Aeg on praegu selline, mis soodustab järelemõtlemist. „Aeg liigestest on lahti,“ nagu ütleb William Shakespeare näidendis „Hamlet“. Olen õpetajana, e-õppe ajal ja tavaliste koolitundide kõrvalt mõelnud sellele, millal haridus tekkis ning miks on ta meil just niisugune, nagu ta on. See lugu ei räägi hariduse ajaloost. Ma reastan siia mõtted, miks minu kui tavalise õpetaja arvates on haridus ühiskonna jaoks vajalik, miks inimesed juba tuhandeid aastaid on pidanud vajalikuks ühiskonnas haridussüsteemi luua ja hoida.
Koolid on kaks kevadet olnud e-õppel, õppimine toimus läbi veebi, digitaalsete sidekanalite ja õppevahendite abiga. Distantsõppe algus oli emotsioonidest tulvil, nii õpetajad kui vanemad muretsesid, kas me saame hakkama ja kuidas see kõik toimima hakkab. Esmase ehmatuse järel, kui „see kõik“ toimima oli hakanud ja teist kevadet toimis, tekkisid suurest elevusest ja eduelamustest kantud mõtted, et kogu koolihariduse andmine võiks jätkuvalt jäädagi e-vormi. Paljud töökohad, kus enne pandeemiat kodus töötamist ei tuntud, on nüüd üle läinud kodukontori süsteemile. Nii et milleks meile tavakoolid – viime kogu hariduse üle arvutitesse?
Enne koolide sulgemist ja koolimajade kinnisvaraarendajatele ümberehitusteks üle andmist on mõistlik mõelda, mis on hariduse eesmärk ning miks inimühiskonnas üldse on tekkinud selline asi nagu haridus.
Hariduse, süstemaatilise hariduse, haridussüsteemi roll ühiskonnas on ühiskonna pärandi ja väärtuste edasi kandmine ja ühiskonna järjepidevuse tagamine. Esimesed teadaolevad haridussüsteemid maailmas tegelesid ühiskondliku, kultuurilise ja religioosse järjepidevuse hoidmisega, ühiskonna väärtuste hoidmisega. Need vanad kultuurid püsisid kauem, need tsivilisatsioonid elasid kauem, kellel oli ka haridussüsteem. Äri tema kaasaegsel kujul nendes tsivilisatsioonides ei tuntud. Jah, neil oli majandus, kuid veel ei olnud äri. Äri oma praegusel kujul on eksisteerinud ca 200–300 aastat.
Esimene teadaolev, sellise rolli ja eesmärgiga haridussüsteem oli Vana-Egiptuses ja tekkis umbes neli tuhat aastat tagasi. Vana-Egiptuses loodi koolid templite juurde ja õpetajateks olid templite juures tegutsenud preestrid. Õppima pääsesid vaid parematest peredest pärinevad poisid, toimus inimeselt inimesele õpe. Samal ajal ja samas riigis said näiteks käsitööliste lapsed elukutsealase väljaõppe oma vanematelt. Vana-Egiptuse riik kestis iseseisvana kuni pärslaste vallutuseni 7. sajandil eKr, egiptuse vaaraode dünastiaid loetakse kuni 4. sajandini eKr. Vana-Egiptuse kultuur kestis jätkusuutlikuna läbi erinevate vallutuste, olles veidi mõjutatud hellenismist alates 4. sajandist eKr. Muudatused Vana-Egiptuse kultuuris algasid kristluse tuleku järel 1. sajandil pKr.
On andmeid, et umbes aastast 1500 eKr hakati Indias jagama haridust veedade tundmises. Hariduse sisu seisnes nelja veeda tundmaõppimises. Budismi tekkega seostatakse Indias Nālandā kooli tekkimist umbes 6. sajandil eKr, ametlikult tegutses kool alates 450. aastast eKr. Järjepidev hariduse jagamine Nālandā koolis kestis kuni 12. sajandini pKr. Hinduism ja budism on kuni tänaseni Indias esindatud ja elujõulised.
Hiinas loodi haridussüsteem umbes 2000 aastat eKr ning selle järjepidevus on jälgitav läbi erinevate dünastiate valitsemise kuni 7. sajandini pKr. Hiina kultuuri järjepidevus kestab sisuliselt tänapäevani.
Vanakreeka kultuuri osa on algusest peale kooliharidus. Jah, makedoonlased vallutasid 4. sajandi keskpaigas eKr Kreeka, seejärel lõi Aleksander Suur kümne aastaga maailmariigi, mis pärast tema surma jagunes mitmeks väiksemaks riigiks. Vanakreeka kultuur ja seda toetav haridussüsteem olid sel ajal niivõrd elujõulised, et välja rännanud kreeklastega levisid kreeklaste keel ja kultuur Kreeka aladelt nendesse Aleksander Suure vallutuse järel tekkinud riikidesse. Tekkinud kultuuri kohta võeti 19. sajandil kasutusele hellenismi mõiste ehk kreeka keele, kommete, hariduse ja kasvatuse praktiseerimine mittekreeklaste poolt.
Rooma riigi tekkimisel mõjutasid selle kultuuri, kombeid ja haridust etruskid, kes omakorda olid mõjutatud kreeklastest. Rooma kultuuri osa oli kooliharidus, koolid loodi Rooma riigis 4. sajandil eKr. Rooma vabariigi kõrgajal ja keisririigi algusaegadel kujunes just Roomas välja astmeline haridussüsteem: literaatorite kool ehk algkool, grammatikuste kool ehk keskaste, riitorite kool ehk kõrgeim kooliaste Rooma riigis.
Kristlus tekkis rooma kultuuri rüpes Lähis-Idas, Väike-Aasias ning Itaalias ja sai mõjutusi hellenismist. Rooma impeeriumi lagunemise ning rahvasterännu sajanditel võttis kristlus üle kultuurialaste teadmiste säilitaja ning hariduse alleshoidja rolli. Kloostrid säilitasid antiikkirjandust ja andsid haridust sel ajal, kui lagunevas Rooma riigis linnad hääbusid ja koolid lõpetasid tegevuse. Kristluse panus haridusse jõudis läbi keskaja reformatsiooni aega, mil Martin Luther nõudis, et iga inimene saaks lugeda Piiblit oma emakeeles. See tähendas mitte ainult Piibli tõlkimist vastavasse keelde – see tähendab ka rahva, koguduseliikmete lugemisoskust.
Alates Vana-Egiptusest kuni reformatsiooni alguseni on haridussüsteemid hoidnud tsivilisatsioonide ja kultuuride järjepidevust, ühiskonna jätkusuutlikkust. Haridus on nendel aegadel kättesaadav vaid väikesele osale ühiskondade liikmetest, erinevates kultuurides kõigub kirjaoskajate osakaal 1–5%ni. Siiski on haridus läbi aastatuhandete oma eesmärgi täitnud ja nende kultuuride järjepidevuse taganud. Ja see haridus on aastatuhandete jooksul olnud inimeselt inimesele, õpetajalt õpetajale haridus.
Selline inimeselt inimesele haridus on taganud mitte ainult teadmiste edasiandmise, vaid läbi ajaloo ka tolle konkreetse ajastu ühiskonna käitumisreeglite, kommete, ühiskondliku hierarhia tundmise ja erinevatest seisustest isikute kohtlemise oskuse. Õpilased on kogenud end erinevates ühiskonnas toimivates rollides, erinevates sotsiaalsetes olukordades, õppinud suhtlemist, etiketti, väärtusi. Õpetaja on olnud eeskuju, mudel, piiride seadja, väärtuste kandja ja elluviija.
Tavateadvuses on kujunenud arusaam, et koolis käime me hinnete saamiseks ja eksamite tegemiseks. See võimaldab haridussüsteemi kõrvalt vaadates ja selle süsteemi sisemisest toimimisest ning tegelikest eesmärkidest ja mõttest mitte aru saades tuua paralleele äriettevõtetega, kus jälgitakse eesmärkide täitmist ja võtmetulemuste saavutamist (KPI – key performance indicators). Eksamid ei määra haridussüsteemi taset ning eksamid ei ole haridussüsteemi eesmärk. Inimtsivilisatsioon, inimühiskond on rohkem kui mõõdik, rohkem kui eesmärk ja võtmetulemused on rohkem kui kõigi ühiskonnaliikmete summa.
Haridussüsteemi eesmärk ja taset määrav tulemus on noor inimene, kes pärast haridussüsteemist väljumist on võimeline osalema ühiskonna elus ja tegevustes, töös, ühiskonna arendamises. Meie ühiskonna tingimustes on see noor inimene võimeline osalema ka demokraatlikes protsessides ja saab neist aru. See noor inimene on keegi, kes tuleb oma eluga toime, oskab väärtustada teda ümbritseva ühiskonna kultuuri, kombeid ja eelnevate põlvkondade teadmisi.
Jah, haridussüsteemist väljumisel on kombeks lasta teha eksameid. Eksam on tänapäeva ühiskonna siirderiitus. Küttide ja korilaste ühiskonnas võeti piisavalt vanaks saanud poisid jahile kaasa, et lasta neil vanemate meeste pealt õppida. Kui noormees oli piisavalt vana ja piisavalt osav, siis pidi ta üksi metsa minema ja sealt saagi tooma, et tõestada oma küpsust ja täisväärtuslikkust ühiskonna liikmena. Noormehe täiskasvanuks saamise siirderiitus sellistes küttide-korilaste ühiskondades oli esimene enda kütitud saakloom (tänapäeval: eksami sooritamine) ja sellele järgnevad pidustused koos maalingute, relva andmise või muu hõimu täisväärtusliku liikme tunnuse omistamisega (tänapäeval: lõpuaktus koos lõputunnistuse kätte andmisega).
Tänapäeva haridussüsteem peab igas eripärases ühiskonnas tagama oma kultuuri ja teadmiste järjepidevuse ning ühiskonnaliikmete sidususe. Selle saavutamiseks, selleni jõudmiseks kehtestab ühiskond mingi reeglistiku, nt Eestis on selleks riiklik õppekava. Maailma ajalugu tunneb ka teisi variante, kuidas ühiskond hariduses soovitud tulemuseni jõuab, sest läbi ajaloo on ühiskonnad olnud erinevad.
Eksam ei ole ainult teadmiste kontroll. Eksam näitab noore inimese võimet tööd teha, keskenduda, sihi nimel pingutada. Eksam on proovilepanek, emotsionaalse ja käitumusliku küpsuse näitaja. Jah, eksam on tänapäeva ühiskonnas ka teadmiste ja oskuste kontroll, sest need teadmised ja oskused on meie ühiskonnas edukaks toimetulekuks olulised. Kuid peamiselt on eksam siiski siirderiitus, proovilepanek ja isiksusena väljakutsega toimetulemise näitaja.
On olemas selline asi, nagu aineülesed valdkonnad õppekavas, mis käsitleb just nimelt isiksuslike tulemuste saavutamist haridussüsteemis. Seda tulemust ei ole kahjuks võimalik teostada e-õppega. Vana-Egiptuse aegadest saati on väärtusi, käitumisoskust ja inimeste vahelise suhtlemise oskusi edasi antud inimene-inimene kontaktis. Patriarh Bartholomeus on korduvalt rõhutanud, et tee Jumala juurde käib meie ligimese kaudu.
Haridussüsteemi edukuse jaoks ühiskonna jätkusuutlikkuse tagajana on vaja stabiilsust. Kindlasti on vaja ka paindlikkust, kuid suured sammud hariduse uuendamisel ja muutmisel häirivad stabiilsust. Haridussüsteem on mitu tuhat aastat erinevates kultuurides ja tsivilisatsioonides teinud oma tööd õpetaja-õpilased mudelile toetudes. Pikalt püsinud kultuurides ja tsivilisatsioonides on olnud pildis haridussüsteem.
Ärme mõõda haridust teise valdkonna mõõdupuudega. Anname haridusele aega ja ruumi teha seda, milleks haridus mõeldud on, ja nende vahenditega, mis tõesti loovad ühiskonnale tulemuse, mida ühiskond vajab. Laseme haridusel jätkata tuhandeid aastaid edukas olnud mudeliga, ärme kiirusta õpetajat arvutiprogrammiga asendama.
Kreet Aun (1969) on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna vilistlane ja EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrant, superviisor, põhikooli õpetaja, koolitaja ja bibliodraama juhendaja, EAÕK liige.
