ISSN 2228-1975

Korruptsioonist ja ebaõiglusest EELK (majanduslikus) juhtimises. Repliik kirikukogu eelõhtul

Tuleva nädala alguses (29.–30.11.2021) toimuvale kirikukogule on esitatud otsustamiseks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) majandusliku juhtimise valdkonda kuuluv eelnõu, mis teeb teise nurga alt puust ja punaseks EELK juhtimise ja „arendamise“ viimaste aastate teoloogilis-sisulise fundamentaalprobleemi, mille süvenemist EELK elus ja kaalu võib-olla mõni ei ole veel tajunud või mõistnud.

Arutamisele tulev eelnõu on majanduslik peegelpilt ja paariline sellele, mis teoloogiliselt on toimumas EELK õigusreformi näol, mis kätkeb endas tugevaid struktuuri- ja haldusreformi elemente: vastuolus evangeelse luterliku usu- ja kirikukäsitusega see sisuliselt absolutiseerib peapiiskopi positsiooni ning pärsib ja tasalülitab EELK ühiste juhtimisorganite töövõime ja mõtte.

Selle teoloogilis-sisulise põhiprobleemi esimesed märgid väljendusid 2016. aastast vältava õigusreformi protsessi algatamise ja läbiviimise viisis. Selgesõnaliselt ja eriti teravalt avaldus see õigusreformi kavandatud sisus, mis esitati tervikpaketina kirikukogule 2020. aasta novembris. Eelnõu kohtas toona kirikukogul vastuseisu ja selle menetlemine peatati. Nüüd on menetlemisega jätkatud n-ö väikeste sammudega. Teoloogiline fundamentaalprobleem väljendus eriti ilmekalt ainsas põhjalikumas artiklis, mis on õigusreformi kohta kirjutatud ja tõstab keskseks teemaks „Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteedi ja tulevik[u]“ (Eesti Kirik, 18.–02.12.2020, Nr 45–48, autor Urmas Viilma; vt 1. osa, 2. osa, 3. osa).

Seda, et minu analüüsid EELK juhtimise viimaste aastate printsiipide ja tendentside kohta – viimati „Kommentaar artiklile „Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik““ (Eesti Kirik, 11.–25.08.2021, Nr 29–31; vt 1. osa, 2. osa, 3. osa) – on kahjuks olnud täiesti tabavad ja kõike muud kui ülepingutatud, näitlikustab kirikukogule esitatud eelnõu „Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi liikmete  palga aluste määramine“. Ettepaneku sisu on järgmine: 

1. Kinnitada EELK peapiiskopi kuu teenistustasuks kolmekordne Eesti Vabariigi keskmine palk.
2. Piiskoppide, kantsleri ja assessorite tasude alused ja määrad otsustab peapiiskop.
3. Käesoleva otsuse punktis 1 kehtestatud tasu aluseks võetakse eelarveaastale eelneva kalendriaasta III kvartali Eesti Vabariigi keskmine palk.
4. Käesolev otsus jõustub 1. jaanuaril 2022.

Niisiis, sisuliselt tähendaks konsistooriumi liikmete palga aluste määramine seda, et peapiiskopi palgaks soovitakse määrata ca 4500 eurot. Ühtlasi oleks kirjutatud seadusse, et palka korrigeeritakse igal aastal. Seevastu konsistooriumi ülejäänud liikmete palga määramise alused jäetakse täielikult läbipaistmatuks ja üksnes peapiiskopist sõltuvaks.

Küsida tuleb: millel tugineb peapiiskopi palga iga-aastane sidumine Eesti keskmise palgaga? Praegu näib nii, et kiriku õigusreformi käigus toimuv peapiiskopi positsiooni absolutiseerimine leiab oma majandusliku väljenduse peapiiskopi palga absolutiseerimises – selle vaatlemises lahus konsistooriumi ja kiriku teiste töötegijate palkadest.

Küsida tuleb: miks absolutiseeritakse ühe isiku palka viisil, et seda vaadeldakse n-ö iseendas ega nimetata selgesõnaliselt ega tehta läbipaistvaks, millised on peapiiskopiga seotud kogukulud? Need on võrreldes eelmise peapiiskopi ametiperioodiga hüppeliselt kasvanud. Oluline oleks teha läbipaistvaks ja avalikustada, millised on peapiiskopi ametiresidentsi, ametiauto ja autojuhi kulud, esinduskulud jne. Lühidalt: millised on peapiiskopi tegevusega seotud kogukulud EELK jaoks?

Minu hinnangul on peapiiskopile ettepandav palganumber EELK (majandusliku) olukorra ja dünaamika kontekstis ebaõiglane ja ebamoraalne. Ülimalt problemaatiline on selle absolutistlik käsitlemine asjana iseendas. EELK kui organisatsiooni eripära arvestades tuleks fikseerida selged palgaastmed ka konsistooriumi töötajatele. Tegelikult tuleks palgaastmed määratleda ka kõikidele teistele ametikohtadele. See on väga paljudes Euroopa kirikutes enesestmõistetav. Ka Eestis on olnud taolised palgaastmed kirikus varasematel aegadel seaduses fikseeritud.

Isegi juhul kui EELK kui terviku, tema koguduste ja allasutuste majanduslik olukord sunnib neid astmeid käsitlema orientiiri staatuses (ja seega mitte ranges mõttes seaduse osana), siis oleks ikkagi fikseeritud, kuhu poole liikuda, ning ühtlasi aitaks see „üksteise koormate kandmise“ (Gl 6:2) mõttes vältida äärmuslike kääride tekkimist kirikutöötajate palkade vahele. Palgasüsteemi väljatöötamisel oleks tarvis arvestada ametikohal nõutavat kvalifikatsiooni, erialast staaži, regulaarset palga korrigeerimist jne.

Ma toon näite ühest EELK allasutusest, meie kiriku haridus- ja teaduskeskusest – iga EELK töötaja võib oma koguduse või konkreetse tegevuspaiga kontekstis tuua täiendavaid näiteid. EELK Usuteaduse Instituudi lektorite palk on alates käesoleva aasta kevadest 900 eurot (bruto) ja professorite palk on 1200 eurot. Pikki aastaid oli see muutumatult olnud professoritel 930 ja lektoritel 650. Kuid ka seda palka ei ole usuteaduse instituudil enamikele põhikohalistele õppejõududele võimalik maksta, st töötatakse osakoormusega. Ametikorterit ega -autot palgale loomulikult ei lisandu. Instituudi tugipersonali palgad on väiksemad kui õppejõududel ja palgatõusu pole neil olnud tänaseni juba pikki aastaid.

Kui EELK kirikukogu otsustab fikseerida seaduses eksklusiivselt peapiiskopikeskselt palga taolisel kombel – nii et selleks palgaks ja selle iga-aastaseks korrigeerimiseks tuleb igal juhul vahendid eelarvest leida –, siis antakse sügavalt ebasolidaarne sõnum, et kiriku jaoks olulist ja vajalikku tööd teeb üksnes peapiiskop. EELK tegutseb peapiiskopi teenistuses ehk teenib ja abistab peapiiskoppi. Ka 2015 lisaks ametisse seatud piiskopid on sisuliselt peapiiskopi assistendid, kes täidavad peapiiskopilt saadud näiliselt eksklusiivselt piiskoplikke ülesandeid. Ka siis, kui praeguse reformikava kohaselt moodustataks EELK-s mitu piiskopkonda, siis faktiliselt oleks see ainult nime poolest nii. Sisuliselt ei oleks tegemist mitte piiskopkondade piiskoppide, vaid peapiiskopi abilistega. Tegelikult peaks aga andma hoopis sõnumi, et peapiiskopil oleks vajalik kaaluda oma tegevuse prioriteete, tugevdada üha enam marginaliseeruvate assessorite, praostide ja kirikukogu liikmete rolli, arendada kiriku ühiste juhtimisorganite hääli iseseisvamaks, nii et saaks tõesti tekkida sünergia, mis tasakaalustab absolutistlike kiusatuste ja kalduvuste praegust tegelikkust ja alatist ohtu.

Seevastu otsustati näiteks möödunud septembri kirikukogul viia majandusnõukogu konsistooriumi (de facto tähendab see praegu: peapiiskopi) alluvusse. Selle üle toimus tõsine vaidlus kirikukogul, millele eelnes vastavasisuline arutelu ka majandusnõukogus, kus nõukogu liikumine kirikukogu alt konsistooriumi alla ei leidnud toetust (vt Jüri Ehasalu, „Faktid on tähtsad mitte ainult täna“, Eesti Kirik, 29.09.2021, Nr 37). Kui juhtimine ja otsustamine koondub üha kitsama (ja viimselt ühe isiku) kätte, kui väheneb ühine vastutus (kirikukogu roll) ja vastastikune kriitilise tagasisidestamise võimalus, muutub juhtimine ja otsustamine järjest läbipaistmatumaks ja suureneb tõsiselt korruptsioonioht.

Korruptsioon tähendab Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu kohaselt „ametiseisundi kuritarvitamist omakasu eesmärgil”. See, mis praegu EELK (majanduslikus) juhtimises on toimumas, ei oleks korruptsioon üksnes siis, kui evangeelse luterliku vaimsuse ja teoloogia võtmes vastaks tõesti tõele see, et peapiiskop ongi kirik.

Sõnaraamat toob korruptsiooni tähendusena ka „moraalse laostumise”. Olukord, kus tõsimeeli tehakse ettepanek peapiiskopi ja kiriku teiste töötegijate ekstreemseks palgalõheks, on tegemist ebaõiglusega, mis sisaldab ka korruptsiooni seda tähendust.

Kiriku õpetustraditsiooni ja teoloogialoo taustal teame: corruptio optima pessima. EELK kui usuosaduse eluläte ja kutsumus on ka oma elukorraldusega tunnistada Jumala evangeeliumist, mis äratab ja inspireerib vastutavale elule armastuse ja vabaduse vaimus. Peapiiskopi palga küsimus on ilmekas näide sellest, millises vaimus ja suunas üldisemalt praegu EELK juhtimine ja arendamine toimub: see on teoloogiliselt-korralduslikult-majanduslikult absolutistlik kirikuvürstiriik.

Selline areng on meie väikesele ja vaesele kirikule otseselt kahjulik ja pärsib meie suutlikkust elada ja tegutseda kirikuna. Kirikliku ühiselu korraldamises on eluliselt tähtis arvestada põhimõtteid nagu kaasamine, avalik argumenteeriv arutelukultuur, solidaarsus, läbipaistvus, juhtimisorganite vastasmõju ja tasakaalustamine jne. Seevastu absolutistlik kirikuvürstiriik on kiriku karikatuur, mis varjutab ja moonutab evangeeliumi tõde, mida oleme nii üksikisikute kui kirikuna meie ühiskonnas kutsutud elama ja tunnistama. Absolutistlik kirikuvürstiriik on kirik peapiiskopi, mitte evangeeliumi teenistuses.

Paar aastat enne viimaseid peapiiskopi valimisi – tükk aega varem, kui hakati esitama kandidaatideks konkreetseid isikuid – kutsusin korduvalt üles nii piirama peapiiskopi ametiaega kui vähendama peapiiskopi rollide kuhjumist ja huvide konflikti ohtu ning korrigeerima erinevate juhtimisorganite profiile nõnda, et need tõesti saaksid üksteist täiendada ja tasakaalustada. Kahjuks seda ei toimunud. Selle asemel, et n-ö korrakohaselt näiteks paari aasta pärast valida uus kirikujuht, on kirikukogu nüüd faktiliselt olukorras, kus peaks kutsuma peapiiskoppi korrale. Muidu ohustab usalduse kaotus – kui see ei ole juba toimunud.


Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Tartu praostkonna vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja, Tartu Ülikooli religioonifilosoofia kaasprofessor ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English