ISSN 2228-1975

Kirikust ja hingehoiust meie ajal eestlasest luterlase pilgu läbi

Kirik, mõiste, mille nimetamine praeguse aja keskmisele eestlasele ehk kõige esimese pildina pika ja sihvaka, üldjuhul terava ning ristiga tipneva torniga ehitise silmade ette toob, pole kaugeltki mitte määratletav pelgalt vaid inseneriteadustele omaste terminite ja kriteeriumite alusel. Muidugi, hooned kiriku näol on ju olemas, koos sinna juurde kuuluvate lahutamatute koostisosade, vundamentide, müüride, tornide, omanäolise sisekujunduse ja lugematute muudegi suuremate ning pisemate detailidega. Samas aga – milleks niisugune, silmale küll uhke vaadata, ent ülalpidamiseks kolossaalseid kulutusi arvesse võttes suht ebapraktilise moega rajatis põhjamaiste põldude keskel? Või ka külades, linnades ja linnakestes? Seal, kus vähekenegi rahvast liikumas? Jah, tõepoolest, eks võiks arutelu kirikuhoonete majandusliku tasuvuse või ka mõttekuse üle jätkata veel mitmete ja mitmete lehekülgede kaupa, ent paraku jääb seesugune teemapüstitus käesoleva kirjutise jaoks etteantud raamidest ning samas ka autori taotlustest väljapoole. Küll aga on plaanis vaadelda kirikut ja kirikutööd sisulise, julgen väita, et välisest kordades olulisema, poole pealt. Seejuures, nagu pealkirjastki näha, lasub arutluse peamine raskuskese hingehoiuga seotul ja seda luterlikust vaatevinklist nähtuna.

Tahaks küll, Jumalasse uskuva inimesena, ignoreerida viimaste rahvaküsitluste tulemusi ja jätta tähelepanuta selles kajastuvad viited eestlaste usuleigusesele, ent fakt jääb faktiks – kirikurahvana, teisisõnu kristlastena, jääme koos prantslaste ja tšehhidega ülejäänud eurooplastega võrreldes enamgi kui tagasihoidlikule positsioonile. Küll aga paistame silma uskumise poolest mingisse inimelusid ja nende käiku vormivasse seletamatusse jõusse. Keda või mida seesugune jõud endast täpsemalt kujutama peaks, sellele rahvaloenduse andmed vastust ei anna. Pole ka selge, kas küsitluses osalejad isegi endi niivõrd ebamääraseid uskumusi adekvaatselt selgitada suudaksid? Vaevalt küll.

Kirikukaugel inimesel pole lihtne mõista kirikut, tema tõelist olemust, eesmärki ja ülesannet. Missugust tähendust saabki nende jaoks, kes Jumalasse ei usu omada Jeesuse misjonikäsk: „ Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse (Mt 28: 19)“? Või nende jaoks, kelle teadmised Temast piirduvad heal juhul vaid mõne, mingil põhjusel rahva hulgas üldlevinud kõnepruuki juurdunud algselt Pühakirjast pärinevast mõtteterast? Nagu näiteks: „/../ ei ole midagi uut päikese all (Kg 1:9).“ Ometi aga jäävad inimesed inimesteks, pole ühtegi, kes oleks täiuslik loodu hulgas. Sõltumata sellest, kas keegi Jumalasse usub või mitte. Samamoodi, sõltumata kellegi asjakohastest uskumustest või teadmistest, on igaühel meist hing. Niisamuti nagu ka ihu ja vaim. Siit järeldus – vajame, et meie hing oleks hoitud, et meist igaüks tunneks ja tunnetaks enda väärtuslikkust, oma olemasolu mõttekust. Oleme kõik oma langenud  ebatäiuslikkuses mingitpidi haiged, ainult et need, kes usuvad, oskavad näha lootust paranemise suunal, teised aga peavad oma seisukorraga siin maailmas miskitmoodi omaenese jõuvarudega hakkama saama, leppima mõtete-tunnetega, milledes tahes-tahtmata hulgas tükike kibedamaigulist teadmist elu paratamatust kaduvusest. Võib muidugi ka alla anda, lüüa käega, anduda asendustegevustele, meelemürkidele või siis kõigest, mis Jumal kinkinud, sootuks loobuda. Mis parata, eks peegeldu ju suitsiidide arvukuseski sulaselge viide kindla linna ja varjupaiga puudumisele maailmas, kus seevastu kartus koos austusega oma Looja ees edu- ja elunaudingute järel teise- või kolmandajärgulisele positsioonile taandunud. Sõltub vaatevinklist: kas näha kirikus kristlase kombel püha, kõikide usklike ja pühade ühtset kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse (Augsburgi usutunnistus. Luterlikud Usutunnistuskirjad; SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut. Tln. 2014, lk. 29) või siis eelpoolkirjeldatud kõrge torniga, enamuse ajast inimtühjalt seisvat hoonet. Käputäie lihtsameelsete kokkusaamiskohta. Vaimulikuna arvan, usun ja loodan siiski, vaatamata nukravõitu statistikale regulaarselt jumalateenistustel käivate inimeste osas olukorra peatsele kaldumisele esimese variandi suunda. Iseenesestmõistetavalt ei eelda ma sel teel eesseisvate probleemide iseeneselikku lahenemist ega arva ka, et vaid passiivse palvetamise toel Jeesuse misjonikäsk täidetud saaks. Samas pole mul mõttessegi tulnud Jumala poole pööratud siiras palves peituvat väge miskitpidi alahinnata. Hoidku Looja mind selle eest!

Küll aga kätkeb ju seesama misjonikäsk juba oma väljenduslaadis tegutsemist, aktiivsust: „Minge ja tehke..“. Mida siis teha? Kuis niisuguses olukorras toimida? EELK Põhikirjast loeme: „EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele.“ (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Põhikiri) Sõnakuulutuse ja sakramentide jagamise kõrval nähakse oma ülesannetena veel haridus- , diakoonia- ja misjonitööd (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Põhikiri) selle mõiste kõige otsesemas tähenduses ning lisaks veel muul viisil armastuse levitamist, edastamist ja süvendamist. (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Põhikiri) Kõikide väljatoodud eesmärkide juures, kui neid pisut ligemalt vaadelda, on oma kindel koht hingehoiul, mis kujutab endast Paavo Kettuneni definitsioonile tuginevalt „kirikus või usulises kogukonnas toimuvat inimeste aitamist, mis on suunatud inimese meelele ja psüühilisele kogemusreaalsusele (Kettunen, Paavo. Aitav kohtumine I, Hingehoiu alused ja teoloogia.Tln.: EELK Usuteaduse Instituut 2016; lk. 15).“ Seega on hingehoid tegu, abistamine, ligimese hinge hoidmine. Hooliv ja hoolitsev, mõista püüdev, osavõtlik ja abistav osadus. Sõltuvalt olukorrast, lähtuvalt abivajava inimese tegelikest vajadusist, mitte abipakkuja arvamusest, soovist, tahtmisest või, hoidku Jumal, ambitsioonidest. Näib igati elementaarse ja arusaadavana.

Aga ometi.. Kui sageli tekib inimest kuulates kiusatus talle nõu anda, üritada teda Piiblit või siis teoloogiastuudiumi vältel kuuldut-nähtut-õpitut tsiteerides hädalist justkui nõiaväel teda endasse mässinud hädade puntrast välja õngitseda. Pole lihtsamat kui entusiastlikult hõisata: „Jeesus on lahendus!“ Või: „Usu, see aitab kõikide hädade vastu!“ Muidugi on Jeesus lahendus ja muidugi on usk ravimiks mistahes vaevustele, ent missugusel moel, arvestades konkreetset olukorda, saab usk inimest mõjutada? Missugustes doosides? Justkui hea arstirohi – õigel ajal õigetes annustes, õige diagnoosi puhul – igati toimiv, suurtes kogustes ja valel ajal valele inimesele manustatuna – tapvalt mürgine, liigvähesel kujul – kasutu.

Näiteks jutlus, kõigiti korrektne, hea teoloogilise ülesehitusega, homileetikareeglitega kooskõlas, hea sõnakasutusega. Mõju aga – kellele kuidas, mõnele kõnetav, parimal juhul isegi valgustav, ent teisele sealsamas haigutamapanevalt igav, kõnelduga ebasoovitavas haakumises hingehädade puhul ehk isegi frustreeriv, haavadele pigem soola kui tervendavat salvi lisav. Ehk mõnele ka surmav, usulises mõttes. Siit tulenevalt kerkib esiplaanile vajadus individuaalse lähenemise järele, millest kirikutes, nende hulgas Eesti kirikutes, ka luterlikes kogudustes, paraku vägagi sageli vajaka jääb. Ehk on selleks tooni andnud üleüldine ühiskonna kõikides kihtides vahendeid valimata propageeritav demokraatiaideaal, millel kindel koht ka kristlikus koguduseelus? Pole minu asi demokraatiale kui sajandite vältel oma elujõulisust näidanud süsteemile hinnanguid anda. Tahan väita vaid üht: pole sajaprotsendiliselt, igas olukorras, igaühele ühtmoodi toimivaid ideaale sessinatses, inimestele elamiseks ja kasvamiseks antud ebatäiuslikkuses. Demokraatias sisaldub küll enamuse tahe, ent paratamatult on selle toimemehhanismi juba eos sisse programmeeritud inimesi lahutavad eraldusjooned. Ühed võidavad, teised kaotavad. Enamuse vajadused saavad rahuldatud, teised vaadaku ise, kuis hakkama saavad. Aga kas ikka saavad? Kõik kindlasti mitte. Eks ole siin üks kohtadest, kus hingekarjasel aeg oma lambukesed ükshaaval eriti hoolival pilgul üle vaadata. Aga ka üle lugeda, sest polegi nii kerge märgata üheainsa pisikese, teiste varju jääda armastava tallekese märkamatut hääbumist ühtlasel hääletoonil määgivast karjast lõputute rohumaade udusesse hämarusse. Mida vajab see üksik, väliselt küll ehk trotsi täis, ent sisemiselt lõputult õnnetu talleke? Esmalt hingehoidu. Eks hiljem selgu, kas ehk ka miskit enamat.

Siinkohal tahan rõhutada pihi, sealhulgas regulaarse erapihi olulisust, mis Lutheri õpetuse   järgi peab   olema   rangelt   vabatahtlik, vaba „sunnist   või hirmust, /../ vabastatud piinadest kõigi pattude üleslugemisel (Dr Martin Lutheri Suur Katekismus; Luterlikud usutunnistuskirjad; Tln.: SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK UI 2014, lk. 294). Tuleb rõhutada, et hingehoid luterlase seisukohalt nähtuna pole ülesanne ainult vaimulikule. Lähtudes üleüldise preesterluse kontseptsioonist, mille järgi on vaid üks ülempreester, Kristus, kusjuures kõik ülejäänud kristlased kujutavad endast püha preesterkonda, lasub kõikidel usklikel kohustus palvetada kaasteeliste eest ning jagada nendega Jumala Sõna. (Sander, Ove Reformatoorseid seisukohti vaimuliku ameti mõistmisel ja teostamisel. Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid; Tln.: EELK UI 2017, lk 130)

Palvetamises kellegi, eriti oma kogudusekaaslase eest, sisaldub paras annus hingehoidlikku osadust ja hoolivust. Niisamuti, nagu ka Jumala Sõna jagamises. Tänuväärsed, osadust tugevamaks muutvad, ka hingehoidlikus perspektiivis, on Eestiski levinud pisikesed, enamasti ühe koguduse liikmetest koosnevad regulaarselt kooskäivad palvegrupid, milles inimesed lisaks ühisele palvetamisele ka oma muresid-rõõme, ootusi-lootusi omavahel jagada saavad. Suurepärane ravim üksilduse ja sellest tingitud psüühiliste probleemide vastu.

P. Kettunen toob vaimulikku elu ja hingehoidu puudutavas temaatikas välja kaks lähenemisviisi: kas läbi tegevuste – osalemine jumalateenistustel, talituste ja muudelgi avalikel kirikuelu juurde kuuluvatel sündmustel või siis pastoraalpsühholoogiline lähenemisviis, mille põhimõtteks on, et „vaimulikus elus osalemine üksnes ei hoolitse inimese eest, vaid ka loob ja kujundab tema religioossust (Kettunen 2016, lk. 138).“ Oluline, et mõlemad lähenemisviisid saavad eduliselt toimida teineteist välistamata (Kettunen 2016, lk. 138), ning on tõhusateks abivahenditeks inimelu mõtestamisel ja religioossete vaadete kujunemisel. Nii üks kui teine kätkevad hingehoiu seisukohalt endas hindamatut väärtust. Samas toob Kettunen välja ka võimaluse, mille järgi ei pruugi koguduseelu mõnele inimesele sobivaks osutuda. (Kettunen 2016, lk. 138) Siinkohal kerkib taas esile eespoolmainitud vajadus individuaalse lähenemise järele, milles nii põhivastutus kui võtmeroll lasuvad vaimulikul, tema isikuomadustel, professionaalsusel, eelkõige inimlikkusel.

Seega, kogu kirjapandut kokku võttes, kas me tahame seda või mitte, aga maailm muutub. Muutub ka inimene, koos oma tõekspidamiste, arusaamade, väärtushinnangute, ootuste ja lootustega. Mis parata, ei jäta muutused puudutamata kirikutki, kirikut kui institutsiooni, kui kohta, kus jagatakse armulauasakramente, kus ristitakse lapsi, laulatatakse pruutpaare, saadetakse viimsele teekonnale neid, keda Looja enda juurde kutsunud. Kõige selle juures kerkib paratamatult üles küsimus: kas tõepoolest kõik, kõik see mis kunagi oli, ei olegi nüüd enam seesama? Ega saa kunagi olema? Jah, meil inimestena pole kerge mõista maapealse elu suuri küsimusi. Veelgi raskem on muutustega kohaneda. Ent siiski, kõigest hoolimata justkui lõputut pimedust lõhustava päikese esimesed kiired kostavad kirikuseinte vahelt apostel Pauluse sõnad: „/../ rõõmustage ka teie ja olge rõõmsad koos minuga (Fl 2: 18).“ „Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves (Rm 12: 12)“, „seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis armastuse ja Rahu Jumal on teiega (2Kr 13: 11b)“.

Justnimelt need sõnad, koos lugematute teistega, mis kirja pandud Pühakirja kaante vahele, on need, mis inimesele keset segaduste ja muutuste virvarri elujõudu annavad. Meie asi on ainult sellele valgusele vastu vaadata ning sirutada abikäsi nende poole, kes teelt eksinud, teistest maha jäänud või kellel silmalaud pärast pikka magamist liialt raskeks muutunud, et neid omatahtsi avada suudaks. Kõige muu eest hoolitseb Jumal.


Tiit Maasikmäe (1964) on teoloogiamagister ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku diakon.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English