„Miks küll Jumal mind niimoodi karistab? Ma ei ole ju midagi halba teinud …,“ on küllalt tavapärane küsimus või pigem ohkega tõdemus hooldekodus töötava hingehoidja kõrvus. „Miks sa arvad, et see Jumala karistus on?“ küsib ta reipalt vastu. „Aga miks ma muidu siin olen?“ saab ring jälle täis, et otsast alata. Ja nii algab järjekordne ilmaasjade paikaseadmine elukaare teises pooles inimestega. Nende murede kuulamine, kaasa mõtlemine ja julgustamine, mis saab sissejuhatuse alati Jumala armastusest ning kulgeb sealt omasoodu vahel edukamalt, teinekord vähem. Kuidas me kõik oleme loodud ja elame Jumala armus. Kuidas inimene mõistetakse õigeks ainult usu läbi tema tegudest sõltumata. On need ju baasteadmised, mis moodustavad luterlikus traditsioonis keskse teoloogilise tähendusega printsiibi – õigeksmõistuõpetuse.
Ühest küljest on õigeksmõistu tuum ju väga ühene ja selge – hoolimata meie patususest on Jumalas meil pääste. See kuulub kristliku identiteedi juurde, on igapäevase elu osaks, see on teadmine, mis meid jätkuvalt saadab ja mida me tavategemiste käigus, patuste ja õigeksmõistetutena, kogu aeg ei vaagigi. Teiselt poolt on tegu sügava teoloogilise õpetusega – on see ju luterliku usu võti. Aga õigeksmõist on esmajoones Jumala ja inimese suhe, mida meie saame kirjeldada ainult lähtuvalt inimesest tulevases lootuses.
Kuidas selgitada õigeksmõistu, sõltub suuresti adressaadist, ehkki sisu sellest ju ei muutu. Hingehoidjal tuleb sageli püüda sel teemal vastuseid leida ja mõistetavalt, vahel ka lihtsustavalt edasi anda, et esile tuua elu helgem pool. Õigeksmõistuõpetus on iseenesest tugev ja turvaline alus, millele rasketes kõnelustes toetuda, kui nii mõnedki hooldekodu kliendid elavad rusuva veendumusega, et neid tabanud haigused ning elu hooldekodus on Jumala karistus elu jooksul tehtud eksimuste pärast. Mitmeid kordi neil teemadel koos mõtelnud, liiguvad vahel hoolealuste küsimused vargsi ka usu enda, Jumala lapseks saamise poole.
Tulles tagasi Jumala ja inimese suhte võtmeaspekti, õigeksmõistuõpetuse juurde, tuleb peatuda esmalt mõiste enda defineerimisel, mööda ei pääse ka Martin Lutherist endast. Kuigi õigeksmõistuõpetus meile tuttaval kujul on lahutamatult Lutheri ja luterlusega seotud, on selle põhitõdedes konsensus saavutatud ka mh katoliiklastega 1997. aasta ühisavalduse põhjal (Ühisavaldus õigeksmõistuõpetuses). Olgu siia ka lisatud, et reformatsioonist kõneldes tuleb ka globaalse konteksti suhtes täpne olla, kuna ingliskeelses kultuuriruumis mõistetakse klassikalise reformatsiooni ja protestantluse all seda eelkõige puritanistlikus-kalvinistlikus vormis, mis on kaugel meile, luterlastele omasest protestantluse arusaamast (Põder 2018, 213–214).
Elmar Salumaa kohaselt on õigeksmõist (kr dikaioun, ld iustificare) evangeelses teoloogias ja evangeeliumi tõlgendamises üks põhilisemaid mõisteid, millega väljendatakse inimese õigekssaamist Jumala ees Jeesuse Kristuse läbi (Salumaa 2008, 509). Inimese suhe Jumalaga väljendub Lutherist lähtudes selles, et usk Kristusesse teeb meid küll vabaks isikliku suhte läbi Jumalaga, ent sellest usust võrsuv armastus Jumala ja ligimese vastu muudab meid ka Jumala ja üksteise teenijateks (Luther 2013, 310).
Lutheri usu, kuulutuse ja teoloogia aluseks saanud arusaam inimese õigeksmõistust sai aluse apostel Pauluse kirjast roomlastele: „[E]t inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata“ (Rm 3:28) (Härle 2017, 235). Pauluse nägemuse järgi oligi olukord toona selline, et juudid ei saanud hakkama seaduse täitmisega, aga paganatel polnud seadustki, seega oli vaja täiesti uut süsteemi, korda, usku. Ent Jumal äratab evangeeliumi sõnaga inimeses usu ja selle uskliku inimese arvestab Jumal siis õigeks – nii mõistetaksegi inimene usu abil õigeks. (Thurén 2001, 53)
Ent kuidas selle teoloogiline kese, kristliku usu peamine sisu paljudest probleemidest hoolimata tänapäeva inimesele mõistetav on, selgineb Jumala ustavuse ja inimese usalduse kaudu – need loovad, hoiavad ja säilitavad osadust Jumala ja inimese vahel. Selle Jumala ustavuse all peab Wilfried Härle silmas Jumala õigust, mille kaudu Jumal inimesele halastust kuulutab ja osutab, ning õigus Jumala ees on seeläbi äratanud inimeses usalduse Jumala vastu. (Härle 2017, 246)
Aga kuidas usu õigust tuleb mõista, kas inimese algse, loodupärase õiguse taastamisena, mille inimene languses on kaotanud? Lutheri seisukohalt oli Kristuses kingitud õigus palju suurem, ja õigeksmõistetu pilk usus pole suunatud tahapoole, vaid ettepoole, eshatoloogilise eesmärgi suunas – nii omandab kristlane usus tulevase õigeksmõistu juba olevikulise annina. Patt ja õigus püsivad reaalse vastuoluna inimeses ja nendevaheline võitlus kannabki kristlikku eksistentsi. (Adam 1995, 244–245)
„Aga kas pole nii, et Jumal on andnud inimesele vaba valiku, siis me oleme ju vabad, saame ju vabalt valida?“ Tõepoolest, me oleme oma tegemistes vabad, aga meie teod ei vii meid lähemale õigeksmõistule, sest õigeksmõist saab toimuda ainult Jumala kaudu, ainult usust. Õige arusaam kristlaseks olemisest tähendab arusaamist kristlase vabadusest – vaba on see, kes usub Jeesusesse Kristusesse; inimese vabadus seetõttu ei ole tema enda võime ega omadus ja nii tähendabki vormel „kristlase vabadus“, et usk on vabadus (Põder 2018, 187–188).
„Ma olen ju alati olnud hea inimene, kõiki aidanud, kuidas minuga siis nii on juhtunud?“ Muidugi võib ju Looja ja loodu, Jumala ja inimese suhet näha tingimuslikus võtmes, seaduse loogika järgi – kui sa täidad need tingimused, on Jumal sinu suhtes heatahtlik. Ent Lutheri arusaama kohaselt ei saa inimene oma eriliste tegudega Jumala meelehead ära teenida, tõeline inimlik elu kasvab välja Jumala armu ehk evangeeliumi kui rõõmusõnumi kogemusest, millega kaasneb tänulikkus. (Samas 214–215) Sellegipoolest on hooldekodu hoolealustega kõige keerulisem arutada nende enda olukorda väljaspool tingimuslikku arusaama Looja ja loodu, inimese ja Jumala suhtes.
Luther on põhjalikult selgitanud oma õigeksmõistuõpetuses inimese vabaduse ja tegude seoseid. Sõnastas ta ju kaks pealtnäha vastuolulist teesi, mille kohaselt „[r]istiinimene on kõige vabam isand ega ole mitte kellegi alam.“ Ja samal ajal on „[r]istiinimene kõige kohusetruum teener ja kõikide alam.“ (Luther 2013, 310) Teisisõnu ühelt poolt me juba olemegi vabad usus (samas 317), ja teiselt poolt me ei vaja vabaks saamiseks tegusid, kuna vabaks on võimalik saada ainult usu läbi (samas 324). Niisiis head teod ei tee kedagi heaks, vaid hea inimene teeb häid tegusid; halvad teod ei tee kedagi halvaks, vaid halb inimene teeb halbu tegusid. On ilmne, et ükski väline asi kristlase õigeksmõistule ega vabadusele, nagu ka hukkamõistule ega orjastatusele kuidagi kaasa ei aita (samas 311).
Ka Eberhard Jüngel arutleb Lutherile viidates inimese, isiku olemuse üle, täpsemalt, mis teeb isiku inimlikuks ja kuidas isiku olemus Jumalaga seotud on. Tema kirjelduses on inimlik inimene selline, keda ei loo tema teod, vaid isik oma olemuses on see, kes ta on, ja kes teeb teo. Sellega vastandub ta Aristotelese klassikaliselt sõnastatud mõjulooliselt võimsale traditsioonile, et inimene saab õigeks seeläbi, et teeb õigeid tegusid. Lutherile toetudes selgitab Jüngel, et Aristotelese mõistes õiget tehes saame õigeks ainult näiliselt (Jüngel 2013, 709), aga tehes kui tahes silmatorkamatuid, kuid enesestmõistetavaid tegusid, käitume inimlikult ja inimlik inimene on Jumala poolt lõplikult tunnustatud, ning just selle läbi on ta vabastatud alati veelgi inimlikumale toimimisele. (Samas 721)
„Aga kuidas mind see teadmine aitab, ma ei ole ju usklik? Kas mind siis Jumal ikkagi karistab?“ Ent Luther selgitab, et ka uskmatule ei tule tema õigeksmõistmise ja pääsemise huvides kasuks ükski tegu, ja nii nagu võiks neile tunduda, ei tee ka ükski tegu teda halvaks või neetuks. Ent olulisem sellest on teadmine, et hoopis uskmatus teeb inimese halvaks, nii et kes tahab head teha, peab alustama uskumisest, sest usk teeb inimese heaks. „Mitte miski muu ei tee teda heaks kui ainult usk, ja miski muu ei tee teda halvaks peale uskmatuse“ (Luther 2013, 331).
Tegelikult tunnistavad paljud inimesed häbelikult seepeale, et nad tegelikult ikka midagi usuvad, aga ajad olid sellised, et nad ei tohtinud kirikus käia. „See ei oma enam tähendust,“ rahustab hingehoidja. „Me oleme täna siin ja vaatame lootusrikkalt tulevikku, surm on võidetud meie kõigi eest.“ On mõistetav, et nõukogudeaegne ühiskonnakorraldus ei soodustanud kogudustes osaduses olemist ja seda kirjeldatakse kui uusaegset ilmastumist, ehkki sageli ei pruugi religiooni tagasitõmbumist avalikust ruumist näha otseselt sellele vastandumisena, nagu oli valitsevaks ideoloogiaks ja praktikaks nt Eesti NSV-s. (Põder 2018, 218) Seda võiks kinnitada murrangulise ühiskonnakorralduse muutuse ajal kiriku liikmeskonnaga liitujate järsk tõus, ent see laine taandus peagi. Väga üldistavalt võiks siia lisada, et Jumala riiki ei saa maiste seadustega piirata.
„Kuidas see Lutheri õigeksmõistuõpetus mind enam ikkagi peaks puudutama?“ Ja hingehoidja alustab taas algusest. Reformatoorse õigeksmõistuõpetuse valguses paistavad eranditult kõik inimesed sellisena, kes vajavad Jumala armu, kuna kõik on patused. Ja Lutheri järgi on teoloogilise tunnetuse keskmes suhe Jumala kui halastaja ja õigeksmõistja ning inimese kui patuse ja hukkamõistetu vahel, ja armuvajamises on kõik inimesed võrdsed – keegi ei ole eelisolukorras. Jumal kingib inimesele oma armu, sõltumata nende teenetest või eelnevatest tingimustest ja Jumal on alati kohal. (Samas 211, 214) Kristuses lepitatud Jumal taastab loodupärase osadusvahekorra inimesega – ent ikkagi inimesega kui armuleidnud ja usus õigeksmõistetud patusega. Ainult ei maksa unustada, et selle vahekorra taastajaks ning hoidjaks on Jumal, mitte inimene. (Salumaa 2008, 305)
Elame teadmises, et Jeesus Kristus on lepitanud kõikide inimeste patud ja tema läbi on kogu maailm saanud andeksandmise. Ja ehkki Jeesuse ristisurm tõi inimkonnale lunastuse, ei muuda see inimesi seeläbi automaatselt heaks, aga olulise sõnumina jääb kajama, et patune inimene ei ole enam Jumalast lahutatud, kuigi oma maises elus on ta alati korraga nii patune kui ka õigeksmõistetud.
Tegelikult on need jututeemad üha korduvad, ehkki mitte päris üheses sõnastuses. On neid, kes tulevad üha kinnitust küsima ja teisi, kes eemalt piidlevad. Klientide seas on usklikke ja end võidukalt ateistideks nimetavaid, on neid, kes kõike seda juba isegi teavad ja neid, kel see ununenud on ja vajavad uuesti koos mõtlemist. Aga neidsamu küsimusi küsib ka seesama hingehoidja ise, otsides kinnitust ja tuge oma töös raskematel hetkedel, kuni meenub teadmine, et eelkõige on Jumal armastav Jumal ja tema armastus on ainus tee meie õigeksmõistuni, ning kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligimestes – Kristuses usu läbi ja inimeses armastuse läbi (Luther 2013, 330).
Kasutatud kirjandus
Adam, Alfred (1995) Dogmadelugu. Koost E. Salumaa. Tartu Ülikooli usuteaduskond. Tartu: Greif.
Härle, Wilfried (2017) „Õigeksmõist täna“ [2008] – Reformatsioon 500. Vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Koost. R. Tasmuth, A. Burghardt, T.-A. Põder. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXV. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 235–246.
Jüngel, Eberhard (2013) „Inimlik inimene“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koost W. Härle, T.-A. Põder, tlk T.-A. Põder. Avatud Eesti Raamat. Tartu: Ilmamaa, 709–721.
Luther, Martin (2013) „Traktaat kristlase vabadusest.“ Tlk M. Friedenthal – Valitud tööd. Koost U. Petti. Avatud Eesti raamat. Tartu: Ilmamaa, 310–349.
Põder, Thomas-Andreas (2018) Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Salumaa, Elmar (2008) Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk „dogmaatika märksõnades“. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XVII. Tallinn: Logos.
Thurén, Jukka (2001) Rooma kiri. Tlk V. Ehasalu. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 6. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Ühisavaldus õigeksmõistuõpetuses. EELK kodulehel. https://eelk.ee/et/kiriku-korraldus/toovaldkonnad/valissuhted-ja-oikumeenia/lepingud-ja-deklaratsioonid/uhisavaldus-oigeksmoistuopetusest. Vaadatud 25.01.2021.
Külli Suurevälja on Usuteaduse instituudi magistrant, hingehoidja, EELK Randvere koguduse liige.
