Tartu Ülikoolis leidis 11. novembril aset Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna koostöös korraldatud interdistsiplinaarne konverents, milles käsitleti Eesti elanike maailmapilti uuringu „Elust, usust ja usuelust 2020“ (edaspidi EUU) andmetele toetudes.
Võib julgelt öelda, et EUU religioonisotsioloogilistel uuringutel on Eesti konteksti arvestades juba aukartustäratav ajalugu. Tegemist on suure valimiga küsitlustega (1000 või enamgi vastajat), mida korraldatakse viieaastase intervalliga juba alates aastast 1995 ning mille eesmärgiks on saada teadmisi Eesti elanike usuliste hoiakute ja tõekspidamiste kohta. EUU korraldajaks on olnud EKN ja eesmärgid seetõttu rakenduslikud: saada teadmisi, mis aitavad kaasa liikmeskirikute vaimulike ja töötegijate igapäevatööle. Seetõttu ei uuri EUU elanikkonna kogu maailmavaatelist spektrit võrdse kaaluga, vaid enam on esindatud kristlusega seotud teemad. Tõsi küll, ka teised maailmavaated leiavad uuringus kajastamist, kuid paratamatult jääb ankeetküsitluse formaat ja maht nende süvitsi uurimiseks mõnevõrra piiratuks.
Vaatamata sellele, et 1990. aastate alguses oli Eestis tehtud mõningaid küsitlusi, kus muuhulgas tunti huvi eestimaalaste suhtumise vastu religiooni, haigutas põhjalikuma religioonisotsioloogilise teadmise koha peal siiski tühimik. Samas olid meie usulistel maastikel toimumas suured muutused. 1980. aastate lõpul alanud kirikutega liitumise buum oli ümber saanud. Paljud nendest, kes kogudusega olid liitunud, jäid koguduste aktiivsest tegevusest taas kõrvale, uusi liitujaid oli aga järjest vähem. Enesestmõistetavalt tegi olukord meie kristlikele kirikutele muret. Just see tekitaski vajaduse selguse järele: miks ei täitunud kirikute soov peale taasiseseisvumist suurt osa eestimaalastest taas enda rüpes näha?
Nii sündiski EKN-is 1994. aastal otsus hakata läbi viima EUU uuringusarja. Üks idee autoritest ja esimeste uuringuetappide korraldajatest oli filosoofiadoktor Hans Hansen (1929–2003). Oma mõju uuringute algatamise otsusele oli ka Soome Kiriku Uurimiskeskuse eeskujul. Esimene EUU küsitlus toimus aastal 1995. Järgmised etapid on toimunud aastatel 2000, 2005, 2010, 2015 ja 2020. Lisaks nimetatud suurtele longituud-uurimustele on läbi viidud ka mitmeid kitsama suunitlusega küsitlusi nagu näiteks Eesti elanike väärtuste uuring (2003), religiooniõpetuse teemaline uuring (2004–2005) ning ka paar kvalitatiivuuringut. Lisaks osales EKN aastatel 2004–2008 rahvusvahelises uurimisprojektis „Kirik ja religioon laienenud Euroopas“. Oluline on lisada, et EKN-i pikaajaliseks uuringupartneriks oli arvamusuuringute firma Saar Poll, mille juht dr Andrus Saar (1946–2015) osales ise innustunult ja teemast huvitatuna nii andmete kogumise kui hiljem ka tõlgendamise faasis.
Alates 2010. aastast, kui EKN-i religioonisotsioloogia töösuuna juhiks oli saanud dr Eerik Jõks, toimus oluline muutus nii uurimistöö metoodikas (postiküsitluse asemel silmast-silma intervjuud), andmete analüüsimise ja tõlgendamise faasis kui ka tulemuste vahendamises. Käesoleva postituse autori arvates tõi kõige suurema muutuse kaasa valdkonna ekspertide – Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja EELK Usuteaduse Instituudi religiooniuurijate – kaasamine. See hakkas toimuma nii uuringu ettevalmistamise kui ka andmete tõlgendamise faasis ning lisas kogu uurimistööle teoreetilist sügavust. Uuringu sihtrühma ehk vaimulike ja töötegijate jaoks olulist küsimusteringi hakati enne küsitluse ettevalmistamist välja selgitama vastavate fookusgruppide abil. Ankeet ja küsitluse metoodika töötati välja ekspertide töörühma poolt, kuhu on nüüdseks juba kolmel korral kuulunud ka selle blogipostituse autor. Tartu Ülikooli teadlastest on ekspertide rühmas osalenud doktorid Lea Altnurme, Atko Remmel ja Ain Riistan, kuid uuringu tulemusi analüüsivatesse kogumikesse, konverentsiettekannetesse ja uuringutulemuste avalikkusele tutvustamisse on panustanud mitmed teisedki usuteaduskonna inimesed.
2010. ja 2015. aasta küsitluste andmete tõlgendamisel sündisid kaks mahukat artiklikogumikku: „Astu alla rahva hulka“ (2012) ja „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ (2016). Mõlema kogumiku toimetamise hiiglasliku töö tegi ära Eerik Jõks. Lisaks toimusid mõlemal korral Tartu Ülikoolis mastaapsed konverentsid uuringutulemuste tutvustamiseks ja nende üle arutlemiseks. Jõksi eesmärgiks oli viia kokku teoloogid ja religioonisotsioloogid, ühendada vaimulike ja töötegijate küsimused ja religiooniuurijate vastused. „Maarjamaa …“ kogumikki on üles ehitatud küsimuste ja vastuste vormis. Lisaks kommunikeeriti selle uuringu tulemusi arvukatel seminaridel ja ülesastumistel üle Eesti, ilmus mitmeid artikleid ja intervjuusid meediaväljaannetes, korraldati pressikonverents ning osaleti selle teemaga ka Arvamusfestivalil. Küsitluste tulemused avalikustati EKN-i veebilehel, tänu millele said neid kasutada nii vastavate teemade uurijad kui ka õppurid, ajakirjanikud ja laiem avalikkus. Võib väita, et tänu 2010. ja 2015. aasta uuringuetappide korraldusele ja tulemuste laialdasele tutvustamisele oli astutud Eesti religioonisotsioloogias suur samm edasi: teadmine Eesti usulisest olukorrast oli muutunud senisega võrreldes oluliselt paremaks ning seonduvate teemade uurijad olid viidud kokku praktikutega, kes nende uurimistulemusi vajasid.
2020. aasta tõi taas kaasa muutusi nii andmekogumise meetodites kui nende tõlgendamise ja avaldamise protsessis. Kui 2010. ja 2015. aastal toimus küsitlus silmast-silma intervjuudena, siis 2020 võeti kasutusele veebiküsitluse meetod. Põhjusi selleks oli mitu, kuid ühena neist tuleb ära nimetada epidemioloogilist olukorda, mis paratamatult oleks otsekontaktid võimatuks teinud ja ähvardanud uurimistöö üldse tulevikku lükata. Mõneti muutus ka küsimuste ring ja mitme varasema küsimuse sõnastus. Soov otsida paremaid lahendusi ja võimalusi arenguks toob paratamatult kaasa selle, et küsimusi ei ole enam nii lihtne varasemate projektidega võrrelda. Viimase küsitluse tulemused on avalikustatud EKN-i veebilehel ja kõigile huvitatutele kasutatavad. Lisaks juba mainitud konverentsile on plaanis ka tulemuste tõlgendamisele pühendatud teadusartiklite kogumik. EKN-i religioonisotsioloogia töösuunda veab praegu väärtusteuurija, sotsioloog dr Laur Lilleoja.
Lühidalt ka EUU uuringutes käsitletavast küsimusteringist. Muidugi mõista on suur plokk küsimusi pühendatud Eesti elanike usklikkuse mõõtmisele. Osa küsimustest tuginevad Starki ja Glocki mitmedimensioonilisele religioossuse käsitlusele, mõõtes (eelkõige n-ö institutsionaalset) usklikkust selliste kategooriate abil nagu individuaalse või kollektiivse palvetamise määr, maailmavaateline enesemääratlus (seda küsitakse üsna mitmel erineval viisil), moraali ja eetikaga seotud tõekspidamised ja käitumine, nõustumine või mittenõustumine teatud õpetuslike seisukohtadega, teadlikkus neist jms. 2010. aasta etapist alates on püütud antud küsitluse käigus senisest enam mõõta ka seda osa religioossusest, mis jääb väljaspoole kirikuid. Selleks on esitatud vastajatele hindamiseks seisukohti, mis pärinevad üsna erinevatest religioossetest ja maailmavaatelistest kontekstidest. Ülejäänud plokid on vastavalt vajadusele aastate lõikes vahetunud: mõnedel aastatel on näiteks enam küsitud usundiõpetusega seonduvate teemade kohta, mõnikord aga kristliku meedia tarbimisega seonduvat. Viimasesse küsitlusse oli näiteks lülitatud rida küsimusi eesmärgiga saada teadmisi inimeste usuliste hoiakute ja käitumise kohta koroonapiirangute ajal.
Mõistagi on küsitlusuuringutel omad piirid. Kõike elanike usku ja maailmavaadet puudutavat ei saa ja ei olegi mõistlik ega otstarbekas küsitlusuuringu käigus uurida. Eriti kiiresti tulevad piirid ette just kirikuvälise religioossuse uurimisel. Alati jäävad ankeetküsitluse puhul üles küsimused selle kohta, kas ja kuidas inimesed ühte või teist terminit mõistsid. Religiooni uurimisel võivad need küsimused olla teravamadki kui teiste elualade uurimisel. Kuid kombineerituna kvalitatiivsete uuringutega võime me siiski saada olukorrast päris hea ülevaate. Pealegi ei saa me pelgalt kvalitatiivuuringute abil arvulist informatsiooni elanikkonna kohta, mistõttu küsitlused on paratamatud.
„Elust, usust ja usuelust“ uuringutest oleks paljutki kirjutada. Paraku tuleks siis plaanida pigem järjejuttu. Soovitan igaühel endal nendesse andmetesse süveneda – igati avastamist väärt materjal. Pealegi on igaühel, kes neid andmeid kasutab ja analüüsib, võimalus anda teatud mõttes panus EUU arenguloosse, sest see on elav ja arenev projekt, mis jätkub loodetavasti veel kaua.
Kasutatud kirjandus
Jõks, E. (2016) Religioonisotsioloogiast misjoniteoloogiasse – toimetaja eessõna. – Kuhu lähed, Maarjamaa? Quo vadis Terra Mariana? E. Jõks, toim. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 20–33.
Kilemit, L. (2010) Sotsioloogilised uuringud Eesti Kirikute Nõukogus 1995–2010. – Astu alla rahva hulka: artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist. E. Jõks, toim. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 17−23.
Kilemit, L. (2009) Religioonisotsioloogia. – Eesti Oikumeenia lugu. R. Altnurme, P. Rohtmets, toim. Tartu: Tartu Ülikool; Tallinn Eesti Kirikute Nõukogu, 362–369.
Liina Kilemit (1972), PhD (religiooniuuringud), on tartu Ülikooli religiooniuuringute teadur, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi koosseisuväline lektor ja EELK liige.
