ISSN 2228-1975

Hirm ja arm Vanas Testamendis, eriti Iiobi raamatus

Hirm

Hirm on eesti keeles negatiivse tähendusega. See on üks põhilistest inimlikest tunnetest, mida kogeda ei taheta. Eesti keeles saab ka karta. Oma keelekasutamise kogemuse toel julgen öelda, et kartmine on eesti keeles kergema kaaluga kui hirm. Kristlikus keelepruugis kasutatakse üldsegi sõna „jumalakartus“, ja seda väga positiivses tähenduses. Kes kardab Jumalat, on vaga, on eeskujulik, võib loota oma saatuselt parimat.

Aga piibliheebrea keeles tähistatakse mõlemat, nii hirmu kui kartmist ja loomulikult ka jumalakartust sõnaga jir’ā. Hirmu ja kartmise kohta on teisigi sõnu nagu pḥd, ḥtt I, ḥjl I ḥrd, rgz, r‘š, g‘š, nv‘, mvṭ, mvg, nvṭ, plṣ, tmh, zv‘, ṣrr I, bhl, ḥpz, zḥl, gvr III, qvṣ, mss, d’g (Kipfer 2017) jne. Sõnavara on väga lai, olenevalt maitsest võib arvestada paari- kuni neljakümne sõnaga, mis on enamuses seotud värisemisega (Kipfer 2017). Hirm kuulub kõige põhilisemate emotsioonide hulka Vanas Testamendis ja seetõttu on selle süstematiseerimine raske. Meie mõistes hirmul ja kartmisel vahet teha ikkagi ei saa.

Heebrea nagu üldse semiidi mõtlemine on konkreetne. Millestki saab rääkida siis, kui midagi liigub või kui miskit toimub. Põhimõtteliselt ei ole suurt vahet eesti keelega. Meid on õpetatud küll viimastel sajanditel abstraktselt mõtlema, aga oskame ikka veel päris hästi eristada tegemist ja mittemidagitegemist. Hirmu tundes midagi toimub, hirm on füüsiline, psühhosomaatiline. Hirmust saab kehaliselt aru. Magada see ei lase, paneb värisema, higistama, lausa vappuma.

Loogiliselt peaksime siis mõtlema ka nii, et jumalakartus on füüsiline, psühhosomaatiline. Kui kardan Jumalat, siis olen hirmul. Aga ometi peame kristlikus keeles jumalakartust hoopis rahuolu ja kartmatuse allikaks. Seda piibliheebrea keele vastuolu ei saa mu meelest kuigi hästi ära lahendada (nii ka Kipfer 2017).

Abi saaks otsida ainult austamise või tunnustamise nüansist. Mida kardetakse, seda austatakse. Mille ees on hirm, see paneb hoidma aupaklikku distantsi. Piibliheebrea keeles ei tehta vahet hirmul ja austusel (Kipfer 2017). Võrdlus kuningavalitsuse loomusega on kohane. Kuningat kardetakse, talle avaldatakse austust, temaga hoitakse aupaklikku distantsi, sellist, mis ei ole pealetükkiv, ei põhjustaks viha, aga võimaldaks samas endast märku anda. Alam kardab ülemat sarnaselt, nagu inimene kardab Jumalat.

Aga on veel üks hirm. See on eksistentsiaalne. Leksikoniartiklid võivad üllatada, et hirm polevat Vanas Testamendis kunagi objektitu, konkreetsest sõltumatu, abstraktne, eksistentsiaalne, kreatuurne (Neumann 2015, 95–96; Kipfer 2017). Sellega on raske nõustuda. Esiteks on üldse raske tõmmata piiri argi- ja eksistentsiaalse hirmu vahele. Teiseks tekitab küsimusi suhtumine, et eksistentsiaalne hirm ei või olla füüsiline. Arvan, et just eksistentsiaalne hirm on alles tõeliselt füüsiline, valus ja hirmutav hirm. Ja kolmandaks on eksistentsiaalne hirm mu meelest seotud küsimusega: miks? Miks mina? Miks üldse? Miks ma olen? Miks inimene sureb? Aga miks-küsimus on piibliheebrea tekstides vägagi hästi tuntud: kaebelauludes, nutulauludes, prohvetikirjanduses, Iiobi raamatus.


Arm

Armu teemat oleme vist kristlikus ruumis harjunud liiga palju käsitlema Kristuse ja Uue Testamendiga seoses. See on ähmastanud Vana Testamendi suhtes pilku ja pole lubanud ehk nii palju aru saada, et arm on oluline teema ka seal. Kolm kaalukat sõnagi on piibliheebrea keeles selleks olemas: tegusõnad ḥnn ja rḥm ning nimisõna ḥesed.

Heebrea tegusõna ḥnn mõistmiseks sobib mõelda – nagu vanas maailmas tihti – kuninga peale. Kuningas annab oma alamale armu, nagu Jumal annab inimesele armu. See on elu ja surma küsimus. Armu andmine tähendab surmaotsuse tagasivõtmist, pääsemist, elu soodustamist, edutamist, väljavalimist. Psalmides usaldab palvetaja Jumalat ja palub temalt armu, pääsemist.

Nimisõna ḥesed on keeruline tõlkida.[1] Kõige enam peaks vist lähtuma truuduse nüansist. Kaks osapoolt teevad ḥesed’it siis, kui teevad seda, mida teine ootab, on üksteisele truud. Selle võib üle kanda Jumala ja Iisraeli suhtele: kui Jumal on Iisraeli välja valinud ja hoiab teda ning Iisrael kummardab vaid seda ühte Jumalat, siis tehakse ḥesed’it. Jumala ḥesed võib rahva ḥesed’it esile kutsuda. On öeldud ka, et kui rahval on Jumala ḥesed, siis tehakse ligimesele ḥesed’it (Wagner 2019, viidates Spieckermannile).

Ka tegusõna rḥm viitab truudusele ja üksteise vastu armulik olemisele. Tähendusnüansi saab teada, kui mõelda, et semiidi keeltes tähendab reḥem tihti ka emaüsa (Wagner 2019). Kõik inimesed on sarnased selle poolest, et nad on emaüsas kasvanud ja üsast väljunud, nii kuningad kui vaesed, lesed ja orvud. Inimesed on üksteise vastu armulikud, sest nad on ühesugused.

Vanas Testamendis esineb loogilist, eeldatud armu, sest kui inimene teeb seda, mis on ette nähtud – näiteks täidab oma ühiskondlikku ülesannet, või ka käsku –, on teisele osapoolele truu, siis on tal õigus loota truudust ka teiselt poolt. See sobib hästi Vana Lähis-Ida ühiskondliku tasakaalu ideega. Kui inimesed teevad üksteisele, aga eriti alamad ja ülemad üksteisele seda, mida vaja, siis on šālōm ’rahu, tasakaal’. Tarkuskirjandust peetakse traditsiooniliselt selle idee kandjaks.

Aga Vanas Testamendis on ka teenimatut armu. See on ülema osutatud arm. Kuningas on armulik, Jumal osutab armu. Selline arm on Vana Testamendi teoloogia üks kesksetest mõistetest. See on jumalakartuse alus. Kes tunneb armu, kardab Jumalat. Jumala ja Iisraeli suhet kirjeldatakse Vanas Testamendis väljavalimise ehk armu ja sellele vastamise ehk Toora täitmise kaudu. Arm kutsub esile armu. Jumalikule armule on raske jätta vastamata, see kutsub, köidab ja sunnib. Väga lihtne on sellest tuletada usku ja ligimesearmastust kui vastust Jumala armule.

Jumal on armuline juba alglugudest peale. Inimene jääb ellu ja saab isegi riided selga, ehkki on söönud keelatud vilja, mõrvar Kain jääb Kaini märgiga kaitse alla, veeuputusloos pääseb inimkond Noa perekonna kaudu ja see lõpeb lubadusega inimkonda mitte enam hävitada (Wagner 2019). Vana Testamendi Jumal on armulik, muidu poleks põhjust teda psalmides paluda. Eelarvamuslik arusaam Vana Testamendi Jumalast kui kurjast ja karmist on selgelt liialdatud.

Nagu hirm, nõnda on ka arm füüsiline. Ei ole nii, et inimene mõtleb Jumalale ja lihtsalt armastab teda. Kui inimene midagi ei tee, siis armu pole. Kui inimene ei anna midagi Jumalale, ei kiitust ega ohvrit, siis ta Jumala armule ei vasta. Sellel on otsene seos ka ligimesearmastuse ja omavaheliste suhetega kogukonnas. Nii nagu tänapäeva judaismis tihti tõlgendatakse, on lihtsaim viis Jumalat armastada olla armulik ligimese suhtes.

Põhimõtteliselt võib armu mõista ka tunnustamisena või respekteerimisena. Kui inimene respekteerib teist inimest, olenemata tema päritolust, sotsiaalsest staatusest, rassist, soost, sättumusest jne, siis teeb ta ḥesed’it, annab armu jne.


Iiobi raamat

Miks käsitleda hirmu ja armu Iiobi raamatus, mis on ometi kõikidest teistest nii erinev raamat? Oleks teemaks psalmid, oleks kõik lihtsam. Ühel pool oleks kaebelaul, mis kasvab välja hirmust millegi või kellegi pärast ja palub oma saatuse pärast, ja teisel pool oleks tänulaul ja kiitus, mis vastaksid Jumala armule. Ometi on kõik see olemas ka Iiobis, aga veel palju rohkemgi.

Iiobi raamat on väga mitmekihiline (vt Nõmmik 2013, 23–29; Witte 2021). Ja parim, mida inimene enda jaoks Iiobit lugedes teha saaks, on lugeda seda raamatut sisuliselt erinevate osade kaupa. Piibliteaduste kirjandus-, vormi- ja redaktsioonikriitika kohaselt tähendaks see teksti jaotamist erinevate kirjutajate vahel. Aga ilma selletagi paistavad erinevate suhtumiste ja vastuste piirjooned raamatus hästi välja. Alustada võiks juba ainuüksi sellest, et raamat koosneb proosa vormis raamjutustusest ja luule vormis poeemist ehk dialoogist. Need ainuüksi erinevad nii oma lähtepunkti kui sisu poolest. Proosajutustuse Iiob on täiuslik vaga, kannatab palju, aga kinnitab, et Jumal on tema vagadust õigesti hinnanud ning tema hea käekäik taastatakse. Aga lisaks on poeemi sees terve rida erinevaid suhtumisi. On totaalses kannatuses kaebav ja ette heitev Iiob, kelle jaoks on kõik küsimärgi alla sattunud, on sõbrad, kes esindavad traditsioonilist harmoonia-keskset tarkust. On Jumala kui looja kiitus, mis põhiliselt pandud Iiobi suhu. On alandumisele üles kutsuv hääl, mis tõdeb, et inimene ei saagi olla puhas. On inimese kaduvust kurtev hääl. On jumalikku õiglust rõhutav hääl, vaeste tagakiusamise vastu võitlev hääl, kontrastiks valitsejate moraalset võimekust kinnitav hääl jne.

Iiobi raamatut tuleb lugeda sümfooniana, milles on palju erinevaid pille ja toone. Ja mis – uskuge või mitte – on jäänud lõpetamata. Heebrea Iiobi raamatu täiendamine ja toimetamine on jäänud toppama – sellest ka segadus raamatu ühtse mõtte leidmisel (Nõmmik 2013). Alles kreeka tõlkija 2. saj eKr tegi tõlke, milles siluti hulk vastuolusid ja anti raamatule terviklikum ilme (Witte 2007).


Hirm Iiobi raamatus

Iiobi raamatus on rakendatud nii sõna jir’ā kui peaaegu kogu hirmu ja kartmise sõnavara arsenal Vanas Testamendis. Arvestades kannatuse suurust, mis Iiobi peale pannakse, ei ole küsimustki, et hirmu võib selline inimene tunda hirmsasti. Sellest ka hirmu teema populaarsus Iiobis. Kohe avakõnega antakse meeleolu üheselt teada (Ii 3:24–26):[2]

Jah, ju enne söömist tuleb mu oie,
nagu vesi valgub välja mu rööge;

jah, ju vappun, kui vabin jõuab minuni,
ja mille ees tunnen hirmu, tuleb mulle;

ma ei leia kergendust ja ma ei ole rahus,
ja ma ei saa puhkust – juba tuleb värisemine.

Ülejärgmises Iiobi kõnes hoitakse teemat üleval (9:27–28):

Kui ma ütlesin: „Unustaksin oma mure,
jätaksin oma palge ja muutuksin helgeks“,

tundsin hirmu kõigist oma valudest,
teadsin, et Sa ei tunnista mind süütuks.

Iiob sõnastab ka otse, kes hirmutab, kes paneb kannatama. See on Jumal (13:24–27):

Mispärast oma palet peidad Sa
ja pead mind enda vaenlaseks?

Kas tahad lendlevat lehte hirmutada
ja kuivi õlekõrsi jälitada,

et kirjutad mu vastu mõrult
ja maksad kätte noorepõlve süüteod

ja paned jalapakku mu jalad
ja jälgid kõiki mu radu,
mu jalge jälgi kraabid?

Sõbrad reageerivad üleskutsega tunnistada oma eksimusi ja armu paluda. Tulemuseks oleks ideaalne põli. Siis nimelt Eliifase sõnul (5:21–22):

Keele köidiku eest võid end peita
ja ei pea kartma turma, mis läheneb.

Turmas ja näljahädas sa naerad
ja ei pea kartma metselajaid.

Teisalt on Iiobis omal kohal muidugi jumalakartus. Raamjutustus ei saa sellest üldse üle ega ümber, sest Iiob on eksemplaarne, legendaarne, eeskujulik vaga (1:1, 8; 2:3). Ta on jumalakartlikkuse kehastus, sest ta kannatab kõik ära ja konstateerib lihtsalt (1:21):

Alasti olen väljunud oma ema ihust
ja alasti pöördun sinna tagasi;

Jahve on andnud ja Jahve on võtnud,
Jahve nimi olgu kiidetud!

Poeemis tunnustab vanim sõber Eliifas Iiobi erilist jumalakartust, nimetades seda kolm korda, korra iga oma kõne algusstroofis (4:6; 15:4; 22:4). Esimese kõne hingehoidlikud värsid on vast ehk kõige tuntumad (4:5–6):

Aga nüüd: jõuab see sinuni, väsid sa,
puutub see sinusse, oled ehmunud.

Kas siis su jumalakartus pole su ootus,
ja su lootus su teede täiuslikkus?

Poeemi Iiob ei pea ennast ehk absoluutselt puhtaks, aga ei pea talle kaela sadanud kannatust ka mitte kuidagi proportsionaalseks. Iiobi järgi peab Jumal teda vaenlaseks. Ja nii on ka õige, sest monoteismile kalduvas Vana-Iisraeli mõtte- ja usumaailmas ei saanud olla õnnetust, mis ei pärineks Jumalalt või mis ei oleks põhjustatud deemonitest, kellele Jumal on andnud vaba voli (Masing 1995).

Aga lisaks mõistetakse kirjandusliku kujunemise käigus Iiobi hirmu tasapisi üha universaalsemalt. Esiteks on Iiobi raamat lisaks psalmidele ja mõnele prohvetiraamatule üks neid võtmetekste Vanas Testamendis, kus küsitakse väga kaalukaid miks-küsimusi. Jällegi kohe esimeses kaebuses küsib Iiob (3:11–12):

Mispärast ei surnud ma emaüsas juba,
väljudes emaihust kustunud ma?

Misjaoks kohtasid mind põlved
ja miks rinnad, et imeksin?

Selline küsimus kuulub „miks mina?“ küsimuste rühma. Miks on kannatus mind tabanud? Teine võimalus on küsida, et miks üldse. Miks üldse inimene kannatab? Miks Jumal seda teeb? (3:20):

Mispärast annab Ta vaevalisele valgust
ja eluaega hinges kibestunutele?

Miks-küsimusi pean eksistentsiaalseteks küsimusteks. Ja seda mõistsid kahtlemata ka need Iiobi raamatu täiendajad, kes lisasid terve rea inimese kaduvusega tegelevaid värsse. Kes on inimene, et Jumal temaga üldse tegeleb? Ta haihtub, kaob jäljetult (14:1–2):

Inimene, sündinud naisest –
napid ta päevad ja küllastunud hirm –

nagu õis avaneb ja kahtub,
ja ta põgeneb nagu vari ega jää seisma.

Siis küsitaksegi nii, ja imestatakse (7:17–18):

Kes on inimene, et pead teda suureks
ja et teda tähele paned oma südames;

ja et jälgid teda igal hommikul,
igal hetkel teda proovid?

Iiob raamat on eriline. Siin öeldakse asju, mida mujal Vanas Testamendis ei öelda. Selleks on olemas oma kontekst – äärmuslik kannatus ja vaidlus sõpradega. Mõlemad tugevdavad teineteist. Seda kombineeritakse omakorda kaebelaulu žanriga, vana traditsiooniga kaevata ja sõnastada oma kõige suuremaid muresid. Kaebelaulu sees on olemas veel kõige äärmuslikum traditsiooni vorm, mis mõnikord avaldub surnuitkuna, värssidena, milles on teine värsirida esimesest keskmiselt ühe kolmandiku võrra lühem, mõnikord kaebusena, mis koosneb kolmevärsilistest stroofidest. Olen seda tüüpi mureluulest kirjutanud ajakirja Keel ja Kirjandus artiklis „Vanaheebrea afektiivse ja reflektiivse mureluule stroofistruktuurist Iiobi kõnede näitel“ aasta tagasi (Nõmmik 2021). Iiobi raamatu spetsiifiline kombinatsioon, kus traditsioonilisele kaebusele lisatakse ülim kannatus ja terav poleemika sõpradega, võimaldab niisiis Jumalalt kõige avameelsemalt midagi paluda ning maailmakorra kohta kõige kriitilisemalt küsida. Seepärast küsibki Iiob, miks Jumal on teinud ta vaenlaseks, miks sõbrad on hüljanud jumalakartuse, kui ei jäta Iiobile hingamisruumi, miks jumalatud õitsevad ja õiged kannatavad, miks üldse näeb armetu inimene ilmavalgust. Iiobi raamat on üks suurepärasemaid hirmu sõnastamise viise Piiblis, asendamatu raamat usklikule, teoloogile, hingehoidjale.

Ja veel üks mõte Iiobi kõnede kohta. Iiob ei püstita nii väga filosoofilist, abstraktset probleemi vaid ikka eksistentsiaalset, füüsilist probleemi. Iiobis peaks tähelepanu pöörama füüsilisele poolele. Kui ei ole füüsilist ebamugavust, ei ole mõtet Iiobi sõnu lugeda või ette lugeda. Iiobi teksti peab läbi elama. Sellepärast olen muuseas ka rollimängu pooldaja ja leian, et inimesi tuleks hirmuks ja kannatuseks paremini ette valmistada, eriti tänapäeva maailmas. Ka selleks sobivad Iiobi raamatu erinevad rollid suurepäraselt (vrd Nõmmik 2014, 96–97, 104).


Arm Iiobi raamatus

Arm tundub Iiobi raamatus olevat eriti keeruline küsimus, sest Jumal laseb Iiobi peale tulla ju kannatuse, mitte armu. Kannatust tõlgendavad Iiob ja sõbrad lausa karistusena, esimesel juhul põhjendamatu karistusena, teisel juhul tõenäoliselt põhjendatud karistusena.

Samas, seesama juba tsiteeritud Iiobi lausumine 1:21, et Jahve on võtnud ja Jahve on andnud, Jahve nimi olgu kiidetud, on vastus armule. Iiob tunnustab Jahve andmist ja võtmist, aga selle taga tunnistab ta kõige enam, et usaldab Jahvet.

Poeem on esmapilgul keerulisem. Nagu öeldud, on see väga mitmekihiline. Üks võimalus on mõelda Iiobile kui legendaarsele targale, paljunäinud Jumala kiitjale. Ja ka kui kuulsale alandujale. Iiob, kes Jumalat kiidab ja tema ees alandub, on sarnane raamjutustuse Iiobile ja toimetajate töö tulemus. Ehkki on ka üks oluline erinevus: alanduv poeemi Iiob teab, et ta ei ole Jumal ehk Looja, vaid loodu ehk inimene, et ta ei saa seetõttu olla täiuslik, absoluutselt jumalakuulekas. Iiobi lühikesed vastused Jumala kõnedele on eksemplaarsed. Esimene neist kõlab nii (40:4–5):

Näe, olen väheldane! Mida annan Sulle vastuseks?
Oma käe panen ma oma suule.

Korra olen rääkinud ega vasta enam,
ja kaks korda, ega jätka enam.

Tegelikult ei saa ükski inimene olla täiuslik. Selline inimene vajab armu. Küsimus on seega universaalne, toob mängu Looja ja loodu suhte ning karjub armu järele. Iiobi lühikesed vastused Jumala kõnedele on omamoodi reaktsioon sõprade suhu smugeldatud alandlikkuse teoloogiale (15:14–16):

Kes on inimene, et ta oleks puhas,
ja et ta oleks õige, see naisest sündinu?

Näe, oma pühasidki Ta ei usalda,
ja taevaski pole puhas Ta silmis,

saati siis see, kes jäle ja rikutu,
mees, kes joob häbitust nagu vett.

Poolik inimene vajab Jumala armu ja abi. Otse seda nii küll ei sõnastata, aga põhimõtteliselt on tee avatud muuhulgas Pauluse teoloogia eeldusele, et inimene ei saa omast jõust õigeks.

Poeemis on ka teine võimalus, see, mis mõlkus rohkem meeles esimesel autoril, sellel, kes kirjutas Iiobi poeemi ja vaidluse esimese versiooni. Siin pannakse rõhk Iiobi etteheidetele ja murele. Drastiliselt väljendub Iiob, kui ütleb Jumala kohta (9:15–18):

Kui ka õigus mul, ei saaks ma vastata,
oma kohtupidajat pean anuma;

kui ka hüüaksin ja Ta vastaks mulle,
ei usu, et teritaks Ta kõrvu mu hääle peale;

Ta marus kahmaks mu järele
ja rohkendaks mu haavu asjata;

ei annaks Ta mulle hingetõmbepausi,
sest küllastaks Ta mind mõruasjadega.

Selline Iiob vajab armu ja päästmist. Veel üks drastiline armu vajamise väljendus on 19:21–22:

Andke armu, andke armu, teie, mu sõbrad,
sest Eloahi käsi puutub minusse;

mispärast jälitate mind nagu El
ja mu lihast te ei küllastu?

Armu väljenduseks Iiobi raamatus võib pidada seda, et Jumal ilmub peategelasele ja peab talle algselt ühe, täiendatud versioonis kaks kõnet. Paradoksaalne on see, et Jumal justkui tõreleks Iiobiga ja kiidab seejärel üksnes oma loomistegusid. See on ühelt poolt loomisteoloogia kui Vana Testamendi teoloogia ühe keskseima joone ilmekas näide, aga teiselt poolt ka kinnitus, et Iiob „elab“ ja et tema usaldus ei ole katkenud. Jumal siiski ilmub talle, andes sellega armu. Vähemalt Iiobi usaldus, et just selle Jumala ja mitte kellegi teisega tasub riielda, saab kinnitust.

Lõpuks nimetan, et need toimetajad, kes lisasid Iiobi raamatusse Eliihu kõne mitmes järgus (32–37), on teinud armust oma järeldused, tõlgendanud Iiobi kannatust nii, et see on näide pedagoogilisest kannatusest. Et kannatav inimene saab aimu, milline oleks kannatus siis, kui ta tõeliselt pattu teeb. Inimene on haige, nii sügavalt, et ootab armu, ja siis tuleb ingel talle appi, vahetult enne seda, kui inimene arvab juba, et sureb (33:23–25):

Kui on ta kohal ingel,
vahendaja, üks tuhande hulgast,

et kuulutada inimesele ta kohustust
ja anda armu ning ütelda:

„Vabasta ta laskumast hauaauku,
ma leidsin lunaraha“,

siis paisub ta liha nooruslikult,
pöördub tagasi ta noorusea päevile.


Hirm kui austus ja arm kui tunnustamine – usalduse küsimus

Kuidas asetuvad hirm ja arm piibliteoloogia üldisesse skeemi? Vana Testamendi teoloogia keskmes on esmalt loomine ja Jumal kui ainus Looja. See on argument, millega saab põhjendada peaaegu et kõike muud. Looja on see, kes valitseb. Ainult Looja on see, keda tasub kummardada ja usaldada ning kelle poole on mõtet palvetada. Ainult tema võimuses saab olla aidata tõelises hädas, anda armu, kui inimene tunneb hirmu.

Loomisteoloogiaga on tihedalt seotud ka lepitus ja arm. Lepitus on sealjuures seotud hirmuga. Hirm sunnib olema Jumala suhtes ettevaatlik. Kui tekib hirm, et Jumalat ei ole piisavalt austatud, sealjuures muidugi füüsiliselt, näiteks ohvrit tuues, siis tuleb viivitamatult ohver tuua ning paluda lepitust. Kui ei saa tuua ohvrit, tuleb paluda andestust, kiita Jumalat, pidada kultuskäske, milliseid on võimalik pidada, näiteks nagu sabati pidamine. Kehtib vastastikuse respekteerimise põhimõte. Inimene respekteerib Jumalat ja austab teda sellega, et toob ohvri või kiidab teda, või ka palub temalt. Jumal respekteerib inimest sellega, et võtab teda tõsiselt.

Viimases on Jumal muidugi suveräänne. Jumala vastust ei saa inimene automaatselt eeldada, see on puhtalt Jumala otsus. Jumal annab armu, kui tahab. Aga kui annab, siis on see vastupandamatu. Siis on arm see, mis paneb midagi tegema, Jumalat kiitma, inimest oma puhtusele tähelepanu pöörama, ligimest armastama jne. Raske on öelda, kas enne oli kana või muna, kas enne oli arm või palve olla armuline.

Loomisteoloogiast tulenevad ka kiitus ja tarkus ja jumalakartus. Karta on mõtet ainult kõikvõimast Jumalat, seda, kes on kõik viimseni loonud. Karta on mõtet seda Jumalat, kes ainsana saab anda kõikelunastavat armu. Jumalakartus on respekt, on usaldus, on truudus.

Aga lõpuks on küsimus ikkagi meie vastuses Jumalale, selles, et me tema armu kõiges oma hirmus tema ees tunnistame. Kui vanaheebrea mõtlemise konkreetsusest lähtuda, siis armu kogemus ehk usk väljendub milleski konkreetselt. Inimene tunnustab ja tunnistab Jumalat, kui ta temalt midagi palub või temaga kasvõi riidleb, aga kindlasti siis, kui Jumalat kiidab. Lõpuks on aga veel üks võimalus, mida Vana Testament ikka aeg-ajalt meelde tuletab, nimelt ligimesearmastus. Kui inimene teeb oma ligimesele head, austab teda ja alandub tema ees, tunnistab ta kõige paremal kombel loomist ehk seda, et inimene on teisega alati võrdselt loodu. Nõnda on üks teravmeelne toimetaja märkinud väikses lisandis Iiobi kõnele, kasutades sealjuures sõnu ḥesed ’truudus’ ja jir’ā ’kartus’ (6:14):

Kes keelab oma sõbrale truudust,
see hülgab Šaddai kartuse.


[1] Sellele, et mõiste on mitmekesine ja kohati vastuoluline, viitab oma mõtlemapaneva ḥesed’i käsitlusega ka Uku Masing (2005).

[2] Tõlked on siin ja edaspidi artikli autori omad (Nõmmik 2013). Tõlke põhjendusi ja kommentaare vt sama raamatu kommentaariosast.


Kasutatud kirjandust

Kipfer, Sara (2017) „Furcht (AT)“ – Wibilex. Das wissenschaftliche Bibellexikon im Internet, https://www.bibelwissenschaft.de/wibilex/das-bibellexikon/lexikon/sachwort/anzeigen/details/furcht-at/ch/102a59fa82f218be116322534af75306/ (vaadatud 24.01.2022).

Masing, Uku (1995) „Deemonlik Jumal“ – Pessimismi põhjendus. H. Runnel (koost). Tartu: Ilmamaa, 9–29.

Masing, Uku (2005) „Mõiste ḥesed Vana Testamendi keelepruugis“ – Uku Masing ja Piibel. K. Kasemaa (koost). Tartu: Ilmamaa, 216–255.

Neumann, Klaus (2015) „Angst / Furcht / Mut (A./F./M.)“ – Handbuch theologischer Grundbegriffe zum Alten und Neuen Testament (HGANT). A. Berlejung, C. Frevel (koost). Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 95–97.

Nõmmik, Urmas (2013) Iiobi raamat. Piibel kontekstis 1. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Nõmmik, Urmas (2014) „Between Praise and Lament. Remarks on the Development of the Hebrew Psalms“ – K. Mtata jt (koost). Singing the Songs of the Lord in Foreign Lands. Psalms in Contemporary Lutheran Interpretation. The Lutheran World Federation Documentation 59. Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 91−104.

Nõmmik, Urmas (2021) „Vanaheebrea afektiivse ja reflektiivse mureluule stroofistruktuurist Iiobi kõnede näitel“ – Keel ja Kirjandus 1–2/64, 65−82.

Wagner, Thomas (2019) „Gnade / Barmherzigkeit“ – Wibilex. Das wissenschaftliche Bibellexikon im Internet, https://www.bibelwissenschaft.de/wibilex/das-bibellexikon/lexikon/sachwort/anzeigen/details/gnade-barmherzigkeit/ch/c0b20132d757376dd6c5dc8b844f990b/ (vaadatud 24.01.2022).

Witte, Markus (2007) „The Greek Book of Job“ – Das Buch Hiob und seine Interpretationen. Beiträge zum Hiob-Symposium auf dem Monte Verità vom 14.–19. August 2005. T. Krüger jt (koost). AThANT 88. Zürich, 165–184.

Witte, Markus (2021) Das Buch Hiob. ATD 13. Göttingen: Vandenhoeck ja Ruprecht.


Artikkel tugineb EELK vaimulike konverentsil 25.01.2022 peetud ettekandele. Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PRG938).


Urmas Nõmmik (1975), dr. theol. habil., on Vana Testamendi ja semitistika professor, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English