ISSN 2228-1975
Search

Uskumine teeb inimese õnnelikuks ja tänulikuks, rõõmsaks

Viimasel poolaastal on mind tabanud lugemiskirg. Eks siin ole oma osa ka kogu meie üldisel pandeemiaolukorral. Lähedaste ja sõpradega kokkusaamised puuduvad, muidugi helistame ja vestlused pereliikmetega on tihenenud ja pikenenud. Aga ikka, hing on janus päris suhtlemiste, päris kohtumiste, ühiste tegemiste ja rääkimiste järele.

Raamatud on tõepoolest suureks leevenduseks ja kosutuseks ses eraldusajas, meile antud üksteisest hoidumise ajas. Mõtlesin oma lugemistest sündinud mõtteid jagada, ehk saab neist inspiratsiooni ja ideid, tõuget, kuidas oma hinge ja vaimu toita.

Hea on juba ammuloetud raamatuid üle lugeda, järele lugeda. Isegi kui mitte kogu raamatut, vaid teed mõne lehekülje juhuslikust kohast lahti ja äkki loed niivõrd täpselt enda tänaste mõtete ja tunnetega vastavuses lõigu, et lausa imestad. Kes juhtis su pilgu selle vajaliku lauseni?! Üks selline raamat on minu raamaturiiulis William Jamesi „Usulise kogemuse mitmekesisus“. Kunagi sai seda loetud  Usuteaduse Instituudi religioonipsühholoogia seminari tarbeks. Raamatusse uuesti pilgu heites olen hämmastunud, kui kõnetav see praegu on ja et kas tõesti olen seda raamatut lugenud, niivõrd värskendav ja mõtteid äratav tundub nüüd.

Mis on religioon, küsib James? Mis tähendab religioosne inimene, uskuv inimene? Kes on religioosne inimene?  Haiglahingehoiu töös tuleb ikka vestlustes inimestega ette usuteemasid, et mida inimene usub, mis tähendab religioossus, miks keegi usub Jumalat, ja teine  tunneb muret, et ei usu, et peale nähtava ja käegakatsutava on veel keegi Seal, teisel pool kallast. Inimese  religioossus  on seotud tema terviksuhtumisega ellu, loen.  Jah, see on nii, ütleb ka mu enda kogemus. Jumalik on religioosse isiku jaoks esmane reaalsus, millele inimene vastab pühalikult, tõeselt. Religioosse inimese hingeseisund on erinev mittereligioosse omast, st ta elab usaldades end ja oma elu Jumala kätesse. Religioosne tunne tähendab inimese elu absoluutset avardumist ja uute jõuallikate lisandumist. See ei ole tavaline õnnetunne, vaid pühalik tunne, sügav rõõm. See on inimese elus ka rasketes olukordades jõuduandev, elujaatav tunne, eluhoiak. Religioossus teeb kergeks ja rõõmupakkuvaks selle, mis on paratamatu. Kui vajalik meeldetuletus meile kõigile leppimise teel elu raskustega, kannatustega, leinaga, ka praeguse pandeemia-ajastuga ja kõigi nende kitsenduste ja piirangutega, mis meid kurnavad ja pingestavad. Mu kolleegid haiglast, arstid ja õed ütlevad omast kogemusest päris tihti, et inimese usk ja lootus aitab tal terveneda, aitab vaevusi kanda, aitab leppida, aitab hingerahu ja rõõmu leida. 

Jah, uskumine teeb inimese õnnelikuks ja tänulikuks, rõõmsaks. See on emotsionaalne seisund, mis võib aga olla ka pime elu reaalsete olukordade ees, ignoreerides enesekaitseliselt kurjust. Sellest võib saada teadlik reaktsioon, teadlik optimistlik meelelaad. Religioosne optimism on inimloomusega kooskõlas, me suuname oma mõtteid elu kannatuselt, haiguselt, surmalt helgematele teemadele. Kristlase jaoks on see usk tulevasesse kirkusesse Jumala riigis, kus „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist,ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.”(Johannese ilmutus 21:4)

Huvitav on lugeda, mida James kirjutab pessimismi kohta. Pessimistlik arusaam elust ja olukordadest on  kontrastiks optimismile, see on seisukoht, et kurjus on meie olemuses sügaval sees, on inimeksistentsi osa. On inimesi, kes tunnetavad maailma kurjuse võitlusväljana ja kannatavad kurjuse pärast. Igal rahvusel on oma kurjusekäsitlus, kujundid, mille juured on sügaval inimese loomuses.  Igal inimesel on erinev „lävi“, millega ta võtab vastu reaalsuse signaale: valulävi, hirmulävi, õnnetuslävi. Küsimus on, kas maailma saab olla üldse vastuvõetav ilma eksistentsi raskust tajumata. Pessimistliku vaate järgi on elu kannatus, maailma saab mõista kui ebaõnnestumist, ning need on ka inimese enda elu kogemusest sündinud seisukohad.  See on maailmavalu, mis varjutab inimese elu kõik sündmused, ka õnnestumised. Ja selle lisaks on teadmine, et kõige lõpus tuleb surm (vt Koguja raamatut). On inimesi, kes tajuvad maailma vahetult kurja ja kohutavana. Need tunded matavad kõik muu, siin ei aita optimism, intellektuaalsed ja moraalsed lohutamised. James tõdeb, et kurjus ja headus – mõlemad on elu ja maailma osad, mõlemal on ratsionaalne otstarve ning täiuslikult tunnetab elu see, kes püüab  nii kurbuse kui rõõmu oma süsteemi sulatada.

Omaette teemadering raamatus on pöördumine, uuestisünd, jumalikust armust osasaamine, sisemise rahu ja kindluse saavutamine. Need on järk-järgulise või järsu protsessi nimetused, kus inimene, kes tunneb end lõhestununa, õnnetuna, tunneb religiooni toel ennast väärtusliku ja õnnelikuna. Pöördumine on ka inimese hinge kasvamise protsess,  millele eelneb oma puudulikkuse ja ebatäiuslikkuse tunne, eneseotsingu piinad, patususe tunne, hirm tuleviku ees.  Pöördumisele järgneb vabanemise tunne, eneseusalduse kasv, uute perspektiivide nägemine. See kõik kuulub inimese arengu juurde.

Kuidas mõista pöördumist? Kas tegemist on Jumala osalusel toimuva imega ja kas seda saab ka öelda sellele järgneva muutuse kohta inimese elus? Eelnevale ega ka tulevatele küsimustele pole ühest ega piisavat vastust. Kas hingeline ja vaimne uuestisünd on loomulik protsess? Kuidas on see seotud alateadvusega? Samas, on selge, et inimene, kelle elus on toimunud pöördumine, tunneb selle erakordselt tähtsa olevat, hinge täidab elujõud, võimatud asjad on muutunud võimalikuks, inimene on kui uuesti sündinud. Olulisim tunnus on painavate muremõtete ja ängide kadumine, valdab tunne, et kõik on hästi, hinges on rahu, me tahame elada. Pöördumist saame paluda, soovida ja loota iga päev, iga hetk, olgu me religioossed või mitte, usklikud või uskmatud. Ja selles aitavad meid ka head raamatud. Uskuge, see on nii.


Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vikaarõpetaja, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, sotsiaalministeeriumi vanemkaplan ning Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English