ISSN 2228-1975

Teaduslikud läbimurded inimloomuse ja loovuse uuringutel

Pole üllatav tõdemus, et maailm on viimase 25 aastaga väga palju infotihedamaks muutunud. 1996. aastal oli mul arvutisse toksitud bakalaureuse lõputöö. Talletasin 5-tollise ketta peale kaks koopiat samast dokumendist, mõlemad umbes 45 lehekülje pikkused. Läksin oma floppy’ga Tartu Ülikooli raamatukogu arvutiklassi, et töö kallal veidi nokitseda. Kahjuks olid kõik kohad hõivatud. Ruumis istus arvutitoa perenaine, kes soovis igaks juhuks minu faile oma arvutis kontrollida, kas kettal pole viirust. Olles ära vaadanud, ütles ta, et minu failid on päris suured. Selline arvamus ajaks praegu muigama – kas 45-leheküljelised tekstifailid on andmemahu poolest suured? Tollal võis niimoodi tundudagi. Tänapäeval võib poest osta mälupulga, mille maht on 256 gigabaiti või rohkemgi. Minu esimene 1999. aastal ostetud moodne lauaarvuti mahutas 10 gigabaiti – nii väikeseid ei tehta enam ammu.

Tohutu informaatika areng muudab ka teadust. Meenub geneetik Svante Pääbo tõdemus, et olulised revolutsioonid teaduses on alati seotud tehnoloogia arenguga (Pääbo 2014).

Kui on vahendid, et skaneerida aju, siis ei pea enam spekuleerima selle toimimise üle pelgalt sulepead ja paberit kasutades. Tänu tehnoloogia arengule on võimalik tõlgendada varem kättesaamatuid andmeid üüratutes mahtudes. Peab olema naiivne arvamaks, et käsitlused maailmast ja inimesest saavad pikas perspektiivis jääda samasuguseks. Mida sellest teaduslikust revolutsioonist humanitaarsed erialad järeldama peaksid?

Tuleviku suhtes on alust arvata, et ka humanitaarias võetakse üha rohkem kasutusele andmed ja meetodid, mis tuginevad tehnoloogia arengule. Arheoloogias on seda juba ammu tehtud. Ajaloo ja usundite uurimine ei saa tulevikus mööda minna psühholoogiast, kognitiiv- ega neuroteadusest. Nende alade esindajad publitseerivad praegugi arvukalt religiooniteaduse vallas. Teiseks, inimese keha ja vaimu uurimises on ees ootamas suur läbimurre geneetikas ja personaalmeditsiinis. Seda rohkem on oodata, et ka humanitaaria keskendub tulevikus üha enam üksikisikule. Selle käigus on võimalik põhjalikumalt kui kunagi varem analüüsida minevikus elanud indiviidide vaimuelu ja selle kaudu ka jagatud eesmärkidele pühendunud rühmi – rahvaid, usulisi või sotsioloogilisi kogukondi. Järgnevad mõtted on inspireeritud minu nelja-aastase lõppenud grandi raames tehtud teadustöö tulemustest, mis veidi selles suunas vaatas (Eesti Teadusagentuuri personaalne uurimisgrant „Loomingulisuse vormid muistses Lähis-Idas“, PUT 1466, 2017–2020).

Lähis-Ida asketismiga seotud käitumisviisid

Alustagem näitega Lähis-Ida asketismi uurimise vallast, millel on pikk traditsioon just Tartu Ülikoolis. Arthur Võõbus kogus põhjalikult andmeid asketismi kohta kreeka, ladina, süüria ja muudes keeltes säilinud allikate põhjal ning pani kokku tervikpildi koos selle variatsioonidega (Võõbus 2009).

Lähis-Ida asketism polnud ainult kristlik, vaid esines omal kujul ka muudes religioonides ning see nähtus on paljudele maailma usunditele omane. Kreekakeelsetest allikatest on teada Indias elutsenud askeetlikud gümnosofistid, kes tavatsesid filosofeerida ja elada ilma riieteta. Lähis-Ida asketismi käitumuslikud tunnused meie ajaarvamise esimese aastatuhande allikates on Võõbuse süstemaatilise uurimuse järgi niisugused:

1) virgiinsus ehk sugulisest läbikäimisest hoidumine;

2) magamatus – magamist peeti lodevuse tunnuseks ja üritati nii palju kui võimalik vältida;

3) enesenäljutamine – söömisest hoidumine, askeedid olid sageli väga kõhnad;

4) kasinuses, puuduses ja kehvades tingimustes elamine, sama riide kandmine kogu elu;

5) pesematus – hügieenist kinni pidamist peeti ebavajalikuks ja liigseks luksuseks;

6) eraldatus, liikumise piiramine – askeedid elasid sageli väikestes onnides või kambrites, millel mõnikord isegi puudus uks. Leidus ka vastandliku eluviisi viljelejaid, keda iseloomustas pidev rahutu ringirändamine, kuna askeedil polnud püsivat elupaika;

7) enesele kehaliste piinade tekitamine, enese seadmine füüsiliselt pingutavatesse tingimustesse (nt „sambapühakud“).

Selliste kommete või eluviiside uurimise ainsaks võimaluseks on kirjalikud allikad, seega tekstide lugemine ja filoloogia. Nende oskuste väärtus ei kao ükskõik millise teadusrevolutsiooni käigus. Oma artiklis Lähis-Ida asketismi kohta võrdlesin Võõbuse esile toodud tunnuseid autismispektriga isikute kohta käivate andmetega, mida on kogutud moodsal ajal. Tänapäeval leitakse, et autistlik on iga 54. isik (Autism Spectrum Disorder (ASD)).

Nimekiri kattub peaaegu täielikult:

1) autistlik seksuaalsus on sageli ebatavaline, kuid selle muster on isikuti laia varieeruvusega;

2) magamishäired – magama jäämise raskused, une katkemine, ebaregulaarsed uneajad;

3) söömishäired – söögiisu puudumine, väike kehamass, väga sagedane on soole ärrituvussündroom (koguni 50% autistidest), sensoorne tundlikkus takistab teatud asjade tarbimist;

4) pidev samade riiete kandmine nii kaua kui need ära kuluvad. Pole haruldane, kui autistlik isik huvitub ainult teatud laadi objektidest, mida ta enesele kogub, samal ajal kui kõik ülejäänu jätab ükskõikseks, mida võib tõlgendada kasinusena;

5) raskused hügieeni järgimisega, seotud sensoorse tundlikkusega nt voolava vee suhtes;

6) autistide on omane vabatahtlik enese isoleerimise vajadus, kuid mõnedele ka üksinda rändamise armastus. Hüperaktiivsed isikud, kellel on suur liikumisvajadus, on mõjutatud aktiivsus- ja tähelepanuhäire spektrist, millel on autismiga geneetiline ühisosa. Viimati mainitud isikud võivadki loomu poolest olla suured matka- ja reisihuvilised.

7) ennast kahjustav käitumine on autismi osa, mille käivitab meeldivus tugeva stimulatsiooni suhtes, mis vallandab endorfiine. Umbes 50% autistidest on tegelenud ennast kahjustava käitumisega vähemalt mingi aja jooksul oma elust. Selline tegevus võib olla privaatne ja jääda teistele märkamata.

Nende andmete võrdlemisel paljastub suur ühisosa askeetlike ja autistlike käitumisviiside vahel. Sellest võrdlusest nähtub, et hoolikas ja süstemaatiline andmete kogumine vanadest tekstidest võib viia kvaliteedini, mis isegi ületab selle taseme, kuidas moodsad kliinilised töötajad ning biopangad oma klientide andmeid koguvad. Tuleb möönda, et Arthur Võõbus ajaloolasena oli meisterlik analüüsija ja sünteesija. Võõbus kirjutab ka ekstsentrilistest veiderdajatest askeetide hulgas nagu Siimeon Emesast (6. saj), kes pälvis rahva tähelepanu igasugu naeruväärsete veidrustega, kuid „tema saladustest oli teadlik ainult diakon Johannes, kellega ta rääkis mõistlikult, arutades religiooni sügavamaid probleeme“ (Võõbus 2009, 197).

Siinkohal võib kõrvutada autistlikku ekstsentrilisust ja väita, et kogu Lähis-Ida asketism oli autistlike tunnustega isikute kultuurilise eneseväljenduse vorm. Muuhulgas Võõbus kirjutab, et äärmuslike käitumisviiside viljelemisega uskusid Lähis-Ida askeedid, et neile langeb osaks hingeline valgustus magusa viljana kibedate kannatuste järel. Olukorda kui isik kaotas igasuguse huvi maailma vastu ja viibis oma vaimu abil justkui kõrgemates sfäärides, peeti ihaldusväärseks inglisarnaseks seisundiks. Näiteks on hilisantiigi allikates kirjeldusi vaimsetesse kõrgustesse jõudnud askeetidest, nt lugu mungast, kes „ei teadnud isegi enam, kes on siga, jänes või teised loomaliigid.“ Või siis säärane, kellest jutustab Efesose Johannes kui täiuslikkuse tipule jõudnud askeedist, nimega Johannes, kes sellisel määral oli maailma asjade suhtes võõraks muutunud, et ka siis, kui keegi talle sõrmega silma torkas, oma nägu ei liigutanud, ja isegi, kui keegi käskis tal kõige võimatumat tööd alustada, siis ta kohe järele mõtlemata seda alustas, kas või mäge eest ära kühveldama. Et sellise askeeditüübi juures ei ole tegemist üksikjuhtumitega, vaid laialt tuntud nähtega, olgu toodud veel mõned näited, seekord Niinive Iisaki juurest. Ta jutustab ühest askeedist kui ideaalkujust seda, et ta oli unustanud oma ekstaatiliste elamuste juures maised tarvidused ja pidi korduvalt oma õpilaste käest küsima, kas ta on leiba söönud või mitte… Teisest, samuti kui ekstaatilises mõttes täiuslikkusele jõudnud askeedist jutustab ta, et see oli peaaegu nagu imik, unustades oma ümbruse ja kõik maise. Ta ei teadnud isegi seda, kas ta on korralikult paastunud või mitte. Sellepärast hakkasid ta õpilased teda kongis valvama ja viisid ta kirikusse, võttes ta käekõrvale nagu väikese poisi… Säärastes kujudes nähti paljuigatsetud inglisarnase elu realiseerumist. Et inimene füüsiliselt veel siia maailma kuulus − see oli ainult kui anakronism“ (Võõbus 2009, 226).

Neid kirjeldusi lugedes tundub väga tõenäoline, et mainitud askeetlikud isikud olid autismispektris ning lummasid oma kaaslasi enda ümber ebamaise olekuga. Selle juures tuleb arvestada, et autismispekter on väga lai ja nende hulgas on ka väga intelligentseid ja töökaid isikuid. Kultuuriloost on teada munkluse oluline panus maailma kultuurilukku, seepärast tuleb tunnistada ka askeetluse seost loomingulisusega.

Loomingulisus kui kompleksne nähtus

Alates sellest kui minu kätte sattusid Dublini psühhiaatri Michael Fitzgeraldi (s 1946) raamatud, olen nende lugemisest sageli positiivselt hämmingus. See väga kogenud kliiniline spetsialist on kirjutanud palju aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning autistlike tunnuste esinemisest loominguliste isiksuste juures. Ta kirjutab, et tema raamatud on mõeldud vastukaaluks mahukale literatuurile, mis toob välja nende häirete juures ainult negatiivseid külgi.

Autism ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire on seisundite spekter, mis on määratud paljude geenidega, need on nn „keerukad tunnused“ (ingl k complex traits). Keerukad on sellised tunnused, mis avalduvad kvantitatiivselt, on muutlikud suures mõõtkavas ning mille avaldumist mõjutavad nii kaasa sündinud faktorid kui keskkonnatingimused. Tunnuste keerukus tagab nii selle, et iga inimene on unikaalne kui ka selle, et nende tunnuste alusel on inimesi võimalik rühmadeks jagada. Igaühe unikaalsuses peituvad ka rühmatunnused.

Keerulisus tähendab ka seda, et argi- või tavamõttes esinevad koos nii negatiivsed kui positiivsed ilmingud. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire toob kaasa keskendumisraskusi, aga ka suurt huvi kõige uue vastu, soovi esineda, paindlikkust mõtlemises ja suurenenud võimalust avastada midagi uut päris juhuslikult. Autism seevastu soodustab tähelepanu pisiasjade suhtes, asjade tegemist omamoodi ja sõltumatust teiste arvamuste (teooriate) suhtes. Kõik see võib loomingulisusele kaasa aidata. Minu teadusprojekti teemaks oligi „Loomingulisuse vormid muistses Lähis-Idas“.

Keerulisus iseloomustab viimselt kõiki isiksuseomadusi, sest iga selline omadus on seotud kõigi muude omadustega, mis teatud isikule omases tervikus omavad kõik sõnaõigust. Selle kohta on lastepsühhiaater Hans Asperger niimoodi kirjutanud: „Kui inimese juures õnnestub kirjeldada tema hingeelu kõiki olulisi tahke, mis on iga indiviidi puhul erinevas kvantitatiivses jaotuses üheks tervikuks „sulandunud“, siis peab sellest inimesest tekkima selge pilt, mis võimaldab kindlaks määrata kõik tema reageerimisviisid, millest saab tuletada ka kasvatusliku hoiaku ja mitte viimases järjekorras ühtlasi sotsiaalse prognoosi. Psüühikahäired… ei seisne mitte selles, et mõni neist tahkudest puuduks või mõni uus oleks lisandunud. Kõik psüühilised eripärad, ka kõige koletumad, on kirjeldatavad ja seletatavad iga üksiku tahu ja kalduvuse määra erinevusest, samuti kõikide osade tervikuks liitumise tulemusest lähtudes. …Mitte üks külg, vaid kõigi külgede kooskõla otsustab inimese saatuse“ (Asperger 2020, 4).

Inimest ei saa siiski seletada osade summana, vaid iga komponent tervikus annab teistele koostisosadele oma mõju ja värvingu. Sama kehtib ka intelligentsuse kohta, mida ei saa mõõta lahus muude loomuomaduste tervikust: „Isegi kui möönda, et teatud iseloomujooni ei saa vaadelda ülejäänutest lahus, näib vähemalt intelligentsuse puhul see siiski võimalik olevat. See olevat ju päris täpselt eraldi mõõdetav ja kvantitatiivselt kindlaksmääratav, nagu paistavad tõestavat ka kõige tuntumad vaimse võimekuse testimise meetodid… Tuleb aga rõhutada, et ka intelligentsust kui sellist, mida oleks inimestel üksnes kvantitatiivselt erineval määral, pole olemas. Pigem on asi nii, et intelligentsuse õigel hindamisel „mängib kaasa“ kogu ülejäänud isiksus. Seepärast peab õigesti tehtud intelligentsustest suutma väljendada olulist kogu isiksuse kohta, seega kajastama peale andekuse määra ka mõtlemisviisi ja isiksuse probleeme, huvisuundi, spontaansust, meelelaadi, suhtlemist, kujutlusvõimet, originaalsust − kõike pole võimalik siin üles lugeda, tulemuseks oleks umbes sama palju variante, kui on võimalikke isiksusi (Asperger 2020, 6).

Tänapäeva käitumisgeneetika uurimistulemused kinnitavad seda seisukohta. Isiksuseomaduste juures tähtsad faktorid on polügeensus, mis tähendab, et paljud geenid mõjutavad ühte tunnust ja sellele vastupidine pleiotroopia, kui samad geenid mõjutavad paljusid omadusi. Nende andmete põhjal võib spekuleerida, et inimliigile on tegelikult omane tohutu arv erinevaid intelligentsuse vorme. Nende jaoks, kes soovivad intelligentsust ja loomingulisust näha lihtsana, ei saa midagi lohutuseks kosta. Teadus kinnitab tõsiasja, et kõik inimese vaimu juures on keeruline ja selleks, et midagi kindlat väita, peab olema väga palju andmeid. Tänapäeva inforevolutsioon aitab andmeid koguda ja süstematiseerida, kuid oma valdkonnas suudavad seda teha ka filoloogid ning muude humanitaarsete distsipliinide esindajad.

Sõna „nõid“ tähendusest

Koroonaviiruse pandeemia on sundinud kogu globaalse inimkonna stressis elama. Pole sugugi üllatav, et laiades hulkades tärkab sageli soov leida süüdlasi ja püütakse leida vandenõude jälgesid. Psühholoogilised eksperimendid on näidanud, et emotsionaalse pinge tingimustes muutub inimeste mõtlemine lihtsamaks. Ühe sellise mõtlemise lõksu on välja toonud Harvardi sotsiaalpsühholoogid (Schein /Gray 2017).

Moraalsete küsimuste lahendamisel on inimesel tavaks lahterdada isikud süüdlasteks ja kannatajateks – agentideks ja patsientideks. Mida rohkem sisaldub kelleski kannatajat, seda vähem tajutakse teda süüdlasena ja vastupidi – mida rohkem tundub keegi süüdlane, seda vähem tohib ta olla kannataja. Selle käigus võidakse jõuda arusaamani, et süüdlane ei saagi kannatada, et tal polegi loomu poolest mingeid kannatusi. Sammuna sellest edasi võidakse hakata arvatavaid „süüdlasi“ karistama eriti küünilisel moel, kuna neil ei arvatagi olevat võimet tunda nt füüsilist valu. Sõna „nõid“ on sellise moraalse agendi tähistaja, mida leidub igas keeles – see on isik, kelle võimekus asju toime panna on väljapool kahtlust, kuid tänu sellele saab talle omistada täielikku tundetust. See on moraalne agent, keda tajutakse justkui pooliku inimesena. Humanistliku inimesekäsitluse ja ka valgustatud õigusteaduse seisukohalt on kõik inimesed terviklikud, mis väljendub näiteks süütuse presumptsioonis, kuid emotsionaalsetes situatsioonides kipub see ununema – süüdlane ei kannata kunagi ja kannataja pole ealeski süüdi. Selline „hüdrauliline“ vahekord seletab mitmeid protsesse meie ümber ka tänasel päeval.

Koroonaviiruse olukorras on globaalne näitelava tekitanud selliseid „süüdlasi“ hulganisti. Näiteks Bill Gates, keda vandenõuteoreetikud peavad pandeemia pealavastajaks, omistades talle soovi vaktsiinide abil veelgi rikastuda ja teostada oma salapärast eugeenikaprogrammi või lihtsalt inimkonda mürgitada (Kelland 2021).

Eesti kontekstis on need „moraalsed agendid“ olnud teadusnõukoja liikmed nagu Irja Lutsar, kes samuti on omal nahal tunda saanud, mida tähendab olla „süüdlane“, kellele langevad osaks süüdistused ja solvangud (Arula 2021).

Pole midagi kummalist selles, et pandeemiast stressi kogevad inimesed on langenud lihtsa mõtlemise (düaadilise moraali) lõksu ja otsivad vaenlase kuju nendest, kellele omistatakse kõige rohkem agentsust – valitsusest ja teadusnõukoja liikmetest. Sarnaselt rünnatakse ka Anthony Fauci’t USAs, keda süüdistatakse koguni viiruse valmistamises (Gerstein 2021).

Need on inimkonda alati saatva nõiduseusu ilmingud. Kõige osavamalt oskavad universaalseid mõtlemise lõkse ära kasutada mõistagi populistid, levitades vandenõuteooriaid ja näidates näpuga oletatavate süüdlaste poole.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kunagi ei tea, mida tulevik toob. Infotehnoloogiline revolutsioon mõjutab meie arusaamisi maailmast ja läbi selle ka humanitaarteadusi. Humanitaarteadused on alati uurinud inimkäitumise fenomenoloogiat – erinevates kultuurides antakse samadele tegudele väga erinevaid väärtusi ja moraalseid hinnanguid. Nt hilisantiikses Süürias peeti ennast näljutavaid ja magamatusest nõrku isikuid suure au sees selle tõttu, kuna nad suutsid midagi erilist. Erakordne saavutus võis olla midagi väga ebapraktilist, nagu seismine kivist samba otsas 47 aastat järjest, mida tegi Siimeon Sambapühak. Tänapäeval suunatakse sellised isikud sageli arstlikku kontrolli. Kui tänapäeva kiires maailmas elades on meil endi arvates palju kaotada ja võita – nt eriala valikul, ametikoha ja palga, prestiiži ja tunnustuse jms suhtes – siis vanal ajal võis õnnelikuks eluks piisata püsivusest ja meelekindlusest. Moodne informatsiooni uputus paneb meile sageli peale tarbetuid lisapingeid ning enesele võetud kohustusi ja sunnib unustama, et rahulolu võib tunda ka vähesest.


Kirjandus

Annus, A. (2020) „The theory of dyadic morality explains the logic of Zande witchcraft“ – Research in Estonia

Arula, E. (2021) „Professor Irja Lutsarit tabas uus vihane rünnak“ – Tartu Postimees 1.3.2021.

Asperger, H. (2020) „„Autistlikud psühhopaadid“ lapseeas“ – Akadeemia 1/2020.

Data & Statistics on Autism Spectrum Disorder – Autism Spectrum Disorder (ASD)

Eesti Teadusagentuuri personaalne uurimisgrant „Loomingulisuse vormid muistses Lähis-Idas“, PUT 1466 (2017-2020).

Gerstein, J. (2021) „Fox News pundit Steve Hilton pushed a ridiculous conspiracy theory that Dr. Fauci is behind the coronavirus“ – Insider 27.1.2021.

Kelland, K. (2021) „Crazy and evil: Bill Gates surprised by pandemic conspiracies“ – Reuters.com 27.1.2021.

Pääbo, S. (2014) Neandertali inimene: kadunud genoome otsimas. Tallinn: Äripäev.

Schein, C. / Gray, K. (2017) „The Theory of Dyadic Morality: Reinventing Moral Judgment by Redefining Harm“ – Personality and Social Psychology Review.

Võõbus, A. (2009) Kummargil käsikirjade kohal. Eesti Mõttelugu 86. Tartu: Ilmamaa.


Amar Annus (1974), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Lähis-Ida usundiloo dotsent.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English