Käesolevas artiklis käsitlen põgusalt mõningaid kristlikes kloostrites levinud vaikimispraktika aspekte, iseäranis mis puutub ühiselulise monastitsismi puhul paratamatult esile kerkivate praktilistesse elukorralduslikesse küsimustesse ning täpsemalt seda, kuidas vaikimiskombe kõrval kasutati žesti- või viipekeeli, mille abil vajalikku infot edastada. Lähema vaatluse alla võtan aga benediktliku traditsiooni ning keskaegses Euroopas Nursia Benedictuse reegleid järginud kloostrid, mille kohta on tänapäevani säilinud arvestataval määral kirjalikke allikaid. Ehkki materjali n-ö kõnelemise märkidest (signa loquendi) pole kaugeltki nii palju kui mõne teise kloostrielu valdkonna kohta, on seda siiski küllaldaselt, et ärgitada mõtlema ja arutlema selle üle, kuivõrd oluline kõnelemise ja vaikimise kunst keskaja kloostrites siiski oli.
Alguses olid kreeklased
Alustuseks peab nentima, et selle nähtuse, mida võiks nimetada teoloogiliseks vaikimiseks, ajalugu ulatub õigupoolest kaugemale vaikivast kloostripraktikast. Jättes siinkohal kõrvale vaikimise ida usundite askeesipraktikate osana, tuleb õhtumaises traditsioonis esmalt pöörduda kreeka filosoofia ja usundi poole, millesse süüvides kohtame vaikimispraktika elemente juba ajal enne kristluse teket ning samuti esimeste kristlike sajandite segastel aegadel. Ehkki Vana-Kreekas polnud hilisema ajaga võrreldavat monastilist traditsiooni, oli vaikimisel oluline koht religioossetes tseremooniates ning müsteeriumikultustes, iseäranis Eleusises, mille riitustes mängis täpselt ajastatud vaikus arvestatavat rolli (täpsemalt vt nt Petridou 2018). Kristliku mõtteloo seisukohalt on oluline märkida, et käsitlust Eleusise müsteeriumides domineerivast visuaalsest aspektist, mis jättis varju helilise ning selle paiguti suisa tasa lülitas, võttis rõhutada ka Aleksandria Clemens, kes tõi oma „Üleskutses hellenitele” (Προτρεπτικὸς πρὸς Ἕλληνας) välja just puhta valguse tajumise (pikemat käsitlust vaikusest ja vaikimisest kreeka traditsioonis vt Montiglio 2000), mida oli nähtavasti kõige lihtsam kristlike arusaamade ja kujutelmadega ühildada.
Kolmandal sajandil tegutsenud uusplatonist Plotinos edendas aga vaikimist filosoofilise praktikana, jõudes seisukohale, et transtsendentne absoluut (Plotinose pruugis Üks või Hea) on mõtte ja sõnaga täiesti haaramatu, mistap on selle käsitlemisel võimalik vaid vaikida. (Mortley 1975, 366) See muidugi ei takistanud Plotinost nimetatud teemal ohtralt kirjutamast – tema via negativa jätab kirjutistes siiski ruumi religioossetele elementidele, sh isegi vaiksele palvele, mis suunatud Ühe poole, kuigi Üht ei saa käsitleda isikulise jumalana. (Banner 2013, 226) Uusplatonismi mõju varakristlusele on aga ulatuslik ning kirikuisade Origenese ja Augustinuse kaudu kujunes kristluseski välja kontemplatiivne suund, kus jumalatunnetusest sai sisevaatluse küsimus, millesse vaikimine oli juba eos sisse kirjutatud.
Mis on vaikimine?
Vaikimispraktikat saab religioosses kontekstis vaadelda mitmel erineval viisil. Hea jaotuse leiame „Lexikon für Theologie und Kirchest”, mis käsitleb vaikimist nelja erineva nurga alt:
1) religiooniteaduslik (religionswissenschaftlich);
2) süstemaatiline (systematisch-theologisch);
3) spirituaalne (spirituell);
4) liturgiline (liturgisch). (Kunz 2000, 332–336).
Religiooniteadusliku vaate saame siinkohal kõrvale jätta, kuivõrd analoogseid praktikaid esineb küllaldaselt ka teistes religioonides ning nende kõigi siin eritlemine ja võrdlemine poleks asjakohane, ent ülejäänud kolm on kristliku usu ja traditsiooni kontekstis märkimisväärselt huvipakkuvad.
Süstemaatiline teoloogia tegeleb siiski harva inimese vaikimise küsimustega ning ennekõike kipub selles vallas rõhk olema kas Jumala vaikimisel või juba varasemast tuttaval küsimusel, kuivõrd saab inimene Jumalast ja jumalikest asjadest üldse kõnelda. Kuigi esimene on leidnud käsitlemist pigem ilukirjanduses (mõeldagu kasvõi nt Shūsaku Endō romaanile „Vaikus”) ja sageli ka vagaduskirjanduses,[1] ei maksa seda teemat siiski alahinnata – iseäranis katoliiklikus Euroopas ilmub sisukaid teoloogilisi käsitlusi sellest, miks Jumal näiliselt enam ei kõnele (nimetada võiks nt Chauvet 2021, Vergely 2006). Kloostripraktikatega on sel üldiselt siiski vähe ühist. Ka kristliku liturgia osana on vaikimine või vähemasti vaikiv palve omane paljudele konfessioonidele, kellest kõige rikkalikum traditsioon on ehk kveekeritel (vt nt Bauman 1998), kuid neiski traditsioonides, kus viljeletakse ka kloostrielu, pole vaiksel palvel või vaikusel jumalateenistuse osana reeglina mingit eripäraselt kloostrilikku tähendust.
Kõige rikkalikum ajalugu on ilmselt aga vaikimisel kui vaimsel praktikal, mis on kristlikes traditsioonides olnud olemas ning väärtustatud juba esimestest sajanditest peale. Eesti lugejale, kes pole tingimata teoloogia- või religiooniloohuviline on vaikimise temaatika ilmselt kõige tuttavam Heilika Pikkovi 2013. aasta dokumentaalfilmist „Õlimäe õied”, mis rääkis Jeruusalemma õigeusu kloostris suureks skeemaks valmistuvast eesti päritolu ema Ksenjast. Ehkki idakristluses on vaikiv ja kontemplatiivne hesühhastiline traditsioon oluline, saab seegi alguse samast lättest, kust ka vaikimispraktika läänekirikus, millele siinkohal ka keskendutakse, sest kuigi ida- ja läänekristlikud praktikad on võrreldavad ning üksteisele mitmeti sarnased, on neid hilisemal ajal suunanud autorid, tekstid ja muud mõjutajad siiski mõnevõrra erinevad.
Vaimses plaanis on vaikimine ühtaegu nii hoiak kui ka praktika, mille abil transtsendentse poole pürgitakse. Vaikimine pole pelgalt askees, vaid viis ennast kontrollida ja parendada (sest kes vaikib, ei tee vähemasti sõnadega pattu), ent samuti toimuvaga leppida ning seeläbi oma alandlikkust väljendada. Ehkki kloostriellu on vaikimine kandunud ennekõike kõrbeisade õpetustest, võiks traditsiooni alguseks pidada ka Jeesuse vaikivat eneseeitust ristiteel. Seejuures tuleb siiski nentida, et Jeesuse enda kuulutusest võib selles küsimuses leida täiesti vastandlikke õpetussõnu – ühest küljest ärgitatakse järgijad palvetama omaette ja vaikselt või vähemalt napisõnaliselt (Mk 6:6–7: Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.), teisalt aga ei saa mööda vaadata ülestõusnud Jeesuse misjonikäsust (Mk 16:15: Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!). See möödapääsmatu pinge on aga kuulutava ja kontemplatiivse traditsiooni vahel säilinud tänapäevani.
Kus on vaikimine?
Nimetatud pinge ei ole aga sihilik vastandus. Anahoreetlik-askeetlik traditsioon kujunes esimestel sajanditel välja mitte vaid poliitiliste olude (tagakiusamine) tõttu või laiemale kristlaskonnale vastandumiseks (niivõrd kui mingist „laiast kristlaskonnast” üldse tollal rääkida saab), vaid ühe võimaliku käsitlusena sellest, kuidas jõuda võimalikult kõlbelise eluni. (Stefanus 2008, 16–17) Kõrbe siirduti seejuures ennekõike üksindusse ning sestap on tegelikult märkimisväärne, et vaikimispraktika just seal välja kujunes. Ehkki on teada, et paljudel kõrbeisadel oli õpilasi ning nii mitmedki neist suhtlesid läheduses olevate linnadega, tõstatatakse vaikimise temaatika „Apophthegmata patrumis” korduvalt.
Kristliku askeetluse kujunemist oluliselt mõjutanud Arsenios Suurest (4.–5. sajand) on kirja pandud lugu, kus Arsenios kuulnud pärast palvetamist häält, mis käskinud tal inimeste seast põgeneda. Kui Arsenios juba erakluses sama palvet kordas, öelnud hääl talle ka kolm kriteeriumit, mis viivat patuta eluni – eraklus, vaikimine ja palve. Samuti on öeldud, et ta kahetsenud küll sageli kõnelemist, ent mitte iialgi vaikimist. (Ward 1984, 9–18) Lisaks Arseniosele mainitakse vaikimist veel õige mitme kõrbeisaga seoses, nõnda olevat Agathon kolm aastat kivi suus hoidnud, et vaikimist harjutada (Ward 1984, 23) ja Theophilos keeldunud kõnelemisest ka peapiiskopi ees (Ward 1984, 81). Olulisem nimetatuist on ilmselt aga koinobiitliku munkluse isaks peetud Pachomios (u 292–346), kes 314. aastal kristlusse pöördus ning oma kloostrikogukonna rajamisel selge ja konkreetse korra sisse seadis. Pachomiose reeglite (tuntud ka kui Praecepta Pachomii) kohaselt kasutati uudset palvepraktikat, kus palveteenistustel loeti küll valjusti ette Piiblit, ent muid tegevusi tähistati mitteverbaalsete signaalidega. (Harmless 2004, 128) Sarnane kord kehtis palveelust väljaspool ning muuhulgas sätestati reeglites nt käte plaksutamine palve lõpu tähisena, söögilauas kõnelemise keeld, töö alguse tähistamine žestiga, keeld leiva küpsetamise ajal kõnelda ning seegi, et mingi vajaduse korral tuli enne kõnelemist endast koputuste, plaksudega või muuga märku anda. (Veilleux 1981, 145–167) Pachomios juhtis elu lõpuks üheteistkümnest kloostrist (üheksast munga- ja kahest nunnakloostrist) koosnevat võrgustikku, milles oli kokku sadu ja ehk isegi tuhandeid munki ja nunni (Harmless 2004, 115) ning tema reeglistikku järgiti laialdaselt.
Üksikult üldisele
Koinobiitlik kloostrielu kätkeb endas paratamatult vajadust igapäevast infot siiski edastada, ükskõik kui üllal või sügaval eesmärgil oma kõnet ka ei kontrollita. Kuigi Pachomiose reeglid reguleerisid ulatuslikult palveelu ning nende eesmärk oli seda segavatest ja argistest teguritest puhtana hoida, ei keela need tegelikult kõnelemist juhtudel, kui seda vajalikuks peetakse. Ehkki n-ö tarbetu kõnelemine on keelatud, ei määratleta täpsemalt, milles see seisneb või kui karm rääkimiskeeld täpselt on. Ühiselulise monastitsismi levides muutusid sarnased reeglid vajalikuks mitmel pool ning neist tuntuim ning kõige suurema mõjuga on Nursia Benedictuse (480/90–555/560) omad, mis on sisuliselt kogu läänemaise monastitsismi alus. Benedictuse reeglid ehk regula Benedicti tulid tegelikult laiemalt kasutusele alles kaks sajandit pärast Benedictuse enda eluaega, ent sellest ajast peale on need suunanud mitte ainult kõigi suuremate kloostriordude elukorraldust, vaid ka monastilist filosoofiat kogu läänes ja kaugemalgi.
Erinevalt Pachomiose reeglitest ning nii mõnestki teisest esimestel sajanditel kasutusel olnud reeglistikest võtab regula Benedicti vaikimise ja kõne suhtes konkreetse ning karmi seisukoha ning pühendab sellele märkimisväärselt aega. Regula 73 peatükist kuues on vaikimisele pühendatud ning paneb paika praktika alused, mida hilisemates peatükkides vajadusel laiendatakse ja täpsustatakse. Olgu siinkohal esitatud kogu peatüki tõlge:
„Vaikimisest” (De taciturnitate)
Tehkem nagu ütleb Prohvet: Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees. Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust. [Ps 39:2–3] Siin näitab Prohvet, et kui heast kõnelemisest peaks mõnikord vaikuse pidamise nimel hoiduma, siis seda enam peaks patu karistuse tõttu halbu sõnu vältima. Seega peaks vaikimise olulisuse tõttu ka heade ja pühade ja harivate kõneluste jaoks isegi haritud õpilastele harva loa andma, sest on kirjutatud: kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, [Õp 10:19] ja teisal: surm ja elu on keele võimuses. [Õp 18:21] Sest kõnelemine ja õpetamine loob õpetajat, vaikimine ja kuulamine aga kutsub õpilast. Ja nõnda tulebki, kui midagi on ülemalt tarvis, seda küsida täie alandlikkuse ja lugupidava allaheitlikkusega. Ent tõesti, igasugust veiderdamist või tühje ja naerule ärgitavaid sõnu peame kõigis kohtades alati keelatuks ning sellise kõne jaoks ei luba me õpilasel oma suud avada. (Nursia Benedictus 2000, 104–105)
Samuti mainitakse vaikimist Regula 7. peatükis („Alandlikkusest”), kus on öeldud, et mungal on keelatud kõnelda, kui teda pole kõnetatud. Samuti on keelatud naerda, sest „rumal tõstab naerdes häält” (stultus in risu exaltat vocem suam), ning sätestatud, et kui tõesti vaja kõnelda, siis tuleks seda teha „leebelt ja naeruta, alandlikult tõsidusega ja väheste sõnadega” (leniter et sine risu, humiliter cum gravitate vel pauca verba). (Nursia Benedictus 2000, 111)
Cluny liikumine
Praktikas olid kloostrid enamasti lahutamatult seotud ümbritseva keskkonnaga ja asulatega ning mõttelisi kõrbesaari oli neist sestap raske kujundada. Ometigi kehtestati Benedictuse reeglid mõnel pool sedavõrd rangelt, et kui esialgu oli rõhk olnud sellel, millal ja kus ei võinud kõnelda, siis kaheksanda sajandi lõpuks oli mõnel pool jõutud sinnamaale, et olid sätestatud vaid üksikud ajad, mil seda võis. (Bruce 2007, 41)Samas ei olnud kloostrite praktika sugugi ühtne ning hoolimata ühe ja sama korra järgimisest võis tegelikkus Euroopa eri paigus olla väga omanäoline, rääkimata sellest, et ebastabiilses poliitilises ja ühiskondlikus olukorras olid kloostrid sageli muutunud kohalikest võimuritest sõltuvaks. Alles 10. sajandil Cluny kloostrist alguse saanud reformiliikumise käigus suudeti Benedictuse reeglite järgimine laiemalt taaskehtestada ning alanud reform levis lisaks Prantsusmaale ka Itaaliasse ja Inglismaale.
Ühtlasi tähendas Cluny reform, et mitmel pool hakati vaikimisnõude järgimist eriti rangelt kontrollima ning seati sisse isegi circatori ametikoht. Circator, kes patrullis kloostris, pidanuks jälgima kõikvõimalikke distsipliinirikkumisi, millega mungad hakkama said, ent tegelikkuses kujunes põhiliseks siiski kõnelejate korrale kutsumine. (Bruce 2007, 49) Ent vaikimise küsimuses polnud Cluny reformiliikumise eesmärk mitte niivõrd kirjapandud reeglite range ja paindumatu järgimise saavutamine, vaid tegu oli siiski positiivse programmiga, mis polnud suunatud pelgalt patustamise vältimisele, vaid kloostriasukate vaimuliku elu parendamiseks ning nende vaimulikuks arendamiseks. Cluny abti Odo (u 878–942) töödest ilmneb võrdlus munkade ja inglite vahel, mis polnud 9.–10. sajandiks küll enam originaalne, ent Cluny traditsioon on esimene, milles rõhutatakse munkade sarnasust inglitele ning seda ennekõike kolme olulise tunnuse poolest: Jumala lakkamatu ülistamine, sugulisest läbikäimisest hoidumine ning kõikehõlmava vaikimise kultiveerimine. (Bruce 2007, 20)
Nõnda oli 10. sajandiks välja kujunenud olukord, kus kloostrites, mille asukate arv võis küündida mitmesajani, eeldati munkadelt ühiselulist eluviisi, ent seejuures kõnest hoidumist. On selge, et sellisesse olukorda on paratamatult sisse kirjutatud teatav pingestatus vaimse ideaali ning praktilise tegelikkuse vahel. Liiati komplitseeris olukorda märkimisväärselt veel seegi, et igal võimalikul hetkel elas kloostrites hulk noviitse, kellele ei olnud tuttav ka igapäevane elukorraldus, mis munkadele muidu harjumuspärane võis olla.
[1] Eesti keeleski on ilmunud nt „Kui taevas vaikib“ (Dunn 1998) ja „Vaikimisest“ (Grün 2008).
Kirjandus
Banner, Nicholas (2013). The Power of the Unsaid: Philosophic Silence in Plotinus. Doktoriväitekiri. Exeteri Ülikool.
Bauman, Richard (1998). Let Your Words Be Few: Symbolism of Speaking and Silence among Seventeenth-century Quakers. London: Quaker Home Service.
Bruce, Scott G. (2007). Silence and Sign Language in Medieval Monasticism. The Cluniac Tradition c. 900–1200. Cambridge Studies in Medieval Life and Thought 68. Cambridge: Cambridge University Press.
Chauvet, Patrick (2021). Silence de Dieu, silence des hommes. Perpignan: Artège.
Harmless, William (2004). Desert Christians: An Introduction to the Literature of Early Monasticism. Oxford: Oxford University Press.
Dunn, Ronald (1998). Kui taevas vaikib. Tallinn: Logos.
Grün, Anselm (2008). Vaikimisest. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Kunz, Claudia Edith (2000). „Schweigen” – Lexikon für Theologie und Kirche. 9. kd. Freiburg: Herder Verlag, 332–336.
Montiglio, Silvia (2000). Silence in the Land of Logos. Princeton, Princeton University Press.
Mortley, Raoul (1975). „Negative Theology and Abstraction in Plotinus” – The American Journal of Philology vol 96, no 4, 363–377.
Nursia Benedictus (2000). Die Benediktsregel. Eine Anleitung zu christlichem Leben. Der vollständige Text der Regel lateinisch – deutsch. Düsseldorf: Benzinger Verlag.
Petridou, Georgia (2018). „Resounding mysteries: sound and silence in the Eleusian soundscape – Body and Religion vol 2.1, 68–87.
Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit (2008). Kõrbeisade vaimsus. Katsumus kogu eluks. Tallinn: Püha Platoni seminar.
Veilleux, Armand (tlk) (1981). Pachomian koinonia. Volume II. Pachomian Chronicles and Rules. Kalamazoo: Cistercian Publications.
Vergely, Bertrand (2006). Le silence de Dieu. Pariis: Presses de la Renaissance.
Ward, Benedicta (tlk) (1984). The Sayings of the Desert Fathers. The Alphabetical Collection. Kalamazoo: Cistercian Publications.
Rauno Alliksaar (1992) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.
