ISSN 2228-1975

EELK perikoopide abimaterjal 4/16: kaheteistkümnes pühapäev pärast nelipüha Mt 23:1–12

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

Suur kirjusus valitseb lauses „Kõike siis, mida nad ka ütlevad teile teha ja järgida, tehke ja järgige“. Need esimesed „teha ja järgida“ puuduvad paljudes käsikirjades, paljudes on neist vaid üks. Ka muudavad need sõnad eri käsikirjades grammatilist vormi. Kusagil on ka „kuulake ja tehke“. Tekstis peetakse tihti lisandiks 4. salmi sõna „raskestikantav“. On dysbastaktos ’ebakantav’ ju haruldane sõna ja tekstis üleliigne, kuna „raske“ on juba öeldud. Olulistes käsikirjades see sõna ka puudub. Kuid Matteusele on omane kasutada liitsõnalisi omadussõnu, nagu ka „väheseusuline“. Matteusele meeldib pilt sõna sees.

2. Struktuur ja kontekst

Koht evangeeliumi tervikus on kujundatud vastavalt kirjatundjate sajatamisele Mk 12:38–40, ka sellele eelnev Taaveti teema on Matteusel ja Markusel ühine. Seega on poleemikat võimalik vaadelda Taaveti pärandi üle vaidlemisena. Kristus on Taaveti Poeg, variserid ja kirjatundjad pole.

Lõik on ka kogudusekeskseks sissejuhatuseks redaktsioonilisele peatükile 23, mis tegeleb kirjatundjate teemaga. Peatükil on olnud ilmselt ka teatud Q ehk nn Jeesuse ütluste allika eeskuju, nimelt hädahüüud. Seitse hädahüüdu ja kohtuotsus järgnevad salmides 13–33. Sissejuhatusele, mis räägib koguduse sisesest mõtteviisist, vastab Jeruusalemma teemaline lõpp (salmid 34–39).

3. Kirjanduslooline kontekst

Perikoop on üks kuuest Matteuse evangeeliumi suurest kõnest. Seejuures torkab silma, et kõne ei lõpe korduva lausega „ja sündis, kui Jeesus lõpetas…“ (7:28; 11:1; 13:52; 19:1; 26:1). Seega on see „Matteuse pentateuhile“ ehk viie suure kõne seeriale lisatud, kuid sisuliselt on see kõne siiski oluline. Viis Matteuse evangeeliumi suurt kõnet jäljendavad ju Moosese raamatuid, kuues saab seega olla hiljem lisatud.

Kuid hädahüüdude (23:13, 15, 16, 23, 25, 27, 29) kaudu on see otsekui mäejutluse, mis ju hädahüüdusid ei sisalda, teine pool – mäejutlus on päästmine, kirjatundjakõne on hukatus. Kuid sellisena on selle kaudne eeskuju pärit mäejutluse Q allikast (leitav kaudselt Lk 6:24–26).

4. Ajalooline kontekst

Perikoop on selge poleemika, kusjuures vastased tõenäoliselt pole kuuldel. Kuid ka Qumrani Koguduse eeskiri (1 QS 2,11–18) on sõnastatud hukkamõistuna kolmandas isikus; tekst ja lugeja teavad, et vastased on olemas, nimelt Jeruusalemmas, kuid nad ei loe seda teksti. Ja nii räägib ka Matteuse variseride kõne Juudi sõja järgsest, variseride juhitud juutlusest kui evangeeliumi vaenlasest.

Autor on teksti kokku pannes mõtlemas olukorrale kusagil Orontese jõe maades, piirkonnas Damaskusest Antiookiani. Seal oli juutide ja kristlaste ühiselu kõige viljakam ja kõige pingelisem. Mõlema rändamine oli kiire, mõlemal oli läheduses Jerusalemm ja läheduses ka lai maailm (eelkõige Antiookia). Juutluse ja kristluse pinge leidis seal muust maailmast erineva lahenduse, kuna teineteisest eemalduda näis kõige raskem just seal.

Seda ajaloolist kohta on võimalik võrrelda Johannese evangeeliumis tihti esineva sünagoogist väljaheitmise teemaga, kristluse ja juutluse kui kahe religiooni vahele tuleb vahe. Seejuures tõlgendab Matteus seda vahet tõeliselt loominguliselt. Vahe on nagu sajatus, mida juutluseski esineb konfessioonierinevuse tähistamisel. Vahe aga toob kaasa vajaduse tõlgendada mõisteid, mis on kristluse ja juutluse jaoks ikkagi nii ühised.

Perikoobis muutub tõlgendamine isegi väga juutlikuks, mainides mõisteid nagu Moosese järg, palverihmad, palistused, rabi. Seejuures ei ole Matteus oma muudes mõtetes juutlik, vaid küllalt paganakristlik, juutlik on vaid õpetuse põhjendamise viis, tema eriline Vana Testamendi tõestuste toomine. Selles seisneb ka erinevus Luuka evangeeliumi autorist, Matteus toob konkreetsed kohad ja annab teada nende otsese tähenduse, Luukas näitab Vana Testamendi loo sisulist kokkukuuluvust Kristuse ja koguduse eluga.

Antud kirjakoha ajalooline koht on raskestimääratletav, kuid seda huvitavam ka kirikumõiste kujunemise seisukohalt. Sajandi lõpuks oodatakse (vähemalt tänapäeva teoloogide hulgas) kogudustes kujunevat piiskopikeskset kirikunägemust, ning seetõttu on seda huvitavam, mida ütleb selle kohta Matteuse evangeelium. Matteus ei ütlegi midagi. Sellest on järeldatud erinevaid asju. Üks on see, et Antiookia Ignatiusele geograafiliselt lähedalseisev kogudus ei tundnud piiskoppe ega diakoneid. Teine on see, et ta tundis (Mt 20:26 j; 23:11 j), kuid seisis nendele kui uuendustele vastu. Kolmas seisukoht rõhutab Matteuse tähelepanu kõigel muul kui kiriku korral.

Kiriku kord siiski Matteust huvitab, huvitab isegi väga. Selle üks tõestus on kirikukõne olemasolu Mt 18, samuti Peetruse amet Mt 16:16–18. Institutsioonide kohta on Matteusel ka oma sõnum, nt 20:25–28 ja 23:11 j (vrd Mk 9:35; 10:35–44; Lk 22:26). Kuid seejuures huvitab kirikukord Matteust just nõnda, et ta vaatab, kuidas kujuneb kirikus õdede-vendade omavaheline suhe, nende inimlikkus ja liigagi-inimlikkus ühelt poolt ja Issanda poolt ülendatud inimlikkus teiselt poolt. Ka koht, kus meie lõik läheneb piiskopi-diakoni teemale, nimelt salmis 11, on sõna diakonos paigutatud just inimsuhete seosesse. Kiriku amet on Matteusel deideologiseeritud.

Ja siit edasi, kiriku ametnikud, kord hierarhia ja au tähenduses, jäävad Matteuse mõtetes erilise jüngri mõiste varju. Jüngrit võib teha käegakatsutavaks ja anda talle nägu, nagu rääkides Peetrusest. Jüngrit võib näidata õppivana ja eksivana. Kuid jüngriga ei saa põhjendada üht või teist kirikukorda. Jünger on pilt kristlasest, tema olemisest üksi Jumala ees omas usus ja pilt jüngrist kui kaheteistkümnest, Jumala seatud täiuslikust koguduse hulgast.

5. Kommentaar

23:1–2 Esimeses salmis näitab Jeesust õpetamas nii jüngreid kui rahvahulki. Matteuse järgi on jüngrid head õppijad, mitte mõistmatud, nagu Markusel. Õppimise kiirus on vaid veidi aeglane ja usk jääb tihti väikeseks. Olukord on nagu Mt 5:1, kuid Jeesuse „istumine“ jääb mainimata, sest järgmises salmis võtab Jeesus seisukoha juutluse konfessioonijaotuse kohta, nimelt ajal peale templi langemist, mil sünagoogi tähtsaima koha, õpetuse, on võtnud üle kitsalt variseride koolkond. Nemad „istuvad“! Koolkonnana on variserlus kahtlemata tõsiseltvõetav, koondades head seaduse tundmist, kuid see pole veel Jumala õigus. Ja ükskõik kas Jeruusalemmas või Tibeerias või hoopis hajalas, kõikjal kõlab käsuvagaduse sõnum. Teatud viis sellest rääkida toob ühiskondliku lugupidamise Moosese järjel istujale ja rääkijale. Variser on juutluse järjepidevuse päästja ja evangeeliumi vaenlane korraga.

23:3 Salmis on variseridevastase poleemika ja sündiva kristluse seoses üllatav „kõik, mida nad ütlevad, seda järgige ja tehke“, mis on vastuolus muuga: Mt 5:20 jj kirjeldab ju seaduse aukusid otsivat seadusetõlgendust ja Mt 16:11 j nimetab seda variseride ja kirjatundjate haputaignaks, mida vältida. Üks seletus vastuolule on see, et Mt 23:3 on vana pärimus ajast, kui vastuolu sünagoogi ja koguduse vahel polnud terav. Ka võib arvata, et Matteuse ajal oli birkat hamminim mõju kristluses tunda, kuid sidemed vana ja uue Iisraeli vahel polnud katkenud. Veenvam on, et Matteus kirjutas seda mõttega, et kirjatundjate ja variseride autoriteet käib Vana Testamendi edasiandmise ja kohtuvõimu puhul.

23:4 Salm (olles Q tekst, vrd Lk 11:46) räägib nüüd Mt 5:20 jj kirjaseletusest edasi, kuidas variserid rõhutavad seaduse rangust, püüdes samas teha ranguse järgimise leebeks. Vastuolu ilmneb selles, et inimene, kes variseri autoriteeti hindab, võtab variseri nimetatud seaduse ranguse koorma (Ps 37:5) nurisemata enda peale, variser ise aga mitte tingimata. Põhjus, miks seadust veel Moosese nõutust raskemakski teha, seisneb nn Toora aias, keelatu ja lubatu piirjooni kindlustavates lisakeeldudes. Lisakoormuste täpsustamisest saab aimu lugedes mistahes kohta Mišnast.

Jeesus räägib siin tavalisest moraali teemast, sõnade ja tegude lahknevusest. Ka variserid on tundnud rääkimise ja tegemise vahe teemat, samast ajast veel Epiktetos Diss 3,24,110. Jeesus aga on juba mäejutluses rääkinud ja arendab siin edasi teemat tegude tegemisest iseenese näitamise pärast (Mt 6:1 jj, 5 j, 16 jj).

23:5 Salmis on argise ja kultusliku teema. Kandes erilisi rõivaid, on võimalik näidata oma religioossust – on ju rõivas inimese väline mina. Kuid kui rõivas ei oleks üldse religioosne, oleks nagu leinava Taaveti pidulise nägu (Mt 6:17), selle poole sihib Jeesus. Sümbolid rõivastel, mida nimetatakse ka Ex 13:1–10; 13:11–16; Nm 15:37 jj; Dt 6:4–9; 11:13–21; 22:12, olid algselt kurja eemal hoidvad vahendid, hiljem maagia taandudes Toorat meenutavad või ka tavalise riide osaks saanud rätsepatöö võtted (ka Jeesus kandis neid 9:20; 14:36). Neid on võimalik lasta rätsepal teha laiemate ja nähtavamatena.

23:6 Järgnev räägib auahnusest. Väljaspool sünagoogi ja religiooni, igapäevaolukorras otsiti kojas kohta peremehe kõrval (Lk 14:7 jj) ning tänaval tähtsate meeste tervitusi. Aukohtade küsimus istumisel lahendati hiljem sellega, et rabid soovitasid vanusejärjekorda, kuid enne oli see just lugupeetavuse järjekord. Ja sünagoogis oli aukoht Toora kapi kõrval. Tosefta järgi olid õpetlased eraldi toolidel, mitte rahva juures. Kuna kristlik jumalateenistus toimus tihti kodudes, siis on koht peremehe kõrval just auväärne.

Näib, et ka avalik tervitamine nagu „rabi“ oli ihaldatud. Hilleli ja Šammai ajal polnud neil veel seda rabitiitlit, kuid sajandi lõpuks sai see seadusetundja tiitliks. Nõnda võib see siin olla rabi tiitli esimese kasutamise näide kirjanduses. Siin noomitakse välise taotlust, kuid see noomitus võib Lk 18:9 jj järgi olla igasuguse enese kõrgemale seadmise, ka enese õigeks ja teiste kehvaks pidamise vastu.

23:8 Rabi tiitli keelamine tekitab küsimuse, kas keelatud oli ainult tiitel või rabi tegevus. Võib oletada, et see koht Matteusel vastab rabi kui elukutse kujunemisele koguduses – ja see toimus paralleelselt Messia kogudustes kristlaste hulgas nagu Mt koguduses (23:34; 13:52) ning variserlikus juutluses. Matteuse kogudus oli väga sügavalt osaline juutluse sisediskussioonides ja arengutes, minnes nendega mitu sammu kaasa ka teel, mis juutluses sai kohe ka valdavaks. Kristlike rabide olemasolule viitab selle peatüki rabisid mitte üksi hukkamõistev, vaid ka õpetav toon, ning Mt 13:52, mis räägib tiheda sõnavaraga Jumala riigist, jüngriks tehtud olemisest, kirjatundjast, ning annab tema ülesandena teada olla see, kes toob varast välja uut ja vana, s.t evangeeliumi ühelt poolt ning Vana Seadust teiselt poolt. See aga paneb kahtlema, kas tegu on kristlaseks saanud kirjatundjaga või kristluses kasvanud ja kirjatundjaks saanuga.

Rabi tiitli vastu ütleb evangeelium, et õpetajaid on vaid üks – Kristus –, ja kogudust tähistatakse kui vendi. Siin oleks olnud meie seisukohalt ootuspärasem Jeesuse vendade nimetamine „jüngriteks“, arvestades õpetustegevusega, kuid Matteus ütleb „vend“, mis viitab ka Jr 31:31 ja Js 54:13 öeldule. Ka on sel mõte, et see, kes kirikus suuri asju teeb, loobub valitsemisest, saab väikeseks.

23:9 Keelatakse ka „isa“ tiitel. Koolkonna juht on olnud „isa“, näiteks Jeremija räägib ühest koolkonnast Juudamaal, kelle isa on Rekab. 2Kn 2:12; 6:21; 1:14 ütleb prohveti õpilane „Isa“. Seda keelav lause siin on kolmeti tõlgendatav, 1) ärge nimetage end isaks (aramaism); 2) isaks ei tohi te kedagi teist kutsuda (gen. part.), ja 3) kedagi ei tohi te kutsuda isaks. Juutluses olid mineviku õpetajad „isad“ (’abot), kuid pole tõestust, et just kirjatundjat oleks kõnetatud kui isa. Jeesuse sõna kolmas tõlgendus võimaldaks mõtet, et eshatoni tulles pole lihane isa enam isa sinu kõrval, vaid Jumal saab Isaks. Kogudus on tema majapidamine ja Isa kaitse all.

23:10 Salm läheb kaugemale, tundmatutesse maadesse, keelates ka sõna kathēgētēs. Erinevus „õpetajast“ pole suur, kuid me ei tea, kui levinud oli see sõna Süüria kreekakeelse rahva seas. Kui Plutarchos (Mor 327F) nimetab Aristotelest kathēgētēs, siis me ei tea, mis on selle lähemad paralleelid, kas näiteks mingi Qumranist teadaolev more’ ’õpetaja’ või Vana Testamendi „tark“.

Salmid 8–12 oma rabi, isa ja õpetaja sõnavaraga (lisaks „vend“ ja „teener/diakon“) võisid olla ka traditsiooniline kogudusekord (või siis pigem peegeldavad kindlaks kujunenud, rangelt liigendatud traditsiooni salmid 8–10, kuna aga salm 11 on juba redaktsiooniline ja ühtlustab muu evangeeliumi sõnumiga). On ju Matteus tegelenud sellega ka peatükis 18, lisaks paljudes tähendamissõnades. Diakoni mainimine esimese positiivse ametinimetusena tuleneb sellest, et see ei pruugi olla väljakujunenud tiitel, see kasvab ise välja maja elust – keegi on, kes teeb märkamatut ja odavat tööd. Temast lähtume, sest tema sobib kõige paremini Kristuse loosse.

23:11–12 Väiksuse ja alama koha võtmise teema on kindel osa Jeesuse erilisest õpetusest, rabide traditsioonis aga pole nõuet, et suurem teenib väiksemat. Väikese ja suure, ülema ja madalama vastasmõju võib aga olla lõpuaja muutuste teema, kui kõrge ja madal vahetavad kohad; teema esineb ka Ii 22:29; Õp 29:23; Js 10:33b; Hs 21:31.

Ilmselt näitab tekst ka seda, et tõeline autoriteet on Jeesus ja selle kõrvale ei saa luua teisi. Jeesus on ikkagi uus Mooses ja Jumala Poeg, tema on see, kes räägib Jumala mäel ning toob Jumala lepingu.

6. Paralleeltekstid

Otsene paralleel on Mk 12:38–40. Ka on paralleelid (õieti enam dubleti tähenduses) Mt 5:20 ja 6:1, mis näitab selle teatud mäejutluse vaste loomust.

Kaudsemaks paralleeliks isa (või ka ema) ausse jõudmisele koguduse keskel on Mt 12:46–51, mis toob kujutluspildi kogudusest kui õdedest ja vendadest. Sel on tugev eklesioloogiline tähendus, samuti sõna kuulmise ja tegemise seos.

7. Tõlgendusloolised märkused

Läbi aegade on selles nähtud ka koorma kergendamist ja inimväärikuse, lihtsamalt öeldes, inimese elurõõmu toomist. See on olnud üks Jeesuse mõte, et inimene ei pea jääma pisikeste eeskirjade alla oma pisikese eluga, vaid võib olla õeks või vennaks selles Jumala peres.

Poleemikas tekib kergesti küsimus, kui Jeesusel lastakse öelda, et ärge olge nagu rabid, ärge laske endid nimetada rabiks, siis kas kirik on juutliku variserluse ja selle ajaloolise läbikukkumise vältinud Iisrael? Nii et kiriku oleks püha, Iisrael aga silmakirjalik? Pigem näitab see, et kirik on samas ohus kus Iisraelgi.

Perikoop koosneb Jeesuse sõnadest variseride ja kirjatundjate kohta. Iga Jeesuse üte on nii mahuka sisuga, et igaühe üle on vaieldamatult võimalik pidada vähemalt üks, kui mitte mitu jutlust. Seetõttu on ka küllaltki keeruline esitada maailma mõtteloost mõnda paralleeli, mis haaraks tervet perikoopi. Järgnevalt on esitatud rida esimeste sajandite juudi rabide arvamusi ja seisukohavõtte sarnaste asjade üle, millest kõneleb Jeesus.

23:2 Moosese iste qatedra’ dmoše – 4. sajandist on teada erilised leentoolid, mida kutsuti „Moosese istmeteks“ ja mis võisid olla koolijuhtide istmed. Pesaḥim 7b: „Aujärje seljatugi oli pealt kumer“ (1Kn 10:19). Rabi Aha (u 320 pKr) ütles: Nagu Moosese istmel.

Bamidbar rabba 43 (99b): „Ma istusin mäel nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd“ (midraš Devarim 9:9). Kas see on võimalik, et Mooses istus, samas kui Jumal seisis? Rabi Darosai (4. saj pKr) ütles: Jumal tegi talle advokaadi istme sarnase leentooli. Kui need mõne isanda ette astuvad, siis paistab nagu nad seisaksid, kuigi nad tegelikult istuvad. Ja ka siin oli nii: ta istus nii, et see paistis seismisena.“

Siin viidatud advokaadi leentool meenutab paljuski kloostritest tuntud kooripingistikke, millel olid ülesklapitavad istmed ning kõrged käetoed. Ülesklapitud istme all oli väike konsool, mida nimetati miserikordiks (ld ’halastus’) ja millele pikkade palvuste ajal mungad või nunnad võisid ennast toetada – nad seisid ja samal ajal ka istusid.

23:3 Rabid nõudsid Dt 17:10–11 alusel tingimatut kuulekust selleks seatud instantside õpetusotsuste suhtes. Sellega tagasid nad samas vabaduse karistusest neile, kes kuulekusest kohtuorgani vastu selle valele otsusele kuuletudes Seadusest üle astusid.

Horajot 1,1: Kui õpetlaste kogu on otsustanud ühest Tooras nimetatud käskudest üle astuda ja keegi läheb ning teeb eksitusest nende otsuse alusel – ei ole vahet, kas [õpetlaste kogu] seda tegi ja tema koos nendega, või kas [õpetlaste kogu] seda tegi ja tema nende järel, või kas [õpetlaste kogu] seda ei teinud ja ta [üksi] tegi – siis on ta [karistusest] vaba, kuna ta järgis õpetlaste kogu.

Vajjiqra rabba 35 (132c): Rabi Hijja (u 200 pKr) õpetas: Kes õpib [Toorat] selleks, et selle järgi mitte teha, sellele oleks parem, kui ta poleks sündinud. Rabi Johanan (surn 279 pKr) ütles: Kes õpib selleks, et selle järgi mitte teha, sellele oleks parem, kui nabanöör oleks tema ümber keerdunud ja ta ei oleks päevavalgust näinud.

’Abot 1,15: Šammai (u 30 eKr) ütles: Tee oma Toora-õpingud järjepidevaks. Räägi vähe, tee palju.

Tosefta Jebamot 8,5 (250): Ben Azzai (u 110 pKr) ütles: Kes järeltulijate saamisega ei tegele [s.t ei abiellu], sellele arvestab Pühakiri nii, nagu ta vähendaks jumalanäolisust; vt Gn 9:6: Inimene on tehtud Jumala näo järgi (ja sellele järgneb vahetult:) Teie olge viljakad, teid saagu palju! Siis ütles rabi El’azar ben Azarja temale: Need sõnad on ilusad, kui need tulevad nende tegijate suust. Nii mõnigi räägib ja peab sellest kenasti kinni. Ben Azzai räägib küll kenasti, kuid ei pea sellest kinni [sest ta ei abiellunud]. Ta vastas temale: Mida ma pean tegema? Minu hing hoiab Toora poole, olgu siis teised need, kes maailma ülal hoiavad!

Ḥagiga 15b ütleb usutaganeja Aheri (Eliša ben Abuja, u 120 pKr) tütar patriarh Jehuda I tema isa kohta: „Mõtle tema Toora tundmise peale ja ära mõtle tema tegude peale!“

23:4 Talmudis esineb sageli väljend „Toora ike – ‘ol tora“ või „Seaduse ike – ‘ol miṣvot“. ’Abot 3,5: Rabi Nehonja ben Haqqana tavatses öelda: Kes iganes võtab enda peale Toora ikke, see vabastatakse riigi ikkest ja maise tegevuse ikkest; ja kes iganes heidab endalt Toora ikke, selle peale pannakse riigi ike ja maise tegevuse ike.

Berakot 22a ütleb rabi Jehuda (u 150 pKr) enda kohta: Kui ma ka teiste suhtes otsustan kergendavalt, siis enda suhtes otsustan ma raskendavalt.

Ḥullin 43b: Kes tahab teha Šammai koolkonna sõnade järgi, tohib seda teha; kes Hilleli koolkonna sõnade järgi, tohib seda. Kes [järgib] Šammai koolkonna kergendavaid asjaolusid ja Hilleli koolkonna kergendavaid asjaolusid [s.t kes igal üksikjuhul järgib kergemini täidetavate nõudmistega koolkonda], see on jumalatu. Kes [järgib] Šammai koolkonna raskendavaid asjaolusid ja Hilleli koolkonna raskendavaid asjaolusid, selle kohta ütleb Kiri: Alp käib pimeduses (Kg 2:14).

23:5 ’Abot 1,13: Rabi Hillel ütles: Kes oma nime levitab, see nime kaotab; kes ei lisa juurde, see kahaneb; kes ei õpi, on surma väärt; kes krooni kasutab, see hukkub.

’Abot 4,5: Rabi Sadoq ütles: Ära tee neist [Toora sõnadest] krooni, et hiilata nendega, ega kirkat, millega kaevata. Ja nõnda ütles ka Hillel: „Kes krooni kasutab, see hukkub“. Seega, kes iganes tahab kasu lõigata Toora sõnadest, heidab oma elu maailmast välja.

23:6 ’Abot Rabi Natan 25: Šim’on ben Azzai (u 110 pKr) ütles: Nihku sulle määratud kohalt kaks või kolm kohta allapoole. Sulle on parem, et sulle öeldakse: „Tule ülespoole!“, kui et öeldakse: „Mine allapoole!“, vt Õp 25:7: On parem, kui sulle öeldakse: „Tule siia üles!“, kui et sind alandatakse ülema ees, keda su silmad on näinud.

Ta‘anit 21b: Rabi Nahman ben Hisda (u 300 pKr) ütles Rabi Nahman ben Jitshaqile (surn 356 pKr), kes paastujumalateenistuse ajal istus tavaliste koguduseliikmete hulgas: Tõusku isand nüüd üles ja tulgu meie juurde! Ta vastas: Me oleme õppinud: Rabi Jose (u 150 pKr) ütles: Koht ei austa inimest, vaid inimene austab kohta. Sest nii leiame Siinai mäe juures: niikaua kui šekiná oli selle kohal, ütleb Toora: Isegi lambaid, kitsi ja veised ei tohi selle mäe ees karjas olla! (Ex 34:3) Kui aga šekina mäelt eemaldus, ütleb Toora: Alles kui pikalt sarve puhutakse, võivad nad minna mäele (Ex 19:13). Sama leiame ka kogudusetelgi juures kõrbes. Niikaua kui see oli üles pandud, ütleb Toora: Käsi Iisraeli lapsi, et nad saadaksid leerist ära kõik pidalitõbised (Nm 5:2). Kui aga [kogudusetelgi] eesriided olid kokku rullitud, siis tohtisid voolusega inimesed ja pidalitõbised leeri tulla. Siis ütles ta temale: Kui see on nii, siis tõuskem üles ja mingem isanda juurde.

23:8 Berakot 26b märgib, et rabi Jose ben Hanina (u 270 pKr) sõnul on kolm palvekorda päevas isade korraldus. Traditsiooniväline õpetus sedastab, et Aabraham käskis palvetada hommikul, Iisak pealelõunal ning Jaakob õhtul.

Berakot 16b leiduv traditsiooniväline õpetus keelab aunimetuse „abba“ kasutamise üksnes orjade suhtes. Rabi Gamaliel ei pidanud aga sellest kinni. Talmudis öeldakse: Orje ja orjatare ei kutsuta „isa“ see-ja-see ning „ema“ see-ja-see, kuid rabi Gamalieli (u 90 pKr) omi kutsuti „abba“ see-ja see ning „imma“ see-ja-see.

23:11 Berakot 47b traditsiooniväline õpetus: Kui keegi ka oleks õppinud Kirja ning mišnat, kuid ei ole teeninud õpetlaste õpilasi, siis on ta nagu ‘am ha’are[seadust mittetundev inimene].

‘Am ha’areṣi eestikeelseks vasteks sobib hästi „harimatu mats“.

Ketubbot 96a: Rabi Hijja ben Abba (u 280 pKr) ütles: Rabi Johanan (surn 279 pKr) olevat öelnud: Kes ei luba oma õpilastel ennast teenida, on nagu see, kes keelab talle armastust, vaata Ii 6:14 (midraši tõlkes): Kes ei osuta sõbrale armastust.

Sifrei Devarim §38 (77a): Kord olid rabi Eli’ezer (u 90 pKr) ja rabi Jehošua ja rabi Tsadoq rabi Gamlieli ühe poja pulmas. Rabi Gamliel segas rabi Eli’ezerile karikatäie, kuid see ei tahtnud [aukartusest rabi Gamlieli ees] seda vastu võtta. Rabi Jehošua võttis selle vastu. Rabi Eli’ezer ütles talle: Mis see olgu, Jehošua, et meie lebame laua ümber ning rabi Gamliel seisab ja teenib! Rabi Jehošua vastas: las ta teenib pealegi! Aabraham, suurim kogu maailmas, teenis teenivaid ingleid (Gn 18:2–5). Kas ei kehti see lõpuks kõikidele alates suurimast kuni kõige väiksemani? Kui Aabraham, suurim kogu maailmas, teenis teenivaid ingleid, kuigi ta pidas neid ebajumalakummardajatest araablasteks, kas siis ei peaks rabi Gamliel ka meid teenima? Siis ütles neile rabi Tsadoq: Te unustate Jumala au ning piirdute liha ja vere auga. See, kes ütles ja maailm sai, kes laseb tuuli puhuda ning udu ja pilvi üles tõusta ning vihmavalinguid alla langeda ning võrsuvaid taimi kasvada ning katab laua igaühele – kas siis teda ei peaks Gamliel, rabi poeg, mitte teenima?

23:12 ‘Erubin 13b,35: Kes ennast ise alandab, seda ülendab Püha, olgu ta kiidetud, ja kes ennast ise ülendab, seda alandab Püha, olgu ta kiidetud. Kes jookseb ausuuruse järele, selle eest põgeneb ausuurus, ja kes põgeneb ausuuruse eest, sellele jookseb see järgi. Kes püüab hetke ära kasutada, seda kasutab ära hetk, ja kes ootab kannatlikult õiget hetke, on õige hetk tema juures.

23:13 Pesaḥim 113b: Püha, olgu ta kiidetud, vihkab kolme asja: kui keegi räägib oma suuga ühte ja südamega teist; kui tunnistaja teab midagi kellegi teise kohta ja tema kasuks ei tunnista; kui keegi saab teise kohta midagi häbiväärset teada ning ainsa tunnistajana tema vastu üles astub.

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 346.

Päeva laul: 329.

Jutluselaul: 384.

Ettevalmistuslaul: 271.

Lõpulaul: 305.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 217, nr 4/ Agenda, lk 65, nr 4.

Kirikupalve – Käsiraamat, lk 570, Neljaosaline kirikupalve, 5, või Käsiraamat, lk 573, Ekteenia 4/ Agenda, lk 68–70, nr 1.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (Üldine IV).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 217/ Agenda, lk 130.

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatüki 7 V. Ehasalu ja Joel Siim, alapeatüki 8 J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English

English