Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Juba piiblitõlke lugemisel hakkab silma, et autori pöördumine lugejate poole algab tegelikult juba 1Jh 4:7 ja teist korda 1Jh 4:11. Seega võib jutluse aluseks võtta ka pikema teksti 1Jh 4:7–16.
Perikoobi kreekakeelset teksti vaatleme siiski ette antud piirides ehk 1Jh 4:9–16. Peatuda ei ole põhjust kõikidel lugemisviiside erisustel, vaid üksnes tähenduslikumatel. Vahel peidavad Uue Testamendi tekstide lugemisviiside erinevused endas ka varajast tõlgendusajalugu, eriti siis kui muudatused on tehtud teadlikult midagi selgitades ja täpsustades või rõhutades. Olles teadlik käsikirjade erinevatest lugemisviisidest, ilmnevad põhjendatud lisanüansid, mida on võimalik jutluse sõnumisse põimida.
4:10 Salmi alguses on üsna vähestes käsikirjades lisatud „armastuse“ juurde tou theou ’Jumala’ ning salmi algus kõlab nii: „Selles on Jumala armastus, mitte et …“ Lugemisviis on tõendatud väheste käsikirjadega, ent perikoopi avalikult ette lugedes on selguse mõttes ja soovi korral igati õigustatud „Jumal“ siinkohal ka välja lugeda.
Järgnevalt viitab Nestle-Alandi tekst armastust väljendava perfektivormis tegusõna ēgapēkamen kõrval ka aoristi vormile ēgapēsamen. Kuna aga mõlemad verbivormid väljendavad eitust, et inimesed oleksid Jumalat armastanud, siis ei muutu väite mõte kummalgi juhul.
Veel on selles salmisJumalale viitav sõna autos ’tema ise’ asendatud Codex Alexandrinus’es sõnaga ekeinos ’see, too, toosama’. Meie jaoks on tegu erinevate keelte stiili küsimusega, mis lause mõtte juures midagi ei muuda.
4:12 Salmis on küll minuskel 33 ühe sõna mõju dubleerimise abil tugevdanud ja kirjutanud: en hēmin teteleiōtai kai teteleiōmenē estin. See tähendab rõhutatud väljendusviisi, mille kohaselt „tema armastus on meis täiustatud ja täiuslikuks saanud“.
4:15 Tegusõna „tunnistama“ juures esineb Nestle-Alandi põhiteksti aoristi konjunktiivis oleva väljendi „kes iganes tunnistab / tunnistaks“ kõrval teisigi nüansse sisaldavaid väljendusvorme. Mõned neist on tõlgitavad nagu „kes aga tunnistab / tunnistaks“ või siis „kes vaid tunnistab“. Kreeka konjunktiivi eesti keeles edasi anda ei ole mõtet, sest lause „kes aga tunnistaks“ei kõla kontekstis eriti loogiliselt.
On veel üks juhtum, kus Codex Vaticanus lisab Jeesuse nimele tiitli „Kristus“, võimaldades lugeda, et „Jeesus Kristus on Jumala Poeg“.
4:16 Osa käsikirju asendasid perfekti vormis pepisteukamen’i ’oleme uskuma hakanud’ olevikuga ja sel juhul saab lause algust tõlkida: „Ja meie oleme tunnetanud ja usume armastust“.
2. Struktuur ja kontekst
Vaadates perikoopi ja selle asendit kirjas, on näha, et jutluseks valitud perikoop kuulub tegelikult teoloogilisse kompositsiooni 1Jh 4:7–10 ja algab salmiga 7, lõigates ära kompositsiooni esimese osa. Armastusest kõnelev kompositsioon on aga tervik ja algab kauni üleskutsuva lausega: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast“. Salmiga 9 algav osa on kompositsiooni esimese poole laiendus ning siit ka soovitus lugeda esimesel jõulupühal ette pikem lõik mahus 4:7–16.
Sellise tervikliku perikoobi saab jagada kaheks osaks. Esimene pool 4:7–10 rõhutab Jumalat kui armastuse allikat ja põhjendab, miks inimest kutsutakse üles ligimest armastama. Teine pool 4:11–16 on esimesest sõltuv, laiendab ja selgitab armastuse tähendust ja seob Jumala ning inimeste armastuse tervikuks.
Esimene pool 4:7–10 räägib armastuse päritolust: armastus pärineb Jumalalt, seda tõendab tema ainusündinud Poja läkitamine, inimene näitab aga alles siis üles Jumala tundmist, kui ta armastab oma ligimest.
Teine pool 4:11–16 põhjendab ligimese armastamist: kui Jumal on meid nõnda armastanud, siis tuleb ka meil üksteist armastada. Inimese side Jumalaga oleneb armastusest. Seda armastust on võimalik ära tunda ja sellele toetub ka Jumala armastusest tunnistuse andmine. Jumala armastus saab inimeses täiuslikuks siis, kui inimene püsib ligimese armastamises.
Kirja perikoobile eelnev osa rõhutab kahel korral armastuse tähtsust, tähendust ja toimet (2:7–10 ja 3:11–20). Mõlemal korral läheb kirja autor sujuvalt üle armastuse teema laiendamisele, sidudes armastuse esimesel puhul valgusega ning teisel puhul õiguse tegudega ja tõega.
Vaadeldes jõulupüha jaoks valitud armastuse loomust avavat perikoopi tervikuna, näeme, et see katab suuremat osa peatükist 4 ehk salme 7–21. Need kolm korda armastuse tähendust avavat lõiku koos moodustavad ühe Johannese esimese kirja jõujoontest. Lisaks Jumalast lähtuvale armastusele rõhutab kiri ka Isa ja Poja lahutamatut ühtsust ning selle avalikku tunnistamist, õige vaimu äratundmist ning Kristuse inkarnatsiooni tingimatut uskumist ja avalikku tunnistamist. Kirja teoloogilised vaated põhinevad Johannese evangeeliumist teada seisukohtadel ning selgitavad neid kogudustele, kuhu kiri on saadetud.
3. Kirjanduslooline kontekst
Valitud perikoop on vaid osa ühest keskmise mahuga Uue Testamendi kirjast, milles teemad vahelduvad ja samad teemad korduvad. Kirja autor alustab juba esimeses salmis meie-vormis (1Jh 1:1 jm) sarnaselt toimetajale, kes andis Johannese evangeeliumile lõpliku kuju (Jh 21:24). Samas alustab autor oma kirja evangeeliumi proloogi meenutavas ja sellele teadlikult viitavas stiilis. Ent võrreldes evangeeliumiga on Johannese esimeses kirjas alguse mõistele antud teine tähendus. Evangeeliumi alguses viitas „algus“ Jumala loomistööle, ent kirjas viitab „algus“ Jeesuse maisele missioonile Iisraelis ja arvatavasti ka johannesliku usukogukonna kui tõest tunnistava koguduse sünnile.
Kes on see „meie“? Näib, et kirja autori taga seisev kogukond on toosama „meie“ või ehk siis selle „meie“-poolse kuulutuse tõesuse garanteerija. „Meie“ on grupp, kes neid Jeesusega kui uue algusega seotud asju on näinud ja saanud kord suuri asju kogeda (1Jh 1:1–3). Kirja kirjutav „meie“ on kogukonda ühtsele usule kutsuv autoriteet, kes püüab teha nii, et kõikide ühine rõõm olekski „meie täielik rõõm“ (1Jh 1:4).
Johannese esimene kiri on kirja vormi valatud õpetuslik ja teoloogiline läkitus, mis on saadetud ilmselt evangeeliumile lõpliku viimistluse andnud isiku(te) poolt kogukonna ehk koguduste kristoloogiliste arusaamade ja praktilise käitumise juhendamiseks. Kiri eeldab evangeeliumi temaatika tundmist ja seetõttu piisab evangeeliumi meenutava sõnavara ja terminite kasutamisest. Evangeelium oli kirjutatud suurele lugejaskonnale, eeldades, et sellel on misjonaarne mõju. Kiri on valminud korraga ning suunatud siseringile õige õpetuse selgitamiseks ja kinnitamiseks ajal, mil viimsed ajad on kätte jõudmas. Seda näitab 1Jh 2:18 algav lõik.
4. Ajalooline kontekst
Kirja saajatena on mõeldud ilmselt omavahel kontaktis olevaid kogudusi, kelle poole pöördutakse kui laste ja kui armastatute poole. Kirja autori ja saajate vahel on tajuda usalduslikku vahekorda, ent erinevalt Johannese kolmandast kirjast konkreetseid nimesid välja toodud ei ole.
Kirja sünnipiirkond on tõenäoliselt sama, mis oli evangeeliumil, teisel ja kolmandal Johannese kirjal ning Ilmutusraamatul, nimelt Väike-Aasia. Kui kirja kirjutamise ajaks arvata 1. ja 2. sajandi vahetus, siis võib arvestada keisrite Domitianuse (81–96), Nerva (96–98) või Trajanuse (98–117) valitsustega. On selge, et kristlaste tagakiusamised Väike-Aasias mõjutasid usklike meeleolusid. Nii on võimalik märgata seost, et samal ajaperioodil kirjutatud Ilmutusraamatus kasutati miljöö väljendamiseks kujundeid nagu metsaline ja lohe, Johannese esimene kiri ja teine kiri nimetavad aga antikristust (1Jh 2:18–22; 2Jh 7).
Johannese esimene kiri ei nimeta autorit kuidagi ja teise ning kolmanda kirja saatja nimetab end vaid vanemaks, presbüteriks. Efesos on linn, kus on jälgi kahe Johannese – presbüteri ja apostliga – seotud pärimustest. Johannes on olnud laialt kasutatud nimi ja kuna terve kirjutiste grupp on seostatav erinevate Johannestega, siis on nii evangeeliumi kui kirjade taga tajutav omaette johannesliku koolkonna olemasolu, mille rüpes on valminud originaalsed kirjutised, mis omavad seesmist sidet ja on samas erineva koega.
Eesti kirjanduses saaks soovi korral võrrelda kolme Juhani (Liiv, Smuul ja Viiding) luuleridu. Kui nimesid juures ei oleks, saaks ikkagi analüüsida teema- ja stiilierinevusi. Huvitav oleks korraldada pimetest.
5. Kommentaar
4:9 Autor kõneleb ka siin meie-vormis, jätkates usklike ja Jumala vahelise armastussuhte avamist. Sellel salmil on otsene sõltuvussuhe evangeeliumis öelduga (Jh 3:16) ning lõik 1Jh 4:9–10 väljendab ning kordab teiste sõnadega juba Jh 3:16–18 esile toodud lepituskristoloogiat. Armastus saab teoks Jumala armastusteo kaudu, ning just tegu annab tema armastusele sisu, usutavuse, tõesuse.
4:10 Nagu näitas tekstianalüüs, on käsikirjade kopeerijad salmi nii tähtsaks pidanud, et nad on seda selgitavate variantidega täiendanud. Armastuse lähe on Jumalas, et keegi inimene ei arvaks oma armastuse „tundeid“ nii tähtsaks, et ta suudaks Jumalat armastada. Sellele Jumala armastusele rajaneb korraldus oma ligimest armastada (4:11).
4:12 Autori mõte põikab Iisraeli usu tunnuste juurde, toonitades Jumala nähtamatust ja kujutamatust. Sellega näidatakse, et inimesel endal ei ole mingisuguseid võimeid pälvida Jumalat. Täites ligimese armastamisega Jumala korraldust, tuleb suveräänne Jumal meie juurde ja püsib meis.
4:13–14 Märksõna „jääma“ kasutatakse sageli juba evangeeliumis. Näiteks viidatakse sellele, kuidas Vaim jäi Jeesuse peale (Jh 1:32). Jumala käskude pidamine toob kaasa selle, et Jumal püsib temas ja tema Jumalas ning selle tunneme ära Vaimu abil. Niisugune paralleel pärineb juba ühest varasemast salmist 1Jh 3:24. Armastus ja tunnistamine kuuluvad kokku ning on Jumala poolt päästetud maailma tunnuseks (Balz 1985, 199). See on armastus, mis koguduse kaudu ilmsiks peab saama.
Tegelik armastus ei põhine ideel ega tundel. Maailma muutev armastus põhineb ajaloolisel kogemuslikul tegelikkusel, Jumala päästeteol oma Poja Jeesuse läbi. Evangeeliumis näidati, kuidas samaarlased hakkasid ise uskuma oma kõrvaga kuulmise läbi ja olid saanud teadmise, et Jeesus on maailma Päästja (vrd Jh 4:42).
4:15–16 Need salmid kordavad varem selgitatut, rõhutades armastuse tunnetamist, tunnistamist ja uskumist. Armastus ei ole lühiajaline emotsioon, vaid eeldab ka eksistentsiaalset otsust, mis saab teha püsivaks nii armastuse kui ka Jumala-suhte.
6. Paralleeltekstid
Kirjadel on paralleeltekste harva. Perikoobi kommentaaris nimetasime juba niisuguseid paralleelseid motiive, mis pärinesid evangeeliumist. Jumalast eemaldunud maailma armastav Jumal läkitas oma Poja maailma päästma (Jh 3:16), et meie tema läbi elaksime (Jh 20:31). Lisaks evangeeliumile leidub ka kirjas endas paralleelne motiiv Jeesusest, kes on lepitusohver nii meie kui ka kogu maailma pattude eest (vrd 1Jh 2:2).
7. Tõlgendusloolised märkused
Kristuse sündimise pühaks annab Jumalateenistuste Käsiraamat kaks jutluseteksti, mille vahel valida: Hb 1:1–3(4–12) ja 1Jh 4:9–16. Nendest esimest on käsitletud juba varem, kommentaar on leitav siit https://kjt.ee/2017/12/perikoopide-abimaterjal-3-joulupuha-hb-11-3-4-12/. Lisaks võib vaadata ka neid varasemate aastate kommentaare Tt 2:11–14 https://kjt.ee/2017/12/perikoopide-abimaterjal-2-jouluohtu-tt-211-14/; Lk 2:1–20 https://kjt.ee/2018/12/eelk-perikoopide-abimaterjal-2-2-jouluohtu-lk-21-20/ ja Jh 1:1–14 https://kjt.ee/2018/12/eelk-perikoopide-abimaterjal-2-3-esimene-joulupuha-jh-11-14/ kohta
2021. aasta Kristuse sündimise püha epistli läbivaks mõisteks on armastus, millega Jumal on armastanud inimkonda, ning inimkonna vastus sellele esmasele armastusele. Philip Yancey viitab oma raamatus „Jeesus, keda ma ei tundnud“ (2004, 52) Phillips Brooksi loole väikesest inglist. Brooks kirjutab:
„„Kas sa tahad öelda, et meie suur ja auline Vürst… läks isiklikult sellele viiendajärgulisele kerakesele? Miks tal seda vaja oli?“… Väikese ingli näol võis näha vastikusgrimassi. „Kas sa tahad öelda, et ta alandus nii madalale, et sai üheks roomavaks olendiks sellel hõljuval kerakesel?“
„Just seda tahan ma sulle öelda, ja ma ei arva, et talle meeldiks, kui sa nimetad neid „roomavateks olenditeks“ sellise tooniga. Nii imelik kui see meile tundukski, ta armastab neid. Ta läks tõepoolest alla neid külastama, et teha nad endasarnaseks.“ Väikese ingli näol peegeldus hämmeldus. Siin oli midagi peaaegu üle ta mõistuse.“
Jumala armastuse primaarsust inimese või rahva armastuse suhtes tunneb ka Vana Testament. See armastus on Iisraeli valituse põhjus: „Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Issand teid armastas ja tahtis pidada vannet, mille ta oli andnud teie vanemaile, tõi Issand teid vägeva käega välja ja lunastas sind orjusekojast vaarao, Egiptuse kuninga käest“ (5Ms 7:7–8).
Armastuse tõttu ei neednud Jumal Bileami kaudu Iisraeli: „Issand, su Jumal, ei tahtnud kuulata Bileami, vaid Issand, su Jumal, muutis needuse sulle õnnistuseks, sellepärast et Issand, su Jumal, sind armastas“ (5Ms 23:6).
Armastus lubab Issandal olla Iisraeli Jumal ka siis, kui Iisrael ise talle selja pöörab: „Mine veel kord ja armasta naist, keda armuke armastab ja kes on abielurikkuja, nagu Issand armastab Iisraeli lapsi, kuigi need pöörduvad teiste jumalate poole ja armastavad rosinakakkusid!“ (Ho 3:1).
Siiski on ühel hetkel võimalik, et Jumal enam ei armasta oma rahvast (Ho 9:15).
Midraš Tanhuma wyr’ §1 (42a) ütleb Rabi Simlai (u 250 pKr): Kas sa tahad teada, et kõik teed on Jumala armastus? (Ps 25:10)[1] Toora alguses kaunistas ta pruudi, vt 1Ms 2:22; Toora lõpus on armastus, sest ta mattis surnu, vt 5Ms 34:6. Ja Toora keskel käis ta haiget vaatamas, vt 1Ms 18:1.
Sifra Leviticus 1,1 (7b) ütleb rabi Dosa (Dosa I, u 90 pKr, või Dosa II, u 180 pKr): Vaata, 2Ms 33:20 on kirjutatud: „Ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!“ Oma elu jooksul inimesed ei näe mind, aga oma surmas saavad nad mind näha. Samamoodi on kirjutatud Ps 22:30: „Tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu jne.“ Rabi Akiva (surnud u 135 pKr) ütles: Ka pühad olendid, kes kannavad kirkuse trooni, ei näe [Jumala] kirkust. Rabi Šim’on ben Azzai (u 110 pKr) ütles: Mitte et ma oma õpetaja Akiva sõnadele tahaksin midagi vastu väita, kuid juurde tahaksin lisada küll: Ükski inimene ega ka mitte [igavene] elusolend, s.t ka mitte inglid, kes elavad igavest elu – keegi ei näe [Jumala] kirkust.
Hagiga 5b,32 ütleb pime õpetlane rabi Hijjale (u 200 pKr): Te tervitasite kedagi, keda te näete, kuid kes ise ei näe; olge te väärilised tervitama [igavikus] seda, kes näeb, kuid keda ennast ei nähta.
Sarnane mõttekäik leidub ka Leviticus Rabba 4 (108a): Tulgu hing, kes näeb, kuid keda ei nähta, ja kiitku Jumalat, kes näeb ja keda ei nähta.
Midraš Ps 22 §32 (99a) ütleb rabi Johanan (surnud 279 pKr): Ps 22:31 on kirjutatud: „Kõik, mis kannab inimese nime, teenib teda.“ Nii õiged kui jumalatud peavad [oma surmatunnil] tervitama šekinápalet, vt Ps 22:30: Tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu. Miks tervitavad jumalatud šekinápalet? Jumalatutel, kes on astunud Jumala vastu, lastakse nende surmatunnil näha šekinápalet ja neile öeldakse: Tulge ja vaadake Kuninga palet, kelle vastu te olete astunud. Tema määrab teile teie karistuse. Ja ka õigetel lastakse nende surmatunnil näha šekinápalet ja neile öeldakse: Tulge ja vaadake Kuninga palet, keda te olete teeninud. Tema annab teile teie tasu.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge.
Kindlasti lauldakse Laudamus’t ja loetakse Nikaia usutunnistust.
Alguslaul: 21.
Päeva laul: 31.
Jutluselaul: 37.
Ettevalmistuslaul: 36.
Lõpulaul: 29.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 54, nr 4 / Agenda, lk 82, nr 4.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved: neljaosaline kirikupalve, lk 8 (Jõuluaeg I), ekteenia, lk 20 (Jõuluaeg I) / Agenda, lk 82–83, nr 1.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 348 (Jõulupüha ja jõuluaeg).
Armulauapalve: Käsiraamat, lk 360–361 (F)
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 55, nr 1 / Agenda, lk 85.
9. Muud soovitused
Jutluse jaoks on võimalik kasutada järgnevat, struktuuri analüüsil põhinevat kaheosalist skeemi:
1. Teoreetiline osa. Armastuse päritolu: jõulud tunnistavad sellest, et armastus pärineb Jumalalt. Seda tõendab ainusündinud Poja läkitamine, kes on suurim kingitus maailmale. Meie inimestena aga saame alles siis näidata üles Jumala tundmist, kui me armastame oma ligimest (4:7–10).
2. Praktiline osa. Ligimese armastamise põhjendus ja teostamine: kui Jumal on meid nõnda armastanud, siis tuleb ka meil üksteist armastada. Inimese side Jumalaga oleneb armastusest. Seda armastust on võimalik ära tunda ja sellele toetub ka Jumala armastusest tunnistuse andmine. Ligimese armastamine on tegelik teenimine, see on tegu. Jumala armastus saab inimeses täiuslikuks alles siis, kui inimene püsib ligimese armastamises (4:11–16). See on enda kinkimine ligimesele ja armastuse „lihaks saamine“.
[1] Psalmi 25:10 Eestikeelses tõlkes kasutatakse siiski ḥesed’i tõlkena „heldust“.
Kasutatud kirjandust
Balz, Horst / Schrage, Wolfgang (1985) Die Briefe des Jakobus, Petrus, Johannes und Judas. Das Neue Testament Deutsch 10. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Philip Yancey (2004) Jeesus, keda ma ei tundnud. Tallinn: Logos.
(Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
