Avaldame õigeusu teoloogide deklaratsiooni „Vene maailma“ (Russkii mir) valeõpetuse kohta. Kallaletungi õigustamiseks Ukrainale on Moskvas kasutatud ka “Vene maailma” ehk Russkii mir’i kontseptsiooni. Selle kui valeõpetuse mõistis Brandon Gallaheri (Exeteri ülikool) ja Pantelis Kalaitzidise (Volose Teoloogia Akadeemia) initsiatiivil hukka terve rida juhtivaid õigeusu teolooge üle kogu maailma. 13. märtsil avaldatud deklaratsiooniga on praeguseks ühinenud üle tuhande allakirjutanu. Palju tähelepanu äratanud tekst on nüüd loetav ka eesti keeles.
„Palugem Issandalt rahu kogu maailmale, head seisu Jumala pühadele kogudustele ja kõikide ühinemist“ (Jumalik liturgia).
Venemaa sissetung Ukrainasse 24. veebruaril 2022 on ajalooline oht rahvale, mis on osa õigeusklikust kristlikust traditsioonist. Veelgi murettekitavam on aga õigeusklikele see, et Vene Õigeusu Kiriku ladvik on keeldunud sissetungi tunnistamast ja teeb selle asemel ebamääraseid avaldusi rahu tähtsusest Ukrainas toimuvate „sündmuste“ ja „vaenuavalduste“ valguses. Samal ajal rõhutavad nad ukraina ja vene rahvaste vendlust, käsitledes neid ühe Püha Venemaa osadena, süüdistavad sõjategevuses kurja „Läänt“ ja suunavad oma kogukondi suisa sõjategevust õhutades palvetama.
Moskva Patriarhaadi mitme juhtfiguuri toetus president Vladimir Putini sõjale Ukraina vastu juurdub teatavas õigeusklikus, etnofületistlikus usulises fundamentalismis, mida kutsutakse Russkii mir’iksvõi „Vene maailmaks“. Tegu on totalitaarse loomuga valeõpetusega, mis on Õigeusu Kirikus ahvatlev paljudele ja mille on omaks võtnud isegi paremäärmuslased ning katoliiklikud ja protestantlikud fundamentalistid.
President Vladimir Putin ning Moskva Patriarh Kirill (Gundjajev) on viimase 20 aasta jooksul oma kõnedes korduvalt viidanud Vene Maailmale ning arendanud seda ideoloogiana. 2014. aastast alates, mil Venemaa annekteeris Krimmi poolsaare ning alustas Donbassis varisõda, kuni täiemahulise sõja alguseni Ukrainas on Putin ja Patriarh Kirill kasutanud Vene maailma ideoloogiat sissetungi peamise õigustusena. „Vene maailm“ kätkeb endas arusaama riikideülesest Vene sfäärist või tsivilisatsioonist, mida nimetatakse Pühaks Venemaaks ning mis hõlmab Venemaad, Ukrainat ja Valgevenet (kohati ka Moldovat ja Kasahstani), ent samuti ka etnilisi venelasi ja vene keelt kõnelevaid inimesi üle kogu maailma. Sellel Vene maailmal on üks ühine poliitiline keskus (Moskva), üks ühine vaimne keskus (Kiiev kui „kogu Venemaa ema“), üks ühine keel (vene keel), üks ühine kirik (Vene Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaat) ning üks ühine patriarh (Moskva patriarh), kes töötab ühe ühise presidendi või rahvusliku juhiga (Putiniga) „sümfoonilises kooskõlas“ ning hoiab alal erilist ühist vaimulaadi, moraali ja kultuuri.
„Vene maailma“ vastas seisab korrumpeerunud Lääs eesotsas Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopa riikidega, mis on andnud end „liberalismi“, „globaliseerumise“, „kristianofoobia“, „homoseksuaalsete õiguste“ (mida propageeritakse geiparaadidel) ning „sõjaka sekularismi“ meelevalda. Lääne ning nende õigeusklike üle ja vastu, kes on langenud skismasse ja sattunud eksitusse (nagu Oikumeeniline Patriarh Bartolomeus ja teised kohalikud õigeusu kirikud, mis teda toetavad), seisab Moskva Patriarhaat koos Vladimir Putiniga; kaks tõelist selle õigeuskliku õpetuse kaitsjat, mida nad mõistavad traditsioonilise moraali, jäiga ning paindumatu traditsioonikäsitluse ning Püha Venemaa kummardamise raamistikus.
Alates Patriarh Kirilli ametissepühitsemisest 2009. aastal on Moskva Patriarhaadi juhtfiguurid ja Vene riigi kõneisikud järjepidevalt kasutanud neid printsiipe õigeusu ühtsuse teoloogilise vundamendi kahjustamiseks. Kiriku korraldamine rahvuspõhiselt mõisteti hukka 1872. aasta Konstantinoopoli kirikukoguga. Vene maailma ideoloogia alus on etnofületismi valeõpetus. Kui me aktsepteerime selliseid valepõhimõtteid kehtivatena, siis lakkab Õigeusu Kirik olemast Jeesus Kristuse Evangeeliumi, Apostlite, Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse, oikumeeniliste kirikukogude ja kirikuisade kirik. Ühtsuse saavutamine muutub võimatuks.
Nõnda ütleme me lahti „Vene maailma“ hereesiast ja Venemaa valitsuse häbiväärsest sõja valla päästmise teost, mis tõukub sellest põlastusväärsest ja õigustamatust õpetusest, mida Vene Õigeusu Kirik vaikimisi heaks kiidab. Need on sügavalt mitteõigeusklikud, mittekristlikud ja inimvaenulikud teod inimsoo vastu, mis on kutsutud olema „õigeks tehtud… valgustatud… ja pestud meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel ja meie Jumala Vaimu läbi“ (Ristimistalitus).
Nõnda nagu Venemaa on tunginud sisse Ukrainasse, on Patriarh Kirilli Moskva Patriarhaat tunginud sisse Õigeusu Kirikusse, külvates näiteks Aafrikas lahkhelisid ja riidu, mille tagajärjeks on korvamatud kaotused mitte ainult kehadele, vaid ka hingedele; ohus on truude usklike pääsemine.
„Vene maailma“ laastavat ja lõhestavat õpetust silmas pidades virgutavad Meie Issanda Jeesus Kristuse Evangeelium ja Tema Elava Ihu Püha Traditsioon, Õigeusu Kirik meid kuulutama ja tunnistama järgnevaid tõdesid:
1. „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit“ (Johannese evangeelium 18:36).
Me kinnitame, et ajaloo Jumalast määratud eesmärk ja saavutus, tema telos, on meie Issanda Jeesuse Kristuse Kuningriigi saabumine. See on õigluse, rahu ja rõõmu Riik Pühas Vaimus ja Riik, mida tunnistab Pühakiri (nagu seda tõlgendavad Isad). See on Riik, milles osalemisest saame aimu igal Pühal Liturgial: „Õnnistatud on Isa ja Poja ja Püha Vaimu kuningriik nüüd, ikka ja igavesti“ (Jumalik liturgia). See riik on õigeusklike ja õieti kõigi kristlaste jaoks ainuke alus ja autoriteet. Õigeusul ei ole Elava Kristuse Ihuna ühtki teist ilmutuse allikat, pole ainumastki teist vundamenti kogukonnale, ühiskonnale, riigile, seadusele, isiklikule identiteedile ja õpetusele pealeselle, mis on ilmutatud meie Issanda Jeesus Kristuse ja Jumala Vaimu sees, poolt ja läbi.
Nõnda mõistame mitteõigeusklikuna hukka ja keeldume tunnistamast kõiki õpetusi, mis üritavad asendada prohvetite tunnistatud ja Kristuse pühitsetud Jumala Kuningriiki, mida õpetasid apostlid ja mille Kirik tarkusena vastu võttis, mille Isad dogmana vormi valasid ja mida kogetakse igal Pühal Liturgial, riigiga sellest maailmast, olgu see siis Püha Venemaa, püha Bütsants või mistahes teine maine riik. Sellega röövitakse Kristuselt tema õigus loovutada Kuningriik Jumalale ja Isale (Pauluse 1. kiri korintlastele 15:24) ja eitatakse Jumala võimu pühkida ära iga pisar igast silmast (Johannese Ilmutus 21:4).
Taunime rangelt kõiki teoloogia vorme, mis eitavad, et kristlased on selle maailma migrandid ja pagulased (Kiri heebrealastele 13:14), et „meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust“ (Pauluse kiri filiplastele 3:20), ja et kristlased „elavad oma riikides, ent viibivad seal ajutiselt. Nad võtavad kõigest osa kodanikena ja taluvad kõike võõrastena. Iga võõras maa on nende kodu ja iga kodu võõras maa“ (Kiri Diognetusele, 5).
„Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!“ (Matteuse evangeelium 22:21).
Me kinnitame, et me tunnistame Jumala Kuningriigi viimse võidu ootuses meie Issanda Jeesuse Kristuse ainsat ja ülimat autoriteeti. Praegusel ajal tagavad maised juhid rahu, et Jumala rahvas saaks elada „vaikset ja tasast elu täies jumalakartuses ja austuses“ (Jumalik liturgia). Ent pole ühtki rahvast, riiki ega inimlikku korda, mis võiks meid rohkem enda omaks nõuda kui Jeesus Kristus, kelle nime kuuldes „nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all“ (Pauluse kiri filiplastele 2:10).
Nõnda mõistame mitteõigeusklikuna hukka ja keeldume tunnistamast kõiki õpetusi, mis allutavad Ühes Pühas Jumala Kirikus ilmutatud Jumala Kuningriigi mistahes riigile sellest maailmast, otsides teisi kiriklikke või ilmalikke isandaid, kes meid õigeks mõistaks ja lunastaks. Taunime rangelt kõiki valitsusvorme, mis jumalikustavad riiki (teokraatia) ja neelavad Kiriku endasse, võõrandades Kiriku tema vabadusest seista prohvetlikult vastu ülekohtule. Samuti manitseme kõiki neid, kes jaatavad tsesaropapismi ja asendavad viimse kuuletumise ristilöödud ja ülesäratatud Issandale kuuletumisega mistahes võimu käskivale juhile, kes väidab end olevat Jumalast salvitud, olgu ta nimi siis Caesar, keiser, tsaar või president.
3. „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses“ (Pauluse kiri galaatlastele 3:28).
Me kinnitame, et inimsuse tükkideks laiali lahutamine rassi, religiooni, keele, rahvuskuuluvuse või mõne teise inimeksistentsi teisejärgulise tunnuse alusel, mida patristiline traditsioon iseloomustab „ihuliste erisustena“ (Püha Gregorius Nazianzist, Kõne 7, 23), on meie ebatäiusliku ja patuse maailma tundemärk. Ühtede ülemvõimu kuulutamine teiste üle on kurjus, mis kuulub selliste lahutamiste juurde pärisosana. Need lahutamised on tervikuna vastuolus Evangeeliumiga, kus on kõik inimesed võrdsed ja üks Kristuses, kus kõik peavad oma tegude eest vastust andma ja kõik pääsevad ligi Kristuse armule ja andeksandmisele. Seda ei tee nad mõne kindla sotsiaalse või etnilise rühma liikmetena, vaid inimestena, kes on loodud ja sündinud võrdsetena Jumala näo järgi (Genesis 1:26).
Nõnda mõistame mitteõigeusklikuna hukka ja keeldume tunnistamast kõiki õpetusi, mis omistavad üheleainsale kohalikule või rahvuslikule identiteedile jumalikult seatud võimu, erilist pühadust või puhtust, või mis kirjeldavad üht kultuuri erilisel või jumalikul moel pühitsetuna, olgu tegu siis kreeklaste, rumeenlaste, venelaste, ukrainlaste või kellegi teisega.
4. „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Matteuse evangeelium 5:43–45).
Meie Issanda käsku järgides kinnitame me, nagu kuulutab püha Siluan Athoselt, et „Jumala armu pole inimeses, kes ei armasta oma vaenlast“, ja et me ei saa tunda rahu enne, kui me hakkame armastama oma vaenlasi. Sõjapidamine on Kristuse armastusekäsu ülim läbikukkumine.
Nõnda mõistame mitteõigeusklikuna hukka ja keeldume tunnistamast kõiki õpetusi, mis soosivad inimeste, religioonide, konfessioonide või riikide vahele lõhenemise, usaldamatuse, viha ja vägivalla sugenemist. Veel mõistame mitteõigeusklikuna hukka ja keeldume tunnistamast kõiki õpetusi, mis demoniseerivad või õhutavad kaasa nende demoniseerimisele, keda riik või ühiskond peab „teiseks“: võõrad, poliitilised ja religioossed dissidendid ning teised stigmatiseeritud sotsiaalsed vähemused. Keeldume tunnistamast igasuguseid manihheistlikke ja gnostilisi eraldusjooni, mis tõstaksid idapoolse püha õigeusu ja õigeusklikud kõrgemale laostunud ja moraalilagedast „Läänest“.
Iseäranis riivatu on mõista hukka teisi riike eriliste liturgiliste petitsioonide abil, mis tõstavad Õigeusu Kiriku liikmed ja õigeusklikud kultuurid vaimselt pühitsetuna kõrgemale ihulisest, ilmalikust „heterodoksiast“.
5. „Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!“ (Matteuse evangeelium 9:13, Hoosea 6:6 ja Jesaja 1:11–17).
Me kinnitame, et Kristus kutsub meid üles osutama isiklikku ja kogukondlikku ligimesearmastust vaestele, näljastele, kodututele, põgenikele, migrantidele, haigetele ja kannatajatele ning nõudma õigust tagakiusatutele, vaevatutele ja puudustkannatajatele. Kui me keeldume oma ligimese abipalvest; tõesti, ja jagame talle selle asemel hoope, röövime talt tema vara ja jätame ta tee äärde piinlema ja surema (tähendamissõna halastajast samaarlasest, Luuka evangeelium 10:25–37), siis pole me mitte Kristuse armastuses teel Jumala Kuningriiki, vaid me oleme iseendast teinud Kristuse ja tema Kiriku vaenlased. Meid pole kutsutud mitte ainult rahu eest palvetama, vaid ka aktiivselt ja prohvetlikult ebaõigluse vastu välja astuma ja seda hukka mõistma; tegema rahu isegi siis, kui hinnaks on meie oma elu. „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Matteuse evangeelium 5:9).Pakkuda ohvrianniks liturgiat ja palveid, ent keelduda samal ajal ennastohverdavalt tegutsemast on ohvriand hukkamõistuks, mis on vastuolus Kristuses pakutud andidega (Matteuse evangeelium 5:22–26 ja Pauluse 1. kiri korintlastele 11:27–32).
Nõnda mõistame mitteõigeusklikuna hukka ja keeldume tunnistamast kõiki üleskutseid vaimsele „kvietismile“ Kiriku usklike ja vaimulike seas, alustades kõige kõrgemast patriarhist ja lõpetades kõige alandlikuma ilmikuga. Me manitseme neid, kes loevad rahu eest palveid, ent hoiduvad rahu loovatest tegudest, olgu siis hirmust või usu puudumisest.
6. „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid“ (Johannese evangeelium 8:31–32).
Me kinnitame, et Jeesus kutsub oma jüngreid üles mitte ainult tõde tundma, vaid ka seda kõnelema: „Iga teie „jah“ olgu „jah“ ja iga „ei“ olgu „ei“, aga mis üle selle, see on kurjast“ (Matteuse evangeelium 5:37). Maailma teise kõige suurema sõjalise jõu täiemahuline sissetung naaberriiki ei ole „sõjaline erioperatsioon“, „sündmused“, „konflikt“ ega ka mõni muu peitesõna, mis on valitud tegelikkust eitama. Sest tegelikkuses on tegu täiemahulise invasiooniga, mis on juba saatnud surma arvukalt tsiviilelanikke ja sõjaväelasi, mis on paisanud vägivaldselt segi 44 miljoni inimese elud ja sundinud oma kodudest välja ja eksiili üle kahe miljoni inimese (13. märtsi 2022 seisuga). Peab rääkima tõtt, kuitahes valus see ka olla võib.
Nõnda mõistame mitteõigeusklikuna hukka ja keeldume tunnistamast kõiki õpetusi või tegusid, mis keelduvad tõtt rääkimast või varjavad teadlikult tõde nende julmuste kohta, mida Ukrainas Kristuse Evangeeliumi vastu toime pannakse. Mõistame jäägitult hukka kõnelemise „vennatapusõjast“ või „Kaini patu kordamisest, kes tappis kadedusest omaenese venna“, kui see ei teadvusta sõnaselgelt ühe poole mõrvarlikke kavatsusi ja süüd teise ees (Johannese Ilmutus 3:15–16).
Me kuulutame, et meie kinnitatud tõed ja mitteõigeusklikena hukka mõistetud ning tagasi lükatud eksitused põhinevad Jeesuse Kristuse Evangeeliumil ja Õigeuskliku Ristiusu Pühal Traditsioonil. Kutsume üles kõiki nõusolijaid neid teoloogilisi printsiipe kirikupoliitikas otsuseid langetades meeles pidama ja me palume kõiki, keda see avaldus puudutanud on, naasma „rahusideme kaudu peetud Vaimu antud ühtsusesse“ (Pauluse kiri efeslastele 4:3).
13. märtsil 2022 – Õigeusu pühapäeval
Deklaratsiooni ingliskeelne tekst ja allakirjutanute nimed on leitavad Volose Teoloogia Akadeemia ja Public Orthodoxy lehekülgedelt.
Tõlkinud Rahel Toomik.
