Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise peagi saabuv kolmekümnes aastapäev ning pea kahesaja aasta möödumine akadeemilise juudi teaduse rajaja Leopold Zunzi välja antud ajakirja Zeitschrift für die Wissenschaft des Judentums („Juudi Teaduse Ajakiri“) esmanumbri ilmumisest aastal 1823 pakuvad võimaluse arutleda judaistika koha üle tänases usuteaduskonnas ja ülikoolides viljeldavate teadusdistsipliinide hulgas laiemalt ning küsida, kas, kellele ning millisel kujul judaismi uurimisest tänases Eestis kasu võiks olla.
Millest käib jutt?
Judaistika ehk juudi teaduse määratlemine on sama keeruline nagu judaismi määratlemine või püüd vastata küsimusele, kes või mis on juut. Asja ei tee lihtsamaks ka kõnealuse eriala erinevad tähistused eri keeltes. Kui inglise keeles kasutatakse selle kohta väljendeid Jewish Studies ja Judaic Studies, siis saksa keeles on pilt veelgi kirjum – 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel tarvitati uue teadusharu kohta väljendit Wissenschaft des Judentums ja sealt edasi juba termineid Judaistik ja Jüdische Studien. Vahemärkusena tasub mainida, et viimased kaks ei olnud kuni 1990-ndate aastateni sugugi samatähenduslikud: esimene puhul vaadeldakse juudi kultuuri tervikuna, eeldatakse sellega tegelejalt heebrea keele oskust ning kursisolekut varase juudi ajaloo ja kirjandusega ka siis, kui teadlase või üliõpilase uurimiskese lasub pigem judaismil selle tänapäevasel kujul; teine hõlmab nüüdisaegse judaismiga tegelemist ajaloo, riigiteaduse, sotsioloogia jne perspektiivist. Hea ülevaate sellest, mis on Judaistik, saab Günter Stembergeri teosest „Einführung in die Judaistik“ („Sissejuhatus judaistikasse“). Iisraeli kontekstis sai väljendi Wissenschaft des Judentums vasteks esmalt hohmat Israel (sõnasõnalt „Iisraeli tarkus“ või „tarkus Iisraeli kohta“), mis omakorda tänaseks on asendunud sõnapaariga made ha-jahadut (sõnasõnalt „judaismi teadused“).
Kui lähtuda Eesti Keele Instituudi allikatest, mis väidavad lakooniliselt, et sõna „judaistika“ tähistab „juute ja nende kultuuri käsitlev teadusharu“, võiks arvata et tegu on ehk kitsalt kultuuriteaduste alla kuuluva uurimisvaldkonnaga. Uurides aga lähemalt erinevate USA, Iisraeli ja Euroopa ülikoolide juures pakutavate judaistika õppekavade kirjeldusi, selgub, et tegu on laia interdistsiplinaarse teadusvaldkonnaga, mis tegeleb juutide, nende ajaloo, religiooni, keelte, filosoofia, poliitika, kultuuri, ühiskondade, muusika, kunsti ja kirjanduse kriitilise, süstemaatilise ja analüütilise uurimisega, kattes sealjuures ligi kolme tuhande aasta pikkuse ajavahemiku ning geograafilise ulatuse Lähis-Idast kuni Ameerika ja Aasiani välja. Tegu on distsipliiniga, mis kasutab nii humanitaar- kui ka ühiskonnateaduste meetoditest koosnevat tööriistakasti. Sealjuures vaadeldakse juutide kogukondi, kirjalikke allikaid, ideoloogiaid, materiaalset kultuuri ja institutsioone võrdlevalt vastava ajastu, kultuuri ja intellektuaalsete traditsioonide taustal ning läbi vastastikmõju nt islami ja kristliku kultuuriruumi ja mõttepärandiga. Nii haakub judaistika mitmete teiste uurimisvaldkondadega nagu ajalooteadus, Lähis-Ida uuringud, orientalistika, religiooniuuringud, ühiskonna-, keele- või riigiteadus, soouuringud, etnoloogia, inimgeograafia jne – ning võib tekkida küsimus, kas ja mille alusel seda saab üldse eraldiseisva distsipliinina vaadata või mis seda siis eristab.
Kontekst ehk aja- ja kohapõhisus
Juudi rekonstruktsionistliku liikumise rajaja rabi Mordechai Kaplani peateose „Judaism as a Civilization“ (Judaism kui tsivilisatsioon) juhtmõtteks on, et judaism on arenev religioosne tsivilisatsioon. Midagi sarnast saaks ehk öelda ka judaistika kohta, mis ühes (tänu uutele arheoloogilistele leidudele, demograafilistele arengutele, ajaloolistele antustele jne) pidevas muutumises oleva ja kasvava ainesega on ka ise muutumises, kohanedes ja vastates ühtlasi ka välismaailmas toimuvatele arengutele, olles mõjutatud välismaailma suhtumisest juutidesse, nende vähemus- või enamusstaatusest, aga ka uute mõttevoolude ja teaduslike meetodite esilekerkimisest jne. Judaistika ajalugu on selle algusest saadik olnud läbi põimunud juutide ajalooga. Juudi teaduse tekkimist võib näha kui reaktsiooni valgustusajale, uusajale ja selle probleemidele, kui eluõiguse ja võrdse staatuse otsinguid. Ja kuigi juudi teaduse sünnist on möödas pea kakssada aastat, möödusid selle esimesed sada aastat hoolimata selle rajajate püüdlustest – soovist panna alus religioossetest ja rahvuslikest eelhoiakutest vabale ning riiklikes ülikoolides filosoofiateaduskondade, ja mitte usuteaduskondade juures õpetatavale akadeemilisele distsipliinile – siiski suuresti suletud ringis ning seda viljeleti juudi teoloogilistes õppeasutustes või siis riiklikes ülikoolides erakorraliste professuuride raames või usuteaduskondade juures. Ühelt poolt ei nähtud Saksa ülikoolides vajadust juudi teaduste kui iseseisva distsipliini loomiseks ning Heebrea Piibli ja sellele järgnenud judaistliku kirjandusega tegeleti edasi usuteaduskondades, kus huvi judaismi vastu oli ajendatud soovist mõista varakristliku ajastut või et teha juudimisjonit. Teisalt oli ka juudi kogukonnas neid, kes nägid uues ilmalikus lähenemises judaismile ohtu traditsioonilise judaismi püsimajäämisele.
Olukord muutus oluliselt seoses sionistliku liikumise esiletõusuga 20. sajandi lõpus, heebrea keele taaselavdamisega ja juudi kogukonna kasvuga Iisraelis ning USA-s nagu ka Iisraeli riigi loomisega 1948. aastal. Just Iisraelisse ja USA-sse tekkisid judaistika arengu seisukohalt olulised keskused. Alates 1925. aastast tegutseb Iisraelis Heebrea Ülikooli juures Juudi Teaduse Instituut (Mandel Institute for Jewish Studies), kus hetkeseisuga tegutseb kuus osakonda, mille uurimisvaldkondadeks on piibel, talmud ja halaha, juudi ajalugu ja kaasaegne juutlus, heebrea keel, heebrea kirjandus, juudi mõttelugu. Nimetatud instituuti edestab täna arvuliselt aga Bar Ilani ülikooli juudi teaduse teaduskond oma üheteistkümne allüksusega. Kuid vaieldamatult kõige rohkem judaistikaga seotud õppekavasid leiab hetkeseisuga USA-s: 1969. aastal rajatud Juudi Teaduse Assotsiatsioonil (Association for Jewish Studies) on hetkeseisuga ligi 2000 üksikliiget ja sellesse kuulub 70 erinevat institutsiooni.
Judaistikaga tegelemine, aga ka selle enesemääratluse püüdlused said USA-s hoo sisse eelkõige 1960-ndate aastate lõpus ja 1970-ndate aastate alguses. Kui 1944. aastal oli USA-s kokku 12 juudi teaduse õppetooli, siis aastaks 1973 oli neid 300 (Urbach 1973, 6). Siinkohal on aga oluline märkida, et erinevalt Iisraelist ja Euroopast, kus juudi teaduste professuure, õppetoole jne rahastatakse valdavalt riigikassast, toetuvad paljud vastavad institutsioonid USA-s juudi taustaga annetajatele ja toetajatele, kellel on „tellijana“ ka oma ootused. Nii on eriti viimastel aastakümnetel USA judaistika õppekavadele, kus ligi 95% õppejõududest ja tudengitest on religiooni või rahvuse poolest juudid, ette heidetud apologeetilisust, introspektiivsust ja etnotsentrilisust (Hughes 2013, 7, vt ka Cutter 1996, Baskin 2014 ja Hughes 2014). Nii eristub judaismi kui religiooni uurimine teiste religioossete traditsioonide uurimisest (nt islamistikast) seeläbi, et suur osa USA-s ja Iisraelis selles vallas tegutsevatest inimestest samastuvad kas religiooni või rahvusliku kuuluvuse poolest oma uurimisobjektiga.
Euroopas avaneb judaistika osas seevastu erinev pilt – sageli on siin juudi teaduste keskmes huvi kohalike juudi kogukondade ajaloo ja mõttepärandi ning traditsioonide vastu (nt Leedus ja Poolas hasidismi uuringutega tegelemine või Prantsusmaal sefaradi juutide uurimine). Lisaks on suur osa judaistika vallas tegutsevatest teadlastest, õppejõududest ja tudengitest mittejuudid. Ehk teisisõnu näib, et just oma sünnimandril on judaistika lähim selle rajajate ideaalidele, olles pigem mitte-doktrinaalne, mitte-religioosne, mitte-denominatsiooniline. Kuid see toob endaga koheselt kaasa küsimuse, kas judaismiga saab tegeleda väljapoolt (seesolija/väljasolija perspektiivi küsimus) või ilma teatud eeldusi täitmata (nagu nt heebrea keelt oskamata). Lisaks püsib judaistikale omane pingeväli partikulaarse ja universaalse lähenemise, ekstraspektiivse ja introspektiivse elemendi, deskriptiivse ja formatiivse sihi vahel, mis teeb keeruliseks ka ühtse ja sidusa narratiivi loomise judaistika kui teadusdistsipliini meetodite ja uurimisobjektide kohta.
Judaistika 21. sajandi Eestis
Võib ju mõelda, et kui juba judaistika ise on ajaloo vältel sageli marginaalsena tundunud, siis kuidas võib tunduda selle viljelemine näiteks USA-st või Iisraelist vaadatuna perifeersena näivas Eestis. Kuid ometi on just Eesti ja täpsemalt Tartu Ülikool olnud kohaks, kus juudi teaduse rajajate unistused Mandri-Euroopas esimesena täide läksid. Just siin avati 1934. aastal filosoofiateaduskonna juures juudi teaduste õppetool, mida asus juhtima professor Lazar Gulkowitsch (1898–1941) ning kus jõudis enne selle sulgemist 1940. aastal õppida kokku 21 valdavalt juudi taustaga üliõpilast Eestist, Lätist, Saksamaalt, Leedust ja Poolast. Tunniplaan sisaldas tervet hulka erinevaid õppeaineid alates semiidi keelte grammatikatest kuni kabala ja juudi filosoofiani välja (lühikese ülevaate õppetooli tegevusest leiab: Põldsam 2000; vt ka Kasemaa 2000 ja Põldsam 2011). Samal ajal tegeleti eelkõige semitistika ja Heebrea Piibli uurimisega ka TÜ usuteaduskonnas. Ning just viimane on kohaks, kus alates 1991. aastast on taas jõudumööda judaismi uurimisega tegeletud – aastal 2015 loodi ka judaistika lektori ametikoht, mida siinkirjutajal on au ja rõõm täita. Lisaks on viimase kümne aasta jooksul usuteaduskonnas kaitstud mitmeid uurimistöid, mis avavad judaismi läbi selle erinevate tahkude (vt lõputööde nimekirja bibliograafia lõpus).
Juudi teaduse ja filosoofia professor Christoph Schulte sõnul pole küll enam judaistikas kohta Zunzi, Steinschneideri ja Graetzi sugustel nn universaal-judaistidel, kes valdaksid kõik juudi teaduse alamdistsipliine ja omaksid ülevaadet juudi religioonist ja ajaloost alates Heebrea Piiblist kuni Woody Allenini välja ning kes oleksid samal ajal ka filoloogid, kes evivad arusaama juudi kirjandusest läbi ajaloo (Schulte 2017, 182). Kuid näib, et Eestis pole meil teist võimalust. Olukorras, kus kogu akadeemiline tegelemine judaistikaga võrdub ühe inimese ametikohaga, ei saa ka parima tahtmise juures endale lubada laia perspektiivi kadumist, vaid tuleb õpetada heebrea keelt, sissejuhatust judaismi, juudi mõttelugu keskajast uusajani, judaismi eetikat, juudi identiteedi kujunemist antiikajast tänapäevani nagu ka religiooni ja riigi vahelisi suhteid tänapäeva Iisraelis ning loota, et sellest kõigest on kellelegi ka kasu. Kasvõi niipalju, et suuta maailma veelgi mitmekihilisemalt mõtestada, et märgata Eesti elanikkonna ja ajaloo kirjusust ja rikkust, et suuta näha seoseid erinevate distsipliinide vahel.
Bibliograafia
Baskin, Judith R. (2014) „Jewish Studies in North American Colleges and Universities: Yesetrday, Today, and Tomorrow“ – Shofar 32.4, 9–24
Cutter, William (1996) „Jewish Studies as Self-Definition: A Review Essay“ – Jewish Social Studies 3, 158–176.
Hughes, Aaron W. (2013) The Study of Judaism: Authenticity, Identity, Scholarship, New York: The University of New York Press.
Hughes, Aaron W. (2014) „Jewish Studies Is Too Jewish“ – The Chronicle Review 28.03.2014.
Kasemaa, Kalle (2000) „Judaismi ja selle kirjandusega tegelemisest Eestis“ – Usuteaduslik Ajakiri 1, 90–101;
Põldsam, Anu (2000) „Professor Lazar Gulkowitsch (1898–1941) – juuditeaduste edendaja Eestis“ – Eesti Juudi Muuseum, https://muuseum.jewish.ee/Culture/Lazar_Gulkowitsch_Poldsam.pdf.
Põldsam, Anu (2011) Lazar Gulkowitsch – eine vergessene Stimme der Wissenschaft des Judentums. Seine Tätigkeit, sein Werk und seine Wirkung im zeitgeschichtlichen Kontext. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Schulte, Christoph (2017) „Agenda 2020 oder Haut/ab! Jüdische Studien nach der Bologna-Reform“ – Judaistik im Wandel. Ein halbes Jahrhundert Forschung und Lehre über das Judentum in Deutschland, koost Andreas Lehnardt, Berlin/Boston: De Gruyter, 175–187.
Stemberger, Günter (2002) Einführung in die Judaistik, München: C.H.Beck.
Urbach, Ephraim E. (1973) „Jewish Studies – Status and Problems“ – Proceedings of the World Congress of Jewish Studies, Vol. Iⅈ Volume I, Division A, 1–26.
Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitstud judaistika-alased üliõpilastööd
Arge, Tiit (2017) Kasaaride konversioon judaismi ja hüpotees aškenazi juutide kasaari päritolust, Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.
Goudin, Nazari (2017) Seksuaalsus judaismis ja juudi religioosse seadusandluse dünaamilisus intiimsuhete reguleerimisel, Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.
Jaska, Helena (2020) Šehita Eestis usuvabaduse ja loomaõiguste kontekstis, Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.
Kallas, Karin (2015) Rabi Mordekai Josep Leineri „Me hašiloah“ – Jumala tahte äratundmise võimalikkus ning beruri protsess, Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.
Mäe, Maris (2013) Jeemeni juutide hennatraditsioon, Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.
Naruski, Lily (2021) Eesti juudi kogukond Nõukogude perioodil (1945–1980), Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.
Tomingas, Diana (2011) Juudi müstika mõistete kasutamine hasidismi näol, Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.
Anu Põldsam (1981), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor.
