Käesolev kirjatükk on tagasihoidlik katse tõukuda Kirik & Teoloogias ilmunud Urmas Nõmmiku arvamusloost „Heebrea Piibli teaduse kohast tänapäeva religiooniuuringutes“, kus ta, keskendudes küll Vana Testamendi teadusele, sedastab, et „piibliteadustes üldiselt toimub palju eesrindlikku, uurimused on mitmekesised ja interdistsiplinaarsed, ulatudes kaugele üle ühe või teise konfessiooni piiride“. Sooviksin järgnevalt keskenduda Uue Testamendi teadusele. Vaadates Uue Testamendi alal kaitstud lõputöid Eestis, võib avastada, et neid ei olegi väga palju. Võiks öelda, et neid on isegi vähe. Kas uurimuste vähesuse probleem võiks olla uurimiskartus, huvi- või inspiratsiooni puudus?
Väike, aga tähtis raamat
Uue Testamendi kohta ju öeldakse: „Väike, aga tähtis raamat“ – vahel isegi ironiseerivalt mõne teise teadusvaldkonna esindaja poolt. Kindlasti avaldab omajagu mõju ka mõne kirikutegelase väsimatu vastupanu piibliteadusele üldiselt, eriti aga Uue Testamendi akadeemilise uurimise suhtes, sest sellel alal olevat kõik juba aja jooksul ammu läbi hekseldatud, tekst tekstilt, salm salmilt. Ühest küljest võivad säärased ütlemised kindlasti mõjutada ka tudengite eelistusi uurimistööde valikul. Teisalt aga on ütlejatel ka võib-olla õigus, sest kartuses konfessionaalsest teoloogiast kõrvale kalduda peljatakse valida intrigeerivamaid ja usutunnistusest eristuvaid lähenemisnurki. Näiteks mõnes kiriklikus õppeasutuses kaitstud Uue Testamendi alastes töödes ikka mainitakse, et töös kasutatakse ajaloolis-kriitilist meetodit, kuid lugedes selgub, et tegemist on siiski üsna konfessionaalse teoloogia piiresse jääva tekstipõhise eksegeesiga.
Muutused metodoloogias
Ajaloolis-kriitiline meetod, mida mõnikord nimetatakse ka ajaloolis-filoloogiliseks, rõhutab endas kahte aspekti. Esiteks seda, et piiblitekst on ajalooline allikas, see on dateeritud ühte üsna konkreetsesse ajajärku – piibliaega, nagu vahel öeldakse. Selleks, et teksti mõista ja veel enam tõlgendada, tuleb seda vaadelda esmalt selles ajaloolises kontekstis, milles see kirjutati. Teiseks rõhutab ajaloolis-kriitiline meetod tõsiasja, et tegemist on tekstiga, lausetega, sõnadega, mida tuleb tõlkida, et neist aru saada. Tõlkimine on nii keeleteaduse kui ka ajalooteaduse paljutõotav valdkond. Kuigi ajalooliseid allikaid teksti kontekstualiseerimiseks konkreetselt Uue Testamendi ajastusse ei olegi väga palju (võrreldes mõne teise valdkonnaga), on ajalooteadus nagu mitmed teisedki humanitaarteadused alates modernismiajast palju muutunud. Ajalooteaduse muutumine on käinud käsikäes keelefilosoofias toimunud muutustega, kui mitte koguni viimase eestvedamisel.
Teadupärast toimuvad humanitaar- ja sotsiaalteadustes metodoloogilised pöörded. 20. saj teisel poolel sai alguse nn „keeleline pööre“, mille tulemusel hakkasid vaikselt ilmnema ka teised „pöörded“ (kultuuriline, pildiline, kognitiivne, performatiivne ja paljud muud pöörded), märksõnaks sai interdistsiplinaarsus ja distsipliiniülesus (vt Tamm 2011: 5-29). Keeleline pööre (vt Piirimäe 2011, 33-58), väga lihtsustatult kokku võetuna, tähendas endast avastust et keel ei olegi, nii nagu modernistid arvasid, neutraalne vahend objektiivsete järelduste tegemiseks. Põhjus olevat selles, et keel on ise kultuurikontekstist sõltuv ja sellest lahutamatu.
Siit tõstatus küsimus, missugused aspektid inimkogemuses võiksid olla kultuuriülesed, mis diakroonselt eri ajastuid läbides võiksid pakkuda kasulikke eeldusi objektiivsuse taotlusele. Inimkogemuse eristamine ja selle vabastamine ajaloolis-kultuurilisest kontekstist ja mingi universaalse inimolemuse konstrueerimine osutub aga sama keeruliseks kui tuumafüüsika. Sellegipoolest on tõsi, et teatud aspektid ühiskonnas jäävad muutumatuks, eriti kui vaadata indiviidi tema laiemas sotsiaalses kogukonnas, kus ühiskonna toimemehhanismid lähtuvad nõudluse-pakkumise vahekorrast. Sääraselt on võimalik ka ajaloolist teksti, nagu Uue Testamendi kirjutised seda on, uurida nii, et püstitatakse hüpoteese erinevatest kogemuspõhistest ja fenomenoloogilistest vaatenurkadest lähtudes. Teaduslik objektiivsuse taotlus pole kuhugi kadunud, sest tegelikult on keeleline pööre uurimisvõimalusi suurendanud. Just keel on sageli see, mis loob ja kujundab ajaloolist tegelikkust. Säärane nihe on avanud ka Uue Testamendi teaduses palju uusi võimalusi, nii intra- kui interdistsiplinaarseid vaatenurki.
Kuna neutraalset ja eeldustevaba eksegeesi ei ole olemas (see on ka piiblihermeneutika põhireegel), siis on tänapäeva uurijal vabadus katsetada erinevate eeldustega. Tõsi, need eeldused ei pruugi enam sobituda partikulaarse konfessionaalse dogmaatikaga, sest perspektiiv on palju laiem. Ei saa eitada, et eeldusliku kontekstina on mõistetav ka kiriklik traditsioon või mõne kitsama konfessionaalse teoloogia osatähtsus. Kuid seda eeldust ei saa pidada absoluutseks, sest ka traditsioon ise on piibliteksti käsitlenud vastavalt oma kaasajal valitsevatele tendentsidele. Just sel põhjusel ei ole piibliteaduses traditsioon või konfessionaalne teoloogia enam ainsaks argumendiks.
Missugused uurimissuunad valitsevad?
Kui vaadata, missugused uurimissuunad praegu Uue Testamendi teaduses on aktuaalsed ja prevaleerivad, siis on kasulik heita pilk sinna, kus koonduvad piibliteadlased ülemaailmselt. Igal aastal korraldab maailma vanim piibliteaduslik organisatsioon Society of Biblical Literature (SBL) muuhulgas kaks konverentsi (aastakonverents ja rahvusvaheline konverents), kuhu oodatakse aktuaalseid ajakohaseid ettekandeid piibliteadlaste uurimustest. Käesoleval aastal (2021) jäeti rahvusvaheline konverents küll pandeemia tõttu ära, kuid hea ülevaate uurimisseisust annab loetelu nendest valdkondadest, kuhu osalejatelt ettekandeid oodati. Järgnevalt esitan ainult põgusa ülevaate mõlema konverentsi üksustest, mis on kas otseselt või kaudselt Uue Testamendiga seotud. Jagan need uurimistrendid pisut meelevaldselt diakroonilisteks ja sünkroonilisteks, ehkki esineb kattuvusi. Nagu näha, on mõlemas võtmesõnadeks uurimuse uudsus ja interdistsiplinaarsus.
Diakroonilised uurimistrendid
Alustame esmasest, tekstikriitikast: tekstikriitika sektsiooni eesmärk on soodustada Uue Testamendi teksti kriitilist uurimist, sealhulgas käsikirjade ja muude allikate uurimist, nende tekstivariatsiooni hindamist, tekstide taastamist ja tekstide ajaloo uurimist nende kultuurilises ja ajaloolises kontekstis. SBL-il on sellele teemale pühendatud rühm juba alates 1946. aastast.
Pauluse ja Pauluse kirjadega seoses pakutakse foorumi pauliinliku tekstikorpuse (Corpus Paulinum) tõlgendamise kõigi tahkude kohta. See hõlmab eksegeetiliste, sotsiaalajalooliste, religioonilooliste, teoloogiliste, kirjanduskriitiliste, tõlgendamislooliste ja metoodiliste küsimuste vaagimist. Oodatakse uurimusi, mis keskenduvad sellele, kuidas praeguste lugejate kultuurikogemused aitavad tekstidest paremini aru saada. Eksisteerib püüe taaselustada Pauluse kui ajaloolise isiku uurimist: biograafiliste detailide ja sotsiaalse konteksti kaudu, ajaloolise meetodi hoolika vaagimise ja erinevate võrdlusvõimaluste kaasamisega, püütakse kirjeldada Paulust kui usutavat ühiskondlikku tegijat. Uuritakse, kuidas Paulus tõlgendas ja rakendas Heebrea Piiblit. Vaadeldakse Pauluse teoloogiat ja tema teoloogilisi arusaamu interaktsioonis teiste valdkondadega, nagu aju-uuringud, ökoloogia, rassiteooria jms. Uuritakse nii Pauluse suhet judaismi ja Iisraeli poliitikaga, aga ka Pauluse suhet Rooma impeeriumi poliitikaga.
Sünopitiliste evangeeliumidega seoses on oodatud klassikalised tekstikiriitilised ja vormiloolised uurimused. Näiteks evangeeliumite ja Apostlite tegude raamatu põhjal oodatakse ettekandeid, mis rakendavad kirjanduskriitilisi ja intertekstuaalseid lähenemisi nendele teostele. Markuse evangeeliumi sektsioon ootab ajaloolisi, eksegeetilisi, teoloogilisi ja kirjanduskriitilisi uurimusi, kuid eriti ollakse huvitatud ettekannetest, mis esitavad uusi küsimusi uutest uurimisvaldkondadest. Eesmärk on julgustada uurima protsesse (mugandumine, kahepalgelisus, apologeetiline protest ja väljakutse, alternatiiv-kogukonnad, keiserlike strateegiate paljastamine jms), milles Jeesus-liikumine ja algkristlikud traditsioonid lävisid Rooma keiserliku maailmaga.
Johannesliku kirjanduse valdkonnast kutsutakse üles esitama uurimusi mistahes johannesliku kirjandusega seotud teemadel, näiteks neljanda evangeeliumi ja kolme kirja vahelisi seoseid käsitlevaid uurimusi. Kuid mooduli põhifookus keskendub teksti sümbolismile ja metafooridele ning nendega seotud tunnetuslikule vaimsusele.
Katoolsete kirjade kohta oodatakse uurimusi nende tõlgendamise kõigi aspektide ja lähenemisviiside kohta, kas kõigi kirjade kogumiku või üksikute kirjade kohta. Tervitatakse uurimusi, mis kasutavad uusi meetodeid ja interdistsiplinaarset lähenemist.
Ilmutusraamatuga seoses pakutakse interdistsiplinaarset foorumit nii traditsiooniliste kui mittetraditsiooniliste meetodite tutvustamiseks. Eesmärk on uurida Johannese ilmutust ja sellega seotud kirjanduse tähendust nii nende muistses kui kaasaegses kultuurikontekstis. Eriti oodatud on uurimused, mis lähenevad tekstile konkreetsest hermeneutilisest kontekstist, kasutavad uuenduslikke lähenemisviise ja pakuvad uusi vaatenurki juba püstitatud uurimisküsimustele.
Sünkroonilised uurimistrendid
Üsna suure osa töötubade moodulitest moodustavad valdkonnad, mis küll ei piirdu Uue Testamendiga, aga kuhu uustestamentlik kirjandus kindlasti sobib lähtuvalt erinevatest kontekstidest uuritava objektina. Märkimisväärne osa neist kattub või on valdkonniti omavahel seotud märksõnadega „ideoloogiline“, „poliitiline“ ja „sotsiaalne“.
Näiteks poliitiline piiblikriitika püüab ühendada interdistsiplinaarselt piibliteadust ja muid valdkondi nagu rändeuuringud, majandusuuringud ja kliimauuringud. Oodatakse uurimusi, mis kajastavad seda, kuidas muutuvad geopoliitilised suhted mõjutavad tähendusloomet piibliuurimises või kuidas võivad piiblikirjanduse poliitilised lugemised lahendada kaasaja globaalseid kriise.
Ideoloogiline piiblikriitika käsitleb Piiblit kriitiliste filosoofiliste vaatenurkade kaudu, kusjuures peaasjalikult uuritakse, kuidas struktuurne võim on kujundanud ja jätkuvalt kujundab Piiblit ja selle retseptsiooni. Tunnustatakse erinevaid ideoloogia definitsioone ja lähenemisviise Piibli poliitiliste osade ning nende kasutusviiside ja mõjude avastamiseks. Ühtlasi käsitletakse piibliteaduste valdkonna ideoloogilise kriitika ajalugu, tähtsust ja tulevikku. Tervitatud on uurimused, mis on seotud piiblitekstide kasutamisega kriitilises filosoofias ja nende retseptsiooniga seotud näidetega poliitikas. Piibliteksti kutsutakse vaatlema identiteedi, majanduse, ökoloogia ja omastamise/allutamise ideoloogiate kontekstis. Muuseas uuritakse ka, kuidas ideoloogilises kriitikas paigutuvad ja suhestuvad ideoloogilise piiblikriitika alamkategooriad nagu feministlik kriitika või postkoloniaalne teooria.
Postkoloniaalse piiblikriitika jaoks on määratud ka omaette töötuba, kus uuritakse postkoloniaalsete uuringute mitmekesisust ja nende asjakohasust konkreetses ajaloolises kontekstis. Siin tervitatakse kriitilisi ülevaateid Piibli retseptsiooniloost, postkoloniaalset teooriat kasutavaid värskeid ideid esitavaid ettekandeid piiblitekstide lugemiseks. Näiteks teema „Piibel ja demokraatia postkoloniaalsest vaatenurgast“, kus käsitletakse mitmesuguste kodanikualgatuste ja ühiskondlike liikumiste erinevat Piibli kasutust. Kuid see ei pea sellega piirduma, sest postkoloniaalne piiblikriitika on lai ja mitmepalgeline valdkond.
Iseäranis huvitav on „piibliteaduste metakriitika“ üksus, kus soovitakse hinnata kriitiliselt piibliteaduste taotlusi ja nende aluseks olevaid eeldusi. Piibliteaduste metakriitika üksus ootab uurimusi 21. sajandi Piibli poliitilise kasutamise teemal. Seoses hiljutiste poliitiliste sündmustega on täheldatud performatiivse religioossuse taastumist seoses reaktsioonilise poliitikaga. Riigivõimu ja konkreetsete usukogukondade kasutuses on Piibel kujunenud tugevaks sümboliks. Kuidas Piibel toimib poliitilistes ruumides? Kas Piibli sisu mõjutab või soodustab tema funktsionaalset kasutust või on Piibli väärtus sellistes kontekstides pelgalt ikooniline? Milliseid võimalusi leidub, et häirida või muuta keerulisemaks Piibli kasutamist struktureeritud võimu instrumendina? Kuidas mõjutab Piibli ja piiblikeele poliitiline kasutamine üldisemalt arutelusid ilmalikkuse üle? Osalejaid julgustatakse esitama esseesid, mis on kriitiliselt seotud distsipliini praeguste heuristiliste raamide ja kriitiliste vaatenurkadega. Eriti huvitatud ollakse ettekannetest, mis keskenduvad võimu ja tähendusloome ristumiskohtadele või mis on kriitiliselt seotud Piibli hegemoonilise konstruktsiooniga kaasaegses kultuuris.
Pidevalt arenevat retoorilise kriitika valdkonda Uue Testamendi suhtes uuritakse kogu selle mitmekesisuses. Lähenemisviisid hõlmavad nii kreeka-rooma retooriliste kategooriate kasutamist, kui kaasaegseid arusaamu retoorikast koos interdistsiplinaarsete antropoloogiliste uuringutega, mis rakendavad visuaalretoorikat ideoloogiliste kategooriate analüüsis.
Uue Testamendi sotsiaalteadusliku kriitika sektsioon julgustab ühiskonnateadustes kasutatavate tunnustatud mudelite, meetodite ja teooriate teadlikku rakendamist, selleks et aidata kaasa uustestamentliku kirjanduse ja sotsiaalse maailma põhjalikumale mõistmisele. Eraldi korraldatakse seminar, mille eesmärk on välja töötada ja katsetada teoreetilisi lähenemisviise, mis sobiksid Uue Testamendi sotsiaalteaduslike kommentaaride kirjutamiseks (näiteks sarjas: T&T Clark Social Identity Commentaries on the New Testament).
Kes sooviks tulla nüüd nende ideoloogilis-poliitiliste ja sotsiaalajalooliste vaatenurkade juurest pisut individuaalsemasse ja spirituaalsemasse õhkkonda, siis selleks sobib Piibli psühholoogilis-kriitiline hermeneutika, mis täiendab kirjanduslike, retooriliste ja teoloogiliste lähenemisviiside kõrval tekstide ja nende tõlgendamiste mõju lugeja vaatenurgast lähtuvalt. Nn reader-response teoorias uuritakse, kuidas tekstid nende lugejate peas toimivad. See valdkond on avatud ühtlasi ka analüütilise psühholoogia perspektiivide rakendamisele seoses piiblitekstidega ja nende mõjudega retseptsiooniloos.
Kokkuvõtteks
Ülal esitatu ei ole ammendav kataloog võimalikest uurimistrendidest, vaid enam-vähem proportsionaalne läbilõige sellest, mis globaalsel tasandil toimub. Nagu näha, toimub ka Uue Testamendi teaduses palju huvitavat ja olulist. Isegi neist esitatud suundadest peaks piisama selleks, et avastada uustestamentlikus kirjanduses uusi teemasid ja huvitavaid uurimisküsimusi. Samal ajal kui ajaloolis-kriitiline meetod algab ajaloost ja tekstist, ei eita see inimkogemuse erinevaid aspekte neis tekstides. Nagu näha, suur osa tänapäeva Uue Testamendi stuudiumist ootab põnevusega uurimise sobitumist mitmesuguste uurimisviisidega, ka nendega, mis ei kattu kitsalt konfessionaalse teoloogiaga, vaid näevad uustestamentlikus kirjanduses laiemat ja üldinimlikumat poolt.
Viidatud kirjandus:
Piirimäe, Eva (2011) “Keeleline pööre”, Tamm, Marek (2011) “Sissejuhatus. Humanitaarteaduste metodoloogia: minevik ja tulevik.” Humanitaarteaduste metodoloogia: uusi väljavaateid. Toim Marek Tamm, Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Society of Biblical Literature, 2021 Annual Meeting.
Society of Biblical Literature, 2021 International Meeting.
Tamm, Marek (2011) “Sissejuhatus. Humanitaarteaduste metodoloogia: minevik ja tulevik”, Humanitaarteaduste metodoloogia: uusi väljavaateid. Toim Marek Tamm, Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur, Kirik & Teoloogia tegevtoimetaja ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.
