See võis olla kuskil 1970. aasta paiku, kui Lehte Hainsalu tuli kirjanike liidust koosolekult. Lumi veel palitukrael sulamata, kirjutas ta koju jõudes püstijalu luuletuse „Teisel pool vett“.
Urmas Alender laulis selle hiljem endale saatuse lauluks. Aga siis kui Lehte Hainsalu neid ridu kirja pani, ei mõelnud ta üldse laevaõnnetusele. Tema oli läinud kirjanike liitu koosolekule, et väikeste laste kõrvalt korraks välja saada ning kultuursete inimeste keskel vaimu värskendada. Seal aga oli hirmus tüli lahti, kraageldi ja näägeldi. „Tulin pettunult koju ja mõtlesin, et küll on palju vett inimeste vahel,“ on Lehte Hainsalu intervjuus Margus Mikomäele meenutanud. „Tavaliselt tekib tüli möödarääkimisest, mitte põhimõtetest.“
Viimasel ajal on inimeste vahel jälle palju vett. Ning nagu Lehte Hainsalu juba tookord kirjutas: ja paati ei seleta silm.
Mis meil viga on?
„Agressiivsus,“ ütles mulle neil päevil üks terapeut, otsides märksõna, millega võtta kokku hiljutine kohtumine isade ja poegadega. Puntras olid paistnud mõlemad pooled. Rahutus ja agressiivsus olid need, mis kumasid laste olekust kõige enam välja. Lapsevanemad aga ei teadnud, mis selle kompotiga õieti peale peaks hakkama ning muutusid ka ise rahutuiks. Aga see lastele selgest taevast selga ei kukkunud, sest miks ei peaks lapsed peegeldama seda, mida ühiskond neile igapäevaselt laseb peale paista?
Kes tahab, see märkab, kuivõrd on muutunud see toon, millega inimesed esitavad oma seisukohti, argumente ja muidu mõtteid sotsiaalmeedias, arvamuslugudes ja ka omavahelistes vestlustes. Ma mõtlen seda otsustavat, surmapõlgavat ja kategoorilist hoiakut, millega antakse teada, et vaktsiin on vale või ka et vaktsiin on õige. Ja et inimesed surevad vaktsiini kätte ja inimesed surevad selle kätte, kui nad ei vaktsineeri. Igaühel on õigus, igaühe käes on parimad teadmised.
Tõesti, hämmastav olukord. Ja see on ka hirmutav.
Kui loen, kuidas kirikuinimesed deklareerivad, et mõne nii- või naasuguse otsuse taga ei saa olla muud kui silmakirjalikkus ja valelikkus ning nemad oma jalga nüüdsest ühte või teise pühakotta enam ei tõsta, haarab mind isegi õud. Kuidas me küll jõudsime kohta, kus hakkame üksteist sildistama ning selle kaudu lahterdama, kes on õige ja kes mitte? Kes ja kust need kriteeriumid üldse välja võttis?
Vaktsiinid on kahtlemata olulised, kuid nende üle kembeldes kipub minema kaotsi see, mis COVID-ieelsel – või täna võib vist juba öelda, rahuajal –, meile nii normaalne tundus: lugupidav suhtlusviis, oskus olla dialoogis ka siis, kui teisega nõus ei olda. Kui palju sisukaid arutelusid on sellise suhtumise juures õnnestunud ära pidada!
Mõistan, et vahel minnakse ka lihtsalt hoogu. Mis seal salata, kaotasin isegi kannatuse ja lõin irooniliste hüüatustega kaasa diskussioonis, kus keegi vend arutles selle üle, kas paksudel ikka on kirikusse asja, sest eks ebatervislik eluviiski ole patt. Kui me võtame ette juba sellise asja, et asume kirikuuksi piltlikult oma arusaamise järgi nii modelleerima, et sealt ainult meie jaoks sobivad ja õiged sisse pääseks, siis on küll varsti lõpp käes, vähemalt sellisel kirikul kindlasti.
Muidugi, vaielda võib koguduseski, arutleda ka. See on kõik normaalne, ent kui selle käigus laps pesuveega välja lendab, siis on liiale mindud. Laps pesuvees on minu jaoks siin see kõik, mille nimel me üldse nii väga terved püüame olla – elu turvalises ühiskonnas, vabadus väljendada oma usulisi veendumusi, rahulolu ja rõõm suhtlemisest ning kõik muu, mis veel hiljuti oligi päris tavaline.
On täiesti võimalik väljendada end sellisel moel, et pärast veel teisestki inimesest midagi alles jääb. See ei tähenda veel, et ollakse pehme ja ajupestud.
Enne surm!
„Tavaliselt tekib tüli möödarääkimisest, mitte põhimõtetest,“ ütles Lehte Hainsalu. Tavaliselt küll. Aga meie oleme jõudnud tänase päevaga sinna, kus möödarääkimine ise on saanud põhimõtteks – tead küll, et teisel poolel on argumendid, ehk isegi head, aga ei hakka neid kuulama.
See uus aeg sünnitab uusi kitsikusi. On kuidagi jabur, kui noored täiskasvanud ei julge oma perele tunnistada, et on käinud vaikselt vaktsineerimas ära, sest teavad nende vastakat reaktsiooni. Kahju on ka lastest, kes jäävad koolis ja kodus räägitava vahepeale.
Eks muidugi on plahvatuslikke teemasid meil varemgi olnud. Veel pooleteise aasta eest oli päris kindel, et suuremal juubelil või jõululõunal ei maksa erinevatel generatsioonidel võtta ette teemasid nagu samasooliste abielu, ajateenistuse mõttekus või see, kas sõja puhkedes põgeneda või kodu kaitsma jääda. Nüüd hakkab muutuma kahtlaseks, kas need peod üldse toimuvad, sest veelahe inimeste vahel aina kasvab ning takka tõukavad seda kõik needsamad rängad ja kompromissitud enne-suren-kui-oma-arvamust-muudan ütlemised.
Aga kui keegi tahab teist tõesti oma arusaamade õiguses veenda, siis vastake esmalt sellele lihtsale küsimusele: mis saab mehel enne mantli seljas, kas tige tuul või soe päike? Võin juba ette öelda, et teise poole nõmedaks nimetamine pole hea algus tulemuslikuks diskussiooniks.
Ja siis päris lõpus
Praeguse, ka kogudustes käiva arvamusmöllu keskel saavad kõige enam haiget need, kes kahe poole vahele jäävad. Loll lugu, sest täpset tõde ei tea tegelikult keegi. Ka teadlased möönavad, et andmeid tuleb iga päevaga juurde ja nad õpivad pidevalt midagi uut. Praeguseks on muutunud tubli kolmandik nendest teadmistest, mis olid meil koroonaajastusse sisenedes ning küllap lisanduv teave muudab pilti veelgi.
Selles olukorras võiks jätta esmalt endale natuke eksimisruumi ning siis tunnistada, et eks need teised, kuigi täiesti valel arvamusel, on ka Jumala looming. Ning leppida kokku, et kes siis lõpuks ka peale ei jää, ei hüüa ainult: „Näete, ma ju ütlesin kohe!“, vaid sirutab teistele käe. Niisuguse suhtumise pealt on võimalik juba ette säästa lugematu hulk närvirakke ning mis pole ka vähetähtis – ühe ja sama taeva alla ära mahtuda, ilma et laienev veelahe meist kellegi neelaks.
Bianca Mikovitš (1974) on ajakirjanik, EELK Usuteaduse Instituudi magistrant ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) liige.
