ISSN 2228-1975

Kuhu lähed, Eesti teoloogia? Arutlus süstemaatilise teoloogia vaatevinklist 

Järgnev on T.-A. Põderi ettekande algkuju, mis konverentsil „Kuhu lähed, Eesti teoloogia?“ kanti ette ligi kahe kolmandiku võrra lühendatult.

Austatud üliõpilased ja õppejõud, nii endised kui praegused, kallid kaasvõitlejad, head teoloogiahuvilised! Minu ülesanne on jätkata mõttevahetust küsimuse üle „Kuhu lähed, Eesti teoloogia?“ süstemaatilise teoloogia vaatevinklist. Alustan kolme eelmärkusega teoloogia kohta üldisemalt, teiseks keskendun süstemaatilisele teoloogiale kui olevikuteoloogiale ja kolmandaks peatun konkreetsemalt Eesti (süstemaatilise) teoloogia edasikujundamise proovikividel.  


1. Eelmärkused 

1.1 Teoloogia vääritimõistmine religioossete uskumuste ja nende süsteemi kaudu  

Küllaltki levinud keelekasutuse kohaselt on teoloogia samatähenduslik mistahes religioossete uskumuste või veendumustega. Näiteks räägitakse mingi religiooni või isiku teoloogiast. Süstemaatiline teoloogia võiks sel juhul tähendada mingile usundile omaste usuväidete või -õpetuste seoste kogumit, ning akadeemilise distsipliinina uurimist ning selgitamist, kuidas ja kuivõrd moodustavad üksikud elemendid kogumi, mis on korrastatud ja terviklik. Sellise keelepruugi kohaselt oleks teoloogias kui akadeemilises distsipliinis tähelepanu all inimeste või kogukondade uskumused. Süstemaatilises teoloogias oleks tähelepanu all nende uskumuste struktuur ja selle näitamine, et usulised ja moraalsed õpetused moodustavad õpetussüsteemi, millest lähtuvalt maailma vaadata ja selles elada.  

Siiski väidan, et teoloogia mõistmine uskumuste kaudu ja ka süstemaatilise teoloogia mõistmine uskumuste süsteemi uurimise või esitamise kaudu, on teoloogilisest vaatevinklist eksitavalt ühekülgne. Kui läheneda teoloogiale nõnda, võib mh jääda mulje, et teoloogia on midagi „kitsast“. See samastub lõppkokkuvõttes mingi kogukonna või traditsiooni uskumustega ja on selles mõttes „konfessionaalne“. Nn konfessionaalne teoloogia paistab „kitsa teoloogiana“ eriti kontekstides nagu Eesti, kus enamik inimesi end religioossete uskumustega ei seosta – lähtutakse ju uskumustest, mida ühiskonnas esindab vähemus.  

Mida teeksid sellise teoloogiavisiooni raames teoloogia üliõpilased? Nad õpiksid tundma usuliste kogukondade ja suguharude uskumusi; seda, kuidas need uskumused on seotud väärtushinnangutega; seda, kuidas need uskumused mõjutavad usklike elu ja osalust ühiskonnas. Mida teeksid teoloogid? Nad õigustaksid ja propageeriksid omaenda usukogukonna tegelikkust – selle erinevust ja erilisust.  


1.2 Teoloogia konfessionaalsuse praktiline ja eksistentsiaalne tähendus 

Selline arusaam teoloogiast ja teoloogia konfessionaalsusest on tõesti kitsas, kuid samas kristlik-teoloogiliselt ka enam kui küsitav. Teoloogiliselt oluline on teoloogia konfessionaalsuse juures kõigepealt asjaolu, et teoloogia lähtub ühiskonnas elatud usu konkreetsusest, st elupraktikast ja elavast traditsioonist, mille kontekstis toimub orienteerumine Jumalale, sh Jumalast ja Jumalaga kõnelemine (vt T.-A. Põder, „Kõnelemine Jumalast ja Jumalaga“, Kirik & Teoloogia, nr 196/ 11.9.2015).  

Teoloogia konfessionaalsuse teoloogiliselt oluline tähendus seisneb ühtlasi arusaamas, et Jumalast kõnelemine religioosse praktika kontekstis on kõnelemine millestki, mille suhtes ei ole kellegi jaoks võimalik kõrvalt- või pealtvaataja positsioon. Religioosne kõnelemine Jumalast on teisiti üteldes iseloomult usu tunnistus, st enese, aga ka kõige muu tegelikkuse ja võimalikkuse tajumine ja nägemine Jumala tegelikkuse ja kohalolu väes.  

Nõnda on elatud usu tegelikkusega seotud teoloogia alati ajalooliselt-kontekstuaalselt konkreetne, ehkki ei ole taandatav mingi usulise kogukonna hetkel esindatud uskumuste tegelikkusele. Elatud usu tegelikkus, millega teoloogia on seotud, on seejuures alati ühtaegu nii individuaalne ja jagamatu kui ühine ja jagatud ehk osaduslik. 


1.3 Kristlik teoloogia ja selle põhivaldkonnad 

Teoloogia usuteadusena on tarvilikult juurduv mingis konkreetses usuelu kogukonnas ja traditsioonis, kus märkide abil toimub nii Jumala eristamine iseendast, kestahes teisest ja mistahes muust, kui ka Jumala seostamine iseenda, igaühe ja kõige muuga – või paremini: enda ja kõige seostamine Jumalaga. Teoloogia akadeemilise distsipliinina tähendab Eestis esmajoones teoloogiat, mis kasvab välja kristliku spirituaalsuse ja elupraktika kontekstist. Teoloogia distsipliinina orienteerub usule omasele semiootilisele eristusele Jumala ja usu vahel ning tõlgendab kõike selle eristuse valguses.  

Teoloogia jaotumine õppe- ja uurimistöö põhivaldkondadeks on teoloogia kujunemisloo, süveneva spetsialiseerumise, ülesannete ja vastutuse jagamise, st aladistsipliinideks eristumise tulemus. Teoloogia aladistsipliinidel on erinevad sõsardistsipliinid ja suhtluspartnerid kõrgharidusliku õppe ja uurimistöö avaral väljal. Teoloogia aladistsipliinid asetavad fookusesse teoloogia kui distsipliini õpetamise ja uurimise seisukohalt olulistena tunnustatud momendid või mõõtmed.  


2. Süstemaatiline teoloogia kui olevikuteoloogia 

2.1 Oleviku teoloogiline tõlgenduspraktika 

Süstemaatilist teoloogiat võib teoloogia aladistsipliinide kontekstis (võrreldes näiteks piibliteaduste ja kirikulooga) iseloomustada oleviku teoloogilise tõlgenduspraktikana ja sellisena lähedalt seotuna praktilise teoloogiaga, mis hõlmab nii oleviku empiirilis-sotsioloogilist uurimist ja kirjeldamist kui ka usukommunikatsioonikunstiõpetuse teooriat ja praktikat.  

Süstemaatiline teoloogia tõlgendab olevikku, k.a kristlike uskumuste olevikulist tegelikkust, Jumala kohalolu ja tegutsemise väe kaudu. Usk ei ole taandatav õpetuste tõekspidamisele või väärtustamisele, vaid on enese, meie ja maailma alati konkreetse oleviku tajumine Jumala olevikus. Usku ei mõisteta mitte inimeste omadusena – uskumustena, usulise enesemääramisena –, vaid tõlgendatakse Jumala-poolt-määratud-olemise-ja-saamise jaatamisena, st usaldusena Jumala ligiolu ja tegutsemise vastu.  

Süstemaatiline teoloogia tõukub elatud usu tegelikkusest, kuid mõistab, hindab ja kujutleb seda semiootiliselt usu võimalikkuse, s.o Jumala kaudu. See tähendab, et süstemaatilise teoloogia praktika paigutub ülimal määral dünaamilisse, avarasse ja sügavasse ruumi, kus lähtutakse konkreetsest Jumalale orienteeruvast sotsiaalsest-individuaalest elupraktikast, kuid usu ja usuelu status quo’d ei absolutiseerita. Piibliteaduste abil seatakse see seosesse usu algtunnistustega Vanas ja Uues Testamendis, kirikuloo abil usu multimodaalse ja multimediaalse avaldumise, teisenemise ja vahendamisega ajaloos. Süstemaatiline teoloogia nihutab kristliku usu tänapäevase kontekstuaalse tegelikkuse – praegused uskumused, tavad ja eluvormid – kriitilise otsustusvõime ja konstruktiivse kujutlusvõime abil üha uuesti usu võimalikkuste, Jumala kohaolu, kõnelemise ja tegutsemise horisondile.  

Süstemaatiline teoloogia uurib olevikuteoloogiana metoodiliselt kaalutletult ja distsiplineeritult usus tajutud olevikuolukordade tähendust, isiklike, sotsiaalselt ja looduslikult jagatud elusituatsioonide eristuvaks muutumist Jumal-olemisest, st meie isiklik-osadusliku-oleviku-ja-kogu-universumi-saamise-määratletust Jumala kolmemõõtmelise loo kaudu.  

Kristliku usu- ja elutaju olevikku siin ja praegu määrab Jumala enesemääratlemise lugu Jeesuses Kristuses, Iisraeli Jumala lugu ja Jumala usalduse lugu läbi aja ehk kokkuvõetult ja apostel Paulust parafraseerides (vrd 2Kr 4:6): lugu usaldusest Looja kirkuse väe vastu ristilöödud Kristuses, mis teisendab nii individuaalset kui sotsiaalset elu. Niisiis: minu ja meie lugu on transformeeritud kohtumise kaudu Jeesuse Kristuse looga ehk evangeeliumiga, st ühtlasi Iisraeli Jumala looga, aga ka evangeeliumi usaldamise – ristilöödud Kristuses Looja kirkuse avalikuks saamise avastamise ja usaldamise – looga.  

Nõnda tähendab usk sellist elu, mille esmaseks orientiiriks ei ole mitte kõige kaugem, kõrgem või teispoolne Jumal ning see ei tähenda ka elu, mille esmaseks orientiiriks oleks mingi usuline või moraalne ettekirjutis või põhimõte, usu- või moraalinorm, vaid usk on elu, milles minu ja meie siin ja praegu olevikku tajutakse, tunnustatakse ja tunnistatakse kolmainu Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimu igavese armastusloo kohalolu olukorrana, Jumala loova, lepitava ja pühitseva tegutsemise kaudu määratud olukorrana. Olevik on elu Jumala armus ja tões – just nii võib iseloomustada kristlikku Jumala-usaldust.  


2.2 Tuleviku- ehk lootuseteoloogia 

Dialoogis teiste teoloogia aladistsipliinidega küsib süstemaatiline teoloogia usu tegelikkusega seotud võimalikkuste kohta ja hindab usu individuaalse ja sotsiaalse kuju tegelikkust kriitiliselt nende võimalikkuste valguses. Sellega toetab süstemaatiline teoloogia kristliku usu ja kiriku jaoks hädavajalikku järjepideva enesekriitika metanoia-protsessi. Ühtlasi tõlgendatakse konstruktiivselt ja kriitiliselt maailma nähtusi ja protsesse eristuse vaatevinklist, mis avaneb kõigile meie elu-, ühiskonna-, looduse- ja maailmaseostele selle kaudu, et olevikku tajutakse Jumala armastavas südames ehk Jeesuses Kristuses.  

Sellisena on süstemaatiline teoloogia olevikuteoloogia, kuna on ühtlasi tuleviku- ehk lootuse teoloogia. Süstemaatiline teoloogia reflekteerib erinevate, põhimõtteliselt mistahes esilekerkivate eluseoste kontekstis selle üle, et ja kuidas usk ei ole taandatav uskumustele ja tõekspidamistele, vaid on eluvägi ehk keskendumine, orienteerumine ja uuenemine Jumala loovas, lepitavas ja pühitsevas kohalolus. Just seetõttu on ka kristliku usu kiriklikuks identiteedikeskmeks jumalateenistus ehk liturgia, mis on tagasivaatav-meenutav, ent selle meenutuse (anamneesi) sisuks on Jumala tulemislugu Looja, Lepitaja ja Pühitsejana, st tulemine Jumalast Jumalana Jumala juurde. Nii on jumalateenistuse olevik eshatoloogiline sündmus – Jumala armastuse tuleviku olevik.  

Konfessionaalne, kristliku usu elatud tegelikkusega seotud teoloogia ei ole kitsas, vaid sügav, avar ja avalik, orienteerudes otsustavalt evangeeliumile kui Jumala semiootilisele enesekommunikatsioonile, millele tunnistuslikult rohkem või vähem õnnestunult viitavad ka kristlikud uskumused, tavad, struktuurid ja institutsioonid mingis ajas ja paigas. Nii on teoloogia praktika, mis Jumala universaalse osadus- ehk armastustahte tõe valguses usu- ja kirikuelu, kogu ühiskonna- ja maailma elu tõlgendab, nihutab tegelikkust kujutlusvõime väes kriitiliselt võimalikkuste horisondile ja aitab orienteeruda selles, mille poole elades ja tegutsedes püüelda.  


2.3 Teoloogia teoloogia 

Eelöeldu näitlikustas, kuidas süstemaatiline teoloogia – ka siis kui see ei astu otsesõnu sellise tähistuse all üles – tähistab teoloogia kui akadeemilise distsipliini kontekstis nii küsimist „Mis teeb teoloogiast teoloogia?“, „Milles seisneb teoloogia teoloogilisus“ kui ka neile küsimustele vastuse otsimist. See on uurimine, mille käigus mõteldakse läbi, üle ja järele nii teoloogia mitmekesisuse kui ühtsuse üle, teoloogia ülesande või ülesannete ja selle eesmärgi või eesmärkide üle, teoloogilise uurimistöö, mõtlemise ja kõnelemise lähtekoha ja võimalikkusetingimuste üle. Sellist küsimist ja uurimist võiks nimetada ka teoloogia teoloogiaks ehk metateoloogiaks. Sellise töö käigus on teoloogid – milline iganes nende põhiline spetsiaalvaldkond on – tegelemas süstemaatilise teoloogiaga. 

Kindlasti ei ole selline küsimuseasetus igas teoloogia aladistsipliinis kogu aeg tähelepanu keskmes. Ülesandeid ja töid on erinevaid, kuid ikka ja jälle küsitakse siiski ka seda küsimust ja süstemaatiline teoloogia kui teoloogia aladistsipliin signaliseerib selle küsimuse pidevat aktuaalsust. Nii on süstemaatiline teoloogia kristliku religiooni hermeneutika, fenomenoloogia ja semiootika. 


3. Eesti (süstemaatilise) teoloogia edasikujundamise proovikivid 

Eesti akadeemiline teoloogia peaks ka edaspidi pakkuma võimalust süveneda õppides ja uurides kristliku märgikasutamise praktikatesse, olema kristliku usukeele kõrgharidus ja süvakursus. See on uurimine ja õppimine, kuidas kõlab meie elu ja maailm kristlikus keeles, kusjuures keel ei ole keel üksnes lingvistilises mõttes. Eesti kontekstis on jätkuvalt oluline mõista ja suuta kõnelda kristluse keelt ja mõista selle erinevaid, vähemalt meil aktuaalsemaid murdeid.  

Muidugi ei ole kristluse keel ainus keel Eestis. Nii nagu ei ole inglise keel ainus keel maailmas. Eesti teoloogia peaks kristliku keele näite najal süvendama arusaamist konkreetsete elatud usukeelte taandamatust olulisusest, süvendama austust teistmoodi vermitud südame ja taju vastu, aitama tunnustada teisi elatud religioosseid, aga ka mittereligioosseid elutajusid ja -hoiakuid. Kui Eesti teoloogia kontekstis omandavad kuuldavama ja sügavama hääle teised meie ühiskonnas faktiliselt elatud religioonid, teised konfessionaalsed teoloogiad, siis väärib see tunnustust ja toetust ning tunnistab meie ühiskonna rikkusest nii vaimses kui majanduslikus mõttes.  

Eesti viimaste kümnendite süstemaatilise teoloogia praktikat oluliselt mõjutanud protsessideks on (1) taju teravnemine Eesti, Euroopa ja maailma maailmavaatelise ja religioosse mitmekesisuse suhtes; (2) taju teravnemine kristliku kiriku konfessionaalse ja kontekstuaalse mitmekesisuse suhtes; (3) taju teravnemine muutuste suhtes Eesti teoloogiapraktika jaoks oluliste keelte osas.  

Ühenduses teemadega, mis väärivad Eesti süstemaatilise teoloogia jätkuvat või uut tähelepanu, pean järgnevas silmas meie kontekstuaalset olukorrataju ja vastutust, mis hõlmab vastutust eestikeelse teoloogia edendamise eest. 

(1) Suurte teoloogiliste teemade osas oleks vajalik pöörata enam tähelepanu Jumalast kõnelemisele ja mõtlemisele, aga ka mittekõnelemisele ja mittemõtlemisele. See tingib otsustavalt, millist erinevust kujutab endast usk ühiskonnas. 

(2) Vajalik oleks jätkata tegelemist Eesti süstemaatilise teoloogia ajalooga. See on meie eriline vastutus, mis saab tõsiseltvõetavalt toimuda üksnes suhtluses teiste kontekstide teoloogiatega. Seejuures ei ole Eesti teoloogia kujunemislugu tähtis ja õpetlik mitte ainult seal, kus see on eestikeelne, vaid kas seal, kus seda on viljeldud teistes keeltes.  

(3) Eesti teoloogia oluliseks vooluks on suhtlus evangeelse ja õigeusu teoloogia vahel. Selle suhtluse toetuseks ja edendamiseks võiks arendada õppe- ja uurimistööga seotud ühistegevusi ka süstemaatilise teoloogia vallas. 

Eesti akadeemiline teoloogia peaks ilmtingimata arendama edasi tegevust kolmes suhtlus- ehk kommunikatsiooniseoses: (1) see on kiriklik avalikkus, (2) laiem ühiskondlik avalikkus ja (3) akadeemiline avalikkus. Meie kaasaegne Eesti teoloogia on siin üllatavalt rikas ja võimekas, kuid edenemisruum järgmisteks kümnenditeks on piiratud ainult fantaasiaga.  

Eesti teoloogia peaks neid erinevaid vastutushorisonte veelgi teadlikumalt välja arendama ja nägema neid teoloogia tarvilike mõõtmetena, mis võivad aga tööde jaotuse vajadust arvestades realiseeruda jagatud vastutusena. Niisiis: teoloogia akadeemilise distsipliinina peaks mõtestavalt, kriitiliselt ja kujutlusvõimet kasutades (imagineerides) osalema kiriklike osaduste elupraktikas, laiemas ühiskondlikus praktikas, aga muidugi ka akadeemilise uurimis- ja õppetöö praktikas. Oluline on aidata kaasa sellele, et erinevus, mida toob kaasa märk „Jumal“, jõuaks akadeemilise teoloogia vahendusel kaalutletud ja argumenteerival moel meie erinevate eluseoste keskmesse. See on kindlasti riskantne ettevõtmine, kuna evangeeliumi tõotuse edasiandmine muutuvas ajas ja ruumis kätkeb vastutust ja teadvust, et kolmainu Jumal on armu ja tõe olevik alati konkreetselt, mitte universaalseks õpetuseks taanduvana.  

Tõsiasi on, et nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis toimub teoloogias jätkuvalt professionaliseerumine ja spetsialiseerumine, mida võidakse kogeda fragmenteerumise, õppe- ja uurimistöös orienteerumist takistava mitmekesisusena. Siin võiks Akadeemiline Teoloogia Selts aidata kaasa sellega, et arendab tegevust teoloogia põhivaldkondade sektsioonides, kuid ühtlasi korraldab üle aasta ühisel teemal kõiki valdkondi kaasavaid konverentse. Samuti unistan, et näiteks nelja aasta tagant toimuvad koostöös Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsiga ühiskonverentsid.  

Koostööga ühenduses nimetan veel ka seda, et oluline on kaasata teoloogiapraktikasse inimesi, kes on omandanud akadeemilise teoloogia hariduse ja on jätkuvalt teoloogiast huvitatud ning tegutsevad erinevatel elualadel. Ei ole võimalik, et meie elukutseliste süstemaatiliste teoloogide arv kasvaks oluliselt. Seda olulisem on tõhusamalt kaasata neid, kes ühendavad huvi süstemaatilise teoloogia vastu erialase asjatundlikkusega mingis ühiskondlikus eluvaldkonnas. See muudaks meie süstemaatilise teoloogia konkreetsemaks ja viljakamaks.  

Meil valitseb eesti keeles suur puudus heast tänapäevasest süstemaatilise teoloogia kirjandusest. Hädavajalik rahvusvahelise tõlkekirjanduse vahendamine võiks toimuda tõhusamalt ja koordineeritumalt. Eriti valusalt annab tunda, et puuduvad korralikud kõrgkooliõpikud teoloogilise eetika ja dogmaatika vallas.  

Dogmaatika õpetamisega ühenduses soovitan loobuda loengutest, mis püüavad semestri vältel anda ülevaate kõigist dogmaatika põhiteemadest. See soosib kitsast ja pinnapealsest arusaama dogmaatikast. Selle asemel võiks toimuda ühe või kahe kristliku põhiõpetuse najal dogmaatikasse süvenemine, dogmaatilise mõtlemis- ja otsustusvõime arendamine. See aitaks paremini tajuda ka süstemaatilise teoloogia praktika ilu ja elulist olulisust. 


Teesid: 

  1. Süstemaatiline teoloogia on oleviku teoloogiline tõlgenduspraktika. (Olevikuteoloogia on ühtlasi tuleviku- ehk lootuse teoloogia ja aitab orienteeruda selles, mille poole elades ja tegutsedes püüelda.)  
  1. Eesti akadeemiline teoloogia peab ilmtingimata arendama edasi tegevust kolmes suhtlusseoses: kiriklik avalikkus, laiem ühiskondlik avalikkus ja akadeemiline avalikkus. 
  1. Eesti keeles valitseb suur puudus heast tänapäevasest süstemaatilise teoloogia kirjandusest. Puuduvad ka korralikud eestikeelsed teoloogilise eetika ja dogmaatika kõrgkooliõpikud.   


1. oktoobril 2021 toimus Tartu Ülikoolis konverents „Kuhu lähed, Eesti teoloogia?“, mis oli pühendatud Akadeemilise Teoloogia Seltsi asutamise 100., Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise 30. ja populaarteadusliku kultuuriajakirja Kirik & Teoloogia 10. aastapäevale (konverents on järelvaadatav ja selle kava leiab siin). Avaldame järgnevates ajakirja numbrites konverentsi ettekannetele toetuvaid artikleid – osalt on tegu tekstidega, millest kanti ette oluliselt lühendatult, osalt ettekannete töödeldud kujudega. Põhiettekandeid kommenteerivad lühemad artiklid, mis põhinevad vastusettekannetel. 


Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja, Tartu Ülikooli religioonifilosoofia kaasprofessor ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English