Artikli aluseks on 14. mail 2021 veebikonverentsil „EELK UI 75: missioon eile, täna, homme“ peetud ettekanne. Algselt oli ettekande täiskuju esitatud avaldamiseks ajalehes Sirp. Kuna Sirbis sai ilmuda siiski töödeldud lühiversioon, avaldab K&T selle täies mahus.
Austatud Usuteaduse Instituudi (UI) juubelikonverentsist osavõtjad, daamid ja härrad, õed ja vennad! Mul on au ja rõõm vastata konverentsi korraldajate kutsele ja ülesandele arutleda usuteadusliku hariduse üle luterlikus vaates. Järgnevas just seda ma teengi süstemaatilise teoloogia vaatevinklist. Ettekandel on kaks pikemat osa ja lühike lõppsõna. Alustan usuteadusliku hariduse, selle toimumise ja ülesande sissejuhatavate määratlemistega. Seejärel liigun usuteadusliku hariduse vaatlemisele selle keskmest lähtuvalt. See on ühtlasi selgituseks ja aluseks esimeses osas üteldule. Ettekannet läbistavateks märksõnadeks on evangeeliumi vahendamine, dialoogikultuur ja eristuskunst ehk kriitika. Täienduse ja taustana soovitan oma raamatut „Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis“ (2018), iseäranis peatükke „Luterluse praegusest olukorrast ja tulevikuväljavaadetest“, „Kirik ja teoloogia“ ning „Süstemaatiline teoloogia ja selle tähtsus teoloogilise pädevuse omandamisel“.
Lähteolukord: arusaamade erinevused ja dialoogikultuur
Alustuseks visandan lähteolukorra, milles me tegelikult oleme, st iseloomustan põgusalt meie tegelikku olukorda – meie tegelikkust. Just see meie tegelik olukord – olukord, milles me tegelikult oleme – moodustab ruumi, kuhu asetub igasugune haridus, k.a usuteaduslik haridus. Lähteolukord ei ole mitte alati juba valitsev üksmeel, vaid pigem erinevate arusaamade, mitmesuguste vaadete paljusus. Lähteolukord ei ole mitte kõigile omase tervemõistuse või väljavalituile omase autoriteedimõistuse enesestmõistetavus, vaid mitmesuguste arusaamade põrkumine, pinge ja konflikt.
Sellises olukorras on usuteadusliku hariduse oluliseks ülesandeks ja funktsiooniks dialoogikultuuri edendamine. Usuteaduslik haridus ongi olemuslikult ja läbinisti dialoogikultuuri väljendus. Selle kinnituseks ja avalduseks on tõsiasi, et usuteaduslikku haridust ei saa omandada ega anda mitte keegi üksinda. Usuteaduslik haridus on olemuslikult ja alati ühine ettevõtmine. See tõdemus usuteadusliku hariduse sotsiaalsest või osaduslikust iseloomust leiab muu hulgas väljenduse asjaolus, et usuteaduskond koosneb mitmest õppetoolist ehk usuteaduslikust spetsiaalvaldkonnast. Meie juubilari puhul konkreetselt: EELK UI usuteaduskond jaotub piibliteaduste, kirikuloo, võrdleva usuteaduse, süstemaatilise teoloogia, praktilise teoloogia ja õigeusu õppetoolideks.
Üks oluline asi, mis usuteadusliku hariduse kontekstis toimub, on igal juhul taju teravdamine selles suhtes, et erinevate arusaamade ja erimeelsuste olemasolu ei ole mitte ebatavaline ja selles mõttes ebanormaalne olukord, vaid vastupidi: just kõige tavalisem olukord. Arusaamad on erinevad. Vaated põrkuvad. Usuteadusliku hariduse oluliseks ülesandeks on aidata jõuda arusaamiseni, et see lähteolukorraline erinevus võib küll tähendada põrkumist, pinget ja konflikti, kuid ei pruugi siiski tähendada alati lahutatust, eraldatust, vaenlaseks olemist või saamist. Miks see on nii, seda selgitan peatselt. Tähtis on aga näha, et realistlik vaade olukorrale, milles me asume, võtab tõsiselt arusaamade, seisukohtade ja positsioonide põrkumist. See on nõnda üleüldse, aga just ka ühenduses usuga. Niisiis, realistlik pilk olukorrale, milles asume, sisaldab taju ja märkamist, et arusaamad erinevad.
Sissejuhatavalt vajab veel selgitust vormel „usuteaduslik haridus“ ise. Usuteaduslik haridus tähendab eestikeelses traditsioonilises kõnepruugis esmaselt ja lihtsalt teoloogiat kõrgharidusliku kooli tasandil ja kontekstis. Samas, uuemas kõnepruugis osutab väljend „usuteaduslik haridus“ hõlmavamalt ja üldisemalt religiooniga seotud kõrgharidusele. EELK UI puhul on rõhuasetus usuteadusel kui teoloogial. Teoloogiat viljeletakse, praktiseeritakse, harjutatakse ja õpitakse mitmesugustes koolides: pühapäevakoolis, leerikoolis, vahel üldhariduskoolis, aga ka kõrgkoolis. Usuteaduslik haridus ongi teoloogiline haridus kõrgkooli tasandil. Haridus kõrghariduse tasandil on aga selline, mis toetub võrreldes teiste koolidega kõige vahetumalt teaduspraktikale. Niisiis usuteaduslik haridus kujutab endast teaduslikku suhet usuga. Teaduslikkust võib loomulikult mõista mitmesugusel ja erinevalt täpsustatud moel. Siinkohal piirdun esmatähtsaga: väljend „teaduslik“ osutab metoodiliselt kaalutletud, läbimõeldud ja järjekindlale tegelemisele millegagi ja kuidagi. Usuteaduslik haridus kätkeb endas nõnda järjepidevat, edasiliikumise viisi osas kaalutletud süvenemist ja hoolekandmist selle eest, et kujuneks haritud – teisisõnu: kultuurne – suhe usuga.
Nagu juba viitasin, kätkeb haritud suhe usuga – suhe, mida toetab usuteaduslik haridus – endas taipamist, et millegi mõistmine teisiti ei pea ilmtingimata tähendama, et teisiti on valesti või et teisiti mõistmisel ei võiks olla eluõigust. Igal juhul esmases ja põhilises tähenduses osutab „usuteaduslik haridus“ metoodiliselt, st edasiliikumiseks oluliste sammude osas hoolikalt läbimõeldud ning järjepidevale tööle usu identiteedi mõistmise kallal. Samas töö usu identiteedi mõistmise kallal on – evangeelse luterliku arusaama kohaselt – alati ühtlasi töö kiriku identiteedi mõistmise kallal. Mille kaudu ja kuidas ikkagi mõista, mida tähendab kirik? Usuteaduslik haridus kätkeb endas erinevate vajalike spetsiaalsete lähenemiste tundmaõppimist ja praktiseerimist. Nõnda sisaldab usuteaduslik haridus eelnimetatud erinevate usuteaduse alavaldkondade või distsipliinide perspektiivide eristamist, tundmaõppimist, kasutama harjutamist. Sellisena on usuteaduslik haridus omamoodi „ülikool ülikoolis“, st usuteadusliku hariduse raames õpitakse ja kombineeritakse erinevate teadusdistsipliinide oskusi, tehnikaid, meetodeid ja teadmisi usu ja kiriku ajaloolise ja olevikulise tegelikkuse uurimiseks ja mõistmiseks.
Samal ajal on ülimalt oluline, et usku, usuelu ja elu usus ei saa usuteadusliku hariduse kontekstis taandada sellele, mis on meie jaoks siin ja praegu faktiline, sellele, mis on meie jaoks siin ja praegu tegelik. On ülimalt oluline, et usuteaduslik haridus kätkeb endas teemana ka võimalikkuse mõõdet ja horisonti. Seega, usuteaduslik haridus kätkeb endas küsimust selle kohta, mis võiks usk ja kirik olla siin ja praegu, mida võiks usk ja kirik tähendada siin ja praegu, aga ka homme. Ma tulen selle küsimuse juurde järgmises osas lähemalt, kuid ettehaaravalt olgu nimetatud, et just ühenduses küsimusega selle kohta, mida võiks või peaks usk ja kirik tähendama – millised võimalikkused on seotud usu ja kirikuga –, just selle küsimusega ühenduses on usuteadusliku hariduse kontekstis oluline ka töö usu ja kiriku ajalooliste alustekstidega, mida nt kohaliku luterliku kiriku põhikiri sätestab ja loetleb „õpetuse alustena“ („§4 EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.“). Niisiis tekstidega, mille kaudu on usu ja kiriku jaoks antud evangeeliumi algne tunnistus, ning tekstidega, mis talletavad normatiivse kaaluga ajaloolisi konsensusi ühenduses pühakirja tõlgendamisega. Lühidalt: usuteaduslik haridus ei ammendu tegelikkuse – ajaloolise ja olevikulise tegelikkuse – kirjeldamisega, vaid on suunatud haritud ehk kultuurse arusaamise kujunemisele ja kujundamisele usu ja kiriku võimalikkuste osas.
Nõnda kätkeb usuteaduslik haridus endas haridust selles osas, mille kaudu ja kuidas mõista seda, mis on usk ja kirik tõeliselt. Ja siinkohal on realistlik arusaam teoloogiaharidusest selline, mis arvestab asjaoluga, et vastutustundlik, kaalutletud, võimalusi läbikatsunud seisukoht saab olla üksnes selline, mis võtab tõsiselt dialoogikultuuri. Teoloogiaharidus sisaldab suhestumist rahvusvaheliselt toimuva vaevanägemisega usu ja kiriku identiteedi määratlemise üle. Teoloogiaharidus hõlmab suhestumist oikumeenilise – kirikutevahelise – aruteluga usu ja kiriku identiteedi üle. Teoloogiaharidus kätkeb suhestumist usu ja kiriku alustekstidega, usu ja kiriku avaldumisvormidega ajaloos. Teoloogiaharidus sisaldab suhestumist teiste teadustega, mis oma instrumentidega ja oma perspektiividest ja horisontidest lähtuvalt loovad teadmist selle kohta, mis on tegelik ja võimalik, st sellest, mis võiks olla või peaks olema või ei peaks olema.
Usuteadusliku hariduse koostisosaks on aidata hoiduda usu ja kiriku identiteedi määratlemisel ning kiriku elukorralduse ja struktuuri reformimisel erapoolikusest, isekusest, rumalusest, omakasupüüdlikkusest, aga ka küsitavatest või valedest eeskujudest ja ideaalidest. Sellisena on usuteaduslik haridus igal juhul puuslikute tuvastamise ja kõrvaleheitmise praktika. Usuteaduslik haridus on suunatud mõistmisele ja eristamisele, mis on elus võimalik ja võimatu, vajalik ja ebavajalik, soovitav ja ebasoovitav, ihaldusväärne ja põlastus- ehk haletsusväärne. Usuteaduslik haridus on haridus olevikuks, praeguse eluolukorra hindamiseks. See on haridus, mis aitab omandada eristamise ehk kriitika kunsti, kaalutlemise ja argumenteerimise oskust. Kõige selle juures on usuteadusliku hariduse puhul – mis, nagu öeldud, on alati ühine ettevõtmine – tunnuslik ühine avalik suhtlus, st dialoogi ja kaasamise kultuur.
Esmases ja põhilises tähenduses ei ole seetõttu avalikkus kiriku jaoks iialgi taandatav kiriku ametkondlikele struktuuridele ja organitele. Pigem on kiriku struktuuride ja organite ülesandeks toetada dialoogikultuuri avalikkuses, mille piirid ei ole taandatavad ametkondlikkusele, vaid ulatuvad kõigeni, kogu looduni, ja õigepoolest isegi kaugemale. Sellisena on usuteadusliku hariduse tunnuseks ja omaduseks harjumuspäraste ja enesestmõistetavatena näivate piiride ületamine. Usuteaduslik haridus aitab näha ja võimaldab kogemust, et kirik ei ole taandatav sektiks, ideoloogiaks, parteiks või mõttekaaslaste klubiks. Usuteaduslik haridus ehk teoloogiakultuur tähendab seda, et suhtlus, argumenteeriv arutelu ja ka vaidlus on usu- ja kirikuelu loomulikud eluavaldused, nii nagu on kiriku loomulikuks eluavalduseks näiteks diakoonia või hingehoid.
Usuteaduslik haridus kui tõlgenduskultuur
Ma alustasin usuteadusliku hariduse lähteolukorra iseloomustamisega. Erimeelsused, pinged ja konfliktid arusaamade vahel on tegelikkus inimeste vahel, aga ka inimestes endis. See kehtib üleüldse, aga ka kitsamalt ühenduses inimestega, kelle jaoks usk ja kirik on enesemääratluse jaoks tähenduslikud. Usuteaduslik haridus on meedium, mis aitab kujundada kaalutletud, isiklikult vastutatud arusaama ja otsust selles osas, mis on usk ja kirik.
Mida tähendab usk? Mis on usk? Mida tähendab kirik? Mis on kirik? Mida tähendab kristlik? Mis on kristlik? Mida tähendab pühakirjapärane? Mis on pühakirjapärane? Mida tähendab evangeelne? Mis on evangeelne? Mida tähendab Jumala Sõna? Mis on Jumala Sõna? Mida tähendab Jumal? Mis või kes on Jumal? Mida tähendavad eelnimetatud küsimused minu ja meie eluga ühenduses, sellega ühenduses, mida tähendab olla mitte ainult inimene, vaid just nimelt mina ja meie? Mida tähendavad need küsimused ühenduses ühiskonna, looduse ja maailmaga?
Kui taolised küsimused muutuvad meie jaoks küsimusteks, siis vastata ei ole neile võimalik teisiti kui tähelepanu koondamise ja keskendumise kaudu, süvenemise kaudu, mõistmise kaudu, tõlgendamise kaudu. Tõlgendamine tähendab kaalutletud mõistmist – sellist mõistmist, mis suudab eristada mingi asja ehk olukorra mõistmise võimalusi ning kaalutletult langetada otsus mingisuguse mõistmise kasuks, teadvustades vastutust oma mõistmisviisi, selle eelduste ja tagajärgede eest.
Ühenduses usu ja kirikuga on võtmetähtsusega arusaamine kahest asjast: esiteks, kiriku õpetus ei ole kiriku ja usu aluseks; teiseks, kiriku õpetus ei ole antud meie jaoks teisiti kui mõistmis- ja tõlgenduspraktikate vahendusel. Meie kohaliku luterliku kiriku põhikiri sätestab „õpetuse alused“ – rõhutan: alused mitmuses. Nendeks on juba eelpool viidatud tekstid. Põhikiri ütleb aga ühtlasi seda – ja nimelt oma kõige esimeses lauses –, mis on kiriku aluseks. Selleks on rõõmusõnum Jeesusest Kristusest. See kiriku alus – „alus“ ainsuses – on ühtlasi õpetusaluste mõistmise võtmeks. Teisisõnu: nii kiriku kui kiriku õpetuse aluseks – üheks ja ainsaks – on evangeelium Jeesusest Kristusest. Evangeelium Jeesusest Kristusest ei ole kiriku ja kiriku õpetuse alus mitte õpetuslause või doktriinina, vaid Jumala tegelikkusena, Jumala enda kohaoluna.
Just asjaolu, et mitte õpetus ei ole kiriku aluseks, vaid Jumal ise, annab kirikule avatuse ja paindlikkuse, mille tunnusmärgiks ja teostumisvormiks on dialoogikultuur. Kiriku ja kiriku õpetuse alus võimaldab suhestuda erimeelsuste ja konfliktiolukordadega usalduses, lootuses, kannatlikkuses, armastuses. Kiriku õpetuse alus võimaldab taluda erimeelsusi hoolimise ja solidaarsusega, mis avaldub muu hulgas asjaolus, et edendatakse dialoogikultuuri ning jätkatakse tööd usuteadusliku hariduse nimel. Nõnda jätkub tegelemine tekstidega, mis on usu ja kiriku jaoks eluliselt olulised ja seetõttu nimetatud ka kiriku põhikirjas. Nende tekstidega tegelemine moodustab usuteadusliku hariduse selgroo. Samas on oluline aga näha, et töö kirjalike õpetusalustega – nende konkreetsete tekstidega – asetub kontekstide ehk kaastekstide lugemise horisondile. Iga lugeja enda elu ja maailmahorisont on kaastekstiks, mida on vaja lugeda ja mõista. Sellisena on usuteaduslik haridus kõiges oma paljutahulisuses keskselt iseloomustatav usuteksti tõlgenduskultuurina. Selle vahendusel harjutatakse eluolukordade lugemist usu vaatevinklist, st nende mõistmist ja hindamist evangeeliumis avaliku ja end vahendava Jumala kohalolu valguses.
Usuteaduslik haridus võib olla seotud erinevate jumalausu viisidega. EELK Usuteaduse Instituudis omandab usuteaduslik haridus oma määratletuse sellega, et võimaldab süvenemist kristliku jumalausu teoloogilisse mõistmisse. Sellega kaasub ühtaegu süvenemine sellesse, kuidas hinnata ja mõista eluolukordi ja maailma kristliku jumalausu, st evangeeliumi perspektiivist. Kristlik usk on usk Jumalasse kui usu lättesse. Jumala mõistmine usus tähendab Jumala mõistmist sellena, keda tänada radikaalse muutuse eest – muutuse eest uskmatusest usku. Usuteaduslik haridus teoloogilise haridusena vahendab niisiis usumõistmist jumalasuhte kaudu. Usu mõistmine teoloogiliselt ehk jumalasuhte kaudu ei tähenda üksnes teadmisega arvestamist, et usk usub Jumala kohta seda või teist, vaid Jumala mõistmist usu lätte ja sellisena usu objektina. Usuteadusliku hariduse keskmes on Jumal, kuna Jumal on elatud kristliku usu – alati ühtaegu isikliku ja ühise kristliku elupraktika – otsustav kese, orientiir ja pidepunkt.
Nõnda ja just seetõttu ei ole usuteaduslik haridus iseloomustatav näiteks mingi kohaliku kiriku faktilise tegelikkuse taastootmist või õigustamist teeniva haridusena. Luterliku käsituse kohaselt ei tähenda usk selle jaatamist, mida kirik ütleb või mõtleb. Igal juhul kehtib see juhul, kui teoloogiline mõiste „kirik“ taandatakse juriidilise institutsiooni tähendusele ja kiriku seisukoht samastatakse mingi kirikliku organi või ametipositsiooni langetatud seisukohaga. Luterliku arusaama kohaselt on kristlikus elus, nii iga kristlase elus kui usuosaduse ehk kiriku elus, kaasa arvatud iga nn vaimuliku elus ja töös, otsustavaks orienteerumine Jumala Sõnale. Otsustav orientiir on see Sõna, mis on kiriku sünnikoht ja mida täpselt ja ilusti väljendab EELK põhikirja alguslause. Loomulikult on kirikuorganite ametlikult formuleeritud seisukohad olulised ja nende kujundamine ühise elu oluline ja tarvilik aspekt. Siiski ei saa EELK nn ametlikud seisukohad olla teoloogilise hariduse kriteeriumiteks ja dominantideks. Asjaolu, et EELK oma põhikirjas orienteerub otsustavalt evangeeliumile, on selle kinnituseks. Loomulikult või vähemalt loodetavasti on EELK igapäevaelus, st mingis konkreetses olukorras tehtavad ametlikud otsused ja seisukohamääratlused kantud soovist olla ustav kiriku alusele ja õpetuse alustele. Seetõttu palutakse tarkust „ülevalt“ ja usaldatakse Püha Vaimu juhtimist. Ometi jääb iga üksiku otsuse, sõnavõtu ja sammu mõõdupuuks ikkagi kiriku ja tema õpetuse alus, st evangeelium ehk Jumal ise. Usuteaduslik haridus on suunatud selle elutähtsa eristuse praktiseerimisele ja rakendamisele usu ja kiriku, aga see tähendab ka ühiskonna ja maailma eluolukordade mitmekesisuses. See, mis seob ja kohustab absoluutselt ehk tingimatult, on üksnes Jumal ise. Seetõttu on südametunnistuse vabadusel evangeelses kirikus nii oluline roll. Südametunnistuse vabadus tähendab, et iga inimese olukord on taandamatult ja delegeerimatult olukord Jumala ees, olukord, milles ollakse tingimatult vastutav, st vastutav Jumala enda ees. Kiriku ülesanne ei ole ega saa olla võtta inimeselt ära ise vastutamise ja otsustamise ülesannet. Küll aga võib kirik aidata kaasa sellele, et inimeste langetatud otsused oleksid paremini kaalutletud. Keeruliste konfliktolukordade ja -küsimustega ühenduses on oluline vahendada asjapuutuvat teadmist ning pakkuda argumenteerivat ja kaalutlevat orienteerumisabi. Usuteadusliku hariduse kesksed institutsioonid ja toimemehhanismid on usuteaduskonnad, kuid taolised abimaterjalid võivad olla usuteadusliku hariduse ja dialoogikultuuri olulisteks meediumiteks.
Lõpetuseks
Ma ütlesin, et usuteadusliku hariduse põhiorientiiriks ei ole mitte EELK aktuaalsed ametlikud seisukohavõtud, küll aga EELK poolt tunnustatud kiriku alustekstid ning neis tunnistatud ja neist eristatav kiriku alus ise – rõõmusõnum Kristuse ristist ehk kolmainu Jumal.
Usuteaduslik haridus on kristliku usu ja elu jaoks eluliselt tähtis. Usuteaduslik haridus aitab kujundada haritud suhet usuga, k.a. usu suhet usuga ehk iseendaga ja kõige muuga. Usuteaduslik haridus kujundab usu enesetaju, enesemõistmist ja eneseväljendust. Usuteaduslik haridus aitab kaasa usu ja kiriku jaoks elutähtsale praktikale, milleks on kirikukriitika. Teoloogiline kirikukriitika on kirikliku osaduse ülesehitamise ja süvendamise oluline instrument. See on küsimine ühenduses kirikuelu ja selle kujundamisega teoloogiliste kaalutluste ja argumentide kohta – nende olemasolu, puudumise ja kvaliteedi kohta. See on küsimine ja läbikatsumine, mida, kas ja kuidas saab ikkagi vastutustundlikult väita või taotleda luterliku kiriku kontekstis.
Luterliku arusaama kohaselt on evangeeliumi vahendamine kirikus kõige tähtsam asi. Evangeeliumi vahendamine on Jumala tõotuse – Kristuse rõõmusõnumi – edastamine patusele inimesele. Seal, kus kõlab Jumala tõotus – lepituse sõnum, pattude andeksandmine –, seal toimub kõige kaalukam kiriku ametlik esindamine ja kõnelemine. Kiriku kõige tähtsam ametlik esindamine ja kõnelemine toimub tähelepanuväärsel kombel niisiis seal, kus kuulutatakse õigeksmõistmist Kristuse nimel ja tema tõotuse peale. Siit saab õppida! Kirikut esindatakse kõige paremini seal ja siis, kui saadakse üle usulisest ja kiriklikust edevusest ning tuuakse tähelepanu keskmesse Jumal. Kristlik kirik ei kuuluta ega õpeta oma suurust või väiksust, ei sea keskmesse oma ametlikke otsuseid ja seisukohti, vaid orienteerub ja osutab oma lättele. Selleks on kuulutus Jumala enesekinkimisest ja kohalolust, mis laseb kogu meie maailma näha ja selles tegutseda mitte vandenõuteooriate ja kultuurisõjapropaganda, vaid Kristuse ristisurma ja ülesäratamise eshatoloogilises valguses, st armastuse, andestuse ja lepituse valguses.
Vaata ettekannet siit.
Loe ja vaata ka sama konverentsi ettekannetest:
Andres Põder, „EELK Usuteaduse Instituudi missioon ENSV päevil“, video
Randar Tasmuth, „Usuteaduslik haridus aspektide paljususe ja sihiteadlikkuse pinges“, video.
Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja, Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
