ISSN 2228-1975

Vanglakaplanite rolliteadlikkus kinni peetavate isikute radikaliseerumise märkamisel ja sellele reageerimisel

Sissejuhatus

Artikli aluseks on 2021. aasta juunis Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudis kaitstud magistritöö „Vanglakaplanite rolliteadlikkus kinni peetavate isikute radikaliseerumise märkamisel ja sellele reageerimisel“. Töö eesmärk oli välja selgitada, millised Eesti vanglakaplanite pädevused vajavad arendamist, toetamaks nende rolli vanglaradikaliseerumise märkamisel ja sellele reageerimisel. Selleks anti töös esmalt teemakohasele teaduskirjandusele toetudes uuritavast valdkonnast teoreetiline ülevaade, mis toetas ja raamis töö hilisemas järgus läbi viidud uuringu tulemuste analüüsi. Uuringu käigus viidi läbi poolstruktureeritud intervjuud 11 töö kirjutamise hetkel vanglates töötava kaplaniga, lisaks peakaplani- ning Sisekaitseakadeemia justiitskolledži direktoriga. Saadud tulemusi analüüsiti autori loodud koodide ja kategooriate kaudu kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodi abil ning tehti vastavalt uurimisülesande püstitusele järeldused ja autori ettepanekud.


Radikaliseerumine vanglates

Radikaliseerumine on üleilmsetest konfliktidest ning nendega kaasnenud terrorirünnakutest tulenevalt Euroopa Liidus aktuaalne probleem ja siinsete riikide vanglates viibib suur hulk Euroopasse naasnud terroristlikke välisvõitlejaid ja ka kohalikke džihadiste, kes jätkavad isoleeritud keskkonnas radikaliseerumist ja värbamist. Seetõttu on just kinnipidamisasutused muutunud peamiseks terrorismi kasvulavaks Euroopas. (EUROPOL 2020; Kaitsepolitseiamet 2018, 29; Neumann 2010, 7) Võib väita, et viimaste aastakümnete terrorirünnakute puhul on vanglataust ning seal radikaliseerumine pigem reegel – see oli iseloomulik nii 1995. aastal Pariisi metroos rünnaku korraldanud Khaled Kelkal’le, kes vanglas varguse eest karistust kandes radikaliseerus, kui ka 2015. aastal Pariisi rünnakuid organiseerinud Said ja Cherif Kouachi’le, kelle äärmuslikud vaated samuti vanglas viibides radikaliseerusid (Hellmuth 2015, 986, 989). Vanglas radikaliseerus ka 2015. aastal Kopenhaageni sünagoogis kaks inimest tapnud ning nelja haavanud Omar El Hussein. (Basra, Neumann 2020, 20, 30)

Märkimist väärib olukorra kiire muutumine viimasel kümnendil. Näiteks on Prantsusmaal alates 2014. aastast džihadistidest kinni peetavate isikute arv viiekordistunud, Suurbritannias on see arv kahekordistunud ja Austrias, kus 2013. aastal ei kandnud vanglakaristust ühtegi terrorismikuritegude eest süüdi mõistetud kinni peetavat isikut, oli nende arv 2019. aasta lõpuks kasvanud 59-ni. Selline kiire areng on loonud vajaduse luua valmisolek ka nendes riikides, kus vanglaradikaliseerumine pole senini olnud märkimisväärne probleem. (Basra, Neumann 2020, 10)

Samas on üha enam hakatud käsitlema vanglaid radikaliseerumise kasvulavade kõrval ka asutustena, kus saab kasutada deradikaliseerimise meetmeid ning vanglatele pannakse selles vallas järjest suuremaid ootusi. Vanglatelt eeldab see oskust nii radikaliseerumisjuhtumeid ära tunda kui ka võimalikke radikaliseerumisi ennetada. Selle eeldus on eelkõige teadlik ametnikkond, mistõttu on vanglate panustamine personali radikaliseerumisalastesse ning kultuuriteadlikkust tõstvatesse koolitustesse tänapäeval vältimatu. (Matt, Lisitzki 2017, 470, 481)

Olgugi et Eestis ei ole kinni peetavate isikute radikaliseerumine praegu märkimisväärne probleem, on tõenäoline, et muude usuliste, aga ka poliitiliselt äärmuslike vaadetega vangide arvu suurenedes tuleb siinselgi korrektsioonisüsteemil silmitsi seista konkreetsete vanglaradikaliseerumise juhtudega. Sealjuures tuleks vanglaradikaliseerumise puhul teadvustada ka asjaolu, et olukorras, kus sellest on saanud tajutav ja levinud probleem, on reageerimisega juba hiljaks jäädud. Kuigi Kaitsepolitseiameti hinnangul ei ole vanglaradikaliseerumine Eestis hetkel veel tõsine probleem, on üksikuid ilminguid tuvastatud ka siinsetes vanglates (Kaitsepolitseiamet 2020, 41).

Teema aktuaalsust Eesti Vabariigis näitlikustab 2016. aastal tehtud Eesti esimene süüdimõistev kohtuotsus (Kriminaalasi Ramil Khalilovi süüdistuses KarS § 2373 lg 1 ja § 2371 lg 1 − § 22 lg 3 järgi ning Roman Manko süüdistuses KarS § 2373 lg 1 järgi, 2017) terrorismikuritegude toetamise eest. Samuti on olemas info paarikümnest Eesti Vabariigist välisriikidesse võitlema läinud isikust, kelle puhul ei saa välistada nende soovi Eestisse naasta (Kaitsepolitseiamet 2015, 27; 2020, 41). See omakorda loob vajaduse olla valmis radikaliseerumisele kalduvate isikute kinnipidamiseks Eesti vanglates, mistõttu on hakatud rõhutama kinni peetavate isikute radikaliseerumise ennetamise olulisust, mis tuuakse ühe peamise planeeritud tegevusena välja ka Justiitsministeeriumi valitsemisala arengukavas aastateks 2019–2022. Ka uuendatud dokumendis, Justiitsministeeriumi programmis 2020–2023 käsitletakse teemat aktuaalsena ning tuuakse välja vajadus kasutada eriettevalmistusega ametnikke radikaliseerumisriskiga vangidega töötamisel.

Vanglaradikaliseerumisest rääkides on ülioluline, et osataks vahet teha usulisel pöördumisel ja radikaliseerumisel, mis võiks kujuneda ühiskondlikuks julgeolekuohuks. Selle oskuse puudumisel on oht rikkuda inimese põhiõigust usuvabadusele. Samuti võib religioosne pöördumine olla, ja enamjaolt ongi kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamise protsessis toetav element, kuna võib pakkuda tuge nii eetilisel kui eksistentsiaalsel tasandil.


Kaplani roll vanglas

Vangla on usuliseks teenimiseks väga nõudlik keskkond, seda nii selle füüsiliste tingimuste kui ka äärmise reguleerituse tõttu. Kui väljaspool vanglamüüre on võimalik vabalt oma religioonile iseloomulikke toiminguid järgida, siis vanglas on fikseeritud nii päevakava kui menüü, samuti riietus ja isikud, kellega kinnipeetav kokku võib puutuda. See kõik seab omad nõudmised ka kaplanite tegevusele, kuna vajadusel tuleb konfliktsele kinnipeetavale selgitada, miks mingid religiooni praktiseerimiseks vajalikud esemed või toimingud on vanglas kas keelatud või on nende kasutamine või praktiseerimine piiratud. Sealjuures tuleb vanglas usuvabaduse tagamisel lähtuda alati asjaolust, et prioriteediks on julgeoleku tagamine. (Hicks 2012, p. 637) Samuti on üheks oluliseks faktoriks, millega vanglad usulise teenimise korraldamisel arvestama peavad ning mis muutub suure tõenäosusega üha aktuaalsemaks teemaks, üleilmastumise ja rändekriisi tagajärjel üha suurenev religioosne ja kultuuriline mitmekesisus.

Eestis tekkis kinnipidamisasutustes vaimuliku teenimise võimalus 1980. aastate lõpus ning esimesed kirikuõpetajad ja usuliste organisatsioonide vabatahtlikud asusid vanglates teenima enne iseseisvuse taastamist. Sarnaselt ülejäänud ühiskonnas valitsenud kaootilisusele iseloomustas märkimisväärne segadus ka siinseid vanglaid – näiteks ei suudetud järge pidada isikute üle, kes väidetavalt usulise teenimise eesmärgil vanglas käisid. (Ringvee 2020, 138) Et olukorda selgust tuua ning vanglat külastava usupersonali tegevust kaardistada, otsustas toonane siseminister sulgeda vanglad nädalaks igasugusele usulisele tegevusele (samas, 139). 1993. aastal reguleeriti Eesti Vabariigi riikliku kinnipidamiskohtade ameti regulatsioonis vaimulike kinnipidamisasutustesse pääsemise kord, milles määrati kinnipidamisasutustes läbiviidavate usutalituste kord ja viis. Seoses kinnipidamiskohtade ameti muutmisega täitevametiks uuendati ka kinnipidamisasutustes käivate vaimulikega seotud regulatsioone ning võeti kasutusele vanglavaimuliku mõiste. Kui senini teeniti vanglates vabatahtlikkuse alusel, siis alates 1997. aastast asusid vanglatesse tööle esimesed kaplanid. Sellest järgmise olulise sammuna loodi 2000. aastal Justiitsministeeriumi vanglate osakonda nõunik-peakaplani ja vanemkaplani ametikoht, kelle ülesandeks sai vanglates vaimuliku teenimise korralduse loomine.

Eestis reguleerib käesoleval ajal vangistuse täideviimist vangistusseadus, mille paragrahv 62 sätestab, et vangla tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. VangS § 26 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval piiramatu vaimulikuga kohtumise õigus. Sealjuures ei defineerita vaimuliku mõistet, kuid KiKoS § 2 ja 20 kohaselt mõeldakse selle mõiste all ilmselt usuühendusse kuuluvat isikut, sealjuures määratleb usuühendus oma vaimulikule nõuded ise. Justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskirja“ § 10 lg 11 alusel on kinnipeetavatel õigus osaleda usutalitustel vangla päevakavas ettenähtud ajal ning see annab vaimulikule õiguse kasutada usutalituse pidamiseks vajalikke vahendeid, sealhulgas armulaua veini. Lisaks tuuakse välja, et kinnipeetavale on usuline kirjandus ja ususümbolid lubatud ka kartseris. Oluline on tähelepanu juhtida KiKoS § 9 lg 1, mille kohaselt on kinnipeetaval õigus oma usulisi talitusi praktiseerida juhul, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, asutuses kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi ehk sätestatakse usuvabaduse piirangu alused. (Olesk 2015, 688) Usuvabaduse tagamine ei tohi välistada julgeoleku tagamist, mis vangla kontekstis on üks olulisi eesmärke.

Nii VangS § 62 täitmisel kui põhiseadusliku usuvabadusnõude tagamisel on oluline roll kaplanil ja kaplaniteenistusel, tänu millele on vangil võimalus kohtuda vaimulikuga, osaleda jumalateenistusel, saada hingehoidlikku abi ja muud usulist teenimist. Et usuvabadus on üks inimväärikuse alustalasid ning tänapäeva õigusriik eeldab selle tagamist ka vangistuse tingimustes, on kinnipeetavate usuliste vajaduste rahuldamine elementaarne. Eestis on vanglakaplanitele esitatavad nõuded ning kaplanitöö alused koondatud 2012. aastal Justiitsministeeriumi poolt välja antud kaplaniteenistuse käsiraamatusse „Vanglate kaplaniteenistus ja usuline töö vanglas“. Selle alusel eeldab kaplani ametikoht nii vaimulikuks kui riigiametnikuks olemist – ühelt pool on ta oma kiriku poolt lähetatud ning osa kiriku struktuurist, teisalt aga osa vanglateenistusest ning kohustub järgima sealset töökorraldust ja reegleid. Sealjuures on ta, enamasti erinevalt muust vanglapersonalist, see, keda kinnipeetav saab täiesti usaldada ning kelle töös olulisel kohal olev pihisaladuse hoidmise nõue vastab riiklikul tasandil õigusele keelduda kohtus tunnistamisest. Kaplani ametikoha peamiste valdkondadena nähakse individuaalse hingehoiu pakkumist, mis on ühtlasi kõige mahukam töövaldkond, jumalateenistuste ja teiste usutalituste läbiviimist, mida nähakse teise suure valdkonnana, usulise suunitlusega sotsiaalprogrammide läbiviimist, mis kannavad esmajoones taasühiskonnastavat eesmärki, administratiivülesannete täitmist, mis tähendab muu hulgas ka näiteks koostööd erinevate kirikute ja kogudustega, vabatahtlike töö korraldamist, ususümboolika kambritesse võimaldamist, samuti nähakse nende ülesandena ka vanglateenistujate usulist ja eetilist nõustamist. (Justiitsministeerium 2012, 7–11)


Vanglakaplanite roll radikaliseerumisvastases tegevuses

Globaliseerumise, rände ning üleilmastunud kuritegevuse tõttu on Euroopa vanglates juba tekkinud olukord, kus esindatud on palju erineva usulise ja kultuurilise taustaga kinnipeetavaid, mis loob vanglatele kohustuse nende usulisi vajadusi rahuldada ning erinevate konfessioonide usuesindajatega kohtumisi võimaldada. (Furseth, Kühle 2011, 123; Todd, Tipton 2011, 20) Seoses vanglates toimuva radikaliseerumisega islamiusuliste kinnipeetavate seas on hakatud tähelepanu pöörama võimalusele rakendada vanglakaplaneid radikaliseerumisvastases ennetustöös ning neid on hakatud nägema olulise ressursina tänu nende heale ligipääsule kinnipeetavate religioossetele ja ideoloogilisetele veendumustele. (Todd, Tipton 2011, 31–32)

Olulisim põhjus, miks just kaplaniinstitutsioon võiks olla see, kes jälgib vanglas aset leidvat radikaliseerumist ja ekstremismi, peitub selles, et kaplanid on oma sõltumatu ja positiivse kuvandi tõttu ning tänu erilisele positsioonile võitnud kinnipeetavate usalduse ja pääsevad sageli psühholoogiliselt lähedale ka neile vangidele, kellega muul personalil ei õnnestu kontakti saavutada. Kaplanite eriline positsioon väljendub muu hulgas näiteks vormi mittekandmises ja nende töö mittekaristavas iseloomus. Ka on kinnipeetavad välja toonud, et kui tavalise vanglapersonaliga tunnevad nad selgelt staatuse erinevust, siis kaplanid suudavad luua olustiku, kus puudub tuntav jõuvahekord. Teisisõnu, neil puudub ülejäänud vanglapersonalile omane negatiivne aura, nad on vangla suletud keskkonnas välismaailma sümboliks ja omavad muidu inimese jaoks ebaloomulikus keskkonnas humaniseerivat rolli. Eelnimetatud põhjusel ja pihisaladuse pidamise nõude tõttu on kaplanid kinnipeetavate jaoks sageli usaldusisikuteks, kellega jagatakse infot, mida ülejäänud personalile ega kaasvangidele ei usaldata. Sealjuures jõuab kaplaniteni ka kinnipeetavate kultuurilisi ja usulisi vaateid puudutav info, sealhulgas võimalikud kõrvalekaldumised ühiskonna poolt tunnustatud peavooluveendumustest, mis radikaliseerumise tuvastamise seisukohalt on äärmiselt tähtis. (Todd, Tipton 2011, 24–25; 31–33).

Samal ajal leiab näiteks radikaliseerumise uurimisele keskendunud Londoni King’s College’i professor Peter N. Neumann, et vanglakaplaneid ja -imaame ei tohiks sellegipoolest muuta pelgalt terrorismiekspertideks ja nende peamine väljund peaks ikkagi esmajoones olema vaimse nõustamise ja toe pakkumine (Neumann 2010, 2).


Eesti vanglakaplanite rolliteadlikkus radikaliseerumisvastases võitluses

Lähtudes vanglaradikaliseerumise aktuaalsusest mujal Euroopas ning asjaolust, et Eestis pole antud valdkonda põhjalikult uuritud, pidas artikli autor oluliseks välja selgitada, milline on siinsete vanglakaplanite rolliteadlikkus kinnipeetavate isikute radikaliseerumisilmingute märkamisel ja neile reageerimisel. Selleks oli algselt plaanis läbi viia poolstruktureeritud intervjuud kõigi 15 töö kirjutamise hetkel ametis oleva Eesti vanglakaplaniga, kuid hoolimata autori korduvatest katsetest ei õnnestunud kontakti luua kolme vanglakaplaniga. Samas ilmnes töö käigus vajadus intervjueerida nii peakaplanit kui vanglaametnike väljaõpet korraldava Sisekaitseakadeemia justiitskolledži direktorit. Paraku ei õnnestunud riigis valitseva pandeemiaolukorra tõttu kõikide intervjueeritavatega planeeritud kujul vestelda ning seda tuli teha gruppides ja video vahendusel. Olgugi et taolisel teel kogutud andmed erinevad personaalsete intervjuude käigus kogutust ja algselt oli ka oht, et puudu jääb intervjueeritavate personaalne hinnang uuritava kontseptsiooni suhtes, hindas autor saadud materjali teemade ja mõttemustrite korduvuse tõttu ammendavaks ning järelduste ja ettepanekute tegemiseks piisavaks.

Olgugi et vanglaradikaliseerumine kujutab endast Euroopa kontekstis olulist julgeolekuohtu, selgus siinsete vanglakaplanitega läbi viidud intervjuudest, et Eestis seda märkimisväärse ohuna ei tajuta, sest meie vanglates pole radikaliseerumine probleem, millega kaplanid vanglates igapäevaselt kokku puutuksid. Teisisõnu puudub siinsetel kaplanitel reaalne kogemus antud valdkonnaga, mistõttu on raske radikaliseerumist reaalse julgeolekuohuna käsitleda. Samuti leiavad Eesti vanglakaplanid, et neile pakutavad radikaliseerumisalased koolitused on piisavad ning annavad vajalikud teadmised ja oskused radikaliseerumise tuvastamiseks. Küll aga selgus uuringust, et radikaliseerumist saaksid esmajoones märgata kinni peetavate isikutega rohkem kokku puutuvad ametnikud, mistõttu tuleb kaplanite radikaliseerumisalaseid koolitusi kindla regulaarsusega pakkuda esmalt valvuritele ja inspektor-kontaktisikutele.

Vanglakaplanite rolliteadlikkuse kohta seoses radikaliseerumisvastase võitlusega saab järeldada, et kaplanite tunnetusel on neil radikaliseerumisvastases võitluses roll küll olemas, kuid pigem saaks see olla konsulteeriv ja tuvastav juhul, kui midagi tavapärasest erinevat on juba märgatud. See tähendab, et võimaliku radikaliseerumisjuhtumi märkamise korral peaksid kaplanid kindlasti olema teavitatud ja protsessi kaasatud, kuna tulenevalt akadeemilisest teoloogilisest ettevalmistusest on neil võrreldes teiste vanglaametnikega põhjalikumad teadmised religioonide ja maailmavaadete äärmuslike tõlgenduste tuvastamisest. Samas ei näe kaplanid ennast peamiste radikaliseerumise märkajatena vanglas, kuna nende kokkupuuted kinni peetavate isikutega on võrreldes teiste ametnikega äärmiselt minimaalsed.

Märkimisväärseks probleemkohaks peavad vanglakaplanid aga vanglaametnike tagasihoidlikke religioonialaseid teadmisi, mis väljenduvad eelkõige pilkavates ja kohatutes kommentaarides. Teisisõnu ei suudeta kaplanite hinnangul mõista, et teatud teemad võivad religioosse inimese jaoks olla pühad. Ohuks võib see kujuneda põhjusel, et religiooni äärmuslikult tõlgendavale inimesele võivad taolised ebaprofessionaalsed ning tagamõtteta tehtud märkused mõjuda teatud juhtudel päästikuna ning olla radikaliseerumist soodustavaks faktoriks. Samuti toodi välja suutmatus orienteeruda eri religioonide traditsioonides ja sümboolikas. Eelnevale tuginedes leiab autor, et lisaks kaplanitele ja teistele ametnikele suunatud radikaliseerumisalaste koolituste jätkamisele peaks Vanglateenistuse prioriteet olema ka vanglaametnike, eelkõige valvurite religiooniteadlikkuse suurendamine.


Kokkuvõte

Kuigi vanglaradikaliseerumine ei ole Eestis praegu laialtlevinud probleem, on üksikute siinsetegi vanglate kinni peetavate isikute juures tuvastatud radikaliseerumisilminguid. Samuti on meil tehtud esimene süüdimõistev kohtuotsus terrorismikuritegude toetamise eest ning radikaliseerumise teemadega tegeleval julgeolekuasutusel on info paarikümnest Eesti Vabariigist välisriikidesse võitlema läinud isikust, kelle puhul ei saa välistada nende soovi Eestisse naasta. Kõik eelnev viitab sellele, et nii meie vanglad kui vanglapersonal, sealhulgas vanglakaplanid peavad olema valmis nii radikaliseerunud isikute kinnipidamiseks, aga ka radikaliseerumisilmingute tuvastamiseks.

Kui mujal maailmas kaasatakse vanglakaplaneid üha enam radikaliseerumisvastasesse võitlusesse, on siinne olukord mõnevõrra erinev. Läbi viidud uuringust selgus, et meie kaplanid on üldjoontes küll radikaliseerumise ja valdkonna arenguga mujal Euroopas kursis, kuid siinsetes vanglates nad selles julgeolekuohtu ei näe. Samuti ei pea suurem osa Eesti vanglakaplanitest tõenäoliseks, et siin religioossel tasandil toimuv vanglaradikaliseerumine lähitulevikus märkimisväärseks probleemiks võiks kujuneda. Probleemkohana toodi hoopis välja kinnipeetavatega igapäevaselt kokku puutuvate ametnike, ennekõike valvurite ebapiisav religiooniteadlikkus, mis väljendub nii ebakorrektsetes kommentaarides kui suutmatuses orienteeruda religioossete tavade ja eripärade süsteemis. Kuna vanglakeskkonnas on religioonil mõnevõrra olulisem roll kui tavaühiskonnas ning paljude kinnipeetavate jaoks võib see olla oluline toetav taasühiskonnastav komponent, on tähtis, et ka vangla ametnikkond suudaks selles valdkonnas edukalt orienteeruda. Samuti on piisav religiooniteadlikkus ja võime orienteeruda kultuuritavade ja -eripärade süsteemis oluline komponent radikaliseerumise märkamisel.

Kokkuvõttes peaks autori hinnangul lisaks vanglatöötajatele radikaliseerumisalaste koolituste pakkumise jätkamisele olema Vanglateenistuse prioriteet ka ametnike religioosse teadlikkuse tõstmine. Jälgides praegust välispoliitilist arengut ning naaberriikides toimuvat, võib suhteliselt kindlalt väita, et lisaks kultuurilise ja religioosse, aga ka poliitilise mitmekesisuse suurenemisele tavaühiskonnas toimub analoogne areng ka meie vanglakeskkonnas ning pole mingit põhjust eeldada, et Eesti taolistest arengutest kuidagi kõrvale jääks.


Kasutatud kirjandus

Basra, R.; Neumann, P.R., 2020. Prisons and Terrorism: Extremist Offender Management in 10 European Countries. The International Centre for The Study of Radicalisation and Political Violence. London: King’s College London.

EUROPOL 2020 = European Union Terrorism Situation and Trend Report 2020. EUROPOL, 2020. Ligipääsetav: www.europol.europa.eu/tesat-report [Kasutatud: 10.05.2021]

Furseth, I.; Kühle, L.M.V.D., 2011. “Prison chaplaincy from a Scandinavian perspective” – Archives de sciences sociales des religions, 153, 123–141.

Hellmuth, D., 2015. “Countering Jihadi Terrorists and Radicals the French Way” – Studies in Conflict & Terrorism, 38 (12), 979–997.

Hicks, A.M. 2012. “Learning to Watch Out: Prison Chaplains as Risk Managers” – Journal of Contemporary Ethnography 41 (6), 636–667.

Justiitsministeerium, 2012. Vanglate kaplaniteenistus ja usuline töö vanglas. Kaplaniteenistuse käsiraamat. Tallinn: Justiitsministeerium.

Kaitsepolitseiamet, 2015. Kaitsepolitseiameti aastaraamat.

Kaitsepolitseiamet, 2018. Kaitsepolitseiameti aastaraamat.

Kaitsepolitseiamet, 2020. Kaitsepolitseiameti aastaraamat.

Kriminaalasi Ramil Khalilovi süüdistuses KarS § 2373 lg 1 ja § 2371 lg 1 − § 22 lg 3 järgi ning Roman Manko süüdistuses KarS § 2373 lg 1 järgi (2017) 3-1-1-101-16.

Matt, E.; Lisitzki, I., 2017. „Radikalisierung und Gefängnis“ – NK Neue kriminalpolitik, 29 (4), 469-485.

Neumann, P.R., 2010. Prison and Terrorism. Radicalisation and De-radicalisation in 15 Countries. The International Centre for The Study of Radicalisation and Political Violence. London: King’s College London.

Olesk, Margot, 2015. „Usuvabadus vanglas“ – Juridica, X, 686–700.

Ringvee, R., 2020. “Estonia: Regulating Religion in Prisons Since the 1990s” – Boundaries of Religious Freedom: Regulating Religion in Diverse Societies. Toim. J. Martķnez-Arińo, A.-L. Zwilling. Switzerland: Springer, 135–149.

Todd, A.; Tipton, L., 2011. The role and contribution of a multi-faith prison chaplaincy to the contemporary prison service. Wales: Cardiff Centre for Chaplaincy Studies.

Vangistusseadus (2000) RTI 2000, 58, 376. Ligipääsetav: www.riigiteataja.ee/akt/12771631 [Kasutatud: 08.11.2020]


Helen Viilup (1986) on usuteaduse ja sisejulgeoleku magister ja Päästeameti töötaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English