Luterliku Maailmaliidu (LML) loodud uurimisprogramm kutsub kõiki liikmeskirikuid üles tegelema usukogemustega ja jagama neid erinevates kultuurikontekstides. Luterlikke põhiväärtusi nagu vabadus, armastus ja ligimese teenimine on üha enam vaja vastutunnistusena ühiskonnas üha suurenevatele tõrjutuse ja ebaõigluse narratiividele. See visioon peitub käimasoleva luterliku identiteedi uurimise protsessi taga, millega kutsutakse kirikuid üles osalema ülemaailmses arutelus selle üle, kuidas usku erinevates kultuurikontekstides üle kogu maailma elatakse ja kogetakse.
LMLi identiteedi, osaduse ja kujunemise programmi juhina vastutas uurimisprotsessi algatamise eest aastal 2019 dr Chad Rimmer. Etioopia pealinnas Addis Abebas koos olles uurisid teoloogid oma identiteedi tunnusmärke, luterlikku pärandit ja paljusid erinevaid viise, kuidas need kehastuvad liikmeskirikutes ja kogudustes üle kogu maailma.
Vaadates selle protsessi järgmisi samme, mõtiskleb Rimmer COVID-19 pandeemia päritolu, eesmärkide ja mõju üle kogu ühendust hõlmavale algatusele.
Miks tundsite vajadust sellise uue suure õppeprotsessi järele?
Küsimused luterliku identiteedi kohta on olnud LML-i üks alustalasid alates selle asutamisest II maailmasõja ajal. Sel ajal tõstatusid tõsised küsimused selle üle, kuidas naasta mitte ainult meie luterliku pärandi juurte juurde, vaid ka, kuidas seda avalikus elus tõeks elada. Tunnistame, et teoloogia on küsimuse kriitiline osa, sest see võib aidata kaasa ühiskondade ülesehitamisele, kuid on võimeline neid ka lammutama. Niisiis pöördume pidevalt nende küsimuste juurde tagasi, kes me luterlastena oleme ja milleks meid kutsutakse ülemaailmseks kirikute osaduseks.
Nendest algusaegadest peale oleme tegelenud terve rea uurimisprojektidega, mis on keskendunud eklesioloogiale, õiglusele või viimasel ajal Piibli rollile. Mõne meie konfessionaalse kohustuse valguses, samuti praegusel järjest tõrjuvamaks muutuvate narratiivide ajastul tundsime, et on hea aeg mõelda, kuidas reageerime neile tõrjutuse ja ebaõigluse narratiividele. Me tahame avastada oma ühtsuse juured ja näha, mis meid seob, kas oleme nooremad või vanemad kogudused, kas oleme liikmete arvu vähenemise tunnistajad või võitleme radikaalse arvu ja vaimse elu kasvuga.
Arvestades neid maailma eri piirkondades asuvate kirikute väga erinevaid kogemusi, siis kui keeruline on kokku leppida selles, mis moodustab osa ühisest luterlikust pärandist?
See on väga raske, seda nii meie kultuuriliste ja keeleliste erinevuste, aga ka erineva soo, rassi ja sotsiaalse päritolu tõttu. Kuigi me jagame Piibli norme, luterlikke usutunnistusi ja ühtsust jumalateenistuses ja teenimises, tähendab kristlik vabadus seda, et meil on vabadus väljendada oma usku selle mitmekesisuses. See võib olla väljakutse, kuid see kujutab endast ka rikkalike ressursside sügavat kaevu. Samuti aitab see meil meeles pidada ja mõista, et luterlaseks olemisel ei ole mingi staatiline identiteet, vaid selle üle peetakse alati arutelusid ja seda väljendatakse uutel ja dünaamilistel viisidel. See on ülesanne, mida me nimetame konstruktiivseks teoloogiaks: kuidas meie olemuse erinevad osad kujundavad ja mõjutavad alati meie identiteeti.
Üks asi, mis meid ühendab, on meie usutunnistus, et meid mõistetakse õigeks armust usu läbi Kristusesse. See tähendab, et meil on vabadus olla suhtes Jumalaga ja armastada üksteist. See ei ole keelavate kohustuste kogum, vaid pigem põhimõte, mis vabastab meid usu mitmekülgseks elamiseks. Selline protsess aitab meil näha, et mitmekesisus ei tekita segadust, vaid hoopis häälte harmooniat või moodustab suure omavahel läbipõimunud lõimedega inimvaiba.
Pärast esimest konsultatsiooni Etioopias kavatsesite korraldada rea piirkondlikke kogunemisi, kuid pandeemia tegi selle võimatuks?
Jah, COVID-19 on seda protsessi radikaalselt muutnud, pakkudes nii negatiivseid külgi kui ka ootamatuid kingitusi. Kuna me ei saanud enam piirkondlikel koosolekutel osaleda, olime sunnitud plaanid ümber tegema ja läksime üle virtuaalrežiimile, tänu millele avanesid kaks konkreetset võimalust: esiteks protsessi demokratiseerumine, avades selle laiemale inimeste ringile, nii ordineeritutele kui ilmikutele. Samas mõistame ka, et mõnedel on internetile juurdepääsu puudumise tõttu endiselt võimatu osaleda.
Veebiseminarid võimaldasid ka muuta teoloogilist refleksiooni, andes lisaks tekstidele ja esitlustele rohkem ruumi jutustamisele, piltide ja narratiivide jagamisele meie mitmesugusest kogemustest ja kultuuridest. Sellest on saanud mitmel erineval viisil “teoloogia tegemise” mudel meie omavahelises suhtluses.
Viimaste kuude jooksul olete korraldanud mitmeid veebiseminare, kus arutletakse luterliku identiteedi erinevate aspektide üle – kui edukad need on olnud?
Võib-olla peate selle küsimuse esitama meie sadadele osalejatele! Oma kogemuse põhjal leian, et need on olnud väga edukad, tehes ruumi arutelude jätkamisele ja süvenemisele Addis Abeba konsultatsiooni käigus tuvastatud probleemidesse.
Me ei ole mitte ainult tuvastanud ühiseid tunnusjooni nagu vabadus ja tegutsemisvabadus või mida tähendab olla ristiteoloog, spiritualiteedi süvendamine või diakooniaga tegelemine, vaid oleme suutnud esile tuua ka hääli, mis esindavad nendes küsimustes ainulaadseid vaatenurki. Eriti vabastav ja viljakas on olnud kuulata noorte inimeste, naisjuhtide või põlisrahvaste luterlaste hääli erinevatest piirkondadest ja võimaldada teistel inimestel nendega suhelda.
Protsessi järgmine etapp on tagasiside kogumine kõigilt liikmeskirikutelt, kes on saanud küsimustikud ja õppematerjali – milline on selle ajakava?
Jah, küsimustik kasvas välja meie algsest konsultatsioonist, keskendudes Püha Vaimu töö teemale kirikus ja sellele, kuidas meid kutsutakse teenima oma erinevate vaimuandidega erinevates kontekstides. Viimasel päeval kogunesime piirkondlikesse rühmadesse ja tegelesime küsimustega, mis kasvasid välja meie isiklikest kogemustest ning mis lisati uuringusse ja õppematerjali.
Loodame, et need on kogudustele ja üksikisikutele platvormiks, kus tegeleda usu küsimustega, alates vaimulikest teemadest muusikas ja sakramentides, kuni usutunnistuskirjade mõistmiseni. Seega kutsume kõiki kirikuid ja kogudusi üles uuringus osalema ja mai lõpuks tagasisidet saatma.
Mida ütlete neile, kes kahtlevad selle protsessi vajalikkuses, arvestades kõiki muid väljakutseid, millega kirikud COVID-19 kriisi tulemusel silmitsi seisavad?
COVID-19 on meile näidanud vastupidavuse olulisust. See on paljastanud ülekohtu ja ebavõrdsuse majanduses, tervishoius, ressursside kättesaadavuses ja juhtinud tähelepanu vajadusele mõista, kus asuvad meie vastupidavuse allikad. Vaieldamatult on üks nendest allikatest usk, olemine osa usklike osaduskonnast. See on hea aeg endalemeenutada, kes me oleme, kuidas me oleme omavahel seotud, miks meid kutsutakse üksteist armastama ja teenima, eriti kriisides, ja kuidas me oleme võimelised sellele reageerima.
Samuti on kasulik meeles pidada, et luterlik reformatsioon algas keset suurt poliitilist ja sotsiaalset murrangut, keset kliimamuutust, mis oli tingitud tolleaegsest väikesest jääajast Euroopas, ja pandeemia ajal taastudes katkust. See oli aeg naasta oma usu allikate juurde ja küsida, kelleks meid on loodud ja kuidas meid kutsutakse ligimest armastama just selliste olukordade keskel.
Luterliku identiteedi üks alustalasid on see, et meil on vabadus üksteist armastada ja teenida. Kui see protsess aitab meid selle juurde tagasi pöörduda, võib see ka aidata meil COVID-19 kontekstis lahti lasta mõnest muust asjast, mis sellele kohale meie elus pretendeerivad. Ma ei käsitle elu eksklusiivse nullsummamänguna, kus aeg ja energia on piiratud, kuid ma arvan, et oluline on küsida, kuidas meie usk annab meile jõudu ja vastupidavust, et tõeliselt armastada ja hoolida oma ligimese inimväärikusest.
Lõpuks, millist lõpptulemust ootate sellelt protsessilt ja milliseid konkreetseid vilju võiks see kanda?
Konkreetse väljundina avaldab LML juunis esseede kogumiku, mis algselt kanti ette Addis Abeba konsultatsioonil. See on osa LML-i dokumentatsioonide sarjast ja tutvustab erinevaid piirkondi. Teine konkreetne väljund on uuringu tulemused, mis loodetavasti on abiks järgmise peaassamblee ettevalmistamisele, mis toimub Poolas aastal 2023. Samuti ootame põnevusega arutelusid luterliku identiteedi üle, mis leiavad aset 13. peaassambleel Krakovis 2023. aastal.
Kuid sellel teekonnal näeme ka mõningate väiksemate projektide vilju, näiteks naisteoloogide rühm Tansaania Evangeelses Luterlikus Kirikus, kes avaldab kaheköitelise käsitluse oma vaatenurgast luterlikule identiteedile, või projekt, mida juhivad meie Gurukuli Luterliku usuteaduskonna kolleegid Indias, et teenida sealseid kirikuid; või Lõuna-Aafrika Evangeelse Luterliku Kiriku Noorteliit, kes korraldab arutelude seeriat, mida tähendab olla selles piirkonnas täna noor inimene ja luterlane.
Allikas: Luterlik Maailmaliit.
