Vana Testamendi / Heebrea Piibli teaduse ülesanne teoloogia raames. Viimaste aastakümnete arengud
Alustuseks küsin, kust me tuleme. Tuleme suuresti protestantliku teoloogia kontekstist ning selles on Vana Testamendi teadusel koos Uue Testamendi teadusega oma kindel roll. Piibel on kristliku usu alus ning selle lugemine ja tõlgendamine ehk eksegeetika on vältimatu sisend süstemaatilisele teoloogiale, dogmaatikale, ning sealtkaudu omakorda praktilisele teoloogiale. Olla kristlane tähendab teenida Jumalat ligimese teenimise kaudu – ja sinna peab välja jõudma ka eksegeetika.
Protestantliku teoloogia kontekstis on välja kujunenud eksegeetika iseseisev ja kriitiline roll. Jumala Sõna uurimine on nii oluline, et see ei tohi alluda otse dogmaatikale. Sellega garanteeritakse piisavalt kriitiline sisend dogmaatika jaoks. Seda on tarvis sõna ja usu mõistmise kriitikaks, kindlustamaks, et dogmaatika püsiks pidevas muutuses, et sõnumit pidevalt aktualiseeritaks ja et sõna ja usk kaasaegsete elu pidevalt muudaks. Sellisest arusaamisest on kujunenud laiemas plaanis kiriku ja teoloogia jaoks standard, sest eksegeetika iseseisvust ning piibliteaduste kriitilist loomust tunnistab tänapäeval näiteks ka roomakatoliku kirik.
Sarnane põhimõte kehtib teoloogia struktuuris Vana Testamendi teaduse ja Uue Testamendi teaduse vahel. Vana Testamendi uurimine on iseseisev distsipliin, selleks et kindlustada piisavalt kriitiline sisend Uue Testamendi teaduse jaoks. Uues Testamendis teatavasti tõlgendatakse Vana Testamenti Kristuse sündmuse perspektiivist, aga seda tõlgendust ja seost peab eksegeetikas kogu aeg üle täpsustama, aktualiseerima.
Vana Testamendi teadus erineb teistest teoloogia distsipliinidest selle poolest, et sel on lahutamatu paariline väljaspool kristlikku teoloogiat. Ka judaismi ja laiemalt juutluse jaoks on Heebrea Piibli uurimine oluline, sest tarvis on sisendit judaistliku tõlgenduse ja eluviisi jaoks, samuti judaistliku traditsiooni ja Vana-Iisraeli ajaloo uurimise jaoks. Kaasaegset Vana Testamendi teadust nimetatakse akadeemilises kontekstis üha enam Heebrea Piibli teaduseks, sest selline lähenemine võimaldab sisendit nii kristluse kui judaismi jaoks. See on ka ainus teoloogia distsipliin, milles domineerivad globaalses akadeemias kahe keskuse asemel kolm: Euroopa ja Põhja-Ameerika kõrval ka Iisrael. Kristlikust ja judaistlikust kontekstist pärit uurimise dialoogi on süvendanud Teise maailmasõja traagika, mis on pannud Euroopa ja Põhja-Ameerika kirikuid ja akadeemiaid otsima sisulisemat dialoogi juutlusega. Evangeelsetes ja katoliiklikes teaduskondades ei peeta Heebrea Piibli kristlikke tõlgendusviise enam ammu ainuvõimalikeks.
Viimase kolme-neljakümne aasta jooksul on Heebrea Piibli uurimisse kohale jõudnud ka Surnumere käsikirjade leidmise järel vallandunud revolutsioon, tugevdades muuseas just Iisraeli ja Põhja-Ameerika teadlaste häält. Sisuliselt on see pööranud pea peale Heebrea Piibli algteksti illusiooni, mille küüsi olid Euroopa ja Põhja-Ameerika vanatestamentlased vahepeal sattunud. Nüüdseks on arusaam, et on olemas üks ja ainus ideaalne pühakirja tekst, haihtumas. Selle asemele astub arusaam, et Heebrea Piibli kirjandus on eksisteerinud algusest peale erinevates variatsioonides. Tõlgendusvõimaluste hulk on veelgi kasvanud ning tähelepanu teksti arenguloo ning omaaegse religiooniloolise konteksti suhtes on veelgi tugevnenud.
Juba mainitud Surnumere käsikirjade leiud on osa umbes 150 aasta pikkusest Vana Testamendi / Heebrea Piibli teaduse uurimismaterjali mitmekesistumise protsessist. Praktiliselt revolutsioonilisi avardumisi on toimunud esiteks kiilkirjalise Mesopotaamia kirjanduse dešifreerimine ja avaldamine (Piibli veeuputuslugu peegeldab palju vanemat Mesopotaamia traditsiooni), teiseks Ugariti kirjanduse avastamisega (vanaheebrea kirjandus ja usund on orgaaniline osa läänesemiidi kirjandusest ja usundist) ja kolmandaks Surnumere käsikirjadega (pole ühte ja ainsat algteksti).
Lähima paari aastakümne põhiprobleemid ja -teemad
Lähima paari aastakümne jooksul hakkab kindlasti muutuma Piibli tõlkimise praktika. Ka Eestis. Vana Testamendi tõlkimisel tuleb otsustada kahe võimaluse vahel: kas jätkatakse diplomaatiliselt ühe käsikirja, reeglina keskajast pärit Codex Leningradensis’e (CL) tõlkimist või minnakse eklektilise tõlke teed? Ehkki kahtlustan, et diplomaatiline soov jääb veel mõneks ajaks valitsema, suureneb surve CL-i tekstiprobleemide korrigeerimiseks ja olulisemate käsikirja- või versioonialternatiivide paralleelseks tõlkimiseks. (Sest CL ei esinda ju ainsat võimalikku tekstikuju ega ka mitte VT teksti ideed.) Teine võimalus ehk eklektiline tõlge ja algteksti rekonstrueerimise katse tähendavad suurt vaidlust, sest Heebrea Piibli käsikirja- ja tõlketraditsioonid on selleks liiga erinevad. Raske on aimata, mis Eestis juhtuma hakkab, sest meie oikumeeniline keskkond on iseäralik – õigeusu traditsiooni tuntav kohalolek –, aga võimalik, et koos tõlkevõimekuse ja ambitsioonide kasvuga tekivad erinevused konfessionaalses praktikas. Protestantlikus ruumis kestab edasi ühe ja ainsa rahvapiibli ehk standardtõlke ideaal, aga õigeusu kirikutes võib kasvada soov teha Septuaginta teksti põhjal liturgiliselt tundlikke tõlkeid. Kuna Eesti Piibliseltsi eestvedamisel kavandatakse uut piiblitõlget, siis ei pääse meiegi nendest küsimustest.
Eelmisest väljakutsest suurem on veelgi piiblihermeneutiline väljakutse. Eesti ühiskonnas on laialt levinud religioosne kirjaoskamatus. Piiblit peetakse küll raamatute hulgas tihti eriliseks, aga ei teata päris, miks. Kui Piiblit loetakse, loetakse tihti ilma kogudusliku kontekstita, ilma eelteadmiseta. Tulemuseks on üsna vildakad arusaamad, mida mõjutab enamasti individualism, mõnikord materialism, aga tihti teatud esoteeriline või uue vaimsuse kontekst. Tööpõld terve Eesti ühiskonna mõttes on erakordselt lai. Aga see on üks osa probleemist. Teine probleem on, et katkestus Piibli lugemise kultuuris on levinud ka kristlikes kogudustes. Seetõttu on lihtne rõhutada ühe tõlgendusvõimaluse ainuõigsust ja vähendada eksegeetika kriitilise tagasiside rolli. Fundamentalismi oht on suur ning sellel on häälekaid eestkõnelejaid. Ühe näitena toon pisut krampliku suhtumise Moosese seadusesse, mille puhul jäetakse kristliku käsutõlgenduse tegelikule dünaamilisusele vähe ruumi. Väljakutse sõnastaksin nii, et eksegeetidel on tõlgendusvõimaluste rohkuse ja kvaliteedi alal põhjust rohkem vaeva näha, nii ühiskonna kui kiriku kui akadeemia suunal.
Tundub, et Vana Testamendi / Heebrea Piibli teaduse koha pealt on tugevaim positsioon Eestis praegu Tartu Ülikoolil. Ehkki nime poolest on Vana Testamendi teadlasi vaid üks, teeb eriala tugevaks kontekst: sellesse kuuluvad iseenesestmõistetavalt judaistika spetsialist, assürioloogid, uustestamentlased, usundiloolased, klassikalised filoloogid, vana-aja ajaloolane, kirjandusteadlased, folkloristid jne. Kõige rohkem tahaksin loota, et motiiviloo uurimisest saab kõige rohkem asja, arvestades Eestile omast tugevat folkloristika traditsiooni. Vähemalt Amar Annus on oma motiiviloolistele kirjutistele maailmas tähelepanu äratanud, lootust annavad teisedki. Ise pean enda leivanumbriks vormikriitikat, eriti vanaheebrea luule uurimist, millel on selge väljund nii hermeneutikasse kui Piibli tõlkimisse. Suurematest projektidest käib tasapisi töö ikka Piibel kontekstis sarja kallal. Ja varem või hiljem ilmuvad uued köited, on need siis Surnumere käsikirjade, Iiobi ja Aabrahami testamentide, Johannese ja Jaakobuse protoevangeeliumite, Genesise, Psalmide vms kohta.
Koostöö teoloogiliste distsipliinide vahel ja väljaspool
Ajakirjas Kirik ja Teoloogias avaldasin 6. augustil arvamusloo „Heebrea Piibli teaduse kohast tänapäeva religiooniuuringutes“. Selles väitsin, et mitme asjaolu tulemusena võib maailmas ja ka Eestis täheldada teoloogia fragmenteerumist. Klassikalised teoloogia distsipliinid eralduvad üksteisest ja seda võimendab tihenev koostöö teoloogiaväliste teadusharudega. Nii saab Vana Testamendi / Heebrea Piibli teadust vaadelda tänapäeval ka religiooniuuringute, Vana Lähis-Ida, ajaloo- või kirjandusteaduse osana. See on laias plaanis, kristlike kirikute taandumise olukorras paratamatu nähtus. Paradoksaalselt on see kvaliteedi kasvamise mõttes ka hea nähtus. Aga teoloogia kui terviku vaates tuleks kindlasti rohkem mõtelda valdkondade suuremale koostööle, eriti mingite kindlate probleemide lahendamisel, ja seda eriti konfessionaalses teoloogias. Näiteks on Eesti luterlikus teoloogias aeg võtta rohkem kuulda piibliteaduste vahepeal jõudsalt kogunud ekspertiisi ja sisendit. Piiblihermeneutiline kirjaoskamatus ja fundamentalism ei ole ju väljakutsed üksnes eksegeetide jaoks. Rääkimata süstemaatilisest teoloogiast, on järelmid drastilised ka praktilise teoloogia jaoks. Seega peab koos töötama, et usu mõtestamise ja elamise kvaliteet paraneksid.
On ka käes aeg, kus 1990. ja 2000. aastatel tegutsenud teoloogide asemele on tulnud uus põlvkond teolooge ja religiooniuurijaid. Ja tegelikult valmistatakse ette juba järgmist põlvkonda. Nemad töötavad uues olukorras, kus kitsamas mõttes konfessionaalsed teoloogiad on osa mitmest väljundist ja kus suhtlemine üle teoloogia piiride on loomulik või kus Heebrea Piibliga võib sattuda tegelema hoopis keegi, kelle põhikoolitus ei ole teoloogiline. Noored teoloogid ja religiooniuurijad peavad orienteeruma palju suuremas hulgas teaduslikes küsimustes ja ühiskondlikes vajadustes.
Selles olukorras pean teoloogia valdkondade koostöö tugevdamist niisiis olulisemaks kui üksikute teoloogia valdkondade koostööd teoloogiaväliste distsipliinidega. Vana Testamendi / Heebrea Piibli teaduse puhul on seda koostööd teoloogiast väljaspool minu hinnangul juba niigi küll, vaja oleks teoloogia-sisest koostööd. Regulaarne teoloogiakonverents ja vähemalt Akadeemilise Teoloogia Seltsi sees tegutsev eksegeetika sektsioon oleksid väga teretulnud.
Teoloogia ilu ja olulisus?
Alati on särava silmaga andekaid noori inimesi, kes tahavad tegeleda süvitsi teoloogiaga. Nii kirikute sees kui neist väljaspool. Loodan, et akadeemia ja kirikute vahel suudame hoida kontakti ja seda süvendada nii palju, et kirikutes tuntakse kõik noored andekad teoloogid ära, olenemata päritolust. Loodan muidugi südamest, et kirikud suudavad paremini seda potentsiaali teostuda lasta. Puhtalt akadeemilistest töökohtadest jääb Eestis väheks, et kõikidele andekatele karjääriperspektiivi pakkuda, aga koos kirikute ja kogudustega on seda jõudu ehk rohkem.
Laiem avalikkus ja noored lähimal paaril aastakümnel jagunevad väga väiksesse kirikuga seotud ning väga suurde kirikuvälisesse gruppi. Aga paradoksaalsel kombel sobib mõlemale üks sõnum, nimelt et usk ei ole kunagi puhas tunne ja rituaal suvaline liigutus. Inimene mõtestab ja sõnastab oma usku varem või hiljem. Tunne on irratsionaalne, sõna ratsionaalne. Seega käib tundega alati kaasas mõistus, ja teoloogia tuleb siin appi. Teoloogid saavad levitada ja peavad levitama sõnumit, et teoloogia aitab kõiki, kellel kasvab vajadus oma usku sõnastada suuremaks kui pelk jõulukiriku emotsioon või kogemata kuuldud Piibli kirjakoht. Paari tuhande aastast rikast kristlikku traditsiooni suudetakse Eestis ja eesti keeles mõtestada. Vana Testamendi / Heebrea Piibli teaduse puhul lisandub veel ka judaistliku traditsiooni mõtestamine ja dialoog. Teada, ära tunda ja taibata on ülev. Ja seda võimalust teoloogias jätkub.
1. oktoobril 2021 toimus Tartu Ülikoolis konverents „Kuhu lähed, Eesti teoloogia?“, mis oli pühendatud Akadeemilise Teoloogia Seltsi asutamise 100., Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise 30. ja populaarteadusliku kultuuriajakirja Kirik & Teoloogia 10. aastapäevale (konverents on järelvaadatav ja selle kava leiab siin). Avaldame järgnevates ajakirja numbrites konverentsi ettekannetele toetuvaid artikleid – osalt on tegu tekstidega, millest kanti ette oluliselt lühendatult, osalt ettekannete töödeldud kujudega. Põhiettekandeid kommenteerivad lühemad artiklid, mis põhinevad vastusettekannetel.
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika professor, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
