ISSN 2228-1975

Vastus M. Friedenthali ettekandele „Kuhu lähed, Eesti teoloogia? Arutlus kirikuloo vaatevinklist“

Austatud konverentsist osavõtjad.

Vastusettekandes ei tõuku ma üksnes eelkõneleja suulisest ettekandest. Ettekande avaram kirjalik osa sisaldas muudki, mis inspireeris.

Teoloogia terviklikkuse ja fragmenteerumise probleemi teadvustamine ei ole sugugi uus, ega alga konverentsiga „Kuhu lähed, Eesti teoloogia?“. 2013. aastal viitasin kirjutavas meedias seda probleemi lahkavale teoloog Edward Farley teosele Theologia: The Fragmentation and Unity of Theological Education.[1] Arutelu ei järgnenud, kuid möödunud kaheksa aasta jooksul pole probleem oma aktuaalsust kaotanud.

Alustuseks tahan määratleda kirikuajaloo distsipliini koha teadustes, ja selle distsipliini objekti. Seejärel peatun lühidalt kirikuajalooga tegelevatel Eesti keskustel, uurimissuundadel ja kirikuloo temaatilisel kõnetavusel.



Kirikuajaloo uurimise objektist

Kirikuajaloo uurimise objektiks on „aeg“ ja „kirik“, ning eesmärgiks „lugu kirikust“. Distsipliini kuulumine klassikaliste teoloogiadistsipliinide perre on kujundanud selle spetsiifika. Kirikuajalugu on defineeritud pikka aega nii ajalooliseks kui ka teoloogiliseks teaduseks. Olla uue testamendi tõlgendamise jätk, oli kiriku ajaloole antud „püha ajaloo“ staatus. Uurimisobjekt oli rõhutatult teoloogiline, maskuliinse mõistega „theos“ seotud messianistlik jumalarahvas (populus Dei) ehk kirik, mida teoloogilises eklesioloogias käsitletakse kristoloogiale sarnaselt duofüsitistlikult inimliku ja jumalikuna.

Probleem on eitamatagi erinev, kui mõiste „kirik“ all käsitatakse empiirilist, inimlikku institutsiooni, üksikisikute vabatahtlikku ja kokkuleppelist liitu, mis ei pretendeeri dogmaatilisele ehk niinimetatud objektiivsele sisule, kui et selle all mõeldakse hierarhioloogilist, jumala sõna (resp. inimeste sõna muinasiisraellaste jumalast) õigest kuulutusametist ja sakramentide jagamisest lähtuvat kirikut, mis on kätketud ja mille pühakud peidetud (abscondita est ecclesia, latent sancti).

Kirikuajaloo kirjutusel on selja taga umbes 1700-aastane ajalugu, millesse mahub väga erilaadseid, erinevate eesmärkide ja ülesannetega kiriku ajalugusid.[2] Kirikuajaloo esitamistraditsioonile, kus ülesandeks oli olla teoloogia illustratsioon, eesmärgiks leida ajaliste korduvuste jumalikke intervalle, avastada metaajaloolist teleoloogiat, anti esimesed hoobid metafüüsilisest tõlgenduspärandist loobunud valgustusajal.

Kristluse ajalugu ja eklesioloogias teoloogiliste objektide hulka paigutuvaid kirikute ajalugusid uurides ei tee akadeemiline kirikuajalugu seda teoloogiliselt, vaid ajaloo- ja sotsiaalteaduse meetodeid kasutades. Vaieldamatu koherentsus ajalooteadusega paigutab kirikuajaloo ajalooteadusesse, mis omakorda on jõudsalt lähenenud ühiskonnateadustele.[3] Nii on kirikuajalugu väljunud teoloogia kui puht kirikliku teaduse tsölibaatlikest (teoloogia ei lähe kosja ja talle ei tulda kosja, talle tuleb jätta kõigist teadustest lahusolev eripositsioon) piiridest.

Saksa ajaloolane Richard Fester ennustas juba 1908. aasta Berliini rahvusvahelisel ajaloolaste konverentsil kirikuajaloo sulandumist üldajalukku. Kirikuloo ekspert Walter Nigg sedastas 1934. aastal (Die Kirchengeschichtsschreibung. Grundzüge ihrer historischen Entwicklung), et jätnud selja taha müstilise, konfessionaalse, spirituaalse, pragmaatilise, romantilise ja idealismi arengufaasid, oli kirikuajalugu muutunud tagasipöördumatult ilmaliku ajaloo üldiseks osaks.

Et uurida kiriku ajalugu, ei ole kirikuajaloolasel kui üldajaloo ühe tahu uurijal eeldatavat kohustust siduda ennast ega oma uurimistöö eesmärke teoloogiliste kirikuõpetuslike tõeväidetega. Teoloogiast sõltumatu, vajaliku autonoomia puudumine ei soosiks iseseisvat, teaduslikuks tööks vajalikku kriitilist meelt. Kiriku ja akadeemilise kirikuajaloolase lugu kirikust on erinevad. Pingeid nende vahel on alati esinenud. Kui suhted on ülimalt head, siis pole asjalood akadeemilises kirikuajalookirjutuses korras ja kui suhted on väga halvad, on kirikus midagi viltu.[4]


Kirikulugu versus kristluselugu

19. sajandi protestantlikus kirikuajalookirjutusest alates ei ole kristlust ja kirikut käsitletud identsetena. Ernst Troeltschi arvates tulnuks protestantlikus teoloogias loobuda tervenisti mõiste „kirik“ kasutamisest, sest see kui hierarholoogia kuulub roomakatoliku kiriku kanoonilisse õigusesse. Teoloogilise eksklusivismi positsioonidelt defineerituna oleks kristlus kattuv kehtestatud institutsioonide ja sakramentidega. Vatikani II kirikukogu järel „kiriku“ mõistet küll laiendati, haarates selle piiridesse ka reformatsiooni tagajärjel sündinud „kiriku tunnustega“ kristluse, kuid teoloogilise eklesioloogia kohaselt (entsüklika Dominus Iesus) on teoloogiliste päästevahendite täius piiratud siiski ainult roomakatoliku kirikuga.

Kirikuinstitutsiooni ja hierarholoogilise klerikaalsusega piiratud kirikulugu jätaks väljapoole suure osa varakristlusest, kristlikust esoteerikast, tänapäevase uuskarismaatilise kristluse ja kõik hierarhiateta kristlikud kogudused ja liikumised, mis ei mahu mõiste „kirik“ alla. Teoloogilisele eklesioloogiale on olnud tunnusomane nihutada oma ajalised piirid eusebioslikult[5] eelkristlikku aega, luues nii moonutatud, tegelikult lausa eksitava pildi, judaismist eraldunud varakristliku identiteedi regionaalsest kujunemisest.


Koostööst distsipliinide ja keskuste vahel Eestis

Eesti kirikuajaloo uurimisel[6] on täna kaks kodumaist keskust, kaks kohta, kaks erinevat seisundit – Tartu ja Tallinn. Seisundid sünnivad kontekstuaalsusest ja ressurssidest. Eesti kirikuajaloo allikapõhine uurimine on koondunud põhiliselt ülikooli usuteaduskonda ja sellega tegeletakse ülikooli kontekstis ka Eesti ajaloo õppetoolis. Ülikooli kõrval on Eesti kirikuajalooliste uurimisteemadega tegelevateks keskusteks Eesti Ajalooarhiiv ja Tallinnas paiknevad Linnaarhiiv, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, EELK Usuteaduse Instituut, Kõrgem Usuteaduslik Seminar, Eesti Metodisti Seminar ja Eesti piiblitõlkimise ja vanema kirikukirjanduse uurimisega tegeletakse ka Eesti Keele Instituudis.

Usuteaduse Instituudi puhul, mille ajalugu tunnen ma põhjalikumalt, märgiksin siinkohal põgusalt, et 1943. aastal Tartus jätkatud ja 1946. aastal Tallinnas taasjätkatud Tartu seisundit sümboliseeris ennesõjaaegne usuteaduskonna õppekava. Tallinn oli koht ja Tartu oli selle seisund, mis transformeerus suhteliselt kiiresti Tallinna seisundiks.[7] Selle üheks tunnusomaseks jooneks oli, et kirikuloo-alaseid lõputöid juhendasid kaua aega peamiselt vanatestamentlased. Evangeelse mõtteviisi paremaks saavutamiseks loobuti patristikast ja allikate lugemise õpetusest. Üldkirikuloo õpetamisel peatuti evangeelse kiriku seisukohalt olulisteks tõlgendatud ajajärkudel. Käsitleda tuli kõike poleemilise aktsendiga ja rõhku panna reformatsiooniaegsele võitlusele kiriku õpetuse ümber.

Kogu nõukogude perioodi jooksul tegeleti professor Olaf Silla ühe ennesõjaaegse programmilise eesmärgi täitmisega – koostada eestikeelne õppekirjandus. Hillar Põllu „Üldine kirikulugu“ ilmus masinkirjas, aga kirikuloo uusaja osa jäi viimistlemata. 1992. aastal kaaluti kogu selle materjali publitseerimist õpikuna, kuid materjali liigse ülepaisutatuse (ca 2100 lk) tõttu sellest loobuti. Trükivalgus jäi nägemata ka Kurt Alandi kaheosalisel kristluseajaloo[8] tõlkel. Kirikulugu esitati neis kõigis Euroopa-keskselt. Esimene eestikeelne globaalkristluse ülevaade ilmus alles 2013. aastal.

Eesti kirikuajaloo põhiülesandeks on olnud jälgida luteri kirikut ühiskonna ja kultuuri üldarengu osana ja selle arengu valguses. Nõukogude ajal paigutus fookus üksikkogudustele ja jätkus vennastekogudusliku äratuskristlusega tegelemine, millest sai paljudeks aastakümneteks kirikuajaloolase Voldemar Ilja näol ühe mehe projekt.

Eesti kristluseajaloo juured on väljaspool Eestit ja paralleelid mujal maailmas, mis annab lokaalsele avaramad mõõtmed. Eesti kristluse- ja kirikuajaloo uurimise ajaline fookus on olnud usuteaduskonnas ja konfessionaalsetes õppeasutustes rõhutatult uusajal. Sama trend joonistub võrdlevalt välja ka Soome kolmes akadeemilises keskuses (Helsingi ja Ida-Soome ülikoolid ja Åbo Akademi) viimase kümne aasta jooksul kaitstud magistri- ja doktoritööde puhul. Lähiajalugu kõnetab ja puudutab varasematest perioodidest emotsionaalselt rohkem. Uurida midagi lihtsalt pelgalt lõbuks pole piisav. Ajaloo klassik lord John Acton armastas korrata: „Uurige probleemi, mitte perioodi.“[9]

Eestis ei ole tekkinud piire, mis välistaks erinevate teadusdistsipliinide välise koostöö. Eesti kristluse- ja kirikuajaloo erinevatest algimpulssidest sündinud kahe üldkäsitluse − Tartus koostatud „Eesti kiriku- ja religioonilugu“ ja Tallinnas koostatud „Ristitud eestlane. Kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani“ – ilmumine sündis kirikuajaloolaste, ajaloolaste, folkloori-, muusika- ja kirjandusteadlaste koostööst.


Fookus inimesele

Kirikuloolane Ernst Benz toonitas vajadust dogmaatika asemel keskenduda kristlusega seotud elupraktikatele, sest need liidavad ja seovad inimesi dogmadest võimekamalt.[10] See suund eeldab loobumist arusaamast, et kirikulugu on esimeses järjekorras vaimulikkonna ja teoloogide ajalugu. Esiplaanile tõstetakse ilmikkristlus kõigis oma praktilise elu vormides. Kirikuajalool ja sotsioloogial tekivad siin oma kokkupuutepunktid. 1970ndatest on ka varakristluse kirjeldamisel kasutatud sotsiaalajaloolist lähenemist ja toodud kasutusse Jeesus-liikumise mõiste (Gerd Theißen, Soziologie der Jesusbewegung, 1977 ja Wayne Meeks, The First Urban Christians, 1983).

August Neander (Allgemeine Geschichte der christlichen Religion und Kirche) pöörduski 19. sajandil indiviidide hingeajaloo poole, kus kirikuajaloo ülesandeks sai religioosse personaalsuse subjektiivne kirjeldamine. Fookuse muutus tervikult marginaalsele sünnitas huvi äratuskristlike liikumiste vastu, millest kujunes hiljem üks peamisi kristluseajaloo uurimissuundi. Vennastekogudusliikumise ajaloole pühendatud uurimuste rohkuse näol on see suund olnud elujõuline ka Eestis.

Ajalugu keskendub peamiselt „mis juhtus“ ja „kuidas juhtus“–tüüpi küsimuste lahendamisele ning „miks“–küsimused jäävad sagedasti esitamata. Mentaliteedid ja ideoloogiad ei selgita alati piisavalt, miks inimesed toimivad just nii, nagu nad toimivad. Kuidas tugeva usulise veendumusega ja religioosse identiteediga üksikisikud, grupid ja rahvad kriisiolukordades toimivad, ei huvita ainult ühiskonnateadlasi. Huvi ajaloolise psühholoogia vastu kerkis kõrgendatud tähelepanu alla II maailmasõja järel.[11] Personaalsete ja kollektiivsete hoiakute kujunemise uurimine on andnud tõuke psühhobiograafilistele uurimustele. Elulooline aspekt on olnud kristlikus kirjanduses olemas täpselt sama kaua, kui on olnud olemas kristluse ajalugu. Ka religioonisotsioloogilistes usulise pöördumise uurimises on biograafiline uurimisviis oluline, sest võimaldab uuritava asetada konteksti.

Loobuda ei saa mineviku „sekt-kirik“ tüpoloogiate ja kristluse käitumiskultuuride (õigeusuline, katoliiklik, protestantlik) edaspidisest uurimisest ning nende puhul juba kunagi Ernst Troeltschi poolt vajalikuks peetud ühiskondlikust vaatepunktist. Arvestamata ajaloolist sotsiaalset keskkonda pole võimalik mõista nende tüpoloogiate kujunemist ega neis toimunud muutusi. Nii jääksid puuduma ja leidmata muutuste taustal kaasamõjuvad struktuurid ja tegurid. Kirikuajaloolastel on võimalik teha siin koostööd ühiskonnateadlastega.


Ajalugu konstrueeritakse kõnetamiseks

Ajalookirjutusel on oma antropotsentriline teleoloogia – see on inimese jaoks. Teoloogial võib olla erinevaid stiile, mitu väljundit: palve, doksoloogia, dogmad ja usutunnistused, kuid teaduskeelsel tööl on üks keel – teaduskeel ja väljundina teadustöö, mis ei kuuluta, vaid informeerib ja populariseerib.

Pole kahtlust, et narratiivseid vahendeid hästi valdavad kirjanikud on kirjutavate ajaloolastega võrreldes mõjuvõimsamad ajalookäsitluste populariseerijad. Teoloogia, mis püstitab enese ümber läbimatu mõistete- ja keelemüüri, muutub ühiskonnas sisutuks. Madal rahvakeel oli varakristlaste usu keel. Evangeeliumikirjanduse Jeesus ei võtnud omaks valitsejate keelt, ta rääkis rahvakeelt. Kuid temast loodud teoloogiat ei pandud kirja lihtrahva keeles. Luther vastandus ladinakristluse teoloogia keelele, tõstes lihtrahva keele piiblikeeleks, sest siis pidid nad saama aru, et nendega räägitakse.

Küsimus, mis tuleb pärast rahvata rahvakirikut ehk kirik ja rahvas, see teema peaks olema jätkuvalt kõnetav. Ei ole küll enam Friedrich Schleiermacheri−aegset riigikiriku konteksti ja kirikulugu ei ole enam kogu rahvuskehandi lugu. Valdav osa sellest tervikust ei loo kirikule ega kristlusele ajalugu. Sotsioloogilisele lisandub ka psühholoogiline aspekt. Suur osa kristluse ajaloost on olnud võõraste lugu.

Kõnetamise sildu luuakse narratiivsete vahendite kõrval ka uute paradigmadega ja minevikku lihtsustavaile ühe vaatenurga lugudele esitatud vastujutustustega.[12] Häid kommunikeerumissildu pakuvad kultuuritekstid, teatri- ja filmikunst, mis kommenteerivad kristlust, ja kus käsitletakse eksistentsiaalseid põhiküsimusi.

Kõnetamisega haakub küsimus „kasutuskõlbulikust minevikust“ ja mäletamise viiside muutmisest vastavalt oleviku vajadusele[13] „moonutada“ minevik kaasajale mõistetavaks sõnumiks. Eeskuju selleks andis juba Johannese evangeeliumi autor (Jh 20:30).

Elav ajalugu on ikka ja jälle uuesti allikatepõhiselt interpreteeritud ajalugu, mis ei silu ega peida vastuolusid, reflekteerib, suhestub kirikliku sotsiaalse mäluga, püüab tuvastada allikakriitilisi meetodeid kasutades võimalikku valemälu. Teadvustab, et sõnade, sündmuste kirjelduste autentsus ei määratlu sellest, kas need sisalduvad kanoniseeritud piiblis, ega võta aluseks ka traditsioonifundamentalismi, mille kohaselt luuakse tõendatud tõde tegevuste kordamisega.

Jääb vaid loota, et ka ajutiselt tõendatud parim lõpptulemus kedagi kõnetab.


[1] Sigrid Kõiv, intervjuu teoloogiadoktor Riho Saardiga. Miks kristlus nii keeruliseks muutus? – Postimees. Arvamus Kultuur nr 272, 28.9.2013; Riho Saard. Religioon ja teoloogia sekularismi surve all. – Postimees. Arvamus Kultuur nr 275, 19.10.2013, lk 8.

[2] Eestikeelse ülevaate kirikuajaloo kirjutamise ajaloost leiab: Riho Saard. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn: Argo 2013, 9–18.

[3] Andres Andresen. Kas Eesti kirikuajalugu on olemas? Eesti ajalooteadus III aastatuhande künnisel ettekanne konverentsil 7.1.1999.

[4] Simo Heininen. Kirkko, teologia ja yliopisto. – Teologia kirkossa ja yhteiskunnassa. STKS julkaisu 180 & SKHS toimitukset 158. Helsinki 1992, 68.

[5] Šveitsi ajaloolase Jacob Burckhardti (1818–1897) hinnangul antiikaja esimeseks ebaausaks ajaloolaseks peetav Caesarea Eusebios rääkis oma kirikuajaloos teoloogiale kohaselt preeksistentsest Kristusest, kes ilmus kristlastele Aabrahamile, Moosesele ja prohvetitele. Kristlikule teoloogiale kohaselt esitas ta Jeesust ja tema jüngreid valmiskujul kristlastena.

[6] Eesti kristluse ajaloo historiograafiast vt Riho Saard. Ristitud eestlane. Kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Tallinn: Argo 2018, 19–27.

[7] Kvantitatiivne analüüs on leitav Usuteaduse Instituudi ärahävitatud toimetise nr 23 säilinud sundeksemplaridest: Riho Saard; Katarina Ubaleht. Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni (Usuteaduse Instituudi) õppijaskond 19461991. – Riho Saard (Toim.). EELK Usuteaduse Instituut 70. Ajalugu ja tagasivaated (60−123). Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised; XXIII) 2016.

[8] Geschichte der Christenheit. 2 Bände (Band 1: Von den Anfängen bis an die Schwelle der Reformation; Band 2: Von der Reformation bis in die Gegenwart). Mohn, 1980/82.

[9] ”Study problems, not periods.” [https://www.history.org.uk/primary/resource/6449/writing-the-history-of-nineteenth-century-europe] 29.9.2021.

[10] Beschreibung des Christentums. Eine historische Phänomenologie. München: Deutscher Taschenbuch-Verlag, 1975.

[11] Jacques Szaluta. Psychohistory. Theory and Practice. New York: Peter Lang 1999.

[12] Vt näiteks: Autogenees ja ülekanne: moodsa kultuuri kujunemine Eestis. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Koost. R. Undusk. Tallinn 2014, lk 136j

[13] Lundis 2017. aastal allkirjastatud paavst Franciscuse ja Luterliku Maailmaliidu peasekretär Martin Junge ühisavalduses öeldakse: „While the past cannot be changed, what is remembered and how it is remembered can be transformed.” [https://www.lutheranworld.org/news/gods-gift-unity] 29.9.2021.


Riho Saard (1961) dr.theol Helsingi ja Ida-Soome ülikoolide üldise kirikuajaloo dotsent, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi kirikuajaloo professor.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English