Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
14:1 Mõnes käsikirjas on otsene kõne juhatatud sisse sõnadega kai eipen tois mathetais autou ’ja ta ütles oma jüngritele’. Tegemist on stilistilise täiendusega, mis enamikus käsikirjades puudub, kuigi ka kontekstist on ilmne, et Jh 14:1 algab otsene kõne ning et kõne on suunatud jüngritele.
14:2 Osades käsikirjades puudub aoristi indikatiiv (= mineviku irrealis) eipon an ’oleksin (seda) öelnud’.
14:3 Mõnes käsikirjas puudub siin juba eelmises salmis esinev verb hetoimazō ’valmistama’, ’ette valmistama’, mis salmis 2 esineb vormis hetoimasai (hetoimazō aoristi infinitiiv), salmis 3 aga vormis hetoimazō (sama verbi aoristi konjunktiiv), s.t seda ei korrata enam. Tegemist on stilistilise parandusega, mis ei ole kindlasti algne lugemisviis, sest lõhub ära salmides 2–3 esineva ja Johannese evangeeliumi lahkumiskõnedele üldse iseloomuliku sõnakorduse, mis moodustab mõtteriimi (vrd parallelismiga heebrea luuletekstides).
14:4 Mitmes vanas ja väga kaalukas käsikirjas puudub verbi hypagō ’sisenema’, ’sisse minema’ eest rõhuline ego ’mina’, mis on mõeldud ilmselt stilistilise täiendusena, et eristada Jeesuse saatust jüngrite omast. Stilistiline täiendus on ka osades käsikirjades tēn hodon ’teed’ asemel esinev kai tēn hodon oidate ’ja te teate teed’, mis on tingitud sellest, et suuremas osas käsikirjades verbi oidate ’teadma’ (perfekti praesens oida) ei korrata, s.t „teadmine“ käib nii „paiga“ (topos) kohta, millesse Jeesus siseneb, kui ka „tee“ (hodos) kohta.
14:5 Ühes koodeksis (Syrus Curetonianus) on Tooma nime juurde lisatud ho legomenos Didymos ’Kaksikuks hüütu’, ’see, keda hüütakse Kaksikuks’. See nimevorm on iseloomulik Süüria traditsioonile ja esineb ka Tooma evangeeliumi alguses („DIDYMOS IOUDAS THOMAS“), mille tekkepaigaks on peetud samuti Süüriat. Aramea-kreeka topeltnimi viitab pärimuse tekkekohana kakskeelsele alale.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop koosneb Jeesuse sõnadest, mille katkestab Tooma küsimus ja mis jätkub Jeesuse vastusega: salmides 1–4 Jeesuse sõnad; salmis 5 Tooma küsimus; salmides 6–7 Jeesuse vastus. Perikoop on lõik esimesest Jeesuse lahkumiskõnest, mis algas juba eelmises peatükis (Jh 13:31) ning hõlmab tervet 14. peatükki. Salmile 7 järgneb Filippuse palve, et Jeesus näitaks jüngritele Isa, millele järgneb Jeesuse vastus salmides 9 jj. Nõnda on kogu perikoop ehitatud üles Jeesuse kõnelusena jüngritega.
3. Kirjanduslooline kontekst
Perikoobi kirjanduslik kontekst on Johannese evangeeliumi Jeesuse lahkumiskõned, mis hõlmavad tekste Jh 13:31–14:31 (esimene lahkumiskõne) ja Jh 15:1–16:33 (teine lahkumiskõne). Lahkumiskõne kui omaette kirjanduslik vorm esineb juba Vanas Testamendis (nt 1Ms 49 Jaakobi ennustus oma järeltulijatele; 5Ms 32–33 Moosese lahkumislaul ja ennustus Iisraeli hõimudele; Jo 24 Joosua lahkumiskõne; 2Sm 23:1–7 Taaveti viimased sõnad), kuid seda leidub ka piiblivälises pseudepigraafilises ja apokrüüfses kirjanduses. Lahkumiskõnedes edastatakse olulisi sõnumeid tuleviku kohta (nagu 1Ms 49). Lahkumiskõnena esitatud tekst peab andma olulise isiku sõnadele suuremat kaalu, kui neil oleks teises kontekstis. Johannese evangeeliumi lahkumiskõnedes selgitab Jeesus oma missiooni ja valmistab jüngreid ette tulevikuks. Kuna lahkumiskõned hõlmavad ka jüngrite küsimusi Jeesusele ja Jeesuse vastuseid, siis on nende laiemaks kirjanduslikuks raamistuseks Jeesuse kõnelused oma jüngritega. Lahkumiskõnede stiili on matkitud ka apokrüüfsetes evangeeliumides, kuid seal on need kõnelused paigutatud mitte Jeesuse kannatusloo ette, vaid tema ülestõusmise ja taevaminemise vahelisse aega.
4. Ajalooline kontekst
Johannese evangeeliumis leiduvad lahkumiskõned on nende praegusel kujul sõnastanud neljanda evangeeliumi autori, kelle isikust me ei tea midagi kindlat. Alles 2. sajandi pärimus samastab selle sekundaarselt Jeesuse õpilase Johannesega. Johannese evangeelium on kirjutatud 1. sajandi lõpus Süürias või Väike-Aasias ja tõlgendab Jeesuse kuulutust ülestõusmise järgsest perspektiivist evangelistile eriomases pildikeeles ja spetsiifilise teoloogilise terminoloogia abil, mida iseloomustab uskumise ja tunnetamise samastamine, taevase ja maise, pimeduse ja valguse vastandamine. Mõiste „juudid“, mida siin kasutatakse üldmõistena kõigi Jeesuse vastaste tähistamiseks, viitab selgelt 1. ja 2. sajandi vahetusele, s.t ajale, mil kristlik kogudus ja sünagoog olid üksteisest juba lõplikult eraldunud.
5. Kommentaar
14:1 Salm on jätk Jeesuse kõnele, mis algas juba Jh 13:31 ja mille katkestas Jeesuse ettekuulutus Peetruse salgamisest (Jh 13:38). Jh 14:1 pöördub Jeesuse kurbade jüngrite poole, et neid lohutada. Siin kaks korda esinev pisteuete on kahte moodi tõlgitav: „uskuge“ või „usaldage“.
14:2–3 Siin kõneleb Jeesus oma Isa majast (kr oikia). See on Johannese evangeeliumi eshatoloogiale eriomane väljend, mis tähistab metafoorselt Jeesuse poolt pakutud õndsust või lunastust ning samastub taevaga – sealpoolse olemisvaldkonnaga, mida Johannese evangeelium vastandab maapealsele olemisvaldkonnale. Johannes rõhutab, et Jeesus on tulnud taevast ja läheb tagasi taevasse Isa juurde, valmistades seal ette eshatoloogilised elupaigad ka jüngritele. „Elamud“ (monai, tuletatud verbist monoō ’jääma’, ’viibima’) tähistavad püsivat viibimispaika Jumala juures. Nende paljusus ei tähenda ilmselt siiski mitte nende erinevust, vaid on mõeldud üksnes arvuliselt.
14:4 Salm juhatab sisse uue teema, milleks on „tee“ (hodos). Jeesuse väide, et ta jüngrid tunnevad teed tema Isa majja, provotseerib Toomast küsima Isa kohta.
14:5 Toomas esitab küsimuse, mis demonstreerib kujukalt, et ta ei mõista Jeesust. Sama kehtib ka teiste jüngrite kohta (nt salmis 8 Filippus), nii et Toomas esindab siin otsekui kõiki jüngreid.
14:6 Salm vastab Jeesus Toomale ühega oma kuulsatest „mina olen“ (kr egō eimi) sõnadest, mis on iseloomulikud Johannese evangeeliumile (vt Jh 6:48 – eluleib; 8:12 – maailma valgus; 10:7 – uks; 10:10 – hea karjane; 11:25 – ülestõusmine ja elu; 15:1 – tõeline viinapuu). Nendes ütlustes väljendab Jeesus erinevate piltide ja metafooride abil oma missiooni. Siin esinev „mina olen“ ütlus erineb kõigist teistest sarnastest ütlustest oma kolmekordse enesepredikatsiooni poolest. Ütlusel on selge struktuur: kõneleja samastab end ühe konkreetse (tee) ja seejärel kahe abstraktse mõistega (tõde, elu), kusjuures ka esimene on mõeldud metafoorselt. Tee-motiivi taustaks on Vana Testamendi tarkuskirjandus (Õp 4:10; 8:22). Johannes kasutab seda metafoori selleks, et esitada küsimust elu mõttest ja eesmärgist ning et väljendada mõtet, et ta on oma jüngrite jaoks ainus tee Jumala juurde. Tõde ja elu on aga midagi, mida inimene ei saavuta omast jõust, vaid mida võib anda üksnes Jeesus. Siin „elu“ tähistav sõna (zōē) ei tähenda bioloogilist elu, vaid „uut olemist“ (Paul Tillich), mis on ilmunud Jeesuse isikus ja saab osaks neile, kes temasse usuvad või teda usaldavad. Elu mille Jeesus annab, ei saa Johannese evangeeliumi järgi usklikele osaks alles kord taevas, vaid juba siin ja praegu (nt Jh 3:17; 5:24).
14:7 Salm selgitab Jeesus enda, Isa ja usklike omavahelist suhet. Tunda ehk tunnetada (gi(g)nōskō) Jeesust on sama mis tunda ehk tunnetada Isa ja vastupidi. On tähelepanuväärne, et tundmine ehk tunnetamine ja nägemine on Johannese evangeeliumis sünonüümid. Siin ei räägita Jumala kaemusest kusagil kauges tulevikus – Jumala kaemus sünnib juba siin ja praegu, kaedes Jeesust. Horaō ’nägema’ perfekti vorm heōrakate viitab Jeesuse maisele tegevusajale. Tundes ehk tunnetades Jeesust, tunnevad ehk tunnetavad jüngrid ka Jumalat. Selle aluseks on Johannese evangeeliumile iseloomulik käsitlus Jeesuse ja Isa üks-olemisest.
6. Paralleeltekstid
Tekstile kui tervikule paralleeltekste ei leidu, küll pakuvad üksikutele salmidele paralleele mõningad kohad Johannese evangeeliumist: salmis 3 nimetatud jüngrite Jeesuse juurde võtmise kohta vt ka Jh 17:24; salmi 6 „mina olen“ ütluse kohta vt salmi 6 kommentaari ülal; salmi 7 Isa ja Poja ühtsuse kohta vt Jh 10:30.
7. Tõlgendusloolised märkused Jeesuse „mina olen“ ütlused tuletavad meelde Jumala eneseilmutust Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen“ (2Ms 3:14), hbr ’ehjē ’ašer ’ehjē. Septuaginta tõlgib fraasi filosoofilisemalt: „Mina olen Olev“, egō eimi ho ōn. Kaks viimast sõna on kirjutatud Kristuse ikoonidel tema aupaistele.
Johannes Kuldsuu ütleb väljendi kohta (Jh 8:58, 55. jutlus Johannese evangeeliumi üle): „Kuid miks ta ei ütelnud: „Enne kui Aabraham sündis, olin mina (egō ēn)“, vaid ta ütles „olen mina“ (egō eimi)? Nii nagu Isa, kasutab seda väljendit „Mina olen“ ka Kristus. Sest see märgib jätkuvat olemist, mis ei sõltu ajast.“
Lisaks seitsmele „mina olen“ ütlusele (vt ülal salmi 6 kommentaari) on Johannese evangeeliumis tähelepanuväärsed ka salmid, milles Jeesus identifitseerib ennast teiste ees (Jh 4:26; 6:20; 8:24; 8:28; 8:58; 13:19; 15:1; 18:5), kasutades väljendit egō eimi. Üheltpoolt on nendes kirjakohtades tegemist Jeesuse n-ö tavalise enesetutvustusega: „See olen mina…“, „Mina siin…“ jms), ent teisalt näitab Jeesust arreteerima tulnud sõdurite reaktsioon Jh 18:5–6, et teatud pingelistes olukordades võidi Jeesuse sõnades kuulda Jumala eneseilmutust, mis oli tuttav kõrberännulugudest.
Raymond Brown märgib Jh 6:20 kohta, et Jeesuse sõnad hukkumishirmus jüngritele paadis: „See olen mina (egō eimi), ärge kartke!“ kannavad endas kahte tähendust. Esiteks on loo seisukohalt oluline, et Jeesus esitleb ennast jüngritele (Mk 6:49 par kohaselt pidasid jüngrid Jeesust tondiks). „See olen mina“ on lihtne tutvustus. Teisalt sisaldub Jeesuse sõnades kõrgem, sakraalne tähendus, Jeesus on ennast Moosesele ilmutanud Jumal, kõndides tormist kistud lainete keskel.
Johannese evangeeliumi 14:6 „mina olen“ ütlus on eriline selle poolest, et Jeesus identifitseerib ennast kolme reaaliaga: tee, tõde ja elu. Teised ütlused on üheliikmelised (v.a Jh 11:25, mis on kaheliikmeline).
„Tee“ märgib reas traditsioonides ka elulaadi, teatud religioosseid praktikaid jms. Kõige tuntum on ilmselt Hiina mõiste dao (道), mille tähendus on muuhulgas ’tee’, ’rada’, ’teerada’, vabamalt tõlkides ’õpetus’, ’põhimõte’ või ’uskumus(ed)’. Ida-Aasia filosoofias märgib dao universumi korda, mille iseloomu peab inimene ära tundma, et mõista isikliku tarkuse potentsiaali. Seda äratundmist ei ole võimalik mõiste kombel õppida, seda on võimalik kogeda igaühe tegeliku elukogemuse kaudu. Laozi märgib „Daodejingis“, et dao ei ole „asja nimi“, vaid Universumi aluseks olev loomulik kord. Dao on „igavesti nimetu“ (Daodejing 32) ja seda tuleb eristada loendamatust hulgast nimetatud asjadest, mis on dao manifestatsioonid. Dao iseloomustamine elulaadina on lähedane kristluse enesemõistmisele „teena“, elulaadina.
Mõiste „tee“ esineb reas lauludes. Näiteks „Urban Symphony“ laulu „Rändajad“ refräänis:
See on tee, nad rändavad nii päevast päeva.
See on tee, nad rändavad siis ajast aega.
See on tee, ta nähtamatu rajana kulgeb
nende ees. Ta ootab kui riskida julged.
Või „Neiokõsõ“ laulus „Tii“:
Saa-õi maada,
tii lätt jo edesi.
Ümbre mi õi lää,
huug om sääne.
Et sääl kon silmäpiir,
ummi varbit nää.
Oroviir, mõtsatii, ülõ jõõ, ülõ mää,
tiiä-õi, kohe tuu elo viil käänd.
Mõlemad laulud esindasid Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel vastavalt 2009. ja 2004. aastal.
Teel olemine, teekäimine eeldab teelise poolt aktiivsust. Ühes anekdoodis küsib mandrimees Hiiumaa mehelt: „Kuhu see tee ka viib?“ – „Äi ta vii kuskisse.“ „Kuidas ei vii? Iga tee viib kuhugi välja.“ – „Äi tee vii! Ikka ise peab minema.“
Järgnevasse valikusse on koondatud judaistliku kirjanduse teega ja teelolemisega seotud ütlusi:
Megilla (Jeruusalemma targumis) 1,71c; 36: Rabi Ja’akov ben Abaje (u 340 ?) ütles rabi Aha (u 320) nimel: „Pane tähele oma jalga, kui sa lähed Jumala kotta (s.t templisse).“
Midraš Qohelet 4,17: „Pane ennast tähele, et kui sind kutsutakse Jumala kotta (’ēl bēt ha’elohīm, s.t taevasse), et sa oleksid puhas ja süüta.“
Slaavi Eenoki raamatus (61:1jj): „Mu lapsed, hoidke oma südameid kogu ebaõigluse eest, mida Issand vihkab /…/ kuna suures aioonis ma tean kõike, kui palju peatuspaiku on inimestele valmis seatud; headele head, kurjadele kurjad, arvutu hulk. Õndsad, kes lähevad kaunitesse majadesse, sest kurjade jaoks ei ole rahu ega tagasipöördumist“.
Sanhedrin (Jeruusalemma targumis) 1,18a, 55: „Mis on Jumala pitser (millega jumalikud otsused pitseeritakse)? Rabi Bebai (u 320) ütles rabi Re’ubeni (u 300) nimel: ’emet. Mida tähendab ’emet? Rabi Bun (I u 325, II u 370) on öelnud, et see on elav Jumal ja igavene Kuningas.[1] Reš Laqiš (u 250) on öelnud: ’alef on tähestiku algus, memseisab selle keskel ning tavlõpus. See tähendab [Js 44:6 järgi]: „Mina, Issand, olen esimene“, sest mina ei ole kellestki teisest sigitatud; „ja ei ole muud Jumalat kui mina“, sest minul ei ole kaaslast; „ja viimase juures olen ma seesama“[2], sest ma ei anna jumalikkust kellelegi teisele.“
Rabi Haninale on omistatud ütlus: „Jumala pitser on tõde (’emet)“ (Šabbat 55a, Joma’ 69b, Sanhedrin 64a)
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge.
Kogu ülestõusmisaja võib laulda Laudamus’t.
Alguslaul: 111.
Päeva laul: 120.
Jutluselaul: 284.
Palvelaul/ettevalmistuslaul: 110.
Lõpulaul: 105.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 161, nr 2 / Agenda, lk 102, nr 3.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved:
Neljaosaline kirikupalve, lk 21 (ülestõusmisaeg), või ekteenia, lk 27 (ülestõusmisaeg I) / Agenda, lk 104–105.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (ülestõusmisaeg).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 162 / Agenda, lk 105.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
[1] Sõna ’emet tõlgendatakse notarikoni põhimõtete alusel järgmiselt: ’emet = ’elohim melek tamid ’Jumal, igavene Kuningas’.
[2] Nii tsiteeritakse siin Js 44:6.
