ISSN 2228-1975

Läksin kirikusse, ja jäingi käima. Intervjuu Jaan Lahega

Maikuu viimasel päeval saab poole sajandi vanuseks Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Jaan Lahe. Selleks et väärikat sünnipäeva tähistada ja Jaanile õnne soovida, arvasime heaks teha temaga intervjuu. Jaan on tuttav paljudele, vähemalt kõigile neile, kes on vähegi kursis teoloogia või religiooni uurimisega Eestis – seepärast on ehk kõigil neil huvitav lugeda, mida arvab Jaan elust, tööst, kirikust, teoloogiast, konservatiivsusest ja meie kõigi tulevikust. Vestlust pidasime mitme päeva jooksul kirja teel ja siin ta nüüd on.

Kui inimese elus saab täis 50 aastat ja nii palju on veel oodata ja loota, võib ju korraks ka tagasi vaadata. Kelleks sa ennast ise pead, kui senisele elule tagasi vaatad? Ühiskonnas nähtavaid inimesi tahetakse ikka ju mingisse lahtrisse paigutada. Kuidas on sinuga?

Mul on olnud ja on praegugi palju tegevusalasid – olen õppejõud, sellest aastast kolmes kõrgkoolis, teadlane kahes valdkonnas, religiooniuuringutes ja teoloogias, vaimulik ja tõlkija ning kuigi mõnel lühemal eluperioodil on mõni tegevusala rohkem esiplaanil olnud (näiteks noore vaimulikuna kogudusetöö), on need kõik mulle praegu võrdselt olulised. Aga ma ei ole eeskätt ühe või teise valdkonna spetsialist, vaid inimene – inimene, kes on kogenud elus nii head kui halba, kellel on olnud nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi, kellel on nii tugevusi kui ka nõrkusi, kuid kelle elu on olnud tagasi vaadates kirev ja rikas.

Maade- ja kultuurideavastaja Jaan (foto: erakogu)

Õnnestumisi ja ebaõnnestumisi mahub ühe inimese ellu ikka. Aga noores eas ei oska me õnneks ebaõnnestumiste peale mõtelda. Mis pani sind nooruses sihte seadma? Milliseid õnnestumisi soovisid?

Olin väga uudishimulik ja teadmishimuline. Sellest sai alguse mu huvi teaduse vastu. Alguses huvitas mind zooloogia, seejärel hakkasid huvitama ajalugu ja religioon. Mõnda aega kaalusin, kas hakata õppima ajalugu või teoloogiat, aga kuna mind ajaloos huvitas vana-aeg ja selles vallas meil tollal veel arvestatavaid tegijaid ei olnud, otsustasin teoloogia kasuks, sest seal olid Toomas Paul ja Kalle Kasemaa. Mõlemast said mu suured innustajad teoloogiaga tegelemisel. Religiooniuuringutest huvitumiseks andis tõuke Robert Kannukene, kes oli ennem sõda õppinud Tartu Ülikooli usuteaduskonna stipendiaadina Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal väga kuulsate teadlaste juures. Juba nooruses tekkis ka soov saada vaimulikuks, sest olin enda jaoks avastanud juba kaheteistaastaselt kiriku. See sai alguse ühest jõuluõhtu jumalateenistusest, kuhu vanemad, kes muidu suured kirikuskäijad ei olnud, mu kaasa kutsusid. Läksin ka järgmisel päeval, st esimesel jõulupühal, ja jäingi käima.

Ka paljud teised mu kunagised unistused on täitunud. Näiteks see, et tahaksin palju maailmas reisida või et mul on perekond. Lõppkokkuvõttes võin praegu öelda, et õnnestumisi on elus olnud rohkem kui ebaõnnestumisi. Aga mu elutöö ei ole veel kaugeltki tehtud.

Ehk kergitad natuke saladuseloori tulevikult. Mida sinu elutöö peaks veel sisaldama, kui oled juba teadusele, teadmisele, Eesti ühiskonna harimisele ja kirikus teenimisele nii palju andnud?

Loomulikult tahan jätkata samades valdkondades ka järgnevatel aastatel, kuid konkreetseid asju, mida veel teha tahaksin, on tohutult palju. Ainuüksi juba tõlkeid on mõnikümmend. Neile lisanduvad uurimisprojektid, raamatud, mida kirjutada tahaksin. Ja on ka mõned paigad, mida ma veel külastanud ei ole, aga ilmtingimata külastada tahan. Ja seda mitte lihtsalt meelelahutuse ja puhkuse mõttes, vaid kindlasti sünniks neist reisidest ka midagi inspireerivat. Oma esimese reisiraamatu kontseptsiooni olen juba läbi mõelnud ja ka paar peatükki on valmis. Eks siis paistab, millal ja kus avaldan.

Abikaasa Jaan, Ursulaga (foto: erakogu)

Kartsin, et sa niimoodi vastad, sest sinust on jäänud mulje nagu igiliikurist. Kuidas sa ikkagi jaksad? Kas õnnestumised ongi see, mis annab jõudu? Mida ütleb pere? Kui päris kiuslikult küsida, siis kuidas defineerid enda jaoks sõna „hobi“, mis enamasti seostub vaba aja veetmisega?

Motiveerib kaks asja: rõõm, mida see mulle endale annab, ja kasu, mida see teistele toob. Need mõlemad annavad ka jõudu. Aga mõnikord läheb koormus tõesti nii suureks, et on raske. Siis tuleb teha väike paus ja puhata. Pere suhtub mõistvalt, sest leiame ka aega koos olla. Suur osa välisreise oleme näiteks teinud ühiselt. Nüüd on meil ka ühine maakodu, kus veedame suurema osa suvest. Seal on kõigile tegevust. Ma ei tea, mida tähendab hobi. Mulle meeldib puhkuse ajal ilukirjandust lugeda, reisida ja natuke ka füüsilist tööd teha. Maakodu pakub selleks häid võimalusi.

Pööran nüüd jutu teisele teemale. Kirik & Teoloogia lugeja asetab kõrvuti või paneb kokku sõnad „kirik“ ja „teoloogia“. On olnud hääli, mis ütlevad, et kirik ja teoloogia on kaks lahutamatut nähtust. On ka hääli, mis vastandavad usku ja teoloogiat. Kuidas siis sellega sinu arvates on?

Minu jaoks on kirik ja teoloogia lahutamatud, nagu ka usk ja teoloogia. Jumal on loonud inimese mõtlevaks olendiks ja seepärast on loomulik, et inimesel on vajadus kogu oma elu, seal hulgas ka oma usku mõtestada. Teoloogia ongi ju sellega tegelenud. Ma tean küll, et on olemas arusaam, et usk ei vaja teoloogiat või koguni kahjustab seda, aga mina selle arusaamaga nõustuda ei saa, sest see on ebaluterlik. Luterliku arusaama järgi ei ole usk mingi vahetult Vaimu poolt saadav antus, nagu arvasid need, keda Luther nimetas „usuindlejateks“, vaid seda vahendab Sõna, mis vajab seletamist ja tõlgendamist. Selles protsessis on oluline koht ka mõtlemisel ja teoloogia ei ole midagi muud, kui teadus, mis pakub selleks töövahendeid. Pean kurvastusega tõdema, et arusaam usust kui millestki, mis ei vaja pühakirja tõlgendamist ega loetu ja kuulda üle järele mõtlemist, on hakanud meie kirikutes järjest enam levima. Puutun sellega kokku nii oma vaimuliku- kui õppejõutöös. Mis mind eriliselt häirib, on see, et taoline usukäsitlus nimetab end ise „konservatiivseks kristluseks“. Minu jaoks ei ole sõna „konservatiivne“ negatiivse tähendusega, aga ma ei saa sellist arusaama, mis ignoreerib teoloogilist uurimistööd (viimasel on teatavasti kirikus väga pikk traditsioon), mitte kuidagi nimetada konservatiivsuseks. Harimatus ja kultuuritus ei ole konservatiivsus. Olen juba ammu seda meelt, et me elame ühel järjekordsel kultuuri allakäigu ajastul. Kirikul oleks siin suur võimalus olla vastupanu kantsiks – nagu ta oli seda suurel rahvasterändamise ajastul –, aga ta saab seda olla vaid haridust, haritust ja mõtestatud usku väärtustades, mitte kultuuri allakäiguga kaasa minnes. Sa piibliteadlasena ju tead küll, milliseid jaburusi on Piibliga põhjendatud. Iga uus ja äärmuslik sekt tuleb välja mingi uue avastusega, mida Piibel ütlevat, kuid vastavaid kirjakohti kontekstis vaadates on alati selge, et midagi taolist tekstist endast välja lugeda ei saa. Aga just vastukaaluks sellistele asjadele peakski kirik teoloogiat kui teadust arendama, propageerima ja populariseerima.

Konservatiivsuse üle mõtisklev Jaan (foto: erakogu)

Olen sinuga nõus, et alatihti põhjendatakse oma konkreetset usulist veendumust väga väikse lõiguga, vaid ühe salmiga Piiblist. Aga mulle tundub ka, et protestantlikus ruumis on kinnistunud selline imelik viis Piiblit üksikute või poolikute salmide kaupa tsiteerida. Minu jaoks on see olnud keerulisim probleem, kuidas viia iga koguduse liikmeni arusaam kontekstist. Mida sina soovitad teha?

Minu meelest tuleks hakata meie kirikus mõtlema senisest tõsisemalt Piibli õpetamise peale. Räägime küll, et oleme „Sõna kirik“, aga olen aru saanud, et Piibli mõistmisega on asjad halvad ja halvenevad üha. Mida teha saaks? Selgitada praegusest oluliselt rohkem piiblitekstide konteksti ja tausta jutlustes, piiblitundides ja ilmselt peaks mõtlema ka mingite uute koolitusformaatide peale. Kindlasti tuleks sel teemal kirjutada ka mõned populaarteaduslikud raamatud. Neid on veel ikka häbematult vähe.

Aga kas Sul on midagi soovitada ka ülikoolidele? Või ka koolidele?

Ülikooli usuteaduskonnale ega Usuteaduse Instituudile mul piibliõppe koha pealt midagi ette heita ei ole – ma ju tean, et inimesed, kes neis õpetavad, teevad tööd tõsiselt. Küll võiks aga kirik, õigemini need, kes kirikus otsuseid teevad, kuulata rohkem teoloogide, eriti just piibliteadlaste häält. Senini ei ole seda tehtud piisavalt. Koolid vajaksid kindlasti usundiõpetust, sest usundite tükkhaaval käsitlemine erinevates ainetes ei asenda terviklikku ja süstemaatilist ülevaadet, mida saab pakkuda vaid usundiõpetus. Ühiskonnas levinud kartused, et kirik üritab usundiõpetuse kaudu kuidagi koolides oma võimu kehtestada, on minu arvates täiesti põhjendamatud ja tulenevad ilmselt suuresti religioonialasest harimatusest, mida just usundiõpetus võiks korvata. Selle juurde kuulub ka usuõpetuse ja usundiõpetuse erinevustest arusaamine.

Isa Jaan, Katariinaga (foto: erakogu)

Tean, et Sinu jaoks on olulised Rudolf Bultmann ja Paul Tillich. Miks nemad? Kas neil on Sinu meelest meile 21. sajandil tõesti midagi öelda? Kas nende sõnum kõnetaks ka meie tugevasti ilmalikustunud Eestit?

Nad ei ole siiski ainsad mulle olulised teoloogid – see rida on märksa pikem. Aga tõsi on, et minu meelest suudavad just Bultmann ja Tillich (mõlemad erineval viisil) tõlgendada kõige paremini ristiusu põhisisu suhtes inimeksistentsiga. Seepärast on nende sõnum üpris ajatu, mistõttu ma usun, et nad kõnetavad oma lugejat ka siin ja praegu. Bultmanni peateeneks kristliku mõtlemise jaoks pean ma tema demütologiseerimisprogrammi, mis näitab veenvalt, et ristiusu põhisisu ei sõltu muistsest maailmapildist. Tillichi peateeneks pean aga seda, et ta näitab, kuidas kristlikku sõnumit saab edasi anda ka teistsuguse terminoloogia kaudu kui meile harjumuspärane, ning tema käsitlust usu keelest kui sümbolite keelest, mille mõistmine lahendab palju probleeme. Jah, ma arvan just nimelt, et nad mõlemad sobivad hästi ka sekulariseerunud Eestisse, sest kumbki kõrvaldab omal kombel neid takistusi, mis tekkivad tänapäeva inimesel ristiusu mõistmisega.

Sa ju ise oledki see, kes kõnetab aktiivselt koguduseliikmeid ja avalikkust. Oled viimastel aastatel avaldanud muuhulgas ka mahuka jutlusekogu. Sinult on jutlustajatel, eriti algajatel palju õppida. Aga mida sa ise soovitaksid jutluse koostamisel kõige rohkem silmas pidada?

Üldisi soovitusi on mul selles osas vähe. Aluseks tuleks võtta algkeelne tekst. Seda ei asenda ükski tõlge. Tekst tuleb läbi töötada ja esimene asi, millest jutluses peaks rääkima, on teksti taust ja tähendus oma ajas. Alles sealt edasi tuleks küsida, mida tekst meile öelda võiks. Selle leidmine on mõne teksti puhul raske, kuid enamiku tekstide puhul siiski mitte.

Lootusrikas Jaan (foto: erakogu)

Meie mitmepäevaseks veninud vestluse lõpetuseks mõtlen küsida veel ühe kiusliku küsimuse. Aga see on küsimus, mida inimesed on ikka läbi aegade küsinud ja mis on aktuaalne tänapäevalgi: kas meil on lootust?

Kindlasti on. Aga seda vaid juhul, kui me tunnistame, et me ei ole sellised, nagu me olema peaksime ja olla võiksime, ning kui me soovime sellisteks saada. Kristlikus terminoloogias nimetatakse seda meeleparanduseks, aga nagu teisedki kristlikud terminid, on seegi mõiste maetud stereotüüpide alla, millel ei ole asja tegeliku sisuga midagi pistmist. See ei tähenda ulaelu elava inimese muutumist korralikuks väikekodanlaseks, vaid teadlikku vaimset kasvamist ehk Uku Masingu mõistet kasutades: saamist „inimesemaks, elusamaks“, kui me oleme. Ainult siis on lootust.

Hea Jaan, palju õnne sulle juubeliks! Ad multos annos!

Intervjueeris Urmas Nõmmik.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent, Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute kaasprofessor ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English