ISSN 2228-1975

Õpetussõnade raamatu esimese kogumiku 1–9 vahetekstidest

Õpetussõnade raamatu sissejuhatav osa ehk peatükid 1–9 koosneb kümnest õpetuskõnest ja viiest vahetekstist (1:20–33; 3:13–20; 6:1–19; 8:1–36; 9:1–18), mis on tähelepanuväärsed Vanas Testamendis ainulaadse isikustatud tarkuse kujutamise poolest. Kolmes vahetekstis kujutatakse tarkust prohvetina, kes kutsub oma sõnumit kuulda võtma. Vahetekstide ainulaadsus ning esinemine Vanas Testamendis annab põhjust neid analüüsida.

Õpetussõnade raamatus ja üldse tarkuskirjanduses viidatakse inimese isiklikule moraalile kontrastina seaduse- ja ajalooraamatutele, mis viitavad pigem üldisele rahvuslikule moraalile kui indiviidile. Õpetuskõne on isa või õpetaja poolne vanemlik õpetus, mis algab pöördumisega „mu poeg“. Vahetekstideks nimetatakse õpetuskõnede vahel asuvaid iseseisvad tekstiühikuid, millel puuduvad õpetuskõnele omased tunnused. Õpetuskõnesid ja vahetekste ühendab autoriteedile rõhumine: esimeste puhul on selleks autoriteediks tarkus, keda tuleb kuulda võtta, kõnede puhul õpetaja või lapsevanem. Õpetussõnade raamatus liidetakse vanemlik õpetus tarkuse õpetusega. Läbi kogu raamatu seostatakse tarkus voorusega ja rumalus kurjusega. Raamatu fookus on noorte moraalne kasvatus – see eesmärk on näha alates esimesest peatükist. Tarkus on midagi enamat kui isa õpetused, see on võim/vägi, mis peaks avalduma pojas ning isa kasutab oma autoriteeti, et seda eesmärki saavutada.

Käesolevas artiklis on esitatud ülevaade viie vaheteksti sisust, seostest õpetuskõnedega, ning nende rollist Õpetussõnade raamatus. See võimaldab ka välja pakkuda võimalusi, milline võiks olla vahetekstide ning nende osade suhteline kronoloogiline järjekord.

Esimene vahetekst (Õp 1:20–33)

Esimeses vahetekstis astub esile personifitseeritud tarkus, pöördudes inimeste poole. Tarkust samastatakse õige ehk Jumalale meelepärase käitumisega, samas kui Jumala käskude eiramine on rumalus, millega kaasnevad negatiivsed tagajärjed. Siin kirjeldatud tarkuse pöördumist kuulajate poole on sageli võrreldud prohveti astumisega inimeste ette, eesmärgiga kõnetada kogu rahvast. Esitatud kohavalikut ja pöördumise viisi mainitakse korduvalt ka teistes vahetekstides (8:2–3; 9:3). Kuigi tarkus väljendab ennast kui prohvet – palvega, hukkamõistuga, ähvarduste ja lubadustega –, ei kujutata teda Jumala käskjalana, kes edastab inimestele mingit (ette)kuulutust, alustades oma juttu „Nii on öeldud…“ või muu sarnase fraasiga. Ta räägib pigem iseenda eest, olles ise autoriteet. Salmides 20–21 rõhutatakse, et tarkus kuulutab oma sõnumit avalikes kohtades: „tänavail/turgudel“ (s 20), „lärmakates paikades/linnaväravate suus“ (s 21). Tarkuse puhul on siin kasutatud naissoo vormi, seetõttu on teda võrreldud jumalannaga. Ei saa järeldada, nagu viidataks siin teisele jumalikule olendile Jahve kõrval, kuid tarkust esitatakse Jahve atribuudina. Vaatamata prohvetitele omaste pöördumisvõtete kasutamisele ei kõnele ta nagu prohvet. Tarkus ei nõua patukahetsust, ta nõuab tähelepanu ja tunnustust. Salmis 29 esinev väljend יהוה ירא „Issanda kartus“ viitab tarkuse ja hariduse seotusele hirmu ja aukartusega Jumala ees. Vanas Testamendis leidub kirjakohti, milles väljendub, et jumalakartus on miski, mida on võimalik ja tuleb õppida (Ps 34:12; Dt 17:19).

Siinses tekstilõigus on lisaks kasutatud isikustatud tarkuse motiive, mis on mujal seostatavad Jahvega, viies tarkuse sel moel Jahvele lähedale, et ta saaks osa tema autoriteedist. Tarkust ei kujutata jumalikuna teoloogilises mõttes. Teda kujutatakse karismaatilise õpetajana. Kui tarkus kuulutab „õnnelikud on need, kes mind kuulavad“, suunab ta kuulajat järgnevatele Õpetussõnade raamatu peatükkidele tähelepanu pöörama.

Vahetekst on paigutatud esimese ja teise õpetuskõne vahele ning esialgsel vaatlusel puudub nähtav seos nende õpetuskõnedega. Kõnede puhul on tegemist vanemliku õpetusega ning vahetekst ei sobitu konteksti. Põhjalikum analüüs võimaldab siiski välja tuua vaheteksti ja teise õpetuskõne ühisosa. Jääb mulje nagu õpetuskõne jätkaks vahetekstis esitatud teemat, millest võib järeldada, et Õp 1:20–33 on koostatud teise õpetuskõne mõjul.

Teine vahetekst Õp 3:13–20

Teine vahetekst, mille sisu on üldine manitsus õpetuse järgimiseks ja juhtnöörid õigeks eluks, paigutub kolmanda Õp 3:1–12 ja neljanda õpetuskõne Õp 3:21–35 vahele, sekkudes nii kõnede omavahelisse järjepidevusse. See tekstilõik on vaadeldavate hulgas erandlik, kuna tegemist ei ole isikustatud tarkuse pöördumisega kuulajate poole. Kuna salmid 19–20 toovad sisse religioosse aspekti, tundub, et eelnevat juttu tahetakse seostada Jumala ja loomisega, et sõnumile rohkem kaalu anda. Vahetekst on vaadeldav kahe eraldi poeemina. Esimene poeem ss 13–18 keskendub tarkuse olulisuse rõhutamisele. Teine poeem ss 19–20, mis võis algselt olla pikema poeemi osa, räägib maailma loomisest.

Võrreldes esimese vahetekstiga on olulisim erinevus käskiva kõneviisi puudumine. Erinevalt esimesest vahetekstist, mis oli otsene mina-vormis pöördumine, räägitakse tarkusest kolmandas isikus. Isikustamist on võrreldes esimese vahetekstiga vähe, kuid salmis 16 on sellest siiski märke − „selle paremal käel… vasakul käel“ −, mis muudab kontseptsiooni antropomorfseks. Väidet „paremal (käel) on pikk iga“ seostatakse sageli Egiptuse jumalanna Maatiga, pidades silmas jumalanna Maati kujutamist elu märgi ankhiga vasakus käes ja valitsusskeptriga, mis on rikkuse ja au sümbol, paremas käes. Kuigi on spekuleeritud, et Õpetussõnade raamatu isikustatud tarkuse taga on Maati kuju, ei ole ankh ja valitsusskepter seotud ainult jumalanna Maatiga, vaid ka jumalannade Hathori, Nephthyse ja Isisega. Siin on seos neljanda vahetekstiga Õp 8 − kontseptsioon, et tarkus annab elu, leidub ka 8:35.

Teise vaheteksti eesmärk on tarkuse kiitmine ja esiletõstmine, kuid mitte kellelegi konkreetsele adresseerituna, samuti ei esitata mingeid nõudmisi. Salmides 14–15 võrreldakse tarkust väärismetallidega, mida esineb Õpetussõnade raamatus mitmel pool (nt 2:4; 8:10–11; 8:18–19). Väljenduv tarkusekontseptsioon hõlmab ühelt poolt mõistlikkust ja taipamist – omadusi, mis garanteerivad enamasti nii jõukuse kui lugupidamise. See idee läbib kogu Õpetussõnade raamatut, kuid  ei välista tarkusekontseptsiooni kõrgemat poolt, mis mujal raamatus väljendub. Teisalt paistab idee, et Jumal, kas otsese sekkumisega või üldiste seaduspärasuste järgi, millega ta maailma valitseb, kingib rikkust neile, kes tarkuse ettekirjutusi järgivad.

Suure tõenäosusega lõpetas salm 18 algselt vaheteksti. Salmiga 19 toimub teemavahetus. Varasem kirjeldus inimesele tarkusega kaasnevatest hüvedest asendub tarkuse kui maailma loomisel juhtiva printsiibi ülistamisega. Sama kontseptsioon on Õp 8:18–31. Kuna selle vaheteksti kontekstis räägitakse tarkuse „kätest“ (s 16), nagu ta oleks isik, tekib küsimus, kas ta assisteeris Jumalat loomise juures? Tema rolli on neljandas vahetekstis Õp 8 pikemalt kirjeldatud, kuid see jääb ikkagi salapäraseks. Teisel vahetekstil on märkimisväärselt suur ühisosa neljanda vahetekstiga (Õp 8:1–36) ning tõenäoliselt on ta selle põhjal koostatud.

Kolmas vahetekst Õp 6:1–19

Kolmas vahetekstkoosneb neljast osast, mis katavad nelja teemat: käendamist, laiskust, kõlvatu inimese kirjeldust ja nimekirja Jumalale mittemeelepärastest omadustest. Vahetekstile eelnev ja järgnev õpetuskõne (Õp 5:1–23, 6:20–35 ja ka Õp 7) hoiatavad võõra naise ja abielurikkumise eest ning Õp 6:1–19 ei sobitu sisu poolest ümbritsevate kõnedega. Kuna nimetatud vahetekstis on välja toodud erinevad pahed, võib see olla põhjus, miks vahetekst on just nende õpetuskõnede vahele asetatud – see sobib abielurikkumise teema juurde. Poeem erineb ülejäänud vahetekstidest, sest tegemist ei ole sõnaselge tarkuse ülistamisega, kuid ühine joon on manitsemine õigesti elama. Vaadeldavas vahetekstis mainitakse ühe korra „targaks saamist“, kuid teistsuguses kontekstis kui ülejäänud õpetuskõnedes ning isikustamine puudub täielikult. Tegu on õpetusega, mida võib kaudselt mõista tarkuse kiitusena. Tarkust on siin kirjeldatud vastanduste abil, näiteks kirjeldades laiska ja kõlvatut inimest kui targa inimese vastandit.

Vaadeldavate tekstilõikude toon sarnaneb väikekogumikega Õp 22:17–24:34 ja Õp 30:11–31, mille juurde vaheteksti neli osa ilmselt kuuluvadki. Õp 6:1–19 koostaja on tõenäoliselt inspiratsiooni saanud Õpetussõnade raamatu peatükkidest 10–31. Seda rõhutab eriliselt tõsiasi, et Õp 6:10–11 ja Õp 24:33–34 on identsed, mõjudes esimesel juhul tsitaadina.

Neljas vahetekst Õp 8:1–36 

Neljas vahetekston teistest oluliselt pikem ning koosneb neljast osast, mis katavad nelja erinevat teemat. Vaheteksti esimese osa (ss 1–11) läbiv joon on tarkuse vastandamine rumalusele, õelusele ja muudele negatiivsetele omadustele. Emand Tarkust tutvustatakse kolmandas isikus nagu vanemat või õpetajat, kasutades sarnaseid fraase, nagu esimese vaheteksti alguses. Salmis 9 esinev väide, et tõelise teadmise ehk tunnetuse leidnud inimene mõistab, et tarkuse sõnades on tõde, on Vanas Testamendis peaaegu ainukordne. Hs 18:21–28 vihjatakse, et inimene mõistab oma südames, et Jumala tegutsemine on õige, kuid siin viidatakse sellele otse.Teises osas (ss 12–21) rõhutatakse tarkuse olulisust, tõstes esile selle väärtust maise varanduse ja võimuga võrreldes. Salmides 15–16 tuuakse esile tarkuse roll maiste valitsejate juures. Selline poliitilistele liidritele tähtsuse omistamine on võrreldav mujal Õpetussõnade raamatus leiduvate viidetega kuningatele. Arvestades tarkuskirjanduse seoseid õukonnaga, ei ole tarkuse ja kuningate seotus nendes peatükkides üllatav. Õpetussõnade raamatus esineb läbiv idee, et eduka valitsemise taga on tarkus.

Kolmas osa (ss 22–31) seostab tarkust loomislooga, kirjeldades tema viibimist maailma loomise juures. Tegemist on tarkuse ja Jumala lähedast suhet kirjeldava eraldiseisva tekstilõiguga, mis rõhutab tarkuse ürgset päritolu. Siin leidub sarnasusi Õp 3:19–20, kuid on palju detailsem, isikustamine on selgem, peaaegu hüpostaseeriv. Võrdluseks: Ii 28 tarkuse kirjeldamine on eetiline, mitte kosmogoonne. Tarkus on Jumala loodud, kuid samal ajal kõrgeim intellekt, mis juhib kogu inimelu. Tarkus oli Jumala kõrval olemas loomisakte tunnistades või isegi neis osaledes (ss 27–29), ta oli olemas juba enne ja jumaliku tegutsemise ajal, nagu kinnitab salm 27, „olin mina seal“. Neljas osa (32–36), mis algab jälle pöördumise ja üleskutsega, on eelmistest lühem ning võtab eelneva kokku. Tarkus pöördub taas nagu õpetaja õpilaste poole ning manitseb distsipliinile. Tarkuse ehk Jumala volitatud õpetajale alistumine on Jumala tahte täitmine – ülima religioosse kohuse täitmine (35b). Salmis 35 avalduv elu temaatika annab edasi sama mõtet, mis Õp 3:13.

Õp 8 ja Õp 1:20–33 kujutatud tarkust on võrreldud nii prohveti kui jumalannaga. Viimasele viitab eriti toon, kuidas ta end Jumalaga maailma ja selle asukate loomisel seostab. Kuigi Õpetussõnade raamatus esinevat isikustatud tarkust on seostatud egiptuse Maati, õiguse ja korra jumalannaga, või babüloonia armastusjumalanna Ištariga, ei tundu Õp 8 autor mõtlevat tarkusest kui eraldi jumalusest. Ometi on tarkus siin esitatud viisil, mis jätab temast mulje kui eneseteadlikust jumalikust olendist, kes on Jumalast eraldiseisev. Tekib küsimus, kas tarkus on Jumala hüpostaas või tegu, kes on varustatud personaalse identiteediga. Tegemist võib olla ka lihtsalt isikustamisega poeesia eesmärgil.

Nagu ülal mainitud, on neljas vahetekst oluliselt mõjutanud teise vaheteksti kujunemist. Õp 3:20 ja 8:24 on sarnase sisuga – mõlemad annavad edasi sama mõtet põhjavee maapinnale jõudmisest. Esimeses kasutatakse väljendit „lõhkevad sügavused“ ja teises „puhkesid allikad“. Salmis 20 rõhutatakse lisaks tarkuse preeksistentsuse aspekti, mis on selle tekstilõigu, kuhu salm kuulub, keskne idee. Õp 3:19, mis kinnitab, et Jumal on tarkuse abil maailma loonud, võtaks justkui ühe lausega kokku Õp 8: 22–31 väljendatud mõtte. Arvatavasti on Õp 3:19–20 autor saanud inspiratsiooni neljanda vaheteksti salmidest 22–31.

Viies vahetekst Õp 9:1–18

Viies vahetekst on Õpetussõnade raamatu alguskogumiku 1–9 viimane peatükk, lõpetades nii raamatu sissejuhatava osa. Vahetekst koosneb kolmest osast. Esimene osa (ss 1–6) kirjeldab isikustatud tarkust. Teine osa (ss 7–12) sisaldab tarkuse kiitust, kolmas osa (ss 13–18) kirjeldab isikustatud rumalust ning on ilmselt komponeeritud esimese osa eeskujul.

Vahetekstis domineerib isikustatud tarkuse ja isikustatud rumaluse vastandamine, kirjeldades, kuidas tarkus ja rumalus meelitavad inimesi enda juurde. Tarkus on võõrustaja, kes katab pidulaua (ss 1–6), kuid rumalus pakub varastatud leiba ja vett (ss 13–18). Vaheteksti keskmises osas (ss 7–12), mis on tõenäoliselt kõige viimasena lisatud, puudub personifikatsioon. Siin lisatakse tarkuse kiituse juurde religioosne aspekt – tarkus algab jumalakartusest. Tegu on pigem kutse kui instruktsiooniga, kuna tarkus võistleb rumalusenaisega külaliste kutsumisel. Salmis 1 nimetatud „tarkuse koda“ võib mõista kui asustatavat maailma, mida mainitakse ka Õp 8:31, kus tarkus on ühendav jõud. Ka mujal Vana Testamendi poeetikas räägitakse maailmast kui hoonest, millel on alused (Õp 8:29; Ps 104:5), nurgakivi (Ii 38:6), toetavad sambad (1Sm 2:8) ja ülal taevakuppel või taevavõlv (Ii 26:11; Gn 1:6–8) ning aknad taevakuplis (Gn 7:11).

Vaheteksti teine, pikem lõik, salmid 7–12 erinevad sisu poolest ülejäänud tekstist. Tegemist on tarkuse ülistamisega ning isikustamine puudub. On pakutud, et see tekstilõik on juurde lisatud eesmärgil suurendada veelgi tarkuse rolli õpetajana. Oluline on salm 10, mis kordab pisut teises sõnastuses üle Õpetussõnade raamatu alguses esitatud mõtet jumalakartusest (Õp 1:7), võttes nii raamatu sissejuhatava osa kokku: „Issanda kartus on tarkuse algus.“ Nende salmide (7–12) asetus kahe tekstilõigu vahel võib olla põhjendatud salmi 10 tähtsusega, ilma milleta on tarkusüritus asjatu. Võimalik, et ta moodustab Õp 1–9 kokkuvõtte.

Salmides 13–18 kirjeldatakse rumalust või „meeletusenaist“ lärmaka isikuna, kes istub avalikes kohtades ja kutsub möödujaid enda juurde, lubades varastatud naudinguid, mis viivad surma. Need kaks tekstilõiku maalivad kontrastse pildi eksimatuse ja liiderlikkuse kohta nagu Õp 5:3–20 ja Õp 7:10–21. Rumalus ja seksuaalne moraalitus on samastatud ka teises ja üheksandas õpetuskõnes (Õp 2:1–22 ja Õp 6:20–35). Kui oletada, et kunagise vaheteksti lõpetasid salmid 10–12, tundub tõenäoline, et salmid 13–18 on hilisem lisand, mille materjal on tuletatud varasematest tekstilõikudest, eriti kümnendast õpetuskõnest Õp 7, milles hoiatatakse võõra naise eest.

Arvestades eelnevates vahetekstides väljenduvat rõhuasetust tarkusele ning Õpetussõnade raamatu üldist sõnumit, on viimases vahetekstis esitatud tarkuse personifikatsioon tõenäoliselt varasem kui rumaluse personifikatsioon. Viimane tekstilõik ss 13–18 on loodud sekundaarsena esimesele vastandumise eesmärgil ning vahepealne osa ss 7–12 on kolmest kõige hilisem. Viienda vaheteksti viimast osa Õp 9:13–18 on võimalik seostada õpetuskõnedes esineva hoiatusega võõra naise eest, mida esineb teises õpetuskõnes 2:16–19 ning kaheksandas, üheksandas ja kümnendas õpetuskõnes. Seos on eriti märgatav Õp 2:18–19, Õp 7:27 ja Õp 5:5 puhul, mis annavad edasi sama mõtet vaheteksti viimase salmiga 9:18. Õp 2:18 „tema koda vajub alla surma poole“ väljendab sama mõtet, mida 9:18b „tema kutsutud on põrgu sügavustes.“ Sellest võib järeldada, et 9:13–18 on hilisem kui vaheteksti esimene, tarkust kirjeldav osa, ning rumaluse personifikatsioon on lisatud isikustatud tarkuse ja mainitud õpetuskõnedes esineva võõra naise kirjelduse eeskujul ning keskmine osa 9:7–12 on lisatud kõige viimasena.

Kokkuvõtteks

Viie vaheteksti ühisosaks võib mööndustega nimetada tarkuse ülistamist juhul, kui määratleda Õp 6:1–19 leiduvat negatiivsete omaduste loetelu tarkuse esiletõstmisena antiteesi abil. Tarkus esineb personifitseerituna esimeses, neljandas ja viiendas vahetekstis ning kõigis kolmes astub ta esile avalikes paikades linnakeskkonnas. Võrreldes vahetekste õpetuskõnedega võib mõnel juhul märgata loogikat vahetekstide paigutuses, kuid kolmanda vaheteksti puhul ei paista olevat seost eelneva ja järgneva õpetuskõnega.

Suure tõenäosusega on Õp 1–9 vahetekstid hilisemad kui õpetuskõned, kuna mitmel juhul paistab välja, et vahetekstid on õpetuskõnedest inspiratsiooni ammutanud. Kui püüda määratleda vahetekstide kronoloogilist järjestust, võib kahtlustada, et neljas vahetekst Õp 8:1–36 on varasem, kui teine vahetekst Õp 3:13–20. Neljas ja viies vahetekst ei ole õpetuskõnede vahele lisatud tervikuna, vaid osade kaupa. Eriti torkab silma Õp 9:1–18, mille kolm põhiosa on lisatud ilmselt järjekorras: esimene, kolmas, teine. Esimene vahetekst Õp 1:20–33 on võtnud eeskuju teisest õpetuskõnest Õp 2:1–22. Kolmanda vaheteksti Õp 6:1–19 puhul on seoseid ümbritsevate õpetuskõnedega raske leida. Neljas vahetekst on osaliselt mõjutatud teisest õpetuskõnest ning viies vahetekst on mõjutatud teises, kaheksandas, üheksandas ja kümnendas õpetuskõnes esinevast võõra naise kirjeldusest. Vaadeldud vahetekstide kujunemine on mõjutatud kümnest õpetuskõnest ning vahetekstid on Õpetussõnade alguskogumikule 1–9 lisatud, suurendamaks õpetuskõnede autoriteeti.


Kirjandus

McKane, William. 1970. Proverbs. A New Approach. Old Testament Library. London: SCM Press.

Murphy, Roland E. 1998. Proverbs. Word Biblical Commentary. Vol. 22. Nashville: Nelson Reference & Electronic.

Schipper, Bernd Ulrich. 2018. Sprüche (Proverbia). Teilband 1, Proverbien 1,1–15,33, Biblischer Kommentar: Altes Testament, Bd. 17/1 Göttingen, Bristol: Vandenhoeck & Ruprecht.

Scott, R. B. Y. 1965. Proverbs. Ecclesiastes. The Anchor Bible. Vol. 18. Garden City (New York): Doubleday & Company.

Sæbo, Magne. 2012. Sprüche. Das Alte Testament Deutsch. Bd 16/1. Göttingen: Vandenhoek & Ruprecht.

Toorn, Karel van der. 2009. Scribal Culture and the Making of the Hebrew Bible. Cambridge (Massachusetts), London: Harvard University Press.

Toy, C. H. 1977. A Critical and Exegetical Commentary on the Book of Proverbs. The International Critical Commentary on the Holy Scriptures of the Old and New Testaments. Edinburgh: T&T Clark.

Whybray, Roger N. 1965. Wisdom in Proverbs: the Concept of Wisdom in Proverbs 1–9. Studies in Biblical Theology. No. 45, Naperville: Allenson.


Doris Diana Orr (s 1984) on usuteaduse magister.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English