Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud viiendasse aastakäiku.
1. Tekst
Perikoobi tekstikriitilised nüansid on üsna kõrvalised. Fraas „nõnda te ju elategi“ (4:1) ei esine mõnes tekstitraditsioonis (Codex Beza, Bütsantsi enamustekstis ja süüria Pešitta versioonis).
2. Struktuur ja kontekst
Esimene Tessaloonika kiri jaguneb sisu poolest kaheks: esimeses põhijaotuses (2:1–3:10) on meenutatakse Pauluse suhteid Tessaloonika kogudusega ja tema kunagist viibimist nende juures. Tema sõprus lugejatega saab seejärel aluseks kirja teisele, manitsus-õpetuslikule põhijaotusele (4:1–5:22). Juba kirja esimeses põhiosas on märkimisväärselt palju kaudset pareneesi, kuid kirja kogu teist põhiosa võib käsitleda kui manitsust või julgustust jätkata elu Pauluse õpetuse järgi uue innuga. Paulus mitte ainult ei soovi anda oma pöördunutele nõu nende käitumise kohta, vaid püüab neid ka lohutada seoses kristliku sümbolimaailma ühe põhilise tõekspidamisega, nimelt usuga Issanda Jeesuse Kristuse taevast tulemisse (4:13).
Kirja teine põhiosa jaguneb neljaks peamiseks alajaotuseks:
1. 4:1–12 sisaldab julgustavat materjali, mis on suunatud tessalooniklaste eetilisele hoiakule. Selge piir on salmide 8 ja 9 vahel, nii et tekib sisuliselt kaks eraldi argumentatsiooni: peale perikoopi järgneb manitsus vennaarmastuse teemal (s-d 9–12).
2. 4:13–18 on tõend selle kohta, et Kristuses surnud saavad osa tema paruusiast ja usklike ülesvõtmisest. See toimib manitsusena säilitada kristlik lootus isegi surmaga silmitsi olles.
3. 5:1–11 sisaldab tõestust vajaduse kohta olla valmis Issanda tulemise jaoks. Sellel alajaotisel on samuti selgelt pareneetiline kavatsus.
4. 5:12–22, mis eelneb kirja lõpetamisele, on üsna üldise iseloomuga ja on suunatud Tessaloonika kristliku kogukonna nõuetekohasele toimimisele.
Perikoop asub kirja pareneetilise osa (4:1–12) alguses. Pareneesile eelneb apostli edastatud soov külastada Tessaloonika kogudust (3:1–13) ja järgneb arutlus surnute olukorrast, ülestõusmisest ja Issanda päeva saabumisest (4:13–18).
Perikoop ise jaguneb kaheks: 1) pareneesi sissejuhatus ja 2) hoiatus eetilistes küsimustes. Esimene jaotis sisaldab üldist pareneesi, et lugejad teaksid, kuidas olla Jumalale meelepärane. Teises alapeatükis käsitletakse kogukonnas tekkivaid eetilisi probleeme (mis jätkub kolmandas jaotises 4:9–12). Sellel materjalil on kahekordne sotsiaalne funktsioon: see aitab määratleda kogukonna piire (st mida tähendab olla kristlane) võrreldes domineeriva mittekristliku ühiskonnaga, samal ajal aitab see arendada kogukonna sisemist ühtekuuluvust.
3. Kirjanduslooline kontekst
Nagu eelnevalt öeldud, on Pauluse esimeses kirjas tessalooniklastele kahene jaotust. Mõned teisedki kirjad Corpus Paulinum’is võib jagada kaheks põhiosaks (näiteks kirjad filiplastele, teine tessalooniklastele, efeslastele), millest esimene puudutab peamiselt õpetamist ja teine peamiselt üleskutset või julgustust tegutseda, kuigi need kaks ei ole kunagi täielikult eraldatud. Kirja esimene osa käsitleb Pauluse ja tessalooniklaste suhteid minevikus; teises osas on põhirõhk olevikul ja tulevikul, mitte minevikul. Kahe osa eristamist ei tohiks siiski liialdada nii, et see oleks absoluutne. Teise osa peatükkide sisu ei ole esimese osa peatükkidest sõltumatu. Märkida võib järgmisi seoseid, eriti vahemikus 3:10–13 ja 4:1–12:
a) pühitsuse teema, mis domineerib 4:1–8, on juba korra markeeritud 3:13, samuti on armastuse teema vendade vastu 4:9–12 kajastunud 3:12;
b) julgustust „edeneda veelgi“ (4:1, 10) on ette kuulutatud salmis 3:10 (vajadus parandada, mis veel puudulik) ja tugevamalt salmis 3:12 (vajadus kasvada armastuses apostlite tasemele);
c) Kristuse tulek on läbiv teema kirja mõlemas osas (1:10; 2:19; 3:13; 4:13–18; 5:1–11), kuigi see muutub olulisemaks teises osas;
d) kirja mõlemas osas rõhutab Paulus, et tema ja tema kaaslaste autoriteet pärineb Jumalalt ja Kristuselt. See annab jõudu nii tema õpetusele (1:5; 2:4, 13) kui ka üleskutsetele tegutseda (4:2–3, 8).
4. Ajalooline kontekst
Esimene Tessaloonika kiri on vanim säilinud Pauluse kiri ja seega esimene varakristluses sündinud tekst. Paulus kirjutas kirja oma Korintose tegevuse ajal aastal 50 või 51. Apostlite tegude raamatu 18:5 kohaselt on mõlemad kirja kaassaatjatena nimetatud kaastöölised Silvanus ja Timoteos koos Paulusega Korintoses.
Kirja eesmärk on kontakti taasloomine koguduse liikmetega. Asjaolu, et tessalooniklased on kristliku eetika aspekte juba ellu viinud ja nüüd õhutatakse neid selles edasi arenema, viitab sellele, et nad olid juba saanud informeeritud kristliku eetika põhialustest. Manitsus seda üha enam teha põhineb eeldusel, et neid juhendati, kuidas elada, et olla Jumalale meelepärane. Nad olid vastu võtnud apostelliku õpetuse. Autoriteetse traditsiooni vastuvõtmisest räägitakse 1Ts 2:13 (samuti: Rm 6:17; 1Kr 11:23; 15:1, 3; Gl 1:9, 12; Fl 4:9; vaata ka Kl 2:6–7; 4:17; 2Ts 3:6). Sõnum, mille tessalooniklased olid saanud, oli esiteks kuulutus evangeeliumist ehk Jumala kutse päästele (1Ts 2:13; vt ka 2Ts 2:14), kuid see hõlmas ka kristlikku eetikat, mis pidi olema nende jaoks autoriteetseks juhiseks. Selle moraalitraditsiooni sisu lähtus evangeeliumist ja nad pidid teadma, kuidas elada nii, et Jumalale meeldida. Selline käitumine ei olnud valikuline, vaid kohustuslik, kuna õpetuse allikas ei olnud lihtsalt inimlik, vaid jumalik. Nad said autoriteetse õpetuse selle kohta, kuidas toimida (vt 1Ts 2:12; 4:12; samuti ka 2Ts 3:6, 11) viisil, mis oleks Jumalale meelepärane (1Ts 2:4, 15 ja Rm 8:8; 15:1–3; 1Kr 7:32–34; 10:33; Ef 5:10; 2Tm 2:4).
„Jumalale meelepärane“ olemine osutab tema teenimisele viisil, mis muudab Jumala huvid inimese peamiseks ambitsiooniks. Näiteks võib öelda, et need, kes tegid kodanikuteenistust linna juhtkonnale ja vabadele kodanikele, võisid öelda, et nad püüdsid olla inimestele meelejärgi. Ori, kes teeb ausalt tööd, on samamoodi „meeldiv“ oma isandale (Gl 1:10). Kuna kristlased on need, kes tulevad teenima Jumalat tema orjadena (1Ts 1:9), reguleerivad nende käitumist normid, mille Jumal kehtestab, mitte need, mida ühiskond peab vastuvõetavaks (1Ts 4:5). Tuleb aga märkida, et need nn Jumala normid olid üheltpoolt juutlikku päritolu, kuid samal ajal kattusid need teatud reservatsioonidega ka kaasaegses kreeka-rooma maailmas üldlevinud arusaamadega headest kommetest ja voorustest. Reservatsioonid puudutavad vastandumist „paganate himudele“, mida on väljendatud 1Ts 4:5.
5. Kommentaar
4:1 Sõna adelphoi ’vennad’ kasutamine on oluline teoloogilisest ja sotsioloogilisest vaatepunktist. See peegeldab uut metafoorset suhet, mille kristlased omavahel sõlmivad. Kuigi sõna ei olnud ka muudes kultustes tundmatu, laenas Paulus selle kahtlemata oma juudi taustast.
„[N]agu te olete meilt saanud teada [parelabete], kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida“ – viide eetilistele normidele, mille Paulus juurutas. Verb paralambanō on sageli tehniline termin autoriteetse traditsiooni vastuvõtmiseks. Need normid ja mustrid põhinesid traditsioonilistel vanatestamentlikel ja juutlikel käitumiskoodidel ning tavadel, samuti kattusid need ka mõnede hellenistlikust filosoofiast pärit normidega. Kokkuvõttes moodustasid need omanäolise kristliku eluviisi, mida Paulus oma pöördunutelt nõudis.
4:3 „[T]eie pühitsus“. Kui hagiosynē (3:13) on pühaks olemise seisund, siis siinne hagiasmos on pühaks tegemise protsess. See on termini varaseim kristlik esinemiskoht. Varasemas kreeka keeles kasutati sõna indiviidi mingile religioossele eesmärgile pühendamiseks, kuid isegi Septuagintas ei kanna see tugevat eetilist tähendust, mis sellel on siin ja hilisemas kristlikus kirjanduses. Praeguses kontekstis on selle antitees „rüvedus“ (akatharsia) (s 7).
4:5 „[M]itte himude kires“ (mē en pathei epithymias). Sõna pathos ’kirg, afekt, tundmus’ neutraalset tähendust Uues Testamendis ei leidu; seda kasutatakse alati negatiivses tähenduses, vrd „Jumal andis nad ebaloomulike kirgede kätte“ (Rm 1:26); Kl 3:5 esineb sõna pahede loendis: „hoorus, rüvetus, kirg (pathos), kuri himu (epithymia kakē). Samamoodi kasutatakse Uues Testamendis sõna epithymia kõige sagedamini negatiivselt, kurjade soovide kohta (erandid on 1Ts 2:17; Lk 22:15; Fl 1:23); vrd „Need, kes kuuluvad Kristusele Jeesusele, on oma liha koos kirgede ja himudega risti löönud“ (Gl 5:24).
4:6 „[E]t ükski ei oleks üleastuja ega petaks oma venda asjaajamises“ (to mēhyperbainein kai pleonektein en tō pragmati ton adelphon autou) – üldiselt ei ole kindel, et 6. salmi teema oleks endiselt seksuaalne puhtus, sest salmi edasine mõte viitab justkui pigem varaahnusele kui liialdatud seksuaalsele himule. Kuid pleonektein on soov omada mis tahes eluvaldkonnas rohkemat kui peaks, ning nimisõnad pleonektēs ’ahne, ihne’ ja pleoneksia ’ahnus, ihnus’ korduvad tihedamas seoses hoorust või ebapuhtust tähistavate sõnadega (vrd 1Kr 5:10, 11; Ef 4:19; 5:3, 5). Üldine kontekst peab siin määrama pleonektein täpse tähenduse. Seetõttu võib olla sobib kombineeritud tõlgendus: „Keegi ei tohi end selles asjas oma venna arvelt rikastada, võttes temalt naise ära“ (ehkki kõnealune naine võib olla venna teine pereliige, mitte tingimata tema naine).
4:8 „[S]ee on hoolimatu mitte inimese, vaid Jumala vastu“ (ouk anthrōpon … alla ton theon). Kuna sõna anthrōpos on ilma artiklita, aga theos artikliga, siis võib-olla pole silmas peetud ühtegi konkreetset inimest ja rõhuasetus on Jumalal. Siiski on võimalik, et kõnealune anthrōpos on Paulus, millega on soovitud esile tõsta Pauluse autoriteeti. On võimalik, et Paulusele vastandusid mingisugused gnostikutest vabamõtlejad, kes kutsusid kristlasi üles tagasi lükkama tema piiravat õpetust seksuaaleetikast. Paulus justkui vastaks, et õpetus, mille tessalooniklased selles küsimuses said, ei olnud tema ehk Pauluse oma, vaid Jumala oma. Samas ei ole ühtegi selget viidet säärastele valeõpetajatele kirja üheski jaotises.
6. Paralleeltekstid
Vana Testamendiga seotud allusioonid. Jumala tundmise kontekstis: „Vala oma vihaleek paganate peale, kes sind ei tunne, ja riikide peale, kes su nime ei kuuluta!“ (Ps 79:6, par Jr 10:25); Issanda karistusega seoses: „Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!“ (Ps 94:1; Jr 10:25). Püha Vaimuga seoses: „Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid“ (Hs 36:27).
7. Tõlgendusloolised märkused
4:1 Paulus kasutab perikoobi esimeses salmis kaks korda sõna peripateō, otsetõlkes ’(teed) käima’, mis semiitlikus mõtteviisis tähendab „oma elu korraldama (teatud põhimõtete alusel)“. See mõttekäik on tuntud Jeesuse kõnedest kahest teest (Mt 7:13–14; Lk 13:23–24; Jh 14:6) ja samuti Kaheteistkümne apostli õpetusest (1:1), mille alguses kirjeldatakse „elu teed“ (1:2–4:14) ja seejärel „surma teed“ (5:1–2).
4:4 Kui rabi El’azar ben Šim’on (surn u 180 pKr) suri, saatis rabi tema naise järele. Too laskis talle öelda: Kas tõesti peaks mõni lihtinimene kasutama astjat, mida on kasutanud pühamees? (Baba’ Meṣʻi’a 84b).
Rabi Šemu’el ben Onja ütles rabi nimel: Naine on vormitu mass [golem], kes abiellub ainult sellega, kes teeb temast valmis astja, nagu on kirjutatud (Js 54:5): Sinu Looja on su mees, vägede Issand on tema nimi (Sanhedrin 22b).
Rabba (surn 352 pKr) ütleb: Kõik ihud on astjad; õnnis on see, kes on väärt olema Toora astja (Sanhedrin 99b).
Rabi Jehuda ben Pazzi (u 320 pKr) ütles: Miks seisab Pühakirjas see lõik, mis puudutab hooruspattusid (3Ms 18), vahetult pühadust puudutava lõigu (3Ms 19) kõrval? Et sulle õpetada, et kõikjal, kust sa leiad tara hooruse vastu, leiad sa ka pühadust (Leviticus Rabba 24).
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: violett. Gloria ja Halleluuja jäävad ära, Gloria asemel võib laulda „Tall, kes on tapetud…“
Alguslaul: 71.
Päeva laul: 327.
Jutluselaul: 284.
Palvelaul/ettevalmistuslaul: 74.
Lõpulaul: 76.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 106, nr 1 / Agenda, lk 92, nr 3.
Kirikupalve – Intranet, Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved, lk 15 (neljaosaline kirikupalve, paastuaeg II) või lk 25 (ekteenia, Paastuaeg ja Suur Nädal I) / Agenda, lk 95–96, nr 2.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350 (paastuaeg II).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 356 (B).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 107 / Agenda, lk 96.
9. Muud tähelepanekud
Ülestõusmispühadele eelnevat aega ollakse harjunud nimetama kas paastuajaks või kannatusajaks. Siiski on oluline meeles pidada, et need kaks liturgilist perioodi ei ole kattuvad. Paastuaeg algab tuhkapäevaga ning on liturgiliselt tonaalsuselt pigem ristimiseks valmistumise aeg, mille pühapäevad ei ole otseselt kantud Kristuse kannatuste temaatikast. Alles paastuaja kaks viimast nädalat (s.t nädal, mis algab paastuaja 5. pühapäeval ehk Iudica-pühapäeval, ning suur nädal) moodustavad paastuaja sees eraldi kannatusaja, mis keskendub juba Kristuse (eelseisvatele) kannatustele, vt Iudica-pühapäeva evangeeliumi Jh 11:47–53, kus Suurkohus langetab Jeesuse suhtes tagaselja surmaotsuse.
Sel põhjusel on Käsiraamatu materjalide hulgas eraldi kirikupalve ning kiituspalve (prefatsioon) kannatusajaks, mis võetakse kasutusele nimelt Iudica-pühapäeval, sel aastal 3. aprillil. Tuhkapäevast siiani kasutatakse paastuaja materjale.
Kui vaadata Eesti alal kasutusel olnud jumalateenistuste käsiraamatuid, siis kannatusaja mõiste paastuaja tähenduses tuleb kasutusele alles 1885. aasta Agendaga (Passions-Zeit) ning selle tõlkega eesti keelde. Varasemal ajal (Stahlist kuni 19. sajandi alguse agendadeni) kasutatakse ülestõusmispühale eelneva aja kohta nimetust „paastuaeg“.
Kuigi harjumuse jõud on suur, oleks kohane meie tänane keelekasutus ühtlustada nõnda, et perioodi tuhkapäevast ülestõusmispühani nimetataks üldmõistena paastuajaks. Seejuures eristades selle sees omakorda liturgiliste perioodidena paastuaega kitsamas mõttes (tuhkapäevast kuni paastuaja 5. pühapäevani) ning kannatusaega (alates paastuaja 5. pühapäevast), milles omakorda tõuseb erilisena esile suur nädal või kannatusnädal, mis tipneb meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise suures kolmepäevases pühas.
Paastuaeg on sajandeid olnud ristimiseks valmistumise ajaks ning mitmed paastuaja pühapäevad kannavad endas veel ristimisele eelnenud talituste jälgi. 20. sajandi liturgiauuenduse käigus on katoliku kirikus koostatud uus täiskasvanute ristimise ja leeritamise kord (Ordo initiationis christianae adultorum, 1972), mis annab võimaluse koos kogudusega palvetada ristimiskandidaatide eest kogu paastuaja vältel. Selles on paastuaja erinevateks pühapäevadeks antud tavajuhul ristimistalitusse inkorporeeritud riituste (näiteks eksortsism ristimärgi tegemisega, usutunnistuse lugemine, Issanda palve lugemine) laiendatud variandid koos kohaste eestpalvetega kirikupalvesse liitmiseks. Igati tasuks kaaluda selliste talituste koostamist ka EELK jaoks, aidates sellega kaasa täiskasvanute teadlikule kokkukasvamisele kodukogudusega.
Kasutatud kirjandus
Bruce, F. F. (1982). 1 and 2 Thessalonians. Word Biblical Commentary 45. Dallas: Word.
Wanamaker, C. A. (1990). The Epistles to the Thessalonians: a commentary on the Greek text. Grand Rapids, MI: W.B. Eerdmans.
Ellingworth, P., Nida, E. A. (1976). A handbook on Paul’s letters to the Thessalonians. New York: United Bible Societies.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
