ISSN 2228-1975

Filantroopia näidisaspektid Iiobi testamendis: peatükkide 9–15 tõlge ja kommentaar


Sissejuhatuseks

Käesolevas lühiartiklis[1] on avaldatud eestindatud tekstikatke testamentidevahelise aja kirjanduse pseudepigraafsest kreekakeelsest Iiobi testamendist.[2] Peatükid 9–15 moodustavad teose struktuuris eraldiseisva sektsiooni (vaata tõlkele järgnevat kommentaari), kus on esitatud Iiobi heategevuslikud saavutused esimeses isikus. Tõlkimisel on lähtutud tõsiasjast, et tegemist on pühatekstiga, mille „koht elus“ (Sitz im Leben) on palju laiem kui jumalateenistus või liturgiline kontekst. Tegemist on võib-olla apologeetilisel või misjoni eesmärgil koostatud laiemat lugejaskonda köitva vagajutuga, milles on ka hingekosutuslikke ja koguni meelelahutuslikke jooni.[3] Eesti keele seisukohast ei ole tõlge liialt kodustav, vaid pigem võõrapärane ja sõnasõnaline.


Iiobi suuremeelsus ja vagadus (Iit 9–15)

9 (1) Kuulake nüüd, sest ma näitan teile kõike, mis mulle on juhtunud ja minult võetud. (2) Mul oli ju sada kolmkümmend tuhat lammast, (3) ja ma eraldasin neist seitse tuhat pügamiseks, orbude ja leskede ning vaeste ja jõuetute riietamiseks. Oli mul ka kaheksasada emast koera, kes valvasid mu maja. (4) Aga kaameleid oli mul üheksa tuhat, ja nendest ma valisin välja kolm tuhat töötamiseks igas linnas, (5) ning laadungeid heldeid läkitasin linnadesse ja küladesse, käskides minna ja jagada väetitele ja vaestele ning kõikidele leskedele. (6) Mul oli ka sada kolmkümmend tuhat eeslit karjades, ning ma valisin neist välja viis tuhat, ning nende seast valisin suguküpseid mahamüümiseks ja kinkimiseks vaestele ja näljastele. (7) Ja nad kõik tulid minuga kohtumistele kõigist maa piirkondadest. Avatud olid minu maja neli ust. (8) Ja ma andsin korralduse oma majateenritele, et need jääksid avatuks, seda silmas pidades, et mitte ühtegi, kes tuleb almust paluma ja näeb mind uksel istumas, ja häbelikult tagasi pöördub, mitte mingil viisil põlataks, vaid kui nad näevad mind ühe ukse juures istumas, nad saaksid teise kaudu tagasi tulla ja võtta kõike, mida nad vajavad.

10 (1) Aga mul oli ka kolmkümmend lauda istumiseks minu majas püsivalt, igal ajal üksnes võõrastele; (2) ning mul oli ka kaksteist lauda leskedele varuks teisal; (3) ja kui keegi võõras tuli almust paluma, pidi ta ka lauas süüa saama enne, kui võis võtta, mida vajas; (4) ja ma ei lubanud mitte kedagi oma ustest väljuda tühja rüpega; (5) aga mul oli ka kolm tuhat viissada härja paarisrakendit, ja ma valisin neist viissada rakendit ja määrasin kündmiseks, kes suudaksid töötada kõigil põldudel, kuhu neid viiakse, (6) ja nende vilja vedama nende vaeste lauale; (7) mul oli ka viiskümmend pagarit, kellest kaksteist ma seadsin teenijaiks kerjuste laua juurde.

11 (1) Ja olid ka mõned võõrad[4] jälgimas minu püüdlikkust, kes ihaldasid ka ise teenida teenritena; (2) ja mõned teised olid kimbatuses, ja mitte keegi ei suutnud lahkuda, vaid tulid paludes ja öeldes: „Palume sind, et kas ka meid võidaks välja valida sellesse teenistusse? Meil omal aga ei ole midagi; (3) ole meiega armuline ja laena meile kulda, et võiksime minna suurtesse linnadesse kauplema ja saaksime vaestele teenistust anda, (4) ja peale seda anname sulle sinu osa tagasi.“ (5) Aga mina seda kuuldes rõõmustasin üliväga, et nad vaeste majapidamise tarvis kogu mu varanduse võtavad; (6) ja meeleldi nõustudes võlatähega, andsin neile, mida nad soovisid. (7) Ma ei võtnud neilt mingit muud tagatist, kui vaid kirjaliku tõendi. (8) Ja nõnda nad kauplesid mulle kuuluvaga. (9) Mõnikord nad said ka kasu ja andsid vaestele. (10) Mõnikord aga neid jälle rööviti ja nad tulid ja palusid mind öeldes: „Palume sind, ole kannatlik meiega; me vaatame, kuidas sulle tagastada saame.“ (11) Mina aga viivitamatult tõin neile käsikirja ja lugesin ette ning võidupärga kandes[5] tühistasin selle, öeldes: „Kui vaeste ettekäändel usaldasin teid, siis mitte midagi ma teilt ei võta.“ (12) Ja mitte midagi ei võtnud ma üheltki oma võlglaselt.

12 (1) Ja kui ükskord tuli minu juurde sõbralik[6] mees, öeldes: „Mul ei ole omal varandust, et vaeseid aidata. Ometi ma soovin vähemasti täna teenida vaeseid sinu lauas.“ (2) Ja kui oli kokku lepitud, siis ta teenis ja sõi. Ja õhtu saabudes, väljudes, oma majja minnes, käisin talle tungivalt peale öeldes: (3) „Ma tean, et sa oled töökas inimene, lootes ja oodates oma tasu; sa oled kohustatud seda võtma.“ (4) Ja ei lubanud ma palgalise tasu jääda minuga minu majja.

13 (1) Aga need, kes lüpsid lehmi, väsisid, sest piim voolas mägedel (2) ja või voolas minu teedel, ja minu karjad hulgiti kaljudel ja mägedel heitsid maha poegimiseks. (3) Ja seetõttu mäed väsisid piimast, kuna see tardus võiks, (4) ja minu sulased olid kurnatud leskedele liha keetmisest, ja vaeseid (5) ära põlates nad needsid mind, öeldes: „Kes annaks meile oma lihast küllastuda?“ (6) Kuigi ma olin väga lahke.

14 (1) Mul oli kuus harfi[7] ja kümnekeelelist kitharat[8]; (2) ja ärgates iga päev leskede toitmiseks, ma võtsin kithara ja mängisin neile, ja nemad laulsid. (3) Ja psaltrist meenutasin neile Jumalat, et nad austaksid Issandat. (4) Ja kui iganes minu teenijannad nurisesid, võtsin ma harfi ja mängisin neile, (5) ja vaigistasin harfiga nende põlguse ja nurina.

15 (1) Ja pärast abistamisteenistust tulid mu lapsed iga päev söömaajale (2) ja sisenesid vanema venna juurde pidusöögile, (3) võttes endaga ka oma kolm õde, toimetused usaldati teenijannadele, (4) kuna mu pojad lebasid lauas koos meessoost teenijatest sulastega. Mina tõusin siis vara hommikuti ja tõin nende eest ohvri vastavalt nende arvule, kolmsada tuvi, viiskümmend kitse-sikku ja kaksteist lammast; (5) pärast kõige selle korraldamist määrasin ma, et varustataks vaeseid, ja ütlesin neile: „Võtke seda, mis antud, külluslikult, selleks et palvetaksite mu laste eest; (6) juhuks kui mu pojad on patustanud Issanda silmis kiitlevalt põlastavalt öeldes: (7) „Meie oleme selle rikka mehe lapsed, meile kuulub see rikkus; (8) mispärast me teenime?““ Eks selline kõrkus ole Jumala silmis jäledus. (9) Ja taas ma võtsin vasika ja ohverdasin Jumala altaril, et võib-olla mu pojad on mõelnud halba oma südames Jumala vastu.


Kommentaar

Iiobi testamendi ülesehitus rajaneb kanoonilise Iiobi raamatu karakteritele: Iiob, Iiobi naine, Saatan, kolm sõpra / kuningat, Iiobi tütred. Teos jaguneb neljaks kirjanduslikuks allosaks: Iiobi suhe ingliga (ptk 2–5), Saatanaga (ptk 6–26), kolme kuningaga (ptk 27–43) ja kolme tütrega (ptk 44–53). Suurem osa tekstist hõlmab esimest kolme sektsiooni, mis on Iiobi jutustus esimeses isikus tema õnnetusest ja kannatuste põhjusest.

Ülalolev tõlketekst jääb kolmanda osa peatükkide 6–26 sektsiooni ja seda võib käsitleda eraldi allüksusena: Iiobi kiidukõne iseendast kui heategijast ning vaeste ja leskede abimehest (ptk 9–15). Siin näidatakse Iiobit eeskujuna, kes on kuulus oma vagaduse ja vaeste abistamise poolest. Iseäralik on korduv leskede mainimine vaeste ja väetite abistamise kontekstis (Iit 9:2–3 par).

Filantroopia on oluline Iiobi õiguse või eneseõiguse atribuut. Juba kanoonilises Iiobi raamatus mainitakse Iiobi õigust Jahve silmis, kuid ei mainita otseselt, et see õigus oleks sõltuvuses tema heategevusest. Iiobi testament pakub siinkohal narratiivse aluse Iiobi väidete kohta, kus Iiob põhjendab oma juhtumit enda õigusega. Filantroopia aspektid on tihti ühiskonnakriitilised, mistõttu võiks öelda, et need moodustavad Iiobi testamendis Iiobi õpetuse religioossest õigusest ja sotsiaalsest õiglusest. Vaeste aitamise eriti märkimisväärne osa on toodud aga hoopis teose lõpus, kus selgub, et just vaeste aitamise juurde naasmine on pöördepunktiks, millega muudetakse Iiobi saatus, sääraselt, et talle antakse tagasi kahekordselt kõik, mis ta oli kaotanud: „Aga mina, meenutades vaeseid, et taas asuda heategevuse juurde, palusin neid, öeldes: „Andke mulle igaüks üks lammas vaeste riietamiseks nende alasti-olekus.“ Ja siis igaüks tõi mulle ühe lamba ja neli drahmi kulda. Siis õnnistas Issand kõike, mis mulle alles jäi, ja tegi nii, et mul sai olema kahekordselt. /…/ Ärge ainult hüljake Issandat. Hoolitsege vaeste eest, ärge jätke hooletusse jõuetuid“ (Iit 44:4–45:2).[9]

Testamendil on keeruline suhe Iiobi raamatu kreekakeelse tõlkega Septuagintas. Arutlusi, kus Iiob mainib oma heategevust (Ii 29–31), on Iiobi testamendis (Iit 9–15) ulatuslikult laiendatud (see kehtib ka üldiselt kogu teose kohta). Iiobi testamendis on kasutatud materjali küll neist kohtadest, kus Iiobi raamatu kreeka tõlge ei kattu masoreetse tekstiga[10], kuid teos käib isegi kreekakeelse Iiobi raamatu ainesega ümber üsna vabalt ja loominguliselt. Sageli on võetud mõni fraas või sõna ja asetatud see uue teemaarenduse teenistusse. Iseloomulik on motiivide utreerimine või balansseerimine koguni iroonia või naeruväärsuse piirimaile.

Ka käesolevas artiklis esitatud tekstis esineb utreeritud teemaarendust. Näiteks on mitmekordistatud Iiobi loomade arvud (kreeka ja heebrea tekst siinkohal ühtivad): Iiobi testamendi järgi oli Iiobil enne hävitust 130000 lammast, 800 emast koera, 9000 kaamelit, 130000 eeslit ja 3500 paari härgi, millest valituid 500 paari (Iit 9:2–10:5). Iiobi raamatus on arvuks aga vastavalt 7000 lammast, koeri polegi nimetatud, 3000 kaamelit, 500 eeslit ja 500 paari härgi. Kui arvestada, et Iiobi testamendi järgi saab Iiob lõpus tagasi kõiki kahekordselt, siis ei jää kahtlust, et tegemist on teadliku kirjandusliku liialdusega ehk hüperbooliga.

Sõnasõnalised salmilaenud Iiobi raamatust siinse vagaduse ja suuremeelsuse tõlkekatke sektsioonis varieeruvad õige pisut, kuid pärinevad peale raamjutustuse ka peatükkidest Ii 29–31 (kreeka Iiob),[11] kus Iiob nutab taga oma õnneaega, kurdab viletsuse pärast ja kinnitab oma süütust. Sealne kontekst on rõhuvalt pessimistlik ja dramaatiline, samas kui siin, Iiobi testamendis, prevaleerib optimism ja enesekindlus.


Kokkuvõtteks

Iiobi testamendis pööratakse suurt tähelepanu filantroopia näidisaspektidele. Heategevus on juba Heebrea Piiblis tavapärane tava ja uustestamentlik hoolekandepraktika pärineb olulises mahus juutlikust mõtteviisist. Seetõttu on heategevus ka apostellikus traditsioonis eelisõigus ja Iiobi testament osutub seda praktikat toetavaks narratiiviks. Iiobi kujutamine filantroobina, suuremeelse ja abivalmis inimesena võib olla osaliselt vastutav teose hilisema laia leviku eest Bütsantsi kristlikus kontekstis. See võis olla ka aluseks Iiobi kogemisele pühakuna või pühamehena laiemalt nii Ida kui Lääne kristlikus traditsioonis.


Viidatud kirjandus

Naab, Ergo (2020a) „Iiobi testament ja selle kokkupuutepunktid Uue Testamendiga“ – Verbum Domini manet in aeternum. Pühendusteos professor dr Randar Tasmuthile 65. sünnipäevaks õpilastelt ja kolleegidelt. Koost J. Lahe ja E. Naab (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 30), Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 35−50.

Naab, Ergo (2020b) „The Testament of Job and Its Function from the Perspective of Early Christianity“ – Usuteaduslik Ajakiri 77, 143−162.

Põldsam, Anu (2020) „Intertextual and Intratextual Transformations in the Testament of Job“ – Usuteaduslik Ajakiri 77, 129−142.


[1] Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PRG938).

[2] Käesolev tõlge ei ole tekstikriitika põhjal ühtlustatud, vaid järgib põhitekstis käsikirja P (asub Pariisis), mis on vanim kreekakeelne käsikiri, pärinedes 11. sajandist pKr. Peale selle on veel kolm kreekakeelset teksti: P2, mis on suures osas P koopia, S (Sitsiilias) 1307–1308 pKr, V (Vatikanis) pärineb 13. saj pKr. Vanim, Kölnis säilinud 4.–5. sajandist pärit koptikeelne käsikiri on üsna fragmentaarne.

[3] Iiobi testamendi kohta vaata eesti keeles Naab 2020a, inglise keeles Naab 2020b, Iiobi testamendi judaismi tausta kohta vt Põldsam 2020.

[4] Võõrad on arvatavasti nende seast, keda teeniti (Iit 10:1).

[5] Fraasi stephanon epipheromenos tõlge on siinkohal tendentslik ja pisut arusaamatu. See pärineb ilmselt Ii 31:36 (LXX). 14. sajandist pärinev Iiobi testamendi Vatikani käsikiri asendab selle fraasi: „…nende silme ees ja katki rebides, vabastasin neid võlast.“

[6] Sõna-sõnalt „südame poolest rõõmus“ või „rõõmsal meelel“.

[7] Sõna psalmos tähendas algselt nii harfi kui harfi heli, hiljem poeesiat kui „psalm“.

[8] Sobiks ka „lüüra“.

[9] Iiobi testamendi Vatikani käsikiri sisaldab lisaks: „ /…/ ja tegi nii, et mõne päeva pärast sain rikkaks jälle loomade poolest selles osas, mille olin kaotanud, kahekordselt, sain tagasi ka muud. Ja ma võtsin ka naise, teie ema, ja sigitasin teid kümne minu hukkunud kümne lapse asemele“ (Iit 44:5b).

[10] Vaatamata sellele, et kreekakeelne Iiobi raamat laiendab mitmes kohas (peamiselt raamjutustuse osas) teemat, on see siiski ligi 20% lühem kui masoreetne heebrea tekst.

[11] „[J]a ma ei lubanud mitte kedagi oma ustest väljuda tühja rüpega“ (Iit 10:4) / „[J]a ma ei lubanud jõuetut väljuda minu uksest tühja rüpega“ (Ii 31:34 kreeka); „[P]iim voolas mägedel ja või voolas minu teedel“(Iit 13:2) / „[K]ui või voolas mu teedel ja minu mäed voolasid piima (Ii 29:6 kreeka); „[Ä]ra põlates nad needsid mind, öeldes: Kes annaks meile oma lihast küllastuda?“ Kuigi ma olin väga lahke“ (Iit 13:5–6) / „[J]a kui korduvalt ütlesid mu teenijannad: „Kes annaks meile oma lihast küllastuda?“ Kuigi ma olin väga lahke“ (Ii 31:31 kreeka).


Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur, Kirik & Teoloogia tegevtoimetaja ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English