Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.
1. Tekstikriitilised iseärasused
9:57 Mõnes käsikirjas pikemalt: „Ja sündis [egeneto], kui nad olid teel minemas…“ (Codex Alexandrinus, Codex Washingtonianus, Codex Athous Laurae, Bütsantsi enamustekst, mõningad ladina ja süüria versioonid).
9:58 Codex Vaticanus’es puudub sõna „Jeesus“.
9:59b Mõnes vanas ja autoriteetses tekstis (Codex Alexandrinus, Codex Ephraemi Rescriptus jt) esineb see salmisoa järgnevalt: „Issand [kyrie], luba mul enne minna matma oma isa!“ Kyrie väljajätmine (Codex Vaticanus ja Codex Bezae ja varajasest süüria tõlkest Syrus Sinaiticus) tekitab küsimuse: milline motiiv oleks ajendanud kopeerijaid seda kustutama? Sõna võis olla lisandunud küll ka salmist 61 või paralleelist Mt 8:21, kuid kuna kyrie puudumine võib olla tingitud ka siiski transkriptsioonilisest eksitusest, on Nestle-Alandi väljaandes jäetud see põhiteksti nurksulgudesse. Eesti keeles on esindatud mõlemad variandid, erinevalt vastavalt Piibliseltsi 1997. aasta ja 1989. aasta Uue Testamendi väljaandes.
9:62 Salmi algusest on erinevaid versioone: „Aga Jeesus ütles“ ja „Aga Jeesus ütles temale“ (eipen de [pros auton] ho Iēsous). Fraas pros auton puudub näiteks papüürusest P45, Codex Vaticanus’est. Eesti keeles on esindatud mõlemad variandid vastavalt 1997. ja 1989. aasta Uue Testamendi väljaandes.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoobi struktuur koosneb kolmest üksusest:
1) Inimese Pojal pole kohta kuhu pead panna (s-d 57–58);
2) lase surnuil matta oma surnuid (s-d 59–60);
3) kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile (s-d 61–62).
Luuka evangeeliumi dispositsioon meeldetuletuseks:
1) proloog 1:1–4;
2) Jeesuse teenistuse ettevalmistus 1:5–4:13;
3) tegevus Galileas 4:14–9:50;
4) Jeesuse teekond Jeruusalemma 9:51–19:27;
5) Jeesus Jeruusalemmas 19:28–21:38;
6) kannatuslugu 22:1–23:49;
7) matmine, ülestõusmine, taevassevõtmine 23:50–24:53.
Perikoop jääb Luuka jutustuses Jeesuse Jeruusalemma teekonna algusesse ja siin rõhutatakse Jeesuse järgimise radikaalseid nõudeid. Alustatud on Jeruusalemma teekonna konteksti tugevdamisega (Lk 9:51–56). Seejärel tuleb meie perikoop, mis on korraldatud kolmeosalisena. See koosneb vormiliselt kolmest logion’ist. Esimeses ja kolmandas lausungis teevad Jeesuse poole pöördujad ettepaneku teda järgida; keskses osas kutsub Jeesus järgima. Ainult keskses ütluses on selle ülesande konkreetne sõnastus, millest kutsutakse osa saama need, kellele kutse esitatakse („kuuluta Jumala riiki“). Avalausungis tõstatab Jeesus teema: millised raskused seisavad selle ees, kes järgneb: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna“. Kahe ülejäänud ütluse puhul esitab vastuväiteid just see, kes räägib Jeesusega: „Luba mul enne minna matma oma isa! /…/ luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!“ Perikoobile järgneb seitsmekümne jüngri läkitamine (Lk 10:1–12) ja Galilea linnade sõitlemine, kuna need ei soovi Jeesust vastu võtta (Lk 10:13–16).
Terve Luuka evangeeliumi kontekstis esinevad arvukad viited Jeesuse teekonnale Jeruusalemma poole. Teekond algab Lk 9:51, mida peetakse evangeeliumi jutustuse poolitajaks; siis 9:57 „nad olid teel minemas“; 10:38 ja 13:22 käivad nad „teed“, „teed Jeruusalemma poole“; 13:33 näitab teekonna suunda, Jeruusalemma; 17:11 tuletatakse meelde, kuhu Jeesus oli minemas; 18:31 õpetab Jeesus jüngritele teekonna tähendust; 19:11 on jõutud Jeruusalemma lähedale; 19:28jj jõutakse Jeruusalemma lähedale ja sisenetakse linna. Perikoobi laiema kontekstina tuleks näha evangeeliumi lõppu 24:47 ja ka Apostlite tegude raamatu algust 1:8, mis markeerivad evangeeliumi teekonda alates Jeruusalemmast kuni maa äärteni.
3. Kirjanduslooline kontekst
Selle perikoobi jaoks kasutab Luukas materjali Matteusega ühisest allikast (Q-allikas) ja seda vähemalt kahe esimese lausungi versioonide jaoks (Lk 9:57–60). Matteusel esineb ainult kaks esimest kutsumislugu (Mt 8:8–22), kuid Luukal on siin kolm iseseisvat logion’i, mis on kokku pandud jüngriks olemise radikaalse olemuse motiivi ümber. Kolmas lausung võib pärineda kas Q-allikast või Luuka eriallikast. Kõik kolm Luuka esitatud Jeesuse ütlust tunduvad tugevasti eeldavat perikoobi narratiivi konteksti. Eelkõige on salm 60 mõttekas, kui vastab millelegi üsna konkreetsele. Salm 58 oleks võinud küll levida ka iseseisva ütlusena, kajastades Jeesuse eneseteadvuse aspekti; samuti oleks salm 62 võinud levida iseseisva üldise väljakutsena, et tunnustada pühendumuse järjepidevust, millele Jumala riigi kuulutamine Jeesuse kuulajaid üles kutsub. Kuid kõik kolm ütlust on mõistetavad ka ühtse allusioonina prohveti kutsumise loole. Nimelt tundub salmides 59 ja 61 olevat sihilik viide Eliisa sõnadele, mis kõlavad vastusena Eelija kutsele: „Lase mind ometi oma isale ja emale suud anda, siis ma käin su järel!“ (1Kn 19:20). Lisaks sellele, et Q-allikas esitatakse väljakutse nii-öelda tavalistele perekondlikele viisakustele, tõstetakse siin dramaatiliselt esile kutset järgida Jeesust kui midagi palju enamat kui pelgalt kutset prohvetiametisse, mis on selgemalt sõnastatud pärast seitsmekümne jüngri tagasitulekut: „[P]alju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud“ (Lk 10:23–24). Mitte ainult jüngriks saamise taotlusel, vaid ilmselt ka vastuses on vihje Eliisa palvele, kuna Eliisa künnab samal ajal, kui Eelija teda kutsuma tuleb. Seega, kolmekordne jüngriks saamise taotlus ja Jeesuse vastus sellele tunduvad olevat ühtse tervikuna Luuka kavandatud, toetudes (võib-olla juba suulises traditsioonis levinud) sünoptilisele traditsioonile.
4.–5. Ajalooline kontekst ja kommentaar
Sellele, mil määral on meie perikoop asetatav Jeesuse maise teenistuse aega, on lähenetud mitmeti. Sõltub sellest, kas käsitleda tiitlit „Inimese Poeg“ ajaloolise Jeesuse ütlusena või mitte. Tuleb tunnistada, et ulatuslikus teaduslikus arutelus fraasi ho hyios tou anthrōpou üle ei ole leitud kindlat üksmeelt fraasi tausta, arengu ega evangeeliumis kasutamise tähenduse küsimuses. Kaua on olnud populaarne Saksa piibliteadusest pärinev seisukoht (Rudolf Bultmann), et Jeesuse aja judaismis oodati üleloomuliku apokalüptilise Inimese Poja taevast tulemist ja just sellest taustast lähtudes peame selgitama fraasi kasutamist evangeeliumis. See vaade on paraku hiljutistes uurimustes pidevalt ümber lükatud ja ingliskeelses teadusmaailmas peaaegu kadunud. Tundub, et uurijad on pigem seda meelt, et salm 58 („Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna“) sobib pigem ajaloolisele Jeesusele endale kui koguduse produktsiooniks. Üksmeelel ollakse üleskutse „Lase surnuil matta oma surnuid …“ (s 60) suhtes. Selles nähakse kõigi muistsete perekonnatavade rikkumist. Säärast vastust on raske seletada väljaspool ajaloolise Jeesuse sõnade pakilisust (Jumala riik on lähedal). Uurijad on omistanud selle logion’i ajaloolisele Jeesusele peaaegu ühehäälselt. Perikoobi kolmanda osa autentsuse suhtes ei ole nii suurt konsensust, kuna see esineb ainult Luukal ja sisaldab otsest vihjet Eliisa kutsumisloole. Luuka enda vabaloomingut on peetud siiski ebatõenäolisemaks kui seda, et ta võttis selle üle kas Q-allikast või oma eriallikast (John Nolland).
Nagu teistegi evangeeliumite puhul, nii on ka Luuka evangeeliumis kirjeldatud Jeesust nii, nagu teda mäletati, arvestades uut muutunud olukorda kaasajas. Esimese sajandi lõpus olid Luuka adressaadid teadlikud Jeruusalemma hävitamisest ja linna elanike hajutamisest. Vahemeremaade kristlased olid moodustamas uusi kristlikke kogukondi ja väikeseid gruppe (Bruce Malina järgi Jeesuse-järgsed grupid), kus grupidünaamika seisukohast toimusid igal pool sarnased protsessid: grupi moodustumine, aktiviseerumine, normeerumine, kasvamine ja jagunemine. Meie perikoop illustreerib grupi formeerumise ja aktiviseerumise tasandit, mida illustreerib see, et arutletakse uude rühma kuulumise tähenduse ja oma ülesande teostamise võimaluste üle. Radikaalne lahtiütlemine senisest tegevusest ja sihipärane liikumine Jeruusalemma poole võis muutunud olukorras Rooma impeeriumis omandada ülekantud tähendusi.
6. Paralleeltekstid
Luuka perikoobi otsene sünoptiline paralleel on Matteuse evangeeliumis (Mt 8:18–22) ja traditsioonilooline paralleel 1. Kuningate raamatu Eliisa kutsumisloos (1Kn 19:19–21). Kaudseid paralleele võib näha veel teisteski kutsumislugudes nii Vanas kui Uues Testamendis.
7. Tõlgendusloolised märkused
Kolmas pühapäev pärast nelipüha kannab teemat „Kutse Jumala riiki“ ja pöörab kolmanda lugemisaasta evangeeliumi abil tähelepanu Jumala kutse järgimise radikaalsusele. Jeesuse sõnad neile, kes soovivad talle järgneda, kõlavad ehmatavalt, isegi ülbeltki, ent Jeesus kõneleb vajadusest teha lõpparve senisega ning keskenduda kogu energiaga Jumala riigi kuulutamisele. Rändõpetajana tegutsev Jeesus ei ole ühes kohal kuigi pikalt paigal, mistõttu otsus tema kasuks tuleb langetada siin ja praegu – hiljem tagasi tulles ei pruugi Jeesus enam siin olla. Kuna Jumala riik on lähedal, kaotab kõik muu oma tähenduse, nende hulgas senini ülimalt oluliseks peetud tavad ning käitumisnormid, näiteks surnute matmine, mida teatud olukordades hinnati ülimaks isegi jumalateenistuslike nõuete täitmisest.
„Lase surnuil matta oma surnuid“ (Lk 9:60).
Rabid kasutavad mõistet met tähenduses „vaimselt surnud“.
Berakot (Jeruusalemma Talmud) 2, 4c, 71: Rabi Hijja Vanem (u 200 pKr) ütles: „Elavad teavad, et nad peavad surema“ (Kg 9:5), need on õiglased, keda surmaski kutsutakse elavateks. „Aga surnud ei tea enam midagi“ (Kg 9:5), need on jumalatud, keda elusatenagi kutsutakse surnuteks (matīm).Kust see siis tuleb, et jumalatuid elusatenagi kutsutakse surnuteks? Vt Hs 18:23 (33:11): „Kas mul tõesti peaks olema hea meel surnu surmast“[1]. Kuidas surnu sureb? Pigem peetakse siin silmas jumalatuid, keda ka elusatenagi kutsutakse „surnuteks“.
Berakot 3,1: Kelle juures on surnu, on vaba šǝma‘ lugemisest, kaheksateistkümne palvest ja palverihmadest. Surnuraami kandjad ning surnuvalves olijad on vabad šǝma‘ lugemisest ja palvest.
Berakot 14b: Traditsiooniväline õpetus ütleb: Kes surnule hauda kaevab, on hauas vaba šǝma‘ lugemisest ja palvest ja palverihmadest ja kõikidest käskudest, mida Tooras nimetatakse.
Megilla 3b: Mis puutub Toora uurimisse ja omasteta surnusse, siis on omasteta surnul eelis, kuna õpetuses on öeldud: Toora õppimine ei katke, et surnut välja ning pruuti sisse viia. Mis puutub aga jumalateenistuslikku toimingusse ja omasteta surnusse, siis on omasteta surnul eelis.
„Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna“ (Lk 9:58).
Jeesuse maise elutee algus ja lõpp möödusid võõrastes ruumides. Ta sündis Petlemmas kellegi lahke petlemlase loomalaudas ning ta maeti Arimaatia Joosepi poolt „laenatud“ hauakambrisse. Mt 25:35 nimetab Jeesus kodutute vastuvõtmist ühena sellistest tegudest, mida hinnatakse kõrgelt suurel kohtupäeval.
Timothy Schmalz lõi 2013. aastal skulptuuri „Kodutu Jeesus“, mida on nimetatud Mt 25 suure kohtupäeva tähendamissõna „visuaalseks tõlkeks“ skulptuuris. Autori sõnul pidi skulptuur olema provokatiivne, esitama vaatajatele väljakutse. Tänaseks on skulptuurist loodud üle saja koopia, mis paiknevad terves maailmas. Vähemalt ühel juhul on kujule kutsutud politsei, kuna skulptuuri peeti tõeliseks kodutuks.
„Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!“ (Lk 9:62)
’Abot 3,7: Rabi Ja’aqob (kui tegemist on rabi Eli’ezer ben Ja’aqobi isaga, siis u 120 pKr) ütleb: Kes läheb mööda teed ja kordab (pühakirja) ning katkestab oma kordamise, üteldes: Milline ilus puu! Milline ilus põld! – sellele arvestatakse, et ta kaotab oma hinge.[2]
’Aboda Zara 5b: Eliase koolist pärinev traditsiooniväline ütlus: Inimene peab alati Toora sõnade (õppimise ja täitmise) pärast sarnanema härjaga, kes on olemas ikke jaoks, ning eesliga, kes on selleks, et koormat kanda.
Lk 9:57 kellegi tundmatu väljendatud soov „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid“, on andnud inspiratsiooni Julie Hausmanni loodud koraalitekstile „So nimm denn meine Hände“, („Oh võta mind, mu Jumal“ KLPR 344). Koraali lauldakse sageli matustel, kuid vähemalt Paldiski Nikolai koguduse arhiivis on säilinud märkus, et koraali on kasutatud ka laulatustel.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 71.
Päeva laul: 333.
Jutluselaul: 317.
Ettevalmistuslaul: 246.
Lõpulaul: 277.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 189, nr 3 / Agenda, lk 65, nr 1.
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 568, Neljaosaline kirikupalve 3 või Käsiraamat, lk 573–574, Ekteenia 5 / Agenda, lk 68–70, nr 2.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (Üldine IV).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 190 / Agenda, lk 71, nr 2.
[1] Hs 18:11 on kirjutatud „Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast“, kuid Talmud loeb „õela“ asemel „surnu“.
[2] Isad. Talmudi 4. osa 9. traktaat. Heebrea keelest tõlkinud ja kommenteerinud Andres Gross ja Marju Lepajõe. Tapani Harviaise järelsõnaga. Loomingu Raamatukogu 1990/6, lk 11.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
