Kuigi minu ettekande pealkiri kõneleb üldsõnaliselt luterlikust haridusest maailmas, tuleb järgnevalt siiski juttu kõrgharidusest ja nagu ütleb ettekande pealkirigi, võimaldavad ajalised raamid seda teha vaid põgusalt. Vastavalt peatungi ma kõigepealt lühidalt viimase Luterliku Maailmaliidu täiskogu hariduse-teemalisel sõnumil, seejärel vaatlen põgusalt luterlikele kirikutele teoloogide ja vaimulikkonna järelkasvu pakkuvate kõrgkoolide peamisi mudeleid ja toon välja mõned konkreetsed luterliku või laiemalt evangeelse taustaga õppeasutused, rõhuasetusega Euroopal. Lõpetuseks peatun ma Tansaania Makumira Ülikooli näitel ootustel, mida esitatakse teoloogilisele kõrgharidusele Aafrikas, mis on piirkond, kus tegutsevad kõige kiiremini kasvavad luterlikud kirikud.
Kui kõnelda luterliku taustaga akadeemilisest teoloogilisest haridusest ülemaailmses võtmes, ei saa mööda minna Luterlikust Maailmaliidust (LML) ehk ülemaailmsest luterlike kirikute osadusest, mis on korduvalt toonud kokku teoloogiliste institutsioonide esindajaid üle maailma, toetanud teoloogiaüliõpilasi ja noori õppejõude stipendiumidega jne. Lisaks on püütud ülemaailmselt kaardistada eri piirkondade haridusmudeleid, akadeemilise teoloogia õpetamisega seotud vajadusi ja probleeme. Need arutelud kajastuvad ka 2017. a LML-i täiskogul vastu võetud teoloogilise hariduse teemalises resolutsioonis[1], mis rõhutab, et teoloogiline haridus on luterliku kiriku teoloogilise pärandi ja identiteedi keskmes; et teoloogiline haridus peaks arvestama eri kontekstidega. Kontekstuaalsuse rõhtamise juures osutatakse ühelt poolt sellele, et Piibli kontekstuaalne lugemine peab toimuma luterlikust teoloogilisest identiteedist lähtuvalt, ja hoidma neli sola’t omavahel seotuna. Samuti öeldakse, et teoloogiaõpingute raames tuleks käsitleda ka ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduselu puudutavaid aspekte, et tulevased teoloogid ümbritseva kontekstiga paremini suhestuda oskaks. Praktilisema poole pealt tehti selle resolutsiooniga Luterliku Maailmaliidu peakorterile ülesandeks töötada 2020. aastaks välja koostööstrateegia, mis võimaldaks teoloogilistel kõrgkoolidel üle maailma koostööd teha, õppematerjalide, õppejõudude ja üliõpilaste vahetust organiseerida. Strateegia on tänaseks olemas, nüüd on tarvis elluviijaid.
Kuna juba aastaid on räägitud vajadusest tihendada sidemeid luterlikele kirikutele järelkasvu koolitavate teoloogiliste õppeasutuste vahel, on hea omada neist vähemasti teatavat ülevaadet. Kuna Eestis on peamiselt olnud kokkupuuteid Põhjamaade, Saksamaa ja Põhja-Ameerika teoloogiliste õppeasutustega, tasub põgusalt ära nimetada ka mõned olulisemad teoloogilised kõrgkoolid teistest piirkondadest.
Euroopas saab luterlikele kirikutele vaimulikke ja teolooge ette valmistavate teoloogiliste õppeasutuste puhul eristada riiklike ülikoolide juures tegutsevaid mittekonfessionaalseid ja konfessionaalseid teaduskondi, sõltumatuid teoloogilisi kõrgkoole ja kiriklikke kõrgkoole, millest osadel on ka ülikooli staatus.
Kuna ülikoolikontekst kuulus lahutamatult luterliku reformatsiooni sünni juurde, pole imestada, et evangeelset akadeemilist teoloogilist kõrgharidust on mitmel pool Euroopas jätkuvalt võimalik omandada peamiselt avalik-õiguslikes ülikoolides, millele järgneb – eriti saksakeelses ruumis – reeglina praktilisemaid oskusi jagav, kirikule kuuluv pastoraalseminar. Mõistagi eksisteerib nii Põhjamaades kui Saksamaal ka kiriklikke kõrgkoole, kuid üldjuhul on nende osatähtsus haridusmaastikul väiksem. Sama kehtib sõltumatute teoloogiliste kõrgkoolide kohta, ühe näitena võiks siin nimetada Aarhusi Luterlikku Teoloogiakõrgkooli, Aarhus Menighedsfakultetet. Erandiks on selles osas Norra suurim teoloogiline õppeasutus, Oslos asuv Menighetsfakultet, mis rajati 1907. a sõltumatu õppeasutusena ja on peamiseks teoloogide ja vaimulike järelkasvu koolitajaks Norra Luterlikule Kirikule (praegu õpib seal umbes 1300 bakalauruse- ja magistriõppe üliõpilast ja üle 50 doktorandi).
Üks tendents, mis Põhjamaade ja Kesk-Euroopa võrdluses silma torkab, on see, et kui paljud Põhjamaade usuteaduskonnad pööravad järjest suuremat tähelepanu religiooniuuringute aspektile ega kanna enam ametlikult luterliku teoloogiafakulteedi nimetust (kuigi õppekavas on kristlikest konfessioonidest jätkuvalt esiplaanil luterlik teoloogia), siis saksakeelses ruumis tegutsevad riiklike ülikoolide juures jätkuvalt konfessionaalsed ehk reeglina evangeelsed või katoliiklikud teoloogiateaduskonnad. Mõiste „evangeelne fakulteet“ juurde tuleks ehk selgitusena lisada, et kui ajalooliselt tegutsesid Kesk-Euroopa ülikoolides algselt eraldi luterlikud ja reformeeritud usuteaduskonnad, siis hakkas see Saksamaal osaliselt muutuma juba 19. sajandil pärast Preisi uniooni, mis tõi kaasa unioonikirikute loomise. Kuigi paljudes algselt luterlikes või reformeeritud teaduskondades oli põhirõhk pikalt ja on osaliselt jätkuvalt vastavalt kas luterlikul või reformeeritud traditsioonil, kannab tänapäeval enamus Kesk-Euroopa riiklike ülikoolide juures asuvatest fakulteetidest lihtsalt evangeelse teoloogiafakulteedi nimetust.
Mudelit, kus evangeelne teoloogiateaduskond tegutseb avalik-õigusliku ülikooli juures ja sellele järgneb vaimulikuametiks ette valmistav pastoraalseminar, võib saksa kultuuriruumi mõjuna kohata ka Strasbourgis Prantsusmaal[2]. Teatavasti on Elsass-Lothringi näol tegu kunagiste saksa aladega, mille Prantsusmaa 17. saj vallutas, pärast Prantsuse-Preisi sõda kuni I maailmasõjani aga Saksa Keisririigiga liideti. Enamus Elsassi (Alsace) algselt valdavalt saksakeelsest elanikkonnast oli 16. saj läinud kaasa luterliku reformatsiooniga. Kui Elsass pärast I maailmasõda taas Prantsusmaa koosseisu läks, sätestati laitsistlikul Prantsusmaal sellele piirkonnale kiriklikes küsimustes saksa õigussüsteemi pärandina eri klauslid, sh evangeelse fakulteedi jätkuv olemasolu Strasbourgi riiklikus ülikoolis.
Pärast I maailmasõda tekkisid analoogse mudeli järgi evangeelsed usuteaduskonnad riiklike ülikoolide juurde ka endistel Austria-Ungari aladel. Nii tegutseb evangeelne usuteaduskond ka Austrias Viini Ülikoolis. Ülikooli osaks sai ta 1922. a, enne seda oli tegu eraldiseisva õppeasutusega, mis rajati 1821. a. Seal on hariduse omandanud suurem osa Austria Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulikest (kokku on kirikul 270 000 liiget), kes pärast ülikoolistuudiumi jätkavad õpinguid pastoraalseminaris.
Heites pilgu idapoolse Euroopa suunas, on pilt õppeasutuste osas veidi kirjum. Siin võib kohata saksakeelse ruumi mudelit, kus avalik-õiguslikus ülikoolis eksisteerivad kõrvuti konfessionaalsed fakulteedid: nt Praha Karli Ülikool, kus tegutsevad katoliiklik, hussiitlik ja evangeelne fakulteet. Viimane rajati 1919. a pärast Tšehhoslovakkia iseseisvumist tšehhi reformeeritud ja luteri kiriku initsiatiivil, kes olid aasta varem ühinenud Böömi Vendade Evangeelseks Kirikuks (tänapäeval on see Tšehhi suuruselt teine kirik umbes 70 000 liikmega). Teiseks sarnaseks näiteks on Bratislavas Slovakkias asuv riiklik Comeniuse Ülikool, mille juures tegutsevad nii katoliiklik kui evangeelne luterlik fakulteet. Ülikool rajati 1919.a ja koheselt asutati selle juurde – sarnaselt Karli Ülikooliga – ka evangeelse, antud juhul spetsiifilisemalt luterliku teoloogia teaduskond, kus on hariduse omandanud suurem osa Ida-Euroopa suurima, umbes 225 000 liikmega Slovakkia Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulikkonnast. Comeniuse Ülikooli luterlik fakulteet on tuntud Lutheri-uuringute poolest, mis on seotud eeskätt Lubomir Batka nimega.
Omamoodi huvitav on olukord Poolas, kus enamik tulevasi luteri kiriku (Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Poolas, u 60 000 liiget) töötegijaid ja vaimulikke omandab teoloogiahariduse Varssavi Kristlikus Teoloogiaakadeemias, mis on riiklikult rahastatud õppeasutus vähemuskonfessioonidele. Teoloogiaakadeemia rajati 1954. a pärast Varssavi Ülikooli evangeelse teoloogiateaduskonna ja õigeusu seminari sulgemist (Varssavi Ülikooli juurde oli evangeelne usuteaduskond rajatud 1921. a. Kuni selle ajani omandasid Poola luterlikud vaimulikud, kes pärinesid Vene tsaaririigiga personaalunioonis olnud nn Kongressi-Poola aladelt, teoloogilise kõrghariduse enamasti Tartu Ülikoolis. Seal kuulusid nad reeglina korporatsiooni „Konwent Polonia“ ja naasesid koju veendunud poola rahvuslastena. Üheks huvitavaks näiteks on Julius Bursche, kes oli pärit Kongressi-Poola alalt saksakeelsest perest, õppis Tartu Ülikoolis teoloogiat ja siirdus Poola tagasi veendunud poolakana, olles 1910. a-st kuni II maailmasõjani Poola luteri kiriku superintendent). Varssavi Kristlikus Teoloogiaakadeemias on ühe teaduskonna raames võimalik valida lausa nelja konfessionaalse spetsialiseerumise vahel, milleks on õigeusu, evangeelne, vanakatoliku ja vabakiriklik (peamiselt nelipühi) teoloogia. Usuteaduskond pakub haridust kõigil tasanditel, kuni doktoriõppeni välja.
Ungaris omandab aga enamus sealse luteri kiriku vaimulikke ja teolooge hariduse Ungari luterlikule kirikule kuuluvas Evangeelses Luterlikus Teoloogilises Ülikoolis, mis paikneb Budapestis ja mille eelkäija oli kahe maailmasõja vahel Pecsi Ülikooli juures tegutsenud evangeelse teoloogia teaduskond. Ülikool on riiklikult akrediteeritud ja pakub nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõpet.
Pea kõigis Euroopa luterlikes kirikutes on pastoriameti eelduseks magistrikraad teoloogias, millega kaasneb või millele lisandub praktiline väljaõpe. Näiteid, kus see nii ei ole, on väga vähe: nt Läti Evangeelne Luterlik Kirik, kus piisab bakalaureusekraadist, mis reeglina omandatakse Luteri Akadeemias, mille õppekavad alles üsna hiljuti riiklikult akrediteeriti; Evangeelne Luterlik Kirik Venemaal, mille varem Novosaratovkas asunud, nüüd täiesti distantsõpet pakkuval õppeasutusel ei ole kahjuks õnnestunud saada riiklikku akrediteeringut.
Pöörates pilgu Euroopast mujale maailma, torkab teoloogilisel kõrgharidusmaastikul reeglina silma hariduse märksa suurem orienteeritus praktikale juba õppe algstaadiumist saadik. Teoloogiateaduskonnad avalik-õiguslike ülikoolide juures on mujal maailmas praktiliselt olematu nähtus ja õppetöö toimub reeglina kiriklikes või kirikuga seotud organisatsioonidele kuuluvates õppeasutustes. Enim kokkupuudet väljaspool Euroopat asuvate teoloogiliste kõrgkoolidega on meie mail ilmselt olnud Põhja-Ameerika teoloogiliste õppeasutustega, kus reeglina on tegu kas Evangeelne Luterlik Kirik Ameerikas, Põhja-Ameerika Luterliku Kiriku või siis Missouri Sinodi seminaridega, kus keskendutakse teoloogiaõpingutele, või nende kirikutega seotud kolledžite ja ülikoolidega, kus lisaks teoloogiaõppele ja religiooniuuringutele on ka teisi teaduskondi. Teoloogiliste või religiooniuuringute keskused on küll olemas ka sellistes tuntud eraülikoolides nagu Princeton ja Yale, kuid Princetoni Ülikool reklaamib enda teoloogiauuringute keskust reformeeritud traditsioonil rajaneva ja oikumeeniliselt avatuna, ning Yale’i Ülikool rõhutab enda religiooniuuringute keskuse konfessioonideülesust.
Hariduslikus mõttes veidi keeruline olukord valitseb Lõuna-Ameerikas. Sealsed luterlikud kirikud on väikesed ja jõuavad reeglina pakkuda teoloogilist õpet vaid väga elementaarsel tasemel. Samas eeldatakse vaimulikelt sageli teoloogilise kõrghariduse olemasolu, mis mõnel juhul tähendab ka õppimist välismaal. Lõuna-Ameerika olulisim luterliku taustaga kõrgem teoloogiline õppeasutus on Brasiilias asuv kiriklik kõrgkool Faculdades EST (Escola Superior de Teologia), mis rajati 1946. a ja mis valmistab ette teolooge ja vaimulikke tööks Brasiilia luterlikus kirikus (Luterliku Usutunnistuse Evangeelne Kirik Brasiilias), kuigi õppetööst võtab osa ka üliõpilasi teistest Ladina-Ameerika luterlikest kirikutest ja muudest konfessioonidest. Selles õppeasutuses töötas aastaid nt tuntud oikumeeniline teoloog Harding Meyer (1928–2018)[3], kes mängis olulist rolli nn diferentseeritud konsensuse ehk eristatud üksmeele meetodi väljatöötamisel, mida kasutati õigeksmõistuõpetuse ühisavalduse koostamisel. Õppe ülesehituselt järgib Faculdades EST tegelikult Euroopa mudelit: akadeemilisele õppele järgneb 17-kuune vikariaat, mille ajal töötatakse mõnes Brasiilia luterliku kiriku koguduses mentori käe all. Samas on tegu õppeasutusega, kus tänu katoliikliku vabastusteoloogia mõjule ja kontekstuaalse piiblilugemise propageerimisele rõhutatakse vajadust siduda akadeemiline õpe praktikaga.
Aasia luterlike kirikute konteksti muudab omakorda eriliseks see, et sealsed luterlikud kirikud on reeglina vähemuses mitte vaid luterlastena, vaid enamasti ka kristlastena (erandiks on siin valdavalt katoliiklik Filipiinid). Aasias saab teoloogilist kõrgharidust omandada üksnes erakõrgkoolides, millest enamus on kiriklikud kõrgkoolid või kirikuga seotud ühingutele ja seltsidele kuuluvad kõrgkoolid ja kolledžid. Teoloogilist kõrgharidust pakkuvaid õppeasutusi, mis kasvatavad järelkasvu ka luterlikele kirikutele, on Aasias kokku 16, neist tuntuimad on Hong Kongi Luterlik Teoloogiline Seminar (1977) ja India Gurukuli Luterlik Teoloogiline Kolledž (1931). Mõlemad on seadnud enda eesmärgiks panustamise kontekstuaalsesse teoloogiasse, mis ulatub nt Hong Kongi seminari puhul arhitektuurini välja: see on rõhutatult hiinapärane ja mitte euroopalik.
Aafrikas on pärast 1990ndatel levima hakanud hariduse erastamise tendentsi nii luteri, roomakatoliku, anglikaani kui evangelikaalsed kirikud panustanud teoloogilist kõrgharidust pakkuvate õppeasutuste rajamisse. Paljudest endistest teoloogilistest kolledžitest on saanud erinevate teaduskondadega eraülikoolid. Kuna Aafrika luterlikud kirikud on kõige kiiremini kasvavad, on ehk huvipakkuv peatuda korraks ühe konkreetse õppeasutuse näitel ja sellega seotult teoloogilisele kõrgharidusele seatavatel ootustel. Näiteks on siinkohal Tumaini Makumira Ülikooli teoloogiateaduskond, mis asub Tansaanias ja kuulub sealsele luteri kirikule, millel on praeguseks umbes 8 miljonit liiget. Tansaania on Aafrika luterlike kirikute ajaloos olulist rolli mänginud: 1955. a toimus seal, toonase Tanganyika territooriumil asuvas Marangus Luterliku Maailmaliidu abil organiseeritud üle-aafrikaline luterlike kirikute konverents, mis tõi esmakordselt kokku Aafrika luterlike kirikute juhid ja kus käsitleti ka teoloogilist haridust puudutavaid küsimusi. Samuti oli just Tansaaniast pärit Luterliku Maailmaliidu esimene aafriklasest president, Josiah Kibira (1925–1988), kes valiti presidendiks aastal 1975. Kibira oli ühtlasi üks esimesi, kes rõhutas vajadust luterliku teoloogia kontekstualiseerimise järele Aafrikas, öeldes et „surve ühetaolisuse suunas, olgu ta teoloogiline või mitte-teoloogiline, ei ole luterlik“[4].
Makumira Ülikool rajati 1996. a ja sealse usuteaduskonna eelkäijaks oli 1947. a asutatud Teoloogiline Seminar. Järgnevalt püüan ma lühidalt välja tuua selle, mida peavad Makumira üliõpilased ja õppejõud luterliku teoloogilise kõrghariduse peamisteks ülesanneteks ja väljakutseteks. Seejuures toetun suuresti Johannes Habib Zeileri 2018. a Uppsalas kaitstud doktoritööle „Luterlike pastorite koolitamine (formation) Tansaanias“[5], mille koostamise raames küsitles ta tervet rida Tansaania Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoppe ning teoloogiliste kõrgkoolide, eeskätt Makumira Ülikooli õppejõude ja üliõpilasi.
Makumira Ülikooli usuteaduskonnas, kus pakutakse teoloogilist haridust kõigil kolmel tasandil, õpib ligikaudu 140 tudengit, kellest umbes 20% on naised. Arvestades Tansaania luterliku kiriku liikmete hulka, on ilmne, et selline tudengite arv ei kata kogu järelkasvu vajadust. Lisaks Makumirale tegutseb Tansaanias terve rida luterlikke kolledžeid ja piiblikoole, mis valmistavad spetsiaalsete kursustega samuti ette vaimuliku ametiks. Makumiral on aga Tansaania kõige prestiižsema luterliku teoloogilise õppeasutuse kuulsus. Õppekava on suuresti üles ehitatud klassikalistele distsipliinidele. Teoloogia eriala bakalaureuseõpe on viieaastane ja sellest ühe aasta hõlmab kogudusepraktika ehk praktiline väljaõpe on integreeritud teoloogiaõpingute sisse. Makumira missiooniks on väga selgelt praktiline orienteeritus ja töötegijate koolitamine kirikule, mis muuhulgas avaldub selles, et üliõpilased läkitatakse pea alati õppima piiskopkondade poolt, kes peavad terve õppeaja vältel teoloogiateaduskonnaga ja üliõpilasega tihedat sidet. Reeglina tasuvad piiskopkonnad ka üliõpilase õppemaksu, kusjuures juhul, kui üliõpilane mingil põhjusel õpingud katkestab, tuleb tal toetus piiskopkonnale tagastada. Sama kehtib siis, kui õpingud katkestatakse teaduskonna või lähetanud piiskopkonna nõudmisel. Zeiler toob oma uurimistöös paar näidet põhjustest, miks üliõpilasi on tudengite nimekirjast kustutatud. Ta kirjeldab juhtumit, kus teoloogiatudeng arvati üliõpilaste nimekirjast välja bakalaureuseõpingute viimasel aastal, veidi enne usuteaduskonna lõpetamist. Juba õpingute varasemas staadiumis oli ta väljendanud kahtlust laste ristimise praktika suhtes, mistõttu aastase kogudusepraktika ajal pühendasid nii õppejõud kui teda koguduses juhendanud pastor palju aega just selle küsimuse arutamisele. Paar nädalat enne lõpueksameid lasi üliõpilane end siiski ühes Arusha karismaatilises koguduses uuesti ristida. Info sellest levis kiiresti ja üliõpilane kustutati õppurite nimekirjast paari päeva pärast põhjendusega, et selline käitumine ja teoloogia ei ole kooskõlas luterliku õpetusega, mistõttu piiskopkond, mis ta õppima lähetas, ei saa teda pärast lõpetamist enda teenistusse võtta[6].
Lisaks sellele kirjeldab Zeiler veel üht juhtumit, kus põhjus, miks üliõpilane õppurite nimekirjast kustutati, oli see, et ta oli sotsiaalmeedia vahendusel hakanud tasu eest eestpalveid pakkuma, lubades Facebooki vahendusel paluda iseäranis tungivalt nende eest, kes talle veidi kopsakama annetuse teevad[7].
Mõlemad näited viivad otsejoones Aafrika luterlike kirikute (ja mitte üksnes luterlike, vaid ka teiste n-ö peavoolu kirikute) ühe suurema väljakutse juurde, milleks on:
1. Suhestumine karismaatiliste usuliikumistega ja luterliku teoloogilise traditsiooni säilitamine nende taustal
Nii Zeileri uurimustöö kui ka Aafrika luterlike kirikujuhtide ja vaimulikega kokkupuutumiste põhjal võib väita, et üheks suuremaks väljakutseks luterlikule kirikule peetakse karismaatiliste liikumiste viljeldavat proselütismi ja karismaatilise teoloogia mõju laiemalt ning teoloogiliselt hariduselt oodatakse sellega suhestumist. Proselütismi võrdpildina kasutasid Zeileri intervjueeritud väljendit „nad püüavad kala mitte jõest, vaid saagikorvist“ (meie kontekstis siis „pangest“)[8]. Teoloogiline suhestumine karismaatiliste liikumistega on Tansaanias mõnevõrra komplitseeritud seetõttu, et nagu paljud teisedki Aafrika luterlikud kirikud, on ka Tansaania luterlik kirik ise kaasanud enda kirikuellu karismaatilisi ja äratusliikumistest pärit elemente, eriti just koguduseelu tasandil. See võimendab mõistagi veelgi enam küsimust, kuidas jääda selle juures truuks luterlikule teoloogilisele traditsioonile. Selle taustal muutub mõistetavaks mõnel pool Aafrikas tärganud uus huvi luterliku õigeksmõistuõpetuse ja ristiteoloogia vastu, kuna need võimaldavad vastanduda eduevangeeliumi jutlustajatele. Eduevangeelium, milles kajab kaasa omaaegse reformeeritud teoloogia kahekordse predestinatsiooni õpetus, seostab teatavasti maise heakäekäigu inimese äravalitusega igaveseks eluks. Maist heakäekäiku aitab aga eduevangeeliumi jutlustajate järgi välja teenida nende poolt antud ettekirjutuste täitmine, sh kopsakad annetused. Kuulutus Jumala armust, mida ei saa välja teenida, käib sellisele kuulutusele risti vastu.
2. Luterliku teoloogia kontekstualiseerimise vajadus
Teise olulise väljakutsena nimetasid Zeileri poolt küsitletud luterliku teoloogia kontekstualiseerimise vajadust[9]. Ehk seda, et teoloogilisi põhiarusaamu vahendataks Aafrika, antud juhul Tansaania kontekstis nii, et see inimesi neile mõistetavalt kõnetaks. Kontekstualiseerimisvajaduse olulise aspektina nimetatakse vajadust tervet inimese elu hõlmava teoloogia järele. Paul Isaac, Namiibia luterlik teoloog, on nt märkinud, et Aafrika luterlike kirikute jaoks on oluline leida vastus küsimusele, kuidas edendada sellist teoloogiat, mis võtaks arvesse kõiki klassikalisi Jumala missioonis osalemise aspekte, milleks on kerygma (evangeeliumi kuulutamine), diakonia (ligimese teenimine), leiturgia (vaimsus, palve, jumalateenistus), martyria (tunnistamine ja prohvetlik sõnum) ning koinonia (osadus), ja teha just Aafrika kontekstist lähtuvalt[10]. Paul Isaac on Aafrika teoloogia kontekstualiseerimise vajadusest rääkides kasutanud isegi nii dramaatilist väljendit nagu „Aafrika teoloogia Paabeli vangipõlv“[11], viitena Lutheri kuulsale reformatoorsele teosele ning vajadusele „tõlkida“ Euroopa kultuuriruumis väljakujunenud mõisted ja paradigmad inimesi Aafrikas kõnetavasse keelde.
3. Suutelisus tulla toime koguduseelu väljakutsetega
Peamine teoloogilise haridusega seotud väljakutse, millele Makumira ülikooli lõpetanud Zeileri järgi osutasid, on aga küsimus, mil määral on teoloogiline kõrgharidus tulevasi vaimulikke varustanud koguduseelu jaoks vajalike teadmiste ja oskustega. Näited, mida Zeiler toob, tunduvad mõnel juhul osutavat puudulikule hingehoiualasele ettevalmistusele. Mitmest intervjuust koorus aga välja veel üks aspekt ja nimelt didaktiliste meetoditega seonduv. Mitmed õppejõud nimetasid olulise probleemina frontaalõppe rõhuvat ülekaalu üldhariduses, aga ka kõrgkoolis. Seda nähakse ühe põhjusena, miks üliõpilastel puudub oskus arutleda ja küsimusi esitada ning miks õppimise peamise eesmärgina nähakse vaid faktide ja tõdede pähetuupimist. Sellega ei seadnud intervjueeritavad küsimärgi alla loenguvormi vajalikkust, kuid nad leidsid, et seminari õppevormi intensiivsem kasutamine ja üliõpilaste julgustamine aruteluks võimaldaks paremini omandada diskussioonioskust ja aitaks ka oma kogudusega suhestuda. Üks Zeileri intervjueeritud õppejõud kirjeldab seda nii: „Ma ütleksin, et umbes 90% teoloogia üliõpilastest pole harjunud [esitatud info üle] arutlema, ei individuaalselt reflekteerima ega materjali süstemaatiliselt süüvima. Nad suhtuvad igasse neile esitatud informatsiooni täiesti kriitikavabalt. Nii ma näengi enda ühe peamise ülesandena neile iseseisva arutlemis- ja analüüsivõime õpetamist“[12].
Kokkuvõtteks
Kui püüda seni öeldut veel paari sõnaga kokku võtta, siis võib küsida, kas vaimulik, vähemasti luterlikus traditsioonis, vajab akadeemilist teoloogilist kõrgharidust? Jah, sest ta peab olema võimeline ära tundma ja vältima teatud probleeme, mis kirikus ja teoloogias erineval kujul ikka ja jälle üles kerkivad. Need probleemid on enamasti seotud kas Jumala objektiveerimisega (ehk siis sellega, et Jumal pole enam subjekt, vaid meie kuulutuse objekt), Seaduse ja evangeeliumi segiajamisega (nii, et evangeeliumi mõistetakse seadusena ja seadust evangeeliumina), õigeksmõistuõpetuse asendamisega nii, et enda teod seatakse Jumala armust kõrgemale; Jumala riigi ja ühiskonna segiajamise ja vastandamisega. Ehk: nähes Kristust Piibli keskpunktina ja omades kriitilist meelt, on võimalik ära tunda ja vältida Jumala Sõna instrumentaliseerimist. See ja sellega seotud vajadus erinevate seoste äratundmise järele on põhjus, miks teoloogiline haridus ja ka üldharidus peavad olema nii piisavalt põhjalikud kui ka laiapõhjalised. Kuna luterlik teoloogia on olemuselt dialektiline ega soosi asjade nägemist mustvalgena, ei saa ka vastav teoloogiline kõrgharidus olla pelgalt teatud elementaarsete oskuste omandamine. Sellisena on seda näinud vähemasti n-ö klassikaline euroopalik paradigma. Samas on oluline meenutada Namiibia teoloogi Paul Isaac’i väidet, et teoloogia peaks olema kontekstitundlik ja holistlik, hõlmates Jumala missiooni kõiki aspekte ehk kerygma’t, leiturgia’t, martyria’t, diakonia’t, koinonia’t. Teoloogia peaks olema miski, mida ei tehta elevandiluutornis, vaid mis peaks juba akadeemiliste õpingute käigus haarama holistlikult ka teoloogi ennast.
[1] Vt LWF TWELFTH ASSEMBLY – PUBLIC STATEMENTS AND RESOLUTIONS
[2] University of Strasbourg, Faculty of Protestant Theology
[3] Vt Harding Meyer (1928 – 2018). Obituary by André Birmelé
[4] Kibira, Josiah M. “Has Luther Reached Africa? The Testimony of a Confused Lutheran.” Africa Theological Journal 12, no. 1 (1983): 6–15, 15.
[5] Habib Zeiler, Johannes. Crafting Lutheran Pastors in Tanzania: Perceptions of Theological Education and Formation in the Evangelical Lutheran Church in Tanzania. Uppsala: Department of Theology, Uppsala University, 2018.
[6] Zeiler, Johannes Habib, Crafting Lutheran Pastors in Tanzania. Perceptions of Theological Education and Formation in the Evangelical Lutheran Church in Tanzania, Uppsala Universitetet, 2018, 84j.
[7] Ibid., 82.
[8] Ibid., 142.
[9] Ibid., 159.
[10] Paul Isaac, Studying and Doing Lutheran Theologies and Theological Education in Africa, kogumikus Handbook of Theological Education in Africa, Isabel Apawo Phiri, Dietrich Werner (eds.), Oxford, 2013, 324.
[11] Ibid., 326.
[12] Zeiler, Crafting Lutheran Pastors, 119.
Ettekanne on peetud EELK Usuteaduse Instituudi aastapäevakonverentsil „EELK UI 75: missioon eile, täna, homme“ 14. mail 2021.
Vaata ettekannet siit.
Loe ja vaata sama konverentsi ettekannetest:
Andres Põder, „EELK Usuteaduse Instituudi missioon ENSV päevil“, video
Thomas-Andreas Põder, „Luterlik haridus luterlikus vaates“, video
Randar Tasmuth, „Usuteaduslik haridus aspektide paljususe ja sihiteadlikkuse pinges“, video.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., on EELK konsistooriumi rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete nõunik, EELK Usuteaduse Instituudi arendusjuht, EELK Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
