„Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.“ (1Kr 1:3)
Apostlik tervitus on tavapäraselt kõlamas peaaegu iga protestantliku jumalateenistuse alguses. Järgnevalt proovin avada selle tervituse sisulist ja praktilist avaldumist läbi vanglate kaplanaadi tegevuste.
Algkristlik traditsioon on seisnud alati nõrgemate, kaitsetute ja nende eest, kes kannatavad rõhumise all. Kannatused ja sealt tulenev meelekindlus on saavutanud kristlikus meelelaadis tähelepanuväärse osakaalu. Iiobi kannatuste ülistus ning tema sisemise jõu ja vaimsuse ülistus on sajandeid innustanud nii suuri mõtlejaid kui tavakristlasi oma väärtushinnangute hindamisel.
Kristlik meel on alati suunanud oma pilgu nende poole, kes vajavad tuge, ning kaasajal on selleks kas lahke annetus jõulupühadel „Jõulutunnelis“ või mõni muu hetkel avalikus huviorbiidis olev teenus või abistav tegevus. Mõnikord ununeb aga selle altruistliku soorituse juures heasoovija/annetaja n-ö kuldreegel: olla anonüümne ning mitte seda kasutada isikliku ego ja maine tõstmiseks. Oma osa mängib siin avalik meedia ja selle loodud kuvand. Autori eesmärk ei ole lahata meedia rolli ning seda kritiseerida, vastupidi – meie kaasaja meedial on kandev jõud innustamisel ja masside kaasamisel heategevusse.
Teaduslikult on tõestatud, et usulisest distsipliinist kinnihoidmine kinnipidamisasutustes vähendab retsidiivsust. Sellel on oma hind ja enamasti on see üksildustunne. Hoides eemale ahvatlustest ja kiusatustest, hoitakse eemale ka eelneva elu sõpradest ja kaaslastest. Tekib tühjus ja tuntakse puudust suhtlusest. Rajal püsimiseks on vaja jõudu ja oleks hea, kui selleks on kõrval keegi, kes toetab ja aitab. Kinnipeetavale on selleks toeks psühholoogide, psühhiaatrite, sotsiaaltöötajate ja huvijuhtide kõrval vanglas teeniv vaimulik. Religioossete programmide sidusus teiste taasühiskonnastavate programmidega tagab suurema tulemuslikkuse kinnipeetavate õiguskuulekaks muutumisel. Enim on kasutusel käitumis-kognitiivne meetod. Antud meetod on olnud kõige tulemuslikum antisotsiaalse käitumise muutmisel ning kaplanite poolt tagatud usuline kogemus on olnud koostöös teiste sotsiaalsete programmidega tõhus (Phillipy, D. „Hearing and doning the word: An integrated approach to Bible study in a maximum security prison“ – The Journal of Pastoral Care, 1983, 13–21).
Samuti on perioodiline ja metoodiline piiblitundide läbiviimine saavutanud häid tulemusi USA kinnipidamisasutustes. Muutused kinnipeetavate väärtustes, moraali ja eetika osas on märgatavad ning samuti ka sotsiaalsete oskuste areng tuntav (Jobe, S. C. „How programs in prisons are challenging the who, where, how, and what of theological education“ – Teaching Theology & Religion, 2019, 16–129).
Kindlasti on siin suur osakaal kaplani neutraalses rollis vanglas, nii kinnipeetavate kui ka teenistujate seas. Mainitud staatus on olnud kasulik radikaliseerumise märkamisel ning see on tõstnud nende poolt läbi viidavate tegevuste osalemise populaarsust ja tulemuslikkust (Todd, A. J., „Preventing the “Neutral” Chaplain? The Potential Impact of Anti-“Extremism” Policy on Prison Chaplaincy” – Practical Theology 6/2, 2013, 144–158).
Kaplanaadi roll, et tagada nende pastoraalse teenistuse tulemuslikkus, peab järgima järgmisi lähteülesandeid: käsitlema vangide süü ja häbi küsimust, tegelema enesepettuse teemadega, andma visiooni ja plaani õiguskuulekaks eluks, kindlad usulised tõekspidamised, kindlustama moraalsed ja eetilised vaated ning pastoraalse ja hingehoidliku toe (Duncombe, D. C. „The Task of Prison Chaplaincy: An Inmate’s View“ – The Journal of Pastoral Care, 1992, 193–209).
Vanglas leitud usk ja kristlikud veendumused saavad kohesed tuleristsed, kui vanglaväravad endise vangi seljataga sulguvad. Kui valitakse õiguskuulekas elu, siis kaasneb sellega enamasti üksildus, ei suhelda endiste kaaslastega ja nii mõnikord ka lähedastega. Vanglas andis jõudu vastu pidada kaplan ning vaimulik osadus oli alati n-ö hüüdmise kaugusel.
Vanglates elatakse väga aktiivset usuelu ning usk ja kirik on kinnipeetavate sisemaailmas väga kõrgel kohal. Usulisi talitusi viidi vanglate kaplanaadis 2021 a. läbi 779. Kokku osales 2021 a. jooksul usulistel talitustel 9211 kinnipeetavat (hetkel on vange ca 2200 ja ca 30% kinnipeetavatest on ennast usuliselt määratlenud (s.o 650–700 kinnipeetavat, kes vajavad usulist teenimist). Vanglate kaplanaadis teenivad 15 vaimulikku viisid läbi eelmisel aastal ca 3500 hingehoidlikku vestlust ning lisaks eelpool mainitud teenistustele viisid kaplanid läbi ka muid usulisi talitusi 848 korral (piht, eraviisiline armulaua jagamine, piiblitunnid). Sellist vaimulikku teenimist ja intensiivsust ei suuda vanglamüüridest väljapoole jääv kiriklik kogukond pakkuda.
Eelpool mainitud statistika ilmestab kinnipeetud inimese usuliste tegevuste igapäevasust. Pea iga nädal toimub kolmes vanglas kuni 12 teenistust ja talitust ning igapäevaselt viib kaplan läbi 2–5 hingehoidlikku vestlust. See on vangistuses rutiin, kuid see muutub, kui inimene vabaneb.
Suurema osaduse ja koostöö saavutamiseks kirikute ja kogudustega on oluline varakult teavitada kinnipeetava vabanemisest tema elukohajärgset kogudust, et ta saaks vabadusse jõudes liituda kodukoguduse osadusega. Vanglatega seotud temaatika on selline, mis ei ole ühiskonnale väga lihtsalt edastatav, sest ollakse pelglikud siduma end teemaga, millega oma elu jooksul kokkupuutumist vältida loodetakse.
Oli vaja leida kõige sobilikum viis, kuidas saavutada seda, et kristlikult avanenud endine vang leiab mõistmist ja vastuvõtmist kohalike koguduste poolt. Et lihtsaim viis on kutsuda endale külla vangla ümbruskonnas resideeruvad vaimulikud, on leidnud tõestust kolme „lahtiste uste“ päeva põhjal. 2021 a. lõpus viidi kõigis kolmes vanglas läbi kaplanaati ja vanglas toimuvaid usulisi tegevusi tutvustavad teabepäevad. Osalejateks vanglatega piirnevates maakondades resideeruvaid vaimulikud. Vaimulikele tutvustati vanglateenistuse argipäeva, tehti ringkäik territooriumil ning keskenduti taasühiskonnastamise protsessidele. Külastuse jooksul anti osalejatele ulatuslik ülevaade vanglates toimuvast ning religiooni ja kirikute rollist vanglast vabanenute taasühiskonnastamises. Tutvustati vanglates toimuvaid tegevusi, vanglatööstust ning näidati vanglaelu argipäeva. Kohtumisel kaplanaadiga arutati vaimulike ja vabatahtlike kaasamist ning arutati, kuidas suurendada koostööd vanglast vabaneva kinnipeetava ja elukohajärgse koguduse vahel. Kokku külastas vanglaid 42 vaimulikku.
Alates eelmisest aastast on kaplanid teavitanud vabaneva vangi elukohajärgset kogudust tema vabanemisest, leidmaks võimalusel talle toetav ja abistav kogukond, kes aitab teda hoida õiguskuulekal teel. Kogudus annab eksinud hingele võimaluse saada kindlust ja abi ning juhatust meeleparanduses. Olen tänulik nendele vaimulikele, kes juba on heatahtlikult ning skepsist maha surudes näidanud valmisolekut inimesele teise võimaluse andmiseks.
Vabanenud kinnipeetava elukohajärgse koguduse teavitamise protsess on võrreldes eelneva perioodiga oluliselt tõhustunud ning liikunud parema korralduse suunas. 2021 a. jooksul vabanes 1231 vangi kellest 327 olid ennast usuliselt identifitseerinud, s.o 27%. Usuliselt määratlenud vabaneva vangiga vestlesid kaplanid ja nendest 106 (33%) soovisid oma elukohajärgse koguduse teavitamist.
106 endist kinnipeetavat ei ole suur arv ning kahjuks ei kinnistu vabaduses paljudel ka kristlik meelelaad, hoiakud ja väärtused. Siiski valib osa neist vaimuliku osaduse ning soovivad jätkuvalt siduda oma elu kirikuga. Leidkem endas jõudu uskuda, et apostlik tervitus teenistuse alguses realiseerub ka kristlikus kogukonnas läbi armulikkuse ja andestuse.
Tanel Meiel (1974) on EELK Sangaste Püha Andrease koguduse diakon ja vanglate peakaplan.
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
