Olles seatud siinse konverentsi viimase teemapaneeli eeskõnelejaks, leian end religiooniuuringute esindajana õige omapärasest situatsioonist. Tuleb mõtiskleda selle üle, kuhu on minemas Eesti teoloogia ja tuleb seda teha iseenda valdkonna vaatenurgast. Ja on näha, et vaikimisi eeldatakse nende kahe asjaolu omavahelist tihedat seotust. Ent ometi, vaadelda neid asju religiooniuuringute seisukohast tähendab kõigist eelnevatest sektsioonidest märkimisväärselt erinevat positsiooni. Kui piibliteaduste, praktilise või süstemaatilise teoloogia seisukohalt teoloogia tuleviku järele küsida, tähendab see küsimusele vastamist ühe teoloogilise distsipliini vaatenurgast. Religiooniuuringud ühe tunnustatud humanitaar- ja sotsiaalteadusliku viisina, kuidas uurida religiooni ja religioossust inimelu ühe ilmingu, omaduse ja tunnusena, ei ole aga kindlasti teoloogiline distsipliin. Ja päris kindlasti ei näe olukorda sellisena ennast religiooniuurijatena mõistvad uurijad tänapäevases teadusmaailmas laiemalt. Ajaloolised, erialasest kujunemisloost tulenevad seosed on muidugi teoloogia ja religiooniuuringute vahel olemas, aga see ongi ajalugu, mitte olevik ega tõenäoliselt ka mitte tulevik.
Seega võiks küsida, kas siia lõppu ongi kutsutud religiooniuuringud pakkuma vaadet väljastpoolt, rohkem kõrvaltseisja positsioonist kui ühe teoloogilise vaatenurga esindaja positsioonist? Muidugi, asjast nii mõeldes tuleb tõdeda, et ka selle tarvis on võimalik mujaltki erialalisi kandidaate leida. On ju vägagi arvestatavad ajaloolised seosed teoloogiaga olemas kirjandusteaduslikul tekstianalüüsil või ka tänapäevasel akadeemilisel filosoofiadistsipliinil, kui osutada vaid kahele näitele. Nende distsipliinide poolt esindatavaid sektsioone me tänaselt konverentsilt aga ei leia. Teisalt, mõni küünilisemalt meelestatud inimene võiks sellises situatsioonis hoopiski kahtlustada, et tegu on intellektuaalse koloniseerimiskatsega – kui religiooniuuringud seada teoloogiliste aladistsipliinidega ühte ritta, siis hakkab toogi ehk teologiseeruma.
Tahan siinkohal siiski uskuda, et tänase konverentsiprogrammi ülesehitus ei ole kuidagi kantud niisugustest varjatud taotlustest. Seega, olles nõnda seatud ülesandesse küünikuist positiivsemalt meelestatud, tuleb omaks võtta ette antud ainukese väljastpoolt vaatleja positsioon ja selle nurga alt küsida tulevikuperspektiivide järele. Ühelt poolt seega religiooniuuringute tulevikuperspektiivid, teisalt aga ikkagi konverentsi enda põhifookus – teoloogia tulevikuperspektiivid, lihtsalt religiooniuurija kõrvaltvaatava positsiooni vaatenurgast.
Asudes mõtisklema religiooniuuringute tulevikuarengute ja tulevikuperspektiivide järele, seisan vastakuti vägagi raske ülesandepüstitusega. Sest ikkagi – kui kõik eelkõnelejad on saanud keskenduda ühele tunduvalt kitsamalt määratletud aladistsipliinile, tuleb minul siin püüda haarata religiooniuuringuid selle kogutervikus – vanade tekstide uurimisest eksperimentaalse religioonipsühholoogiani või siis kaasaja religioossete suundumuste uurimisest aastatuhandete taguse arheoloogilise materjali analüüsimiseni. Seistes vastakuti sellise kõikehaaravusega, tuleks järgnevaid valikuid kindlasti näha vaid ühe võimaliku vaatenurgana olukorrale.
Mõistes enda eesmärgina lahti mõtestada, tõlgendada, seletada ja teiste eluvaldkondadega suhestada neid inimelu maailmavaatelisi, tegevuslikke, eetilisi ja institutsionaalseid aspekte ja dimensioone, mida on tänapäeva teaduse seisukohalt tavapärane käsitleda religioossetena, on religiooniuuringute eesmärgiks ikka olnud teatava kompleksse koguterviku tasakaalustatud haaramine. Sotsioloogias tegeletakse ühiskonnaga ja antropoloogias kultuuriga. Nõnda siis religiooniuuringutes sellega, mida püütakse tabada, haarata religioonina.
Siinne sõnavalik ei ole juhuslik, püütakse just tabada ja haarata, mitte lihtsalt käsitleda või uurida selgelt määratletud ja eristatud nähtusena. On ju üheks viimaste aastakümnete kõige teravamaks ja enim vaieldud küsimuseks religiooniuuringutes just küsimus põhimõistetest ja nende kasutusest.[1] Iga üldisem mõiste on läbi teinud põhjaliku ideeajaloolise analüüsi, konstrueerimise, dekonstrueerimise, kohati isegi rekonstrueerimise või lihtsalt sobimatuna kõrvale heitmise. On väga selgeks saanud, et erialane sõnavara pole sugugi vaid neutraalne akadeemiline töövahend, mille tähendused ja kasutused tulenevad uurija hoolikast tööst empiirilise materjaliga. Sõnadega käivad kaasas implitsiitsed kõrvaltähendused, kunagistest intellektuaalsetest vaidlustest pärinevad klassifikatsioonid, mõnikord ka varjatud normatiivsed varjundid ja palju muud.
Vaadates otsa sellisele ulatuslikule eriala põhikontseptsioonide kriitikale, tekib paratamatult küsimus – kuidas edasi? Milline näeb välja selline erialane teadustöö – olgu siis kaasaja Eesti religioosset situatsiooni või paarituhande aasta taguseid tekste uurides, – mis võtab tõsiselt ja sisuliselt arvesse kogu taolist kontseptuaalset kriitikat ning tõesti väldib varasema uurimistöö vigu? Ühtset, erialast konsensust väljendavat vastust sellele küsimusele ei ole, ent arutelusid on muidugi toimumas mitmesuguseid ning lõppude lõpuks väljendub vastus kõige tõenäolisemalt hoopis tegelikes metodoloogilistes ja kontseptuaalsetes praktikates, mida uurijad edaspidi rakendavad, mitte avalikes või kirjalikes teoreetilistes dispuutides. Saame näha.
Teisalt torkab viimase paarikümne aasta religiooniuuringutes silma asjaolu, et oleme jõudnud uude suurte teooriate ajastusse. Kui veel mõnekümne aasta eest võis olukorda usundiloos, religiooniantropoloogias ja muudeski religiooniuuringute aladistsipliinides rahumeeli kirjeldada selliselt, et ambitsioonikad, religiooni tervikuna haaravad teooriad on midagi, mille välja käimisega tegeleti 19. sajandil ja 20. sajandi algupoolel ning praegusel ajal enam ei peeta sellist kõikehaaravat lähenemist mõistlikuks, siis praeguseks oleme silmnähtavalt jõudnud ringiga tagasi vastupidise kriitikani, mis ei pea ühe kitsa uurimisobjekti ja –küsimusega tegelemist kuidagi mõttekaks, kui see ei haaku laiema pildiga. Aga kui üksikteemad ja –küsimused panna haakuma laiema pildiga, siis tuleb taas asuda küsima ka tunduvalt suurema üldistusastmega teoreetilisi küsimusi.
Nõnda on viimastel aastakümnetel avaldatud ridamisi mitmesugustest erinevatest lähenemisviisidest lähtuvaid religiooniteoreetilisi tervikkäsitlusi. On tõsi, et arvestatav osa neist on ühtlasi välja kasvanud viimastel kümnenditel väga hoogsalt esile kerkinud evolutsioonilistest ja kognitiivsetest religiooniteadustest, kuid mitte ainult – näiteid leiaks ka religioonisotsioloogiast, religiooniantropoloogiast ning mujaltki.[2] Liiga vara on öelda, millised neist muutuvad tõelisteks erialaklassikuteks, mida ka 30 ja 50 aasta pärast loetakse ja tudengitele lugeda antakse, kuid on selge, et ühel või teisel viisil hakkab see kõik oluliselt mõjutama eriala tulevikku. Saame näha.
Mis puudutab Eestit, siis usun, et ühel või teisel viisil on Eesti religiooniuurijad tulevikus selles kõiges nii kaasamõtlejad kui ka osalised. Ma ei arva, et oleksin siinkohal sellises positsioonis või et üldse tahaksingi olla sellises positsioonis, et nüüd deklareerida ja paika panna, mis on need põhiprobleemid ja põhiteemad, millega religiooniuuringud Eestis lähemate aastakümnete vältel tegelema hakkavad, kuid usun, et tuleviku suhtes võib olla igati positiivselt meelestatud. Eriala institutsionaalne tugi ning õppekavaline põhialus on praegu paremad kui kunagi varem ning ka tudengite ja õppimishuviliste hulga poolest kuuluvad religiooniuuringud Tartu ülikooli humanitaarvaldkonna populaarsemate erialade sekka.
Küllap püsivad ka lähemate aastakümnete vältel juhtival kohal samad uurimisalad, mis praegugi. Pean silmas religiooniantropoloogiat, religioonifolkloristikat, Lähis-ida usundilugu ja kaasaja religioosseid suundumusi. See ei tähenda, et ei tegeletaks veel ka mitmesuguste muude aladega, kasvõi näiteks materiaalse religiooni uurimise ja Ida-Aasia usundilooga, ent küllap domineerivateks suundadeks jäävad ikka samad, mis ka praegu ning sellest tulenevalt osutuvad põhilisteks küsimusteks ja probleemideks need, mis on otsesemalt seotud domineerivamate uurimisaladega.
Tulles selle pinnalt tagasi teoloogia ja tema tuleviku juurde, saab religiooniuurija paratamatult seda teha vaid kõrvaltvaataja positsioonist. Huvitudes aga ikkagi religioonist, religioossetest nähtustest, nende kujunemisest, erinevatest vormidest ja ajaloost, tuleb kitsalt erialasest seisukohast asjale otsa vaadates teoloogiale edu ja hoogu soovida – et puudust ei oleks kõiksugu diskussioonidest, dispuutidest, institutsionaalsetest kui ka praktikaid puudutavatest arengutest. Miks nii? Ikka seetõttu, et mida rohkem religioosse mõtte ja praktika vallas aset leiab, seda rohkem on religiooniuurijal asju, nähtuseid ja arenguid, mida uurida! Intrigeerivad arengud Eesti teoloogias pakuks nõnda päris kindlasti rohkelt uurimismaterjali nii kristluse, kristlaste kui ka religioonialase intellektuaalajaloo uurijatele.
Muidugi annaks religiooniuuringulisi teadmisi rakendades ning Eesti teoloogia olukorraga kaasa mõeldes minna aruteludes tulevikuperspektiivide üle palju detailsemaks. Oleks võimalik välja pakkuda konkreetsemaid soovitusi ja tähelepanekuid, mille üle ehk teoloogias tasuks tõsiselt mõelda, ent kõik seesugune oleks paratamatult üpris spekulatiivne ning ühtlasi ületaks kaugelt kõik aja- ja mahupiirangud, mis meile siinkohal on antud, seega piirdun praegu vaid eelneva tõdemusega sellest, et aktiivne, mitmekesine ja värvikas religioosne diskussioon ja praktika on religiooniuurija seisukohalt alati teretulnud – seda rohkem on siis kõike põnevat, mida uurida ja mille üle mõelda!
Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PUTJD 1020).
Kirjandus
Asad, Talal 1993. Genealogies of Religion: Discipline and Reasons of Power in Christianity and Islam. Baltimore, London: The Johns Hopkins University Press.
Barrett, Justin L. 2004. Why would anyone believe in God? Walnut Creek, CA: AltaMira Press.
Boyer, Pascal 2001. Religion Explained: The Evolutionary Origins of Religious Thought. New York: Basic Books.
Cotter, Christopher R. & David G. Robertson (eds.) 2016. After World Religions: Reconstructing Religious Studies. London, New York: Routledge.
Engler, Steven 2004. „Constructionism versus what?“ Religion, 34: 291-313.
Fitzgerald, Timothy 1997. „A critique of „religion“ as a cross-cultural category.“ Method and Theory in the Study of Religion, 9: 91-110.
Fitzgerald, Timothy 2000. The Ideology of Religious Studies. New York, Oxford: Oxford University Press.
Guthrie, Stewart Elliott 1993. Faces in the Clouds: A New Theory of Religion. New York, Oxford: Oxford University Press.
Hervieu-Léger, Daniéle 2000. Religion as Chain of Memory. Cambridge, Mass: Polity Press.
Jensen, Jeppe Sinding 2001. „Universals, General Terms and the Comparative Study of Religion.“ Numen, 48(3): 238-266.
Josephson, Jason Ananda 2012. The Invention of Religion in Japan. Chicago, London: The University of Chicago Press.
King, Richard 2013. „The Copernican Turn in the Study of Religion.“ Method and Theory in the Study of Religion, 25: 137-159.
King, Richard 2014. „Orientalism ja müütiline „hinduism“ tänapäeval.“ Akadeemia, 26(8): 1382-1421.
Luhmann, Niklas 2000. Die Religion der Gesellschaft. Frankfurt am Main: Suhrkamp.
Norenzayan, Ara 2013. Big Gods: How Religion Transformed Cooperation and Conflict. Princeton, Oxford: Princeton University Press.
Rappaport, Roy 1999. Ritual and Religion in the Making of Humanity. Cambridge: Cambridge University Press.
Riesebrodt, Martin 2010. The Promise of Salvation: A Theory of Religion. Chicago, London: The University of Chicago Press.
Sanderson, Stephen K. 2018. Religious Evolution in the Axial Age: from Shamans to Priests to Prophets. London: Bloomsbury.
Schilbrack, Kevin 2010. „Religions: Are There Any?“ Journal of the American Academy of Religion, 78(4): 1112-1138.
Schilbrack, Kevin 2013. „After We Deconstruct ’Religion,’ Then What? A Case for Critical Realism.“ Method and Theory in the Study of Religion, 25: 107-112.
Smith, Jonathan Z. 1996. „A Matter of Class: Taxonomies of Religion.“ Harvard Theological Review, 89(4): 387-403.
Smith, Jonathan Z. 2017. „Religioon, religioonid, religioossus.“ Akadeemia, 29(10): 1854-1878.
Smith, Wilfred Cantwell 2020. Religiooni tähendus ja ots. Tartu: TÜ Kirjastus.
Sosis, Richard 2012. „Religioossed käitumisviisid, märgid ja keelud: signaliseerimisteooria ja religiooni evolutsioon.“ Akadeemia, 24(2): 283-317.
Taira, Teemu 2017. „Categorizing „Religion“: From Case Studies to Methodology“. Implicit Religion, 20(4): 377-384.
Taves, Ann 2009. Religious Experience Reconsidered: A Building-Block Approach to the Study of Religion and Other Special Things. Princeton, Oxford: Princeton University Press.
Turner, Jonathan H., Alexandra Maryanski, Anders Klostergaard Petersen, Armin W. Geertz 2017. The Emergence and Evolution of Religion. By Means of Natural Selection. New York, London: Routledge.
Vásquez, Manuel A. 2011. More Than Belief: A Materialist Theory of Religion. Oxford: Oxford University Press. Whitehouse, Harvey 2004. Modes of Religiosity: A Cognitive Theory of Religious Transmission. Walnut Creek, CA: AltaMira Press.
[1] Vt nt J. Z. Smith (2017, 1996), W. C. Smith (2020 [1962]), King (2014 [1999], 2013), Asad (1993) Fitzgerald (1997, 2000), Jensen (2001), Engler (2004), Schilbrack (2010, 2013), Josephson (2012), Cotter & Robertson (2016), Taira (2017) jne.
[2] Mõjukamateks võib pidada järgnevaid: Guthrie (1993), Rappaport (1999), Hervieu-Léger (2000), Luhmann (2000), Boyer (2001), Barrett (2004), Whitehouse (2004), Taves (2009), Riesebrodt (2010), Vasquez (2011), Sosis (2012), Norenzayan (2013), Turner, Maryanski, Petersen, Geertz (2017) ja Sanderson (2018).
1. oktoobril 2021 toimus Tartu Ülikoolis konverents „Kuhu lähed, Eesti teoloogia?“, mis oli pühendatud Akadeemilise Teoloogia Seltsi asutamise 100., Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise 30. ja populaarteadusliku kultuuriajakirja Kirik & Teoloogia 10. aastapäevale (konverents on järelvaadatav ja selle kava leiab siin). Avaldame konverentsi ettekannetele toetuvaid artikleid – osalt on tegu tekstidega, millest kanti ette oluliselt lühendatult, osalt ettekannete töödeldud kujudega. Põhiettekandeid kommenteerivad lühemad artiklid, mis põhinevad vastusettekannetel.
Kuna tehnilistel põhjustel jääb avaldamata religiooniuurija ja teoloog Jaan Lahe kaasettekanne, siis olgu siinkohal veel kord viidatud konverentsi videosalvestusele, kus tema ettekanne algab 2:54:02, aga ka konverentsi paneeldiskussioonile (algusega 3:13:00), kus teoloogia ja religiooniuuringute vahekorra teema tõstatus teoloogia ja teiste akadeemiliste distsipliinide vahekorra üle arutledes.
Indrek Peedu (1985), PhD, on Tartu ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute lektor.
