Head kolleegid ja külalised! Kõigepealt tänan Thomas-Andreast avarapilgulise ja sisuka ettekande eest! Vastajana peaksin ilmselt esinema kriitiliselt positsioonilt, aga kahjuks või õnneks olen öelduga valdavas enamuses nõus. Sõbraliku nöökamisena ehk vaid niipalju, et ettekandest paistis toredasti välja kõneleja sügav interdistsiplinaarne huvi semiootika vastu.
Punkt kuuldud ettekandest, kus tunnen ehk enim soovi öeldut laiendada puudutab kolme suunda, milles Thomas-Andreas oma ettekandes nägi arenguvajadust. Tsiteerin:
„Eesti akadeemiline teoloogia peaks ilmtingimata arendama edasi tegevust kolmes suhtlus- ehk kommunikatsiooniseoses: (1) see on kiriklik avalikkus, (2) laiem ühiskondlik avalikkus ja (3) akadeemiline avalikkus. Meie kaasaegne Eesti teoloogia on siin üllatavalt rikas ja võimekas, kuid edenemiseruum järgmisteks kümnenditeks on piiratud ainult fantaasiaga.“
On küll tõsi, et Eesti süstemaatiline teoloogia on rikas ja võimekas, aga minu mulje on, et see ei jõua piisavalt sihtgruppideni. Ei kirikliku, üldise ega ka akadeemilise avalikkuse mõõtmes. On õnn, et meie praegune Teaduste Akadeemia president on hästi kursis sellega, mida teoloogid teevad. Aga see on minu hinnangul pigem erand kui reegel. Iseloomustaksin olukorda lihtsa näitega elust. Möödunud aastal käisin ühe õppeaine raames 2. kursuse bakalaureusetudengitega Tartu Jaani kirikus. Asja mõte oli, et tudengid saaksid pingevabas keskkonnas päris pastoriga vestelda. Kuna vestlus kulges avameelselt, tunnistas üks tudengeist otse: „Mina ei julge ega taha kirikusse tulla, sest siin on kõik nii pühad ja abordi- ning homovastased!“ (sic!) Ja, head sõbrad, siin ei ole tegu inimesega tänavalt, vaid tudengiga, kes on juba kaks semestrit teoloogiat õppinud!
Õnneks on nimetatud tudeng oma hirmudest üle saanud ja tänaseks ka leerikursusele jõudnud. Ent jutu mõte on, et ühest küljest on meil päris palju sisukat ja apetiitset olevikuteoloogiat, mis lähemal tutvustamisel nii tudengitele kui inimestele tänavalt suurt huvi pakub. Aga see ei jõua nendeni, kuna häälekad, end kristlikke väärtusi esindavaina reklaamivad lobigrupid seisavad teel ees, kultiveerides stereotüüpe, millest akadeemilise mõistuse häälega on sama hästi kui võimatu läbi tungida. Sama kehtib, kui räägime hea olevikulise kontekstuaalse süstemaatika tutvustamisest laiemale avalikkusele. Igasuguse sisuka debati nurjab eos tõik, et mõisted gei, abielu ja feminism ajavad aktivistid võitlusse juba enne, kui vestlus üldse alata saab. Ilmselt vajaksime mingisugust laiemapõhjalist foorumit, kus neist asjust akadeemilise rahu ja vastastikuse lugupidamise vaimus kõnelda ja mis oleks ka meedias nähtav.
Teine punkt, kus tunnen vajadust Thomas-Andrease öeldut kommenteerida, puudutab spetsiifiliselt süstemaatilist teoloogiat. Juhtusin mõned päevad tagasi meie kontoris printerist sinna kogunenud väljatrükke ära korjama ja muuhulgas olid seal mõned tänaste ettekannete slaidid. Pilk jäi nendele pidama ja püüdsin mõistatada, kelle slaididega on tegu. Olles selleks ajaks Thomas-Andrease ettekandeteksti juba näinud, arvasin et tema omadega. Aga ei – need kuulusid hoopis piibliteaduste konteksti. Mis tekitab küsimuse, kas ja kuivõrd erineb olukord Eesti süstemaatilises teoloogias teistest teoloogiavaldkondadest. Ülalmainitud kommunikatsiooniraskused on ilmselt ühised kõigile teoloogiasuundadele – akadeemikute häält on lihtsalt liiga vähe kuulda. Ja mis olevikulisusse puutub, siis vähemalt teatud määral oleme me teoloogidena kõik kohustatud tõlgendama oma materjali meid ümbritsevat kultuurikeskkonda arvestavalt.
Sestap peaks ehk eraldi veelkord rõhutama dogmaatika tõlgendavat ülesannet. Justnimelt olevikulisest, meie kontekstist tulenevast perspektiivist. Mistõttu pean Thomas-Andrease rõhuasetust dogmaatika olevikulisusele väga heaks leiuks. Aitäh!
Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja, süstemaatilise usuteaduse lektor ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.
