ISSN 2228-1975

Vanaisa tundmatud valikud

On aeg valida ja olla valitud. Valida välja, olla välja− või äravalitu, olla valitud valitsema, olla valitud ja valida valitseja. Valida vastutajad, ise vastutada. Lasta ennast valida ja siis valijate ees vastutada.

Kristlastena meelitame me ennast mõttega, et Lunastaja on meid valinud paljude kutsutute seast. Ja et meil on võimalus toimida nagu Maarja Magdalast, kes Jeesuse sõnade kohaselt valis endale hea osa – pigem igavikuline vestlus kui ajalikud toimingud.

Ma mõtlen viimasel ajal palju oma vanaisast, keda ma kunagi näinud ei ole. Hiljuti leitud arhiivimaterjalidest leidsin paljugi sellist, mis vajab veel palju läbimõtlemist. 18-aastasena tegi ta valiku minna vabatahtlikuna Vabadussõtta. Pärast sõda töötas ta päris mitu aastat kooliõpetajana ja tegutses siis ka kümmekond aastat vabadussõjalaste liidu kohalikus rühmas. Ta olevat olnud tasane mees nagu tallesaba, lasi ennast ka oma rühma juhatusse valida. Ta valis endale 1925. aastal esimese naise, surm valis enda omaks nende kolmekuise poja ja siis ka abikaasa. Õpetajatöö lõppu ta ei valinud: klasse koondati ja tema kui kutseta õpetaja läks tagasi postiametnikuks.

Mu vanaisa abiellus minu vanaemaga, kes sünnitas esmalt poja ja siis tütre, kellest hiljem sai minu ema. Kus siin valikud on? Või kas on valikuid selles, et mu vanaema haigestus kohe pärast teist sünnitust kopsutuberkuloosi? Vanaisa, see vähese jutuga postiametnik, pidi nüüd pingutama, et naise ravi eest maksta ja kahte pisikest kasvatada. Noh, eks sugulased ju aidanud ka jõudumööda. Ema jutust olen aru saanud, et ega laste käest toona küll eriti ei küsitud, millise tädi juurde nad tahaks minna. Kas olid ajad tõesti nii keerukad, et valikuid polnud täiskasvanutelgi? Või siis oli aeg veel selline, kus lapsi ei peetud piisavalt küpseks endale head osa valima?

Kolmekümnendate aastate keskel koges Eesti järjest valjemaks muutuvat valitsemist. Kindla käega ja vapside meelest mõnevõrra venemeelne president Konstantin Päts keeras kruvid üpris kinni. Mu vanaisa töötas toona postiametnikuna Elvas. 1935. a detsembris, mil suur osa vapse või arvatavaid vapse arvatava riigipöördekatse eest vahistati, oli mu vanaema haiglas, mu ema aastane ja mu onu neljane.

1936. a jaanuaris saatis üks vanaisa kunagisi naabrimehi kolmandale omakandimehele, siseminister Weermaale kaebekirja. Omakäelise, aga ma ei tea ju, kas omal valikul.  Kaebekirja sisuks oli tõsiasi, et minu vanaisa kui omaaegne „vihaseim vaps“ tuleks riigiteenistusest otsekohe kõrvaldada. Kaebajal ei ole küll andmeid, et vanaisa detsembrisündmuste kavandamises osales, aga ta arvab, et küllap ikka osales. Aga kaebaja ei taha midagi niisama. Ta lubab, et korraldab 1936. a veebruariks kavandatud valimistel 80% häältest Weermaa ja Pätsi kasuks. Ning soovib siseministrile „raugemata tervist ka tulevikus kindlat korda pidada et võime julgelt ja rahus elada“.

Politseikomissari vastus tuleb kahe nädala pärast. Vanaisa meelsust on kontrollitud ja leitud järgmist. Esimene kahtlane koht oli see, et raadiost 8. detsembri sündmuste kohta kuuldes olevat ta raadio kinni keeranud – nii tunnistas üks kolleeg. Teine kahtlane koht oli see, et vanaisa ei tahtnud vastu võtta valimisreklaami, kuna teab selletagi, kuhu oma hääle annab. Ja kolmandaks polevat talle meeldinud see, et Elva seltsid kavandasid 23. veebruaril rongkäigus hääletama minna. Vanaisa ütles, et marssida võiks Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsemiseks, mitte aga hääletama minekuks. Rohkete resolutsioonide seas on dokumendil kirjas seegi, et vanaisaga on vesteldud ja teda on hoiatatud. Kokkuvõtteks: nime poolest sama riik, mida vanaisa oli vabatahtlikuna aidanud luua, oli teinud valiku hoida oma alamaid väga lühikese rihma otsas.

Aga tagasi valikute ja valimiste juurde. Kuni inimene tunneb ennast piisavalt vabana, on iga tema tegu valikute tulemus. Kuuluda kirikusse või mitte? Toetada mõnda erakonda või mitte? Töötada ületähtsustatud, ent alatasustatud ametikohal või mitte? Osaleda vallavolikogu valimistel või mitte? End vabana tundev inimene teadvustab endale oma otsustusruumi ja võtab vastutuse oma valikute eest. Ka vigade ja valede valikute eest, sest alati tuleb järgmine risttee ja mitte keegi ei sunni meid püsima kord valitud valel teel.

Murelikuks muutun ma siis, kui inimene kaotab perspektiivi ja tunneb end lõksus olevat. Olukorras, kus nagu polegi valikut. Sellesse seisu võib meid viia väsimus, hirm, valu või alaväärsustunne. Aga ka poliitilised jõud, kes püüavad jätta muljet, et nad on ainus õige valik. Valikute puudumine on alati näiline, kuni meil püsib meeles, et tegelikult oleme me vabad, ja mitte enda, vaid Issanda armust.


Kadri Ugur (1966), PhD (ajakirjandus), on koolitaja ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English