ISSN 2228-1975
Search

Vaimse tervise küsimused

Vaimse tervise eest hoolitsemine on tähtis. Väga oluline on aga sügavamalt lahti mõtestada, mida see üldse tähendab.

Mulle on oluline, et see kirjutis ei jääks lihtsalt järjekordseks hüüdeks „Kui oluline on vaimne tervis!“, vaid paneks lugejat sügavalt mõtlema ja sel teemal mõtteid korrastama. Tunnustan Eesti psühholooge ja psühhiaatreid, kes on viimase aasta jooksul teinud meie kõigi heaks ennastsalgavat tööd. Esiplaanile väärib toomist www.peaasi.ee poolt loodud lihtsaid suhtluspraktikaid tutvustav teadvustuskampaania. Seoses vaimse tervise edendamisega on see olnud heaks tööriistaks ka mulle isiklikult noorsootöös.

Mulle näib olevat üldlevinud teadmine, et vaimse tervisega käib kaasas ka füüsiline pool. Näiteks sekulaarses kehakultuuri vaimus kasvanud inimene mitte ei arva, et vaim käib trennis kaasas, vaid ta usub, et terves kehas on terve vaim. Levib tohutu arv seesuguseid üleskutseid, kus väidetakse, et füüsiline liikumine parandab vaimset tervist. Teatud määral kindlasti, lihtsalt absoluutsena aga ei ole võimalik neid loosungeid võtta. See teema on märksa komplekssem. Seda ma alljärgnevalt püüangi näidata. Kaudselt mainitud loosungeid pole mõtet üksipulgi üles loetleda,[1] sest seosed liikumise ja enesetunde vahel on tõesti teaduslikult kinnitust leidnud. Samm edasi eelnevast on aga osade neuroteadlaste seisukoht, mis oma materialistlike eeldustega mitte ainult ei ühtlusta vaimu ja keha, vaid taandab kogu inimese ajukeemiaks ja närvisüsteemiks.[2] Selles lühikeses kirjutises pole mul ruumi antud teadusfilosoofilist vaadet lahti kirjutada ja kritiseerida, kuid põhjuse materialistlikes eeldustes kahelda suudan loodetavasti välja tuua.

Jätkan veel filosoofilisemalt. Vastuste asemel hoopis küsin lausa müstiliselt. Kas vaim asub ülal pool kaela (ehk on aju)? Seega füüsiline tervis on süda, kopsud, seede- ja suguelundkond ning lihasmotoorika? Need on vaid mõned „kas“ küsimused, millele peab andma vastuse iga materialistlikku mõttelaadi aksioomina tunnistav teadlane. Võiks ju öelda, et vastuse leiab omal ajal iga inimene, kuid tänapäeva noor inimene ei pruugi iseseisvalt nende küsimustenigi jõuda. Seega vastamisega võiks algust teha siinsamas.

Kristlik vastus sellele on, et inimvaim ei ole pelgalt aju. Jah, ajus toimuvaid protsesse peabki uurima ja tundma õppima, aga vaimu asukohta ei peagi olema võimalik määratleda. Tegemist on metafüüsilise mõistega. Füüsiline tervis kui kontseptsioon on ülal nimetatud loetelule vastav. Sellest kõigest ei järeldu, et kristlik maailmavaade kaitseb populaarset keha ja vaimu dualismi.[3] Kristlik maailmavaade on 1. sajandist peale käsitlenud inimest kui tervikut: inimene on ihu, hing ja vaim. Ülal välja toodud maksiim „terves kehas on terve vaim“ on terve minu teadliku elu oma teisenenud tähendusega popp püsinud. Ja seda ilma et keegi seda kritiseerida võtaks. Mäletan ilmekalt, kuidas ühel umbes kümne aasta tagusel detsembrikuul tehti miski veebisait, kuhu inimesed said kirjutada digitaalseid jõulusoove. Sinna kirjutasin minagi. Toona kõlas minu soov, mis osutus soovituseks, umbes nii:

„Loosung „Terves kehas terve vaim“ paistab küll tõesugune, aga olgu meil meeles palju tõesem vanakreeka mõte: „Ei saa ravida keha, ravimata hinge.“ Rahulikke jõule kõigile!“

Tuletan nii endale kui lugejale meelde, et ma olin toona umbes 20-aastane ja ma ei arva, et minu vaimne tervis (ehk mõtlemine, käitumine ja vahekord Jumala ning kaasinimestega) oleks korras olnud. Seda kirjatööd kirjutades meenub, kuidas minu mentor ja pastor Meego Remmel tutvustas aastal 2018 mulle ja meie kogudusele roomlase Juvenalise (u 60–127 pKr) luulet. Ta viitas, kuidas kuulsa maksiimi looja ütleb hoopis, et „tuleb palvetada, et terves kehas oleks terve vaim“. (Juvenalis, Satiir X) Tuleb palvetada, head lugejad! Selguse huvides mainin, et Rooma luulehiiglase näol ei olnud tegemist kristlasega.

Täna ei pane mind muretsema niivõrd minu enda vaimne olukord, kuivõrd meie üldrahvalik ja teiste noorte inimeste vaimne olukord. Eesti Õpilasesinduste Liit avalikustas aasta alguses vaimse tervisega seotud artikli, kus juhiti tähelepanu mitmetele probleemidele. Nende viide Tervise Arengu Instituudi poolt koostatud uurimusele oli šokeeriv: „Suitsiidsus on Eestis jätkuvalt suur. Märgatavalt on halvenenud 13–15-aastaste vaimne tervis, neist iga viies on aasta jooksul mõelnud enesetapule.“ (K. Pintson, K. Järve jt „Õpilasesinduste liit: vaimse tervise probleemidega noored pole pelk statistika“ – ERR, 21.02.21) Koroonakriisi mõju taustal ei ole meie noored eelkirjeldatud põrgust paradiisi jõudnud. ERR-i ajakirjanik Merilin Pärli tegi tänavuse aasta märtsikuu alguses kajastuse antud problemaatikast. Ta kaasas nii psühholooge kui kooliõpetajaid, anonüümselt ka noori. (M. Pärli „Lapsed on läbi: koroona-aasta on kasvatanud ärevushäireid ja suitsidaalsust“ – ERR, 07.03.21) Ajakirjanik toob sõltuvuste ja muu riskikäitumise kaardistamise kõrval esile, et 2020 kasvas alaealiste enesetappude arv ja tänavune aasta on toonud tõusu enesetapukatsete arvus.

Lõikumine, sõltuvuste küüsis vaevlemine või aju flirt mõnuainetega ei pea olema normaalsus.

Olen tõsiselt vaimse tervise eest seisnud alates aastast 2013. Tol aastal ütlesin lahti oma pealiskaudsest ning pahelisest elulaadist. Öeldes „jah“ Jumala kutsele, tähendas see automaatselt lahtiütlemist isemeelsusest. Paljud lugejad ei pruugi kohe mõista, mida see tähendama peaks. Paljuski eelnes sellele mõttetöö ehk mõtlemise korrastamine. Impulss tuli mul enda seest, aga abi tuli teiste jumalakartlike inimeste toel. Seda tahaksingi siin rõhutada, et ka usalduslik suhtlus teiste inimestega vaatamata olukorrale või raskustele on äärmiselt oluline. Jumala kogudus ja sealne osadus päästis mind täielikust kapseldumisest. Kõigil on vaja kedagi, kes kuulaks ja julgustaks tegema samme, mis on vaimse tervise seisukohast olulised, isegi kui need ei meeldi. Siinkohal ma enda loo jutustamiseks pikemalt ei peatu, aga kel on soovi, saab lugeda minu ja paljude teiste noorte inimeste elumuutustest siit. Igal juhul olen igal Jumala päeval seisnud tänu oma pastorite eeskujule selle eest, et pealiskaudsed ning vastuolulised „kultuuripärlid“ (millest ennist näiteid tõin) saaks valguse ette toodud. Esmalt minu ja seejärel ka teiste elus. Et Jumala sõnast lähtuv tervendav ja terviklik sõnum pakuks kosutust mitte ainult neile, keda peetakse usklikeks (mõnede jaoks usuhulludeks), vaid ka neile, kes on omasõnul uskmatud või usuvad maailma ja vaimukultuuri alusteks (ning alguseks) olevat midagi muud.

Vaimne tervis ei ole lihtsalt ajukeemia probleem. Vaimne tervis ei ole tagatud lihtsalt positiivse soovmõtlemisega või enesetunde parandamisega läbi sportimise.

Vaimne tervis on minu jaoks staadium, kus inimesel on õige vahekord Jumalaga ning tema mõtlemine ja käitumine on harmoonias – läbisaamine teistega on hea. Küsimused, mille kirjatöös esitasin, on loodetavasti lugeja sügavamale mõttetöösse suunanud. Jätan siia lõppu heale lugejale ühe kuulsa palve inimkultuuri vaimuvarast. Just Pühakirjast leiab minu meelest kõige veenvama käsituse inimesest ning raamistiku mõtestamaks vaimse tervise küsimusi. Pühakirjast leiab ka taevase jõu, et tulla toime igas ajastus leiduda võivate vastuolude ja pealiskaudsusega. Palvetame, head lugejad.

„Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks![4]“ 1Ts 5:23 (apostel Paulus, tsitaat u 48–52 pKr).


[1] Siiski, üheks näiteks on Tervise Arengu Instituudi liikumispüramiid.

[2] Tõsi, näiteks Eesti neuroteadlane Jaan Aru tunnistab ka eksimisvõimalust, aga tema üldhoiak on igale lugejale selge. Vt Jaan Aru, Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust, Argo kirjastus, 2017, 55 ja 7–9.

[3] Kristlik elukäsitus jaotub kolmeks: õige mõtlemine, õige teguviis ja õige tundmus-tunded.

[4] Silmas on peetud Jeesuse Kristuse teist tulemist.


Rando-Kristen Kangro (1991) on noorsootöötaja, TCM International Institute’i praktilise teoloogia magistrant ja Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) diakon.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English