament, J. B. Tucker, C. A. Baker (eds.), London et al.: Bloomsbury, 455–471.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Ain Riistan, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.
