Psalm 90 on mitmes mõttes unikaalne psalm. Esiteks on see Psalmiraamatus ainus Moosesele omistatud psalm. Nõnda asetub ta samasse ritta Psalmiga 72, mis on ainsana omistatud Saalomonile. Viimasega sarnaneb ka see, et kui Psalm 72 lõpetab teise psalmiraamatu, siis Psalm 90 alustab neljandat. Aga veelgi enam on Psalm 90 eriline selle poolest, et üheski teises psalmis ei võeta inimese kaduvust teemaks nõnda filosoofiliselt ja eksistentsiaalselt. Kuulsad sõnad, et „tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev“, on pärit just siit.
Samas kuulub Psalm 90 ka kindlasti Psaltri tekstikriitiliselt kõige keerulisemate hulka. Tekst on täis hapax legomenone ehk Vanas Testamendis ainult ühel korral esinevaid sõnu ning ka tervet rida toimetamiste ja kopeerimiste käigus moondunud sõnu. Parandusi tuleb teha palju, et tekstist üldse selgem mõte kätte saada ning kunagise vormi tunnusjooni kompida. Kindlasti tuleb heebrea teksti võrrelda kreeka Septuaginta, süüria Pešitta ning ladina Vulgata tõlgetega. Samas on suur hulk parandusi oletuslikud ja selle tõsiasjaga tuleb leppida.
Esitan järgnevas kõigepealt oma arusaama sellest, kuidas võiks psalmi tõlkida. Siis järgneb mahukas alapeatükk tekstikriitiliste märkuste ja kommentaaridega. Kes ei soovi tõlke ja tekstikriitika nüanssidega tutvuda, võib kerida teksti edasi ja asuda kohe alapeatüki „eksegees“ juurde. Tõlkes on araabia numbritega tähistatud salminumbrid. Kui on kasutatud nurksulge […], siis olen masoreetset teksti täiendatud. Kui on kasutatud ülakomasid, siis on kas vastavat sõna või sõnu muudetud või mõni sõna ära jäetud. Tekstikriitilise kommentaari osas on kõiki neid juhtumeid kommenteeritud.
1 Palve. Jumala mehe Mošé oma.
Mu Issand, asupaik oled Sina
meile põlvest põlve!
2 Enne kui mäed sündisid
ja ’vankumisest kerkis’ maa ja ilmaring,
olid igavikust igavikku Sina!
3 ’[Ära] tee’ inimest puruks
’ega’ ütle: „Pöörduge tagasi, inimlapsed!“
4 Jah, tuhat aastat on sinu silmis
nagu eilne päev, jah, möödunud,
ning [nagu] vahikord öösel.
5 Sa ’külvad’ neid ’aastast[aastasse]’,
nad on ’’ nagu rohi, mis võrsub:
6 hommikul ta õitseb ja võrsub,
õhtul ta närtsib ja kuivab.
7 Jah, me lõppeme sinu viha tõttu
ja sinu raevuhõõgve tõttu kohkume.
8 Sa paned meie ülekohtu me ette,
me varjatud üleastumise[d] oma palge valgusse.
9 Jah, ’’ meie päevad vaovad su vihapuhangu tõttu,
’lõppevad’ me aastad nagu ämblikuvõrk (?).
10 Meie aastate päevi – neis on seitsekümmend aastat,
kui ollakse väekas, siis kaheksakümmend aastat.
Nende sagimine (?) on viletsus ja vaev,
sest see möödub kiirelt, ja me lendleme ära.
11 Kes teab sinu viha jõudu,
’kes näeb’ su vihapuhangu ’survet’?
12 Loendama me päevi – nõnda õpeta meid –,
et me ’tuleksime’ targa südame[ga]!
13 Pöördu, Jhvh! Kui kaua veel?
Ja halasta oma sulastele!
14 Täida meid hommikul oma armuga,
hõisakem ja rõõmustagem kõik oma elupäevad!
15 Rõõmusta meid, nagu on päevi, mil vaevasid meid,
aastaid, mil nägime kurja.
16 Saagu nähtavaks su sulastele su töö,
su auhiilgus nende poegadele!
17 Olgu Issand ’’ leebe meie vastu,
ja meie kätetööd kinnita ’’!
Tekstikriitilisi märkusi
90:1. Asupaik. Sõna „asupaik“ (hbr m‘vn, tegelikult algtähendusega „varjupaik“) on võimalik muuta seitsme heebrea käsikirja, Septuaginta ja Vulgata põhjal ka sõnaks „pääsepaik“ (m‘vz), ent tegemist võib olla ka sekundaarse tekstiloolise arenguga.[1] Tähelepanuväärne on Matthias Köckerti (2009, 158, märkus 9) tähelepanek kõlaparalleeli ja -raami kohta salmides 1 ja 17, kus kõlavad kokku mā‘ōn ’asupaik’ ja no‘am ’leebe’.
Sina. Erinevalt masoreetse teksti aktsendimärkidest tuleks sõna „sina“ nihutada kolmanda värsirea algusest ettepoole[2]
90:2. Vankumisest kerkis. Heebrea tegusõna ḥjl pileli vormi soovitatakse Septuaginta, Aquila, Symmachose, Hieronymuse ja targumide tõlgete põhjal muuta polali vormiks vattǝḥōlal. Tegusõna juure tähendus on seotud tuhudes olemise ja sealtkaudu sünnitamisega, aga siin tuleks siis lugeda mitte „on tuhudes“, vaid „kerkivad esile tuhudest“ või „rängast tööst“ või „vankumisest“.[3]
90:3. Ära tee … ega. Salmi 3 on tabanud hulgaliselt tekstikriitilisi probleeme. Tavaliselt alustatakse nende lahendamist sellest, et nihutatakse salmi 2 lõpust siia, salmi 3 algusesse sõna ’l , mida masoreedid mõistsid keskajal Eli ehk Jumalana, aga mida Septuaginta luges tuhat aastat varem hoopis keeluna ’al ’ära’. Kergelt ja vastavalt tuleb muuta ka verbi „viima“ kuju ning tõlkes siduda teise värsirea algus keeluga. Kogu stroofi tähendus muutuks seeläbi tuntavalt (mitte „sina viid“, vaid „ära vii“) ning ka värsimõõt paraneb.[4]
Puruks. Tähenduses „põrmuks“; kasutatud on haruldast sõna dk’, mille põhitähendus on „vajutama, purustama“.
90:4. Möödunud. Tegusõna tekitab palju segadust, sest on imperfekti vormis, aga oleks loogilisem perfektina (lõpetatud tegevusena).[5]
Nagu vahikord öösel. Värsiritta on Symmachose, Pešitta ja targumi toel lisatud eessõna k ’nagu’.[6]
90:5. Sa külvad. Qali vormi zrmtm on peaaegu võimatu mõista, puali vormis oleks ta tähendus „püsiva müristamise saatel tühjendama“ ehk „vihma välja kallama“. Abiks on Pešitta tõlge (süüria šrbthvn) ning selle tagasitõlge heebrea keelde oleks zr‘tm ’sa külvad neid’. Siis säilib vähemalt mingi seos rohuga, millest edaspidi juttu.[7]
Aastast aastasse. Sama keeruline lugu on sõnaga šēnā, mis tähendab „und, magamist“, aga mis ei tundu sobivat kuidagi. Tihti otsitakse pisut liiga lennukat lahendust võimaluses tõlgendada und ööajana, ehkki ilma eessõna ja muu vihjeta on see imelik. Ent Pešitta (šnt’) ja Septuaginta (etē) toetavad hoopis vokalisatsiooni šānā ’aasta’, siis on siin otsustatud selle kasuks, dubleerides lisaks seda sõna, sest tulemuseks on siis loogiline väljend.[8]
Nad on nagu rohi. Fraasist on kustutatud sõna „hommikul“, sest see on väga tõenäoliselt sattunud siia järgmise värsirea 6a eeskujul.[9]
Mis võrsub. Heebrea verb võiks olla seotud vaheldumisega ja möödumisega, aga sellest võib tuletada nii positiivse kui negatiivse tähendusega tähendusi. Siin ei ole välistatud ka tähendus „nad on nagu rohi, mis möödub“.[10]
90:8. Üleastumised. Mitmuse vormi on sõna pandud mitme heebrea käsikirja ning Aquila, Symmachose ja Hieronymuse tõlgete põhjal.
90:9. Terve salm on tugevasti kannatada saanud. Taastada on võimalik vaid ligilähedaselt.
Meie päevad. Väljendi eest on kustutatud sõna „kõik“, mis on väga tõenäoliselt lihtsalt kellegi ümberkirjutaja pisilisand.[11]
Lõppevad. Pešitta toel on parem ilmselt lugeda mitte kljnv ’me lõppeme’, vaid klv ’lõppevad’; see sobib paremini mõtteriimiga ning ümberkirjutusviga oleks seletatav ka salmi 7 mõjuga.[12]
Nagu ämblikuvõrk. Salmi viimane sõna hgh on juba varakult oma harukordsuse tõttu kas moondunud või pole algne tähendus teada. Nii mõnigi kord tõlgitakse seda „ohkeks“, millel on küll seos kaduvusega olemas, aga paljud eelistavad toetuda Septuaginta (kr hōs arachnēn emeletōn) ja Pešitta (süüria gvgj) tõlgetele, millest saab järeldada tähendust „ämblikuvõrk“, või Vulgatale (ld aranea) tähenduses „ämblik“.[13] Lahendus peab olema seotud kuidagi salmi 10 kolmanda rea tegusõnaga (vt allpool).
90:10. Nende sagimine. Sõna rhbm on tundmatu ja ainukordne. Kui tahta tuletada sõna tähendust haruldasest verbist rhb ’tormama, rahutu olema, tunglema’, siis võiks see tähendada tunglemist või sagimist (näiteks ämblike oma). On tuletatud ka tähendusi „nende au“, „see, mis on neile väärtuslik“, ning Septuaginta põhjal „nende hulk“ (nii ka UTL1989).[14]
Ja me lendleme ära. Tegusõna on kohortatiivi vormis, mis ei ole päris arusaadav; verb ise tähendab lihtsalt lendamist.
90:11. Kes näeb su vihapuhangu survet. Heebrea teksti vkjr’tk ’brtk ’ja nagu sinu kartus on su vihapuhang’ on võimatu konstruktsioon. Kuna Septuaginta on lugenud mjr’tk ’su kartusest’, siis on ilmselt ammusest ajast saadik segadus verbidega jrh ’kartma’ ja r’h ’nägema’. Mõlemad tegusõnad riimuvad ka mõtteliselt esimese värsireaga. Lahendusi on mitmeid: vmj r’h tk ‘brtk, nagu siinses tõlkes eeldatud; vmj jr’ tk… ’ja kes kardab survet…’.[15]
90:12. Et me tuleksime targa südamega. Tegusõna on heebrea tekstis hifili vormis („et tooksime“), ent parem on Aquila, Symmachose, Origenese ja Hieronymuse tõlgete järgi lugeda see qali imperfektiks.[16] Normaalne oleks ka, kui „südame“ ees on eessõna ja sellega kirjeldataks vahendit: koos targa südamega.
90:13. Oma sulastele. Mõne heebrea käsikirja põhjal on võimalik lugeda ka ainsuses; Köckert (2009, 162, m 25) oletab, et kui ainsuse vormi on võimalik seostada Exoduse looga (Ex 32:12) ja see võiks olla ka põhjus, miks psalm omistati hiljem Moosesele.
90:14. Täida meid. Septuaginta ja parallelismi põhimõte lubaksid lugeda ka: „me täidame end hommikul sinu armuga“.
Hõisakem ja rõõmustagem kõik oma elupäevad. Selles värsireas on kindlasti midagi üle, sest 20 konsonanti on liiga palju; ent kuna kustutada võib ükskõik millist komponenti, siis on peaaegu võimatu otsustada, millist nimelt. Arvestades seda, et psalmis korratakse tihti märksõnu ja mõnikord ka kõrvuti esinevates salmides, siis võiks olla nśmḥh ’rõõmustagem’ algne (vt järgmist salmi) ja nrnnh ’hõisakem’ hiljem lisatud.
90:16. Saagu nähtavaks … su töö. Septuaginta tõlgib tegusõna imperatiiviks ning „su töö“ mitmusesse, viimane võib sõltuda Psalmist 8, kus Jumala loomistööd on tähtsal kohal.
Su auhiilgus nende poegadele. Septuaginta tõlgib „ja juhata nende poegi“.
90:17. Olgu. Pole kindel kaugeltki kindel, kas selline salmi algus on säilinud adekvaatselt.[17]
Issand leebe meie vastu. Issanda järel on heebrea teksti „meie Jumal“, mis on tavaline vaga lisandus, mis puudub kahes heebrea käsikirjas ja targumis ning on lihtne kustutada.[18]
Ja meie kätetööd kinnita. Heebrea tekstis seisab rea lõpus ‘ljnv ’meile’, mida on tegelikult väga raske tegusõna järel tõlkida. Väga võimalik on, et sõna on eelmise värsirea põhjal kogemata topelt kirjutatud.[19] Heebrea tekstis on ka veel kolmas värsirida, mis kordab praktiliselt sõna-sõnalt teist: „ja meie kätetööd, seda kinnita“. Kas see koolon siia teksti jätta või mitte, tõlkida või mitte, on maitseküsimus, aga tekstilooliselt on see üsna kindlasti dublett. Ka Septuagintas ja mõnes heebrea käsikirjas see koolon puudub.[20]
Eksegees
Psalm 90 on tõesti pretensioonika psalm, kusjuures pretensioonikus on aja jooksul kasvanud. Kõige lihtsam on seda protsessi kujutada ette nii, et omistada psalmi tekst vähemalt kahele põhilisele autorile, kellele lisanduvad veel need, kes on teinud väiksemaid, ehkki kohati olulisi täiendusi.
Psalmi vanimat osa otsiksin salmidest 3, 5–9 ja 10c–12. Need on algselt ilmselt jagunenud nelja stroofi vahel 3 ja 5–6; 7–8; 9 ja 10c–d; 11–12, kusjuures pole välistatud võimalus, et psalmi algust on kas muudetud või on osa kadumagi läinud.[21] Sest eeldada ju võiks näiteks pöördumist Jumala poole, mida salmis 3 ei ole. Samas on, vastupidi, viimane salm 12 psalmile väga hea lõpunoot. Psalm oli võib-olla selline:
3 Ära] tee inimest puruks
ega ütle: „Pöörduge tagasi, inimlapsed!“
5 Sa külvad neid aastastaastasse,
nad on nagu rohi, mis võrsub:
6 hommikul ta õitseb ja võrsub,
õhtul ta närtsib ja kuivab.
7 Jah, me lõppeme sinu viha tõttu
ja sinu raevuhõõgve tõttu kohkume.
8 Sa paned meie ülekohtu me ette,
me varjatud üleastumised oma palge valgusse.
9 Jah, meie päevad vaovad su vihapuhangu tõttu,
lõppevad me aastad nagu ämblikuvõrk (?).
10c Nende sagimine (?) on viletsus ja vaev,
d sest see möödub kiirelt, ja me lendleme ära.
11 Kes teab sinu viha jõudu,
kes näeb su vihapuhangu survet?
12 Loendama me päevi – nõnda õpeta meid –,
et me tuleksime targa südamega!
Psalm kannab sügavat religioosse alandumise mõõdet. Inimene tunnetab oma lõpmatut erinevust Jumalast. See väljendub inimese ajalikkuses, inimese elueas, mida selle teksti autor kogeb eriliselt mööduvana. Aga rohkem veel kogeb inimene Jumala viha, mis tabab teda isegi siis, kui ta eluaeg on üürike. Jumala vihal on põhjus: inimese üleastumised (salm 8), aga samas rõhutatakse just varjatud üleastumisi. Sellest tuleneb psalmi lõpu soov osata loendada oma päevi (salmis 12). Viimasega mõteldakse oskust hinnata oma elu ja tegemisi Jumala seisukohast, seepärast ka targa südame igatsus, mida inimene vajab, et Jumala ette tulla. Nõnda saab vist seda kunagist psalmi nimetada žanri poolest palveks. Aga samas on see palve üsna pessimistlik ja eksistentsiaalne. Kas targa südame ja õpetuse omandamiseks jääb tõesti inimesele aega?
Psalmi läbivad märksõnad on seotud ajalikkusega (šnh ’aasta’ 5, 9; bqr ’hommik’ 6; ‘rb ’õhtu’ 6; jmjm ’päevad’ 9, 12) ja jumaliku vihaga (’p ’viha’ 7, 11; ḥmh ’raevuhõõg’ 7; ‘brh ’vihapuhang’ 9, 11). Kaduvust ja mööduvust väljendatakse kahe tarkuskirjandusest tuntud võrdpildiga, eeldades muidugi, et vanadel tõlgetel on õigus, kui nad näevad salmis 9 võrdlus ämblike või ämblikuvõrguga. Esimene võrdpilt toetub taimemetafoorikale salmides 5–6 ja ühele looduslikule nähtusele, mida tuntakse Iisraelis ammust ajast hästi: ida poolt kõrbest tulev kuum ja kuiv tuul võib õitsvad taimed kuivatada mõne tunniga. Teine võrdpilt on seotud ilmselt õhkõrna amblikuvõrguga salmides 9 ja 10c–d. Ämblikud näevad (sagides?) hirmsasti vaeva, et luua keerukat struktuuri, aga ka see kaob, lendleb ära kiiresti.
Iseloomulikud tegusõnad on pärit suuresti tarkuskirjanduse kaduvuse piltidest: mll ’närtsima’ ja jbš ’kuivama’ (6), klh ’lõppema’ (7, 9), pnh ’kalduma / vajuma’ (9), gvz ’mööduma’ ja ‘vp ’lendlema (ära)’ (10). Mõelda tuleks ka sõnadele nagu dk’ ’puru, põrm’[22] ja sõnapaarile ‘ml / ’vn ’viletsus / vaev’, mis on populaarsed näiteks Iiobi raamatu, Õpetussõnade või prohvetikirjanduse kaebustes. Põhimõtteline lähedus Koguja raamatule ses osas, et elu on üürike ja kõike selle eluga ei jõua ning et inimene ei jõua kõiki Jumala viha põhjusi isegi mite tundma õppida, tundub eriti oluline. Laiemas usundiloolises plaanis on taustaks ka probleem Jumala kaugenemisega inimesest, mida ilmselt üha rohkem kogeti alates Pärsia ajast, sest teadmiste ja infohorisont muudkui laienesid ning mütoloogiline maailm üha taandus. Salmi 12 puhul võiks ju sarnaselt hellenistlikust filosoofiast mõjutatud Kogujale soovitada, et memento mori ’pea meeles surma’ ja carpe diem ’kasuta päeva’. Nimetatud mõtted seovad psalmi kõige paremini 3. sajandiga e.Kr, raske on paigutada teksti varasemasse aega. Pane tähele ka, et kohe alguses, salmis 3, tähistatakse inimest kui sellist hilise sõnapaariga ben-’ādām / ’enōš, mis tuletab meelde suhteliselt noort hümni, Psalmi 8, ning Iiobi raamatu sekundaarseid kaduvuse ehk ’enōš-tekste, mis ei pärine varasemast ajast kui 3. sajand eKr (vrd Nõmmik 2021, 78–79).
Aga sellele suhteliselt vanemale psalmile on lisatud ümber noorem raam. Kas need täiendused on tehtud korraga või ridamisi, ei ole teada. Võimalik on see, et kõigepealt lisati raam 2 ja 13–15, kusjuures ilmselt koos salmiga 4, mille tuhande aasta kaudu ju Psalmi 90 suuresti tuntaksegi[23], ja siis veel 1b–c ja 16–17. Kui kujutaksime ette uut psalmi salmides 2–9 ja 10c–15, siis jätab see mulje kuuest stroofist, mille toon on optimistlikum, kollektiivsem ja enesekindlam. Salm 2 kasutab ühelt poolt traditsioonilist psalmi- ja teiselt poolt loomistekstide sõnavara, andes psalmile universaalsema ilme. Seda rõhutavad muidugi ka sõnad „tuhat aastat nagu eilne päev“ salmis 4. Need täiendavad kenasti ajalikkuse väljendusi vanemates salmides 3, 5–6 ning luuakse veelgi selgem kontrast jumaliku igaviku (vrd m‘vlm ‘d ‘vlm 2b) ja inimliku kaduviku vahel. Salmidega 13–15 on toodud sisse kaebelauludele omane pööre tänu ja kiituse poole, küll palve vormis, ent siiski ülevalt.[24] Salmides 14–15 on sealjuures elegantselt üle võetud ja hiastiliselt pööratud paremuse poole märksõnad bqr ’hommik’, jmjm ’päevad’ ja šnvt ’aastad’. Paralleele on ka hilise Moosese lauluga Dt 32, nt haruldane ja poeetiline naissoo mitmus sõnast „päev“ jmvt (15, siin ka šnvt ’aastad’ haruldane).
Põhjust, miks Psalm omistati kunagi lõpuks Moosesele, tuleb ilmselt otsida väljendist ‘bdjk ’sinu sulased’ (13, ja veel 16), sest see on teoloogiliselt kaalukas ja pretendeerib tugevale eneseidentiteedile. Sulaseks olemine tähistab väga erilist suhet Jumalaga ja Vanas-Iisraelis on erinevad liikumised tiitli pärast lausa konkureerinud; vrd Psalmi 86, kus alguses on ennast sulasteks tunnistanud vaesed ja viletsad (salmid 1+4–5) ning seejärel vagad ehk hasiidid (salm 2; Nõmmik / Põldsam 2018). Ka siin tuleb tõdeda, et varem kui 3. sajandil eKr vaevalt selline muuhulgas Deutero-Jesaja kirjandust eeldav enesekindlus tekkida sai; kõige parem on Pslami 90 tekstiredaktsiooni dateerida 2. sajandisse eKr.[25]
Ülejäänud, sekundaarselt juurde tulnud salmide hulgas mõjuvad salmid 1 ja 16–17b omakorda raamina juba olemasolevale psalmile. Raami esimeses pooles kinnitatakse psalmidele tüüpilist veendumust Jumala päästmises (1b–c, vrd ma‘ōn ’asupaik’). Teises pooles (16–17b) süvendatakse teiste täienduste veendumust „sulaste“ ja Jumala erilises suhtes. Jumal näitab end sulastele ja on nende vastu leebe (vrd no‘am ’leebe’[26]), hinnates nende kätetööd. Veel korra tuleb viidata Psalmile 8, mida tasub ilmtingimata võrdluseks lugeda, sest selles on juttu Jumala „kätetööst“, ent ka inimese valitsusvolist selle üle. Just sellised täiendused vahendavadki kogu psalmist muljet kui loomis- ja tarkustekstide segust, ehkki algus on olnud eksistentsiaalne ja alandlik palve. Võrdlemise huvides on peetud oluliseks ka seost Psalmiga 102.[27]
Tähelepanuväärne on salmide 1b–c ja 16–17b puhul kindlasti kooskõla psalmi ainulaadses pealkirjas nimetatud Moosesega: Mooses on Vanas Testamendis kõige erilisem Jumala Sulane (Ex 14:31; Nm 12:7j; Dt 34:5; mitu kohta Joosua raamatus jm), kellest kõik järgnevad sulased võisid oma põlvnemist lugeda. Psalmi paigutamine Vana Testamendi ajaloos nii varasesse perioodi on erakordne, samuti see, et periood kujutab endast Iisraeli usutunnistuse mõttes kõige olulisemat aega: Egiptuse orjapõlvest pääsemise aega. See tekitab tunde, et viimased suuremad täiendused Psalmi 90 teksti ongi tehtud kooskõlas pealkirjaga ning see peab kuuluma ajajärku, mil Psaltris taheti eristada kolmandat (Ps 73–89) ja neljandat raamatut (Ps 90–106), sest Psalm 90 alustab silmatorkavalt neljandat.
Aususe huvides olgu lõpuks nimetatud, et on veel mitu lisandit, mida on raske seostada kindlate täiendajate käekirjaga. Ehki salmis 10a–b on kenasti kommenteeritud inimese eluea pikkust (70, parimal juhul 80), katkestab see täiendus salmide 9 ja 10c–d seose, rikub kī-dega markeeritud kahevärsilise stroofi ja mõjub oma 39 konsonandiga proosalikult, mitte luulena). Ka värsiread 4c ja 17c mõjuvad kas kogemata kordusena või koormavana.[28]
***
Kui lugeda psalmi nüüd lõpetuseks veel korra tervikuna, ja erinevalt eelnevast väljastpoolt sissepoole, siis avaneb sellest järgmine pilt. Psalm kuulub end Moosese (pealkiri salmis 1) järglasteks pidavatele Jumala sulaste grupile (vrd salmi 16), kelle teod on sulaseks olemise valguses igavesti („põlvest põlve“ salmis 1, „nende pojad“ salmis 16) olulised. Samas on need sulased palju kannatanud, mis on andnud põhjust palvetada igavese (2, 4) Jumala poole (13) ning paluda üürikestel elupäevadel rõõmu (14), sest kannatust on niigi palju (15). Elu on aga tõesti üürike (10) ja kaduv (5–6, 9–10), sest kõik lõppeb põrmus (3). Jumal on vihane (7, 9, 11) inimlaste pattude pärast (8) ja seepärast on üürikesed elupäevad täis kannatust (10). Selle vastu aitab vaid jumalik tarkus, millega inimene võiks neid päevi veeta, kui Jumal seda annaks (12). Sellest omakorda tuleneb palve (13–15), et kannatuse kõrvale astuks ka rõõm (15) ning et Jumala sulaste tööl oleks tulemust (16–17).
Nii saabki Psalmi 90 keerukas, aga sügavalt eksistentsiaalne ja religioosne eksegeetiline ring täis. Kunagi sai murelikust, alandlikust ja eksistentsiaalsest palvest Jumala eriliste sulaste laul; praegu võib mõista seda sulane Moosese ja tema järglaste sulaste laulu palvena, milles otsitakse oma lühikese elu vaevade kõrval rõõmu ja abi Jumalalt.
Psalm pakub seega erinevaid lugemis- ja kasutamisvõimalusi tänapäeval. On inimesi, kes loevad seda kaduvuse seisukohast ja mõtisklevad põhimõttelise erinevuse üle Jumala ja inimese vahel. On neid, kes mõistavad psalmi Jumala viha valguses, mis tabab inimesi nende ülekohtu pärast. On neid, kes tunnevad oma usus erilist lähedust Jumalale ja võiksid ennastki nimetada sulaseks. Ja on neid, kes kasutaksid psalmi palvena selles vaevalises elus, et siin paremini orienteeruda, elumuredega hakkama saada, nii nähtavate kui tundmatute pattude eest armu paluda ning tarkust ja rõõmu igatseda.
Viidatud kirjandus
BHS = Biblia Hebraica Stuttgartensia. K. Elliger, W. Rudolph, edd. Stuttgart: Deutsche Bibelgesellschaft, 41990.
Briggs, C.A. / Briggs, E.G. (1907) Critical and Exegetical Commentary on the Book of Psalms (The International Critical Commentary). Vol. 2. Edinburgh: T.&T. Clark.
Dahood, Mitchell (1968) Palms II. 51–100. Introduction, Translation, and Notes (Anchor Bible 17). Garden City, NY: Doubleday & Company.
Ges17 = Wilhelm Gesenius. Hebräisches und aramäisches Handwörterbuch über das Alte Testament, bearb. von Frants Buhl. Berlin jm: Springer (171915), 1962.
KBL = Ludwig Köhler, Walter Baumgartner. Lexicon in Veteris Testamenti Libros. Leiden: Brill, 1953.
Kraus, Hans-Joachim (1961) Psalmen. 2. Teilband. 2., durchgesehene Auflage (Biblischer Kommentar zum Alten Testament 15/2). Neukirchen Kreis Moers: Neukirchener Verlag.
Köckert, Matthias (2009) „Zeit und Ewigkeit in Psalm 90“ – Zeit und Ewigkeit als Raum göttlichen Handelns. Religionsgeschichtliche, theologische und philosophische Perspektiven, R.G. Kratz, H. Spieckermann, Hgg. (Beihefte zur Zeitschrift für die alttestamentliche Wissenschaft 390). Berlin, New York: De Gruyter, 155–185.
Nõmmik, Urmas (2021) „Vanaheebrea afektiivse ja reflektiivse mureluule stroofistruktuurist Iiobi kõnede näitel“ – Keel ja Kirjandus, 1–2/64, 65−82.
Nõmmik, Urmas / Põldsam, Anu (2018) „Psalm 86, Its Place in the Psalter, and Group Identity in the Second Temple Period“ – Zeitschrift für die alttestamentliche Wissenschaft, 130 (3), 398−417.
Seybold, Klaus (1996) Die Psalmen (Handbuch zum Alten Testament 1/15). Tübingen: Mohr Siebeck.
[1] Teksti muudavad BHS ja KBL, 545a; ent Briggs/Briggs (1907, 276), Dahood (1968, 322), Kraus (1961, 628), Seybold (1996, 356), ja Köckert (2009, 158, m 8) jätavad muutmata.
[2] Vrd Dahood 1968, 321.
[3] Nii soovitavad BHS; KBL, 294b, ja Dahood 1968, 323.
[4] Nii muudavad BHS; Briggs/Briggs 1907, 276; Dahood 1968, 323. Aga mõned ka ei muuda, nagu Kraus 1961, 628, või Köckert, 159, m 13.
[5] Nii soovitab BHS, vrd Septuagintat ja Pešittat. Dahood 1968, 323, eelistab muuta verbi mitmuseks ja pidada aluseks hoopis tuhandet aastat.
[6] Nii BHS; Kraus 1961, 628.
[7] Vrd KBL, 267a. Puali tähendusest või millestki sellisest lähtuvad ilmselt Briggs/Briggs 1907, 271; Köckert 2009, 160, ja UTL1989 („sa uhad nad ära“). Parandamist soovitavad nt BHS ja Dahood, 324; Kraus, 628, ja Seybold, 356.
[8] Vrd UTL1989 („unenäoks nad saavad“) ja Dahood 1968, 321 („at night“); teksti muudavad BHS; Kraus 1961, 628, Seyold 1996, 356.
[9] Nii nt BHS; Kraus 1961, 628, Seybold 1996, 356.
[10] Vt KBL, 304, ja Ges17 ning Köckert 2009, 160, m 19.
[11] Nii nt BHS; Kraus 1961, 628; Seybold 1996, 356.
[12] Nii soovitavad BHS; Kraus 1961, 628.
[13] Vt BHS; Seybold 1996, 356.
[14] Vt KBL, 876a; Kraus 1961, 627; Köckert 2009, 161, ja vrd Seybold 1996, 355j, ja BHS.
[15] Esimest toetavad BHS ja Kraus 1961, 628, teist KBL, 1028a.
[16] Vt BHS; Seybold 1996, 356.
[17] Vrd Seybold 1996, 356.
[18] Nii nt BHS ja Kraus 1961, 628.
[19] Vrd BHS ja Kraus 1961, 628, ning teiselt poolt Köckert 2009, 159, m 12.
[20] Näiteks Kraus 1961, 628, jätab ära.
[21] Vrd Briggs/Briggs 1907, 271–276, kes jaotab psalmi stroofideks nii: 1–2; 3–5a; 5b ja 6b–8; 9–10*; 11–13a; 13b–15; ja Köckert 2009, 158–163, stroofijaotust: 1b–2; 3–6; 7–10; 11–12; 13–16; 17.
[22] Nimisõnana Js 53:10; 57:15; Ps 34:19; verbina Js 3:15; 19:10; 53:5; 57:15; Jr 44:10; Ii 4:19; 5:4; 6:9; 19:2; 22:9; 34:25; Ps 72:4; 89:11; 94:5; 143:3; Õp 22:22; Nt 3:34; Sir 11:5 (vt tekstikriitikat KBL, 209b).
[23] Ehkki salmi 4 ei taheta kuigi tihti tunnistada sekundaarseks, nähakse ikka, et salmi 5 jätkab hästi salmi 3, vrd Köckert 2009, 160, m 17. Seyboldi (1996) arvates on psalmile lisatud salm 1b–c (<17) ja suurem osa salmist 2.
[24] Köckerti (2009, 163) kokkuvõtte järgi on salmid 13–17 sekundaarsust väidetud palju ja põhiliselt seepärast, et: 1) need on vastuolus tarkuskirjandusliku conditio humana kirjeldusega 1–12; 2) salmide 7–10 skeemi „patt > surm“ siin ei reflekteerita; 3) salmid 11–12 lõpetavad tervikut, mis ei vaja jätkamist. Järgnevatel lehekülgedel lükkab Köckert need väited enda arvates ümber, mille hulgast väärib mainimist vaid see, et salmi 11 küsimusele ei ole salmides 1–12 vastust (lk 165) ning et 11–12 on omamoodi „Zwischenfazit“ (lk 163).
[25] Köckert 2009, 183, eeldab kogu psalmi kirjutamise ajaks 3. saj lõppu.
[26] Nagu juba tekstikriitilistes märkustes viidatud, on raamivate sõnade sarnasust tähele pannud Köckert 2009, 159.
[27] Siia juurde vt põhjalikult Köckert 2009, 180–184.
[28] BHS soovitab salmi 4 viimase kooloni kustutada, kolomeetriliselt on see õigustatud.
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika kaasprofessor, EELK liige.
