ISSN 2228-1975

Matrjoška. Essee usuelu ja kirikuelu seose mõtestamisest.

19. sajandi viimase kümnendi paiku valmistas Moskva mänguasjatöökoja puunikerdaja Vassili Zvjozdotškin puust kujukesed, mida üksteise sisse varjule sai asetada – ikka väiksem sisse ja üha suurem teda katma, ja neid kihte oli üsna mitu. Sellisel moel moodustasid need omamoodi suhte- või seosesüsteemi, mille abil võiks kirjeldada mitmeid muidki seoseid, kus väiksem alati suurema hõlma alla mahub – ja see ei pruugi olla mitte tähenduselt väiksem, vaid tuumakam, varjatum – või vastupidi, kus üldisem üksikust üle on. Ja neid kihte võib olla vastavalt suhestamise vajadusele. Mõteldes usuelu ja kirikuelu seosele, mis minu jaoks seni kuidagi eelduspäraselt ühtekuuluv oli, kerkis mul koos eristamise ja suhestamise küsimusega silme ette just selline kihiline sümbol.

Kas usuelu mahub kirikuelu sisse või vastupidi? Kas kirikuelu eelduseks on usuelu või vastupidi? Kas usuelu on alati suhtes kirikueluga või eksisteerivad need ka teineteisest sõltumata hoopis kõrvuti ega mahugi üksteise sisse? Ja kas need ilmtingimata üldse vajavad teineteist? Aga kui need siiski omavahel kihilises suhtes on, siis mis on selle kõige tuum ja kate nende virnastatud puukujukeste keskmes? Ma ei tea veel, kas selline suhestamine ka kuhugi välja viib, aga alustan lähtekohast, kus kirikuks olemine, osaduses olemine algab alati inimesest, inimeseks olemisest.

Mõeldes usule, mida selle all esmalt mõista? Minu arusaama järgi kaheldamatult usku  Jumalasse. Ehkki paljud inimesed jagavad seda arvamust, ei ole suurele osale arusaam sellest sama. Kui 2015. aasta andmetel uskus Jumala olemasolusse 28 protsenti eestlastest, siis usklikuks pidas end vaid 11 protsenti.[1] Siit tuleb ka tuntud käibetõde, et Eesti olevat üks sekulaarsemaid riike maailmas.

Sekulaarsuse all mõistetakse enamasti ilmalikustumist, jumalatut maailmavaadet, usu puudumist Jumalasse. Ehkki sellega nõustub ka religioonisotsioloog Rodney Stark, ei ole ta rahul mõiste enda defineerimise ja kasutamisega ning tema seisukohti ilmestabki väga tugev vastuseis sekulariseerimisteesidele. Kui pea 20. sajandi lõpuni nõustuti, et religioon taganeb avalikust ruumist või kaob, siis Stark, vastupidi, on veendunud, et inimesed pole kunagi varem olnud nii religioossed kui tänapäeval, ka keskajal mitte. Sekulariseerumisest kõneldakse tema arusaamas kui universaalsest kokkuleppest, et moderniseerumine, eriti teaduse areng, on peamine põhjus religiooni kadumisele; et kui industrialiseerumine, urbaniseerumine ja ratsionaalsus on kasvuteel, siis religioossus peab kaduma. Samuti on eelduseks võetud organiseeritud ja subjektiivse religioossuse seos, et kui kiriku võim väheneb, siis kaob ka inimeste usk, või vastupidi, kui inimeste usk kahaneb, kaotavad kirikud oma mõju. Ja mõistagi nähakse kõigist moderniseerumise aspektidest kõige hävitavamana religioonile teaduse arengut. Nii annab Stark küsimusele uue suuna: mitte miks inimesed enam ei usu, vaid et miks nad usuvad, kuid ei näe vajadust osaleda kas või vähesegi regulaarsusega religioosses institutsioonis – religioossuse määr on kogu Euroopas kõrge, arvestades muu hulgas vaimsusega.[2]

Ent nende globaalsete dünaamikate taustal tekitab religioossete ja mittereligioossete perspektiivide paljususe teema koos nende tõetaotluste vältimatu ja taandamatu mitmekesisusega küsimuse, kuidas need perspektiivid ja tõetaotlused suhestuvad. Arvestades nende reaalset ja paratamatut kooselu, tekib möödapääsmatult küsimus, kuidas nad üksteisega lävivad. Ühised kokkupuutepunktid esitavad väljakutse, milline on kõigi osapoolte dialoogivõimelisus ja dialoogivalmidus, aga mitte ainult. Selle kõrval on tihedalt seotud kriteeriumina nii religioonide kui ilmalike maailmavaadete eristamiseks ka tolerantsusvõimelisus ja -valmidus solidaarse tolerantsuse mõttes.[3]

Kui ilmalike ja religioossete, aga ka religioonide vahelistel piirialadel tekib kooseksisteerimise huvides tahe üksteist märgata ja soov ühisosa leida, siis eeldab see mõistagi aega ja tahet, et kõik osapooled saaksid üksteist ära kuulatud, isegi kui nad lõpuks eriarvamusele peaksid jääma. Ent neid erimeelsusi võib näha ka kui kestvat protsessi, kus paratamatult tuleb lahenduste otsimiseks pöörduda tagasi alguse, ühiste algväärtuste, ühisosa juurde, keskse anni – Sõna juurde.[4] Vastutustundlikke kõnelusi iseloomustabki kõigi osapoolte oma siduva õpetuse juurde jäämine, mitte kehtiva õpetuse suhtes kompromissidele minemine – eesmärk on kokkulepped, mitte kompromiss, mis võib kaasa tuua muu hulgas oma õpetuse hülgamise.[5]

Religiooni kõrval vaimsuse alla liigitatav valik on lai. Võime kõnelda paljudest eri praktikatest, mis on mitmete religioonide alusel kokku pandud, uususunditest, muu hulgas ka ebausust[6], asendusust[7] ja edu-usust[8] – nii on üldistatult usk tunne või veendumus, et midagi on õige või tegelik ja eeldab mõne õpetava süsteemi olemasolu, mille ideele ollakse lojaalsed, mis on omaks võetud mingi otsese mõistliku seletuseta, olgu see süsteem siis filosoofiline, poliitiline, religioosne vms. Igal juhul on usk midagi, millel on alati nii objektiivne kui ka subjektiivne külg, arvestades, et see, millesse või kellesse usutakse, on midagi, mis usku loob, põhistab ning kannab, seega vahekorramõiste[9]. Seega samm edasi üldistades – usuelu on usus elatav elu.

Niisiis võib vaadata kuidas tahes, aga üksik vajab alati üldist, ühist ideed, meie olemist, osadust. Nii vajavad osadust ka kõik muud uskumused, ikka selleks, et ühist mõtteruumi jagada, ideed kanda, ehkki see kõik ei vaja vältimatult koos käimist, pigem ühist teadmist, milles näiteks olen ülemuslikum mina ise oma täiuses. Ma ise muudan oma saatust, mõtlen end terveks ja tegusaks, loon endale võimalused ja saavutan kõik, mida vaid tahan. See on usk iseendasse, usuelu, elustiil, millega kaasnevad mitmel puhul ka omad rituaalid kui liturgiad. Mina olen oma tempel, oma kogudus ega vaja institutsiooni – see kõlab pea vastandusena kristliku usu poolt vaadatuna.

Ent kas usk on tingimata seotud kirikuga? Kirik iseenesest on ennekõike institutsioon, hoone, kus Jumalateenistusi peetakse. Sõna on pärit kreeka keelest κυριακόϛ, mis tähendab Issandale kuuluv, Issanda määratud, ja tähendas algselt hoonet, ent peagi lähenes sõnale ἐκκλησία, omades seega sisulisema tähenduse koguduse mõiste kaudu.

Kui nüüd kirikut organiseeritud hoone asemel osadusena näha, siis saab privaatsest usust usuelu, osadus ja koguduseelu ning see võtab koha avalikus ruumis. Avalik ruum võiks olla parimas mõttes turvaline koht, kuhu on ühistele hüvedele ja otsustusprotsessidele võimaldatud ka võrdne juurdepääs, kus kõigi ühiskonnagruppide vahel on mõtestatud osalus ning läbikäimine. Toetutakse Kristuses antud vabadusele armastada ja teenida ligimest, tehes seejuures vahet ilmalikul ja vaimulikul valdkonnal. Viimase põhisisu on Jumala armu rõõmusõnumi avamine laiemale avalikkusele. Selleks peabki kiriku teoloogia ja praktika avanema avalikku ruumi.[10]

Ehkki usuelu ja kirikuelu on kokku saanud avalikus ruumis, tuleb tegevusele ka tähendus anda, milles aitab teoloogia. Teoloogia algne koht on isiklik palve ja ühine jumalateenistus, selles toimuv ja juurduv jumalakõne, mis on iseloomustatav ka kui usu mõtlemine. Teoloogia puhul ongi tegu usu mõtlemisega, mis toimub vastutuses evangeeliumi tõe ees.[11]

Suutlikkuse mõista usu ja kiriku õpetust ja katsuda seda läbi selle tõest lähtuvalt annab teoloogiline pädevus. Teoloogiline pädevus seisneb ka võimekuses ja valmisolekus vahendada usku ja evangeeliumi nii sõnas kui teos tänapäeva oikumeeniliselt, religioosselt ja maailmavaateliselt pluralistlikus maailmas. Samas ei pea usule lähenema ainult teoloogiliselt, teoloogia eripära ja iseloomu kirjeldamisel tuleks aluseks võtta eripärane perspektiiv, millest teoloogia lähtub, ja peamised ülesanded või probleemivaldkonnad, millega teoloogia tegeleb.[12] Ent teisest otsast vaadates − mis on lõpuks teoloogia kui mitte iga ristiinimese vastutus, mõtlemisskeem, mis toimub teoloogias, ja seda teeb ka iga inimene.

Kirik ja teoloogia on omavahel tugevalt seotud – kui teoloogiliselt on võimalik ennast avaldada üksnes evangeeliumist lähtuvalt, siis vajab kirik teoloogiat iseenda ja teoloogia asjakohaseks mõistmiseks. Teoloogia omakorda vajab kirikut, evangeeliumi kommunikatsiooni ning evangeeliumist lähtuvat osadust.[13]

Kokkuvõttes, nagu alustuseski öeldud, kirikuks olemine, osaduses olemine, see tähendab ennekõike inimeseks olemist. Kristliku usu puhul seisneb usuline arusaam selles, et otsustav osadus, mille kaudu ennast mõista, on osadus Kristusega, mis hoiab ja kannab. Me leiame Kristuses ennast koos teistega, avastame maailma ja teised inimesed, kogu loodu Kristuse kaudu.

Vaatan nüüd taas kokkupandavate nukkude rida mõttes enda ees, üks suurem kui teine, ja püüan neid üksteise sisse asetada. Nii võtangi ette esmalt usuelu, tõstan tema ümber kirikuelu, seejärel katan tähenduse ja seose otsimise teoloogia kihiga ning kõige ümber tõstan avaliku ruumi, milles me kõik inimesena, kogudusena, ühiskonnana tegutseme. Aga kõige sisse, kõige südamesse on ja jääb kolmainu Jumal.


Kasutatud kirjandus ja allikad:

Elust, usust ja usuelust (2015). Kai Maasoo, uuringu kokkuvõte. Saar Poll.   http://www.saarpoll.ee/UserFiles/File/Elus,%20usust%20ja%20usuelust_2015_ESITLUS_FINAL.pdf Vaadatud 8. aprillil 2021.

Luterliku Osaduse enesemõistmine. Luterliku Maailmaliidu uurimusdokument (2015). Reformatsioon 500. Vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Koost R. Tasmuth, A. Burghardt, T.-A. Põder. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXV. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 266–282.

Kirik avalikus ruumis. Luterliku Maailmaliidu uurimusdokument (2016). https://www.eelk.ee/wp-content/uploads/2018/08/Kirik-avalikus-ruumis-LML-2016.pdf.  Vaadatud 8. aprillil 2021.

Põder, T.-A (2018). “Konfliktist osaduseni” ja oikumeeniline liikumine luterlikust vaatepunktist. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 507–528.

Põder, T.-A (2018). Solidaarne tolerantsus: religioonide ja maailmavaadete vahelise dialoogi tõhustamise tingimustest. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 529–533.

Põder, T.-A (2018). Kirik ja teoloogia. Dogmaatiline arutlus. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXVII. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 475–494.

Põder, T.-A (2018). Süstemaatiline teoloogia ja selle tähtsus teoloogilise pädevuse omandamisel. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXVII. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 495–506.

Salumaa, E (2020). Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk „dogmaatika märksõnades“. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XVII. Tallinn: Kirjastus Logos, EELK Usuteaduse Instituut.

Stark, R (1999). Secularization, R.I.P. Sociology of Religion, Vol. 60, Issue 3, pp. 249–273.

Wilson, S. H (2016). “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu”. Jumala armu poolt vabastatud, toim. A. Burghard. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk115–120.


[1] Elust, usust, usuelust (2015). Kai Maasoo, uuringu kokkuvõte. Saar Poll.

[2] Rodney R. Stark (1999). Secularization, R.I.P. Sociology of Religion, Vol. 60, Issue 3, pp. 249-273

[3] Thomas-Andreas Põder (2018). Solidaarne tolerantsus: religioonide ja maailmavaadete vahelise dialoogi tõhustamise tingimustest. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 529–533.

[4] Luterliku Osaduse enesemõistmine. Luterliku Maailmaliidu uurimusdokument (2015). Reformatsioon 500. Vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Koost R. Tasmuth, A. Burghardt, T.-A. Põder. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXV. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 266–282.

[5] Thomas-Andreas Põder (2018). “Konfliktist osaduseni” ja oikumeeniline liikumine luterlikust vaatepunktist”. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 507–528.

[6] Ebausk, „vale usk”, mis kas hirmu, teadmatuse või väärarvamuste tõttu rajaneb tajuja kogemusväliste jõudude kujutlusel, kusjuures arvatakse, et säärased jõud (tavaliselt impersonaalsed!) võivad inimest abistada või ohustada, neid jõudusid võib inimene teatud sõnade (loitsud) või toimingute, ka teatud vahendite kasutamisega soovikohaselt suunata. Ebausk on enamasti seotud religiooniga, kuid võib ka ise osutuda religiooni aseaineks. Paljud rahvuslikud uskumused kajastavad primitiivset ebausku, mistõttu selge piirjoone tõmbamine ebausu ja religiooni vahel on üsna raske. Ebausk pole kaugeltki minevikunähtus, vaid seda esineb rohkem kui arvatakse ka tänapäeval (head ja halvad päevad, õnne ja õnnetuse numbrid, musta kassi kartus jne). Ebausuga kaasnevad mitmesugused esemed (amuletid, talismanid, maskotid autodes jne) ja toimingud (kaardipanek, käevaatamine, horoskoobid, astroloogia, ka posimine ja üldse nõidumine). Tihti on ebausunähted seotud mõnesuguste alles selgitamata parapsüühiliste nähtustega, väga sageli ka katsetega ennustada tulevikku. (Elmar Salumaa (2020). Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk „dogmaatika märksõnades“. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XVII. Tallinn: Kirjastus Logos, EELK Usuteaduse Instituut, lk 99).

[7] Asendususk on sekulariseerunud ühiskonnas esinev nähtus, mis kas teadlikult või (enamasti) ebateadlikult taotleb olla senise (või seniste) usundite aseaineks. Aseusundiks võivad osutuda mõnesugused maailmavaatelised kujundid, nagu nt omal ajal materialistlik monism, samuti maailmavaatelis-poliitilised ideoloogiad ja utoopiad. Kõikidel aseusundeil on usundile eriomased tunnused: vaieldamatult tunnustatavad dogmad, oma prohvetid ja pühakud, isikukultus, sageli ka oma riitused (noorte pühitsemine täisikka jõudmisel, sünni, abiellumise ja surma tähistamised jne). Kõik aseusundid tahavad seejuures olla ateistlikud. Sisuliselt on piir aseusundi ja lihtsa ebausu vahel tihti üsna hajuv, kuigi aseusundid sageli oma vaateid ja õpetusi teaduslikeks tembeldada püüavad. (Samas, lk 64).

[8] Sarah Hinlicky Wilson (2016) “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu”. Jumala armu poolt vabastatud, toim. A. Burghard. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk115–120.

[9] Elmar Salumaa 2020, lk 488.

[10] Kirik avalikus ruumis. Luterliku Maailmaliidu uurimusdokument (2016). https://www.eelk.ee/wp-content/uploads/2018/08/Kirik-avalikus-ruumis-LML-2016.pdf

[11] Thomas-Andreas Põder (2018). Kirik ja teoloogia. Dogmaatiline arutlus. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXVII. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 475–494

[12] Thomas-Andreas Põder (2018). Süstemaatiline teoloogia ja selle tähtsus teoloogilise pädevuse omandamisel. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXVII. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 495–506

[13] Thomas-Andreas Põder (2018). Kirik ja teoloogia. Dogmaatiline arutlus. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXVII. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk, 475–494.


Külli Suurevälja on Usuteaduse instituudi magistrant, hingehoidja, EELK Randvere koguduse liige. 

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English