19. detsembril, neljandal advendil, võttis Tartu Ülikooli Jaani kogudus oma liikmeteks grupi leerilapsi. Põhjuseid, miks inimesed leeri lähevad, on erinevaid: mõnel on soov kirikus abielluda, mõni oli palutud ristivanemaks, mõni tuli üldise huvi pärast ja mõni muidugi sügava usulise kogemuse pärast. Ka mina ei läinud leeri vaid suurest armastusest Jeesuse ja luterluse vastu. Olles ennast pidanud kristlaseks (küll vahelduva eduga) juba rohkem kui kümme aastat, õppinud teoloogiat ja filosoofiat, pakkus leerikursus mulle kogemuse, mida ma oma kristlikus elus polnud varem kohanud.
Ma kasvasin usklikus peres, nii et kui mind 2009. aasta augustis ristiti, oli kogu eeltöö vaid üks kohtumine minu vene baptistikoguduse pastoriga. Umbes nädal enne ristimist küsiti koguduselt, kas minu ristimisele ja koguduse liikmeks võtmisele on vastuväiteid, kuna vastuväiteid ei olnud, sain ma 2. augustil 2009 ristitud ja samal päeval võtsin koguduse liikmena osa armulauast. Mõni aeg hiljem leidsin end elamas ja töötamas Inglismaal. Ülikoolis asus Inglismaa kiriku kabel, kuhu ma vahetevahel sattusin ja armulauast osa võtsin. Selle liturgilise kogemuse läbi, aga ka suure huvi tõttu teoloogi ja endise Canterbury peapiiskopi Rowan Williamsi tööde vastu, hakkasin ma mingi hetk end määratlema anglikaanina. See arusaam tekkis, kui ma tulin oma endise baptistikoguduse jumalateenistusele ja mõistsin, et ilma liturgiata ei saa ma oma vaimset elu elada. Seega, kui Eestisse tagasi kolisin, olin rõõmus leides ka Tallinnast anglikaani koguduse. Otsustades kogudusega liituda, selgus aga, et selleks tuleb niikuinii läbida luterlik leer, ja alles siis, kui Inglismaa Kiriku Euroopa piiskop satub Helsingisse, saan ma leeritatud. Kuna vahepeal olen kolinud Tartusse ja siin anglikaani kogudust kahjuks ei ole, mõtlesin, et liitun siis EELK kogudusega – asi seegi, jäädes samal ajal truuks oma vabakirikliku ja anglikaani teoloogia sünteesile. Niimoodi ma oma esimesse leeritundi läksingi.
Järgnevatel nädalatel sain ma kogeda midagi, mis võibolla on kõige võimsam ja süstemaatilisem evangeeliumi kuulutamise viis ja kust vabakiriklastel oleks nii mõndagi õppida. Nagu ma alguses mainisin, leeri tulevad inimesed täiesti erinevatel põhjustel. Minu varasema kogemuse põhjal oli alati nii, et inimene, kes soovis koguduse liikmeks astuda, omas juba mingil määral head teadmist ja vundamenti kristlikust õpetusest ja traditsioonist. Ristimine ja kogudusse vastuvõtmine, mis sellega kaasnes, oli formaalsus, mis tuli läbida, et näidata midagi, mis oli elus juba juhtunud. Vabakiriklastest teoloogid võivad siin vastu vaielda ja kindlasti vajaks see pikemat arutelu mõnel teisel korral. Leeris olid aga asjad vastupidi. Inimesed tulid kas vähese või üldse ilma mingisuguse teadmiseta luterlikust teoloogiast ja traditsioonist. Leer vaatas läbi sellised alused nagu Piibel, palve, kes on Jumal jne. Leerilastelt ei oodatud alguses midagi peale tahte kohal käia. Evangeeliumi, rõõmusõnumi kuulutamine oli protsess, mille leer endaga kaasa tõi. Nikodeemos, kes oli teoloogiliselt väga pädev, tuli Jeesuse juurde öösel, ja tihti tõlgendatakse seda, et ta tuli salaja, sest ta ei mõistnud ja soovis õppida. Leerilapsed tulid, tunnistades oma ignorantsust ja vajadust õppida usu kohta. Võibolla ei saanud ka meie paljust aru, aga algus oli tehtud.
Lääne teoloogias ja eriti vabakiriklikus traditsioonis rõhutakse tihti, et telos on saada pattude andeksandmine ja igavene elu. Mulle meeldib pigem idakiriku arusaam, et telos on hoopis theosis, jumalastumine, Jumalale lähemale saamine. Ehk tähtis on teekond, mitte lõppeesmärk. Küll aga nõuti algusest peale leerilastelt üht suurt asja – tunnistada koos usku apostliku usutunnistuse sõnadega. Tekkis küsimus, kuidas saab tunnistada midagi, mida veel ei usu. Vastuseks saime, et ikka südametunnistuse järgi. Niimoodi alustasime nädalast nädalasse leeritundi koos usutunnistusega, igaüks oma südametunnistuse järgi. Koguduse õpetaja mainis, et võib-olla on isegi hea, kui keegi leerikursust ei lõpeta. Ikkagi, läbi selle kogemuse avastas igaüks midagi enda kohta. Evangeelium sai kuulutatud, meie asusime pikale teele.
Miks oli selle kursuse läbimine mulle eriti huvitav – peale muidugi selle, et Jumal õpetas mulle olema alandlik (sest ma olen ju teoloogia doktorant, mida nad seal veel saavad mulle uut õpetada)? See oli leerikursuse hariduslik aspekt. Juba mitu aastat olen ma mõtisklemas hariduse ja Jumala seose üle. Oma doktoritöö teema teistele seletamiseks kasutan ma viimasel ajal küsimust – kas Jumal on haridus? Akadeemilist teoloogilist vastust sellele küsimusele annab veel kolm aastat minu doktoritöö valmimiseni oodata, aga igapäevase kristliku elu tunnetus annab mõned mõtted tulevasteks aruteludeks. Nii nagu leeri kasutatakse EELK poolt evangeeliumi kuulutamiseks ja Jumala ligiolu tunnetamiseks läbi haridusliku tegevuse, niisamuti annab ka sekulaarne haridus igapäevaselt inimestele edasi Jumala kogemust. Igaüks seda küll ei tunne ega pruugi ka sellega nõustuda. Kui leerilapsed läksid leeri erinevate vaadetega ja võibolla ka usust kaugel olles – ja mõned ei lõpetanud –, oli siiski tähtis see teekond, mille nad läbisid. Samamoodi on ka sekulaarses hariduses tähtis teekond, isegi kui see ei vii meie arvates Jumala juurde.
Igor Ahmedov (1995), MA (haridusfilosoofia), on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
