Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Käesoleva aasta Suure Reede jaoks valitud perikoobi jutustus algab sõdurite ja Jeesuse lahkumisega Pilaatuse juurest, suundub Kolgatale ning kirjeldab Jeesuse ristilöömist ja surma. Tekst on pikk ning tekstilugu sisaldab hulga varieeruvaid lugemisviise, mis on tekkinud koopiate valmistamise käigus. Omaette küsimus, millele on ülimalt raske vastata, puudutab suulise pärimuse harude rohkuse ning koopiate arvukate lugemisviiside omavahelist seost. Siinkohal on valik tekstiloolisi märkusi:
27:32 Üks käsikiri on Markuse 15:21 mõjul lisanud Küreene Siimona kohta, et ta tuli põllult. Ent teave, et Siimon oli Aleksandrose ja Rufuse isa, on jäänud puudu kõikidest Matteuse käsikirjadest.
27:35 Salmi lõpus jätkab rida käsikirju nõnda: „[E]t täituks prohveti poolt öeldu – nad jagasid mu rõivad isekeskis ja heitsid liisku mu kuue üle“ (vrd Ps 22:19).
27:41 Osa käsikirju nimetab Jeesust pilkavate ülempreestrite, kirjatundjate ja vanemate asemel ülempreestreid, kirjatundjaid ja varisere.
27:46 Arvukate lugemisviiside hulgas on esiteks tähtsaimad Jeesuse pöördumise objekti nimetavad sõnad. Matteuse põhiteksti kreeka transkriptsioon aramea sõnadest ēli, ēli ’minu Jumal, minu Jumal’ on kuulmise põhjal võrreldav Eelija poole pöördumisena. Samas järgivad teised Matteuse käsikirjad Markuse tekstikuju elōi, elōi, mis lubab küll kõrvadel palju vähemal määral välja kuulda Eelija nime, ehkki ka Mk 15:34–35 kommenteerib, et Jeesus hüüab Eelijat appi. Teiseks on olulised küsisõnad nagu põhiteksti lema ning muude lugemisviiside sõnakujud lama ning lima. Sõnade mitmekesisus viitab ka algse suulise pärimuse rikkusele. Transkriptsioonide aluseks on olnud aramea lǝmā (vrd hbr lammā), mille põhitähendus on „misjaoks“.
27:49 Salmi lõppu on mitmed käsikirjad lisanud Jh 19:34 mõjul: „… teine aga võttis piigi ja torkas tema küljesse ning välja tuli vesi ja veri“.
27:51 Templi vahevaiba kärisemist ülalt alla kaheks osaks esitab osa käsikirju pisut erinevalt, kuid need ei too kaasa tähenduslikke erisusi.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop koosneb suurema jaotuse kohaselt kahest põhiosast: 1) Jeesuse viimisest Kolgatale ning risti löömisest ja pilkamisest Mt 27:32–44 ning 2) Jeesuse suremisest ristil ja sellega kaasnevatest sündmustest Mt 27:45–54. Sidusalt liitub teise põhiosaga kõnesolevate sündmuste statistide kirjeldamine: suurem hulk naisi, kes toimuvat nägid ja kellest kolm on nimepidi nimetatud (27:55–56). Evangelist näeb nendes tunnistajates Kolgata sündmuste talletajaid ning pärimuse kandjaid.
Nagu kreekakeelse teksti ajalugu näitab, saab oletada rikkaliku ja nüanssides erinevaid väljendusvorme sisaldanud aramea- ja heebreakeelse traditsiooni olemasolu. See ei ole üllatus, kuna perikoobi salmid sisaldavad Jeesuse kannatusloo kulminatsiooni, kuulutust Jeesuse lunastavast ristisurmast. Pärimus Jeesuse ristilöömisest on mahukas ja kannab endas algkristluse usulist keset koos järgneva surnuist üles äratamise pärimusega.
Perikoobile eelneb teine kohtuprotsess Jeesuse üle, kus otsuse langetas Pilaatus (Mt 27:11–30). See kohtupidamine sai sisendi suurkohtu ja ülempreestri kohtupidamiselt (26:57–27:2) ning neid kahte protsessi katkestab jutustus Jeesuse äraandja Juudas Iskarioti saatusest (27:3–10). Statistide nimetamisele järgneb Jeesuse matmise kirjeldus (27:57–66). Kõik nimetatud episoodid on osa suurest kannatusloost, mille lõpp on selgelt 27:66. Ent alguse üle on võimalik vaielda.
Koos varasemate viidetega algab kannatuslugu palju enne Jeesuse vangistamist (alates 26:47) ja hõlmab ajas tagasi minnes palvetamist Ketsemani aias, viimset paasasöömaaega, Jeesuse salvimist Betaanias (alates 26:6) ja kannatuslukku võib sisse arvata ka Jeesuse ettekuulutused oma kannatusest, surmast ja ülestõusmisest (peatükid 16 ja 17) ning viited neile järgnevates tähendamissõnades.
3. Kirjanduslooline kontekst
Selles Suure Reede perikoobis ilmneb osa pikemast kompositsioonist, mida on pikka aega nimetatud kannatuslooks ja mis moodustab suure osa kõigi nelja kanoonilise evangeeliumi ülesehitusest. Markuse evangeeliumi on isegi nimetatud pika sissejuhatusega kannatuslooks. Kui näha sissesõidus Jeruusalemma selgeid viiteid kannatuse linna astumisele, siis hõlmab Markuse kannatuslugu teksti Mk 11:1–15:47. Viited Jeesuse surmale esinevad Jeesuse enda ettekuulutustena alates Mk 8:31–38, esimese viite saab lugeja aga juba Mk 3:6 kirjeldatud vandenõuga Jeesus hukata. Niisugune kannatusloo žanriline muster kordub Matteuse ja Luuka evangeeliumites ning selge suuline traditsioon on ka Johannese evangeeliumi kannatusloo aluseks.
Matteus on seega saanud kannatusloo kirjaliku eelkuju Markuse evangeeliumist. Samas on loomulik, et paljud kogudused kandsid rikkalikku suulist traditsiooni kogu aeg edasi ning Matteus kui redaktor kasutas peale Markuse teksti ära ka talle teada suuliseid allikaid. Kannatuslugu on olnud algkristluse suur ühine jutustamisvara, kallihinnaline vaimne varandus, mille abil oli hea ehitada Jeesuse ülesäratamisest kõnelevaid evangeeliumi lõpetavaid tekstilõike.
4. Ajalooline kontekst
Ka Jeesuse kannatusloo kirjeldamisi vaadates ilmneb, et Matteus ja Luukas on suurel määral kasutanud juba kirjaliku kuju saanud Markuse evangeeliumi, kuid ei ole eksegeetide üldise veendumuse kohaselt olnud omavahel kontaktis ning Matteuse ja Luuka evangeeliumitel ei ole tuvastatud omavahelist kirjanduslikku seost. Samuti on Matteuse ja Luuka evangeeliumid valminud suurel määral samal ajal erinevates geograafilistes piirkondades.
Evangelist Matteust ümbritsenud kogukond, mille keskel ta toimetas ja millelt sai lisamaterjale, mida näeme üksnes tema koostatud evangeeliumis, võis paikneda Iisraelist põhja ja kirde suunas paiknevatel Süüria aladel. Seal ilmselt oli kujunenud elujõuline juutidest ja teistest rahvastest (paganatest) koosnev kogukond, millele kirjutades tuli arvestada mõlema rahvuslik-kultuurilise identiteediga. Evangeeliumi lõpliku kirjaliku kuju saamise võib paigutada juudi sõja (66–70 pKr) ning Jeruusalemma laastamise (70 pKr) järgsesse aega. Võibolla sai evangeelium lõpliku kuju keiser Vespasianuse (69–79 pKr) valitsemise perioodil.
Evangelisti kirjatundlik kristoloogia leiab väljenduse kannatusloos kui teadlikult kujundatud kangas, kus evangelist kogub kokku üksikasjad ning liidab need koos tõlgenduslike kommentaaridega dramaatiliseks sündmuste ketiks, mis järjekindlalt seatud eesmärgi poole suundub. Jeesuse kannatuse temaatika kohta vaata lisaks Tasmuthi käsitlust (2020, 56–65).
5. Kommentaar
27:32 Juba Markusele tuntud traditsioon teadis Küreene mehest Siimonast. Matteuse tekstis me ei näe enam viidet Siimona poegadele Aleksandrosele ja Ruufusele, kes võisid evangelist Matteuse eeldatavale lugejaskonnale tundmatud olla. Siiski on Siimon saanud kannatusloo osaks, ilma et tema tausta ega mõtteilma rohkem avataks.
27:34 Markuse 15:36 on nimetatud äädikat, mis meenutab Ps 69:22 sõnastust. Matteuse tekstis leiame selle asemel sapiga segatud veini.
27:35 Matteuse jutustuses on märgatavalt palju tähelepanu pööratud Jeesuse pilkamisele, mis saab otse ristilöömist kirjeldava salmiga hoo sisse. Tõenäoliselt löödi käte puhul naelad mitte läbi peopesade, vaid käeliigeste; jalad aga asetati paralleelselt, nõnda et kanna alt sai ühe naelaga mõlemad püstise puu külge naelutada (Scweizer 1986, 335).
27:37 See, et Jeesuse süüd osutavale tahvlile kirjutati tema nimi ja juutide kuningaks olemine, pärineb igal juhul võõrvõimudelt, Jh 19:19–22 kohaselt lausa Pilatuselt endalt.
27:40 Süüdistus templi lammutamises ja lubadus see kolme päevaga üles ehitada kandus traditsioonis edasi mitmel kujul alates valetunnistuste esitamisest (Mt 26:59–61) kuni pilkamiseni ristil. Siin aga lisandus Jeesuse kiusamisloo esimese ja teise kiusamise otsese kõne algusosa: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks“ (Mt 4:3). „Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!“ Pilget süvendab salm 43 viitega Jeesuse lootusele Jumala peale ja kinnitusega, et Jeesus nimetas end Jumala Pojaks. Just ristisündmuses rõhutab evangelist eriti Jeesuse Jumala Pojaks olemist.
27:46 Seda salmi lugedes on taas kord vaja meenutada Jeesuse palvevõitlust Ketsemani aias (26:36–46). Kindlasti rõhutavad lugemisviiside erinevused Jeesuse hüüde tähendust ja selle üle juurdlemist varajases kristluses. Enamasti on hüüdu „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu hülgasid?“, mis pärineb Psalmi 22 algusest, tõlgendatud ahastava küsilausena. Küsilause see küsisõnaga lǝmā algav hüüd kindlasti on. Saksa mitmekesine tõlkimistraditsioon (vrd warum? weswegen? weshalb?) annab põhjust juurelda küsimuse aspektide üle. Kakskümmend aastat tagasi ühel seminaril kuuldud prof Wolfgang Schenki vastus selle küsisõna tõlkevõimaluste kohta wozu? või wofür? on senimaani mõtlemapanev valik. Niisiis võiks seda Jeesuse hüüdu lugeda nõnda: mille jaoks, mis otstarbel, missuguse eesmärgi nimel oled sa minu hüljanud?
27:49 Nagu tekstilugu näitas, on mõned käsikirjad lisanud salmi lõppu Johannese evangeeliumi põhitekstis olevad read väikese muudatusega: „… teine aga võttis piigi ja torkas tema küljesse ning välja tuli vesi ja veri“. Nimelt on Matteuse evangeeliumi tekstiloos vesi asetatud esimesele ja veri teisele kohale. Oletatav põhjus võis olla kaalutlus, et ristimine leiab aset enne euharistiast osasaamist.
27:50 Eestikeelse tõlkekuju „heitis hinge“ asemel võib anda sügavama tähenduse täpsem tõlge, et Jeesus andis ära või loovutas oma vaimu.
27:51–53 Sündmuste niisugune dramaatiline kirjeldus on vaid Matteuse evangeeliumis. Raskusi tekitab viide pühade ihude ülesäratamisele, enne kui Jeesuse surnuist ülesäratamisest on jutustatud. Lõik, mis on tõenäoliselt Matteuse redaktsioon, täpsustab aga siiski, et nad läksid pühasse linna alles pärast Jeesuse surnuist ülesäratamist.
27:54 Perikoobil on Markuse 15:39 varasema tekstiga sarnane lõpulause viitega sõjameestele, kes kõike toimunut nähes tõdesid mineviku vormis, et see oli tõesti Jumala Poeg. Mineviku vorm on ka loomulik: on ju evangeeliumi jutustus juhtinud lugejat nii, et see justnagu näeb sündmusi nende osalisena, ja sõjameeste jaoks tõendasid loodusnähtused Jumala Pojaks olemist, kes siiski on nüüd surnud.
6. Paralleeltekstid
Sellele perikoobile leiab ühe Matteuse tekstist sõltumatu paralleeli Luuka evangeeliumist 23:26–47. Luukal puudub Jeesuse nimetamine Jumala Pojaks, selle asemel tõdetakse, et see inimene oli õige. Ent selle perikoobi Luuka versioonis sisalduvad Jeesuse haletsev kõne Jeruusalemma tütarde pärast, kes peaksid endi ja oma laste pärast rohkem nutma kui Jeesuse pärast. See on Luuka-poolne Jeesuse halastava ja trööstiva meele esile toomise näide. Veel teiselgi kombel näeme Jeesuse halastavat meelt ainulaadses tõotuses kahetsevale röövlile pääseda paradiisi.
Perikoobi esmane eelkuju ehk Vorlage on aga kõige lühemal kujul Markuse evangeeliumis (Mk 15:20b–39). Evangeeliumite kannatusloo mõistmiseks tuleb lugeda ka Psalme 22 ja 69; esimese kohta vaata Nõmmiku artiklit (2009).
7. Tõlgendusloolised märkused
Kristuse kannatuslood on niivõrd mahukad tekstid, et võimatu on ühte jutlusesse mahutada kõiki selles leiduvaid pilte ja mõtteid. Seetõttu on kohane Suurel Reedel pidada kas teemajutlus või keskenduda ühele-kahele salmile kogu pikast kannatusloost. Jutluse koostamise eel võib tutvuda ka varasematel aastatel ilmunud kommentaaridega siit, siit, ja siit.
2021. aasta Suure Reede evangeeliumis kõlab viimast korda Jeesusele juba kõrbest tuttav kiusaja hääl, seekord rahvahulga suust: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!“ (Mt 27:40, vrd Mt 4:3, 6 par). Kuidas võis rahvahulk paista ristilöödud Jeesusele, on püüdnud kujutada James Tissot.
James Tissot (1836–1902), „Mida meie Issand nägi ristilt“ (umbes 1886–1894), Brooklyn Museum, New York (allikas: Wikimedia).
Evangeeliumides loetakse traditsiooniliselt kokku seitse lauset, mida Jeesus ristil rippudes ütles. Nende alusel on loodud rida paastu- ja kannatusajal kasutatavaid meditatsioone, muusikateoseid ning koraale. „Jeesuse seitse sõna ristil“ on järgmised:
Igatsus ja palve räägivad kindlusest, lähedusest samamoodi, nagu nad räägivad ka kartusest: „Ära ole minust kaugel“ (Ps 22:12), ja esitavad mureliku ning pea meeleheitliku küsimuse: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Ps 22:2). Kuid kõhkluse taustal on ikkagi tunda lähedust, mis väljendub pöördumises: „Mu Jumal!“ Ükskõik, millest palve ka räägib, olgu selleks igatsus hinge Jumala juurde kerkimise järele, igatsus puhtama ja vabama elu järele, soov pääseda kitsikusest ja hädaohust või tahtmine lunastada oma patud ja süü, igatsus elu andide järele, õndsusesse juhtiva tee leidmise järele, lähtub see pöördumine Igavese, oma Jumala suunas kirjeldatud pingest Jumala kõrguse ja läheduse tunnetamise vahel (Baeck 2014, 163).
Michael Moorcocki ulmeromaanis „Behold the Man“ on Jeesust kujutatud ajarändurina 20. sajandist, kes ristilööduna hüüdis inglise keeles: It’s a lie… It’s a lie… It’s a lie, mida aramea keelt kõnelevad pealtvaatajad tõlgendasid evangeeliumidest tuntud sõnadena.
Peetruse evangeeliumis (salm 19) esinevad Jeesuse sõnad doketistlikul kujul: „Mu vägi, [mu] vägi, sa oled mu maha jätnud!“ (hē dynamis mou, hē dynamis [mou], kateleipsas me) (Synopsis 1973, 489, l. 61).
Passioonivagaduse juurde on keskajast alates kuulunud värsimõõduline „Isand Bernhardi riimpalve“ (Domini Bernhardi Oratio Rhytmica),mis omistati Clairvaux’ Bernhardile, kuigi autoriks on pigem Löweni Arnulf. Palve koosneb seitsmest osast, millest igaüks käsitleb ühte ristilöödu kehaosa: jalad, põlved, käed, külg, rind, süda ja nägu. Igal osal on viis kümnerealist salmi (südamest kõneleval osal seitse salmi). Palve tekst on muuhulgas avaldatud PL 184, coll. 1319–1324.
Palve osad on olnud Paul Gerhardtile vähemalt kolme Kristuse kannatustest kõneleva koraali inspiratsiooniks. Esimene osa on andnud teema koraalile „Sei mir tausendmal gegrüßet“ („Tere tuhatkord, kes Sina“, ULR 188) ja kuues koraalile „O Herz des Königs aller Welt“. Palve seitsmes osa „Salve caput cruentatum“ andis inspiratsiooni Suure Reede koraalile „O Haupt voll Blut und Wunden“ („Oh Jeesus, Sinu valu“, KLPR 94). Huvitav on märkida, et koraali tartukeelses variandis on rohkem säilinud viiteid Kristuse peale ja näole.
Oh pää, täüs werd nink jooni, Täüs wallu, teotust.
Oh pää, kes naaru-krooni Kand orjawitsa puust!
Oh pää, mis muido illos, Täüs awwu, ehtit ka,
Su peetäs tapjist hullus; Ent mina terwita. (Täwwendetu Tartu keele Lauluraamat. Tartu, 1909, nr 54.)
Dieterich Buxtehude lõi 1680. aastal riimpalve alusel kantaaditsükli „Membra Jesu nostri“ (BuxWv 75), kombineerides riimpalve teksti erinevate Piibli kirjakohtadega.
30. märtsil 2020. aastal avaldas Vatikan palve, mida kasutada Suure Reede diakoonilise eestpalve osana, et palvetada kroonviirusest tingitud pandeemiast puudutatute eest. Kuigi palve oli mõeldud kasutamiseks vaid eelmisel aastal, on see kohane ka 2021. aastal ning võiks leida kasutamist ka EELK-s.
Pandeemia käes kannatajad
Palugem nende eest, kes kannatavad pandeemia tagajärgede käes, et Jumal Isa annaks tervist haigetele, jõudu neile, kes hoolitsevad haigete eest, et ta julgustaks perekondi ning päästaks kõik, kes on viiruse tagajärjel surnud.
(Vaikushetk.)
Kõigeväeline, igavene Jumal, Sina oled ainus tugi meie inimlikus nõrkuses, vaata kaastundega oma pandeemia tõttu kannatavate laste kurva olukorra peale; leevenda haigete valu, anna jõudu neile, kes haigete eest hoolitsevad, võta vastu oma rahusse need, kes on selle katsumusteaja jooksul igavikku lahkunud; luba, et me kõik võiksime leida julgustust sinu halastavas armastuses Kristuse, meie Issanda läbi.
Aamen.
8. Liturgilised soovitused
2021. aasta Suur Nädal on taas kehtestatud piirangute tõttu taas ainulaadne. Paljudes kirikutes ei toimu selgi aastal Suure Nädala jumalateenistusi, ja kus neid peetakse, kantakse need interneti või televisiooni kaudu üle koguduseliikmete kodudesse. Rahvakogunemistele seatud piirangute ning karantiininõuete tõttu tuleb liturgia niimoodi ümber korraldada, et kõige kaalukam osa nende päevade sõnumist jõuaks võimalikult paljude inimesteni.
Kuna armulauda on lubatud jagada vaid neile, kes seda isiklikult soovivad, siis annab eriolukord kogudustele ainulaadse võimaluse hakata ka edaspidi Suurel Reedel pidama sõnajumalateenistusi, minnes sellega tagasi varakristliku praktikani, et Suur Reede on ainus päev aastas, mil armulauda ei seata.
Jumalateenistuste Käsiraamatus on toodud Suure Reede jumalateenistuse kord (lk 512–520), mis järgib põhijoontes sajandeid läänekristlikus kirikus kasutusel olnud jumalateenistuse korda. Siiski võimaldab sellegi korra kasutamine pühitseda armulauda. Olenevalt koguduse vagaduslaadist võib jagada Suure Neljapäeva õhtul pühitsetud ande või liita kirikupalve ja läkitamise vahele armulauaosa igapühapäevasest jumalateenistusest (punktid 18–24). Suure Reede jumalateenistuse muusika kohta vt Käsiraamatust lk 669–681.
Agendas leidub kaks Suure Reede liturgilise jumalateenistuse varianti, lk 183–189 ja lk 190–198. Neist viimane sisaldab ka kaebesalmide (improperia) lugemist. Nende jumalateenistuste põhiosa moodustab Kristuse kannatusloo lugemine vaheldumisi koguduselauludega. Huvitaval kombel ei näe Agenda liturgilisel jumalateenistusel ette jutlust. Kuna Agenda kasutab Uues Lauluraamatus leiduvaid koraale, tuleb igas Agendat kasutavas koguduses kindlasti koraalide valik üle vaadata ja (nagu on juba soovitatud jõuluõhtu juures) on kohane lektsioonid viia kooskõlla Eesti Piibliseltsi viimase piibliväljaandega.
Liturgiline värv on punane või must, altaril ja kantslil võivad liturgilised tekstiilid sootuks puududa (need on maha võetud juba Suure Neljapäeva jumalateenistuse lõpus). Kirikukelli ei helistata, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks.
Järgnevalt on toodud koraalivalik Suure Reede sõnajumalateenistuse jaoks, arvestades seda, et jumalateenistus peetakse sõnajumalateenistuse korra alusel (kui loetakse Kristuse kannatuslugu Johannese evangeeliumist [Jh 18:1–19:42], võib selle jagada mitmeks osaks ning liigendada koguduselauludega). Käsiraamatu Suure Reede jumalateenistuse kord võimaldab algus-, palve- ja lõpulaulu ära jätta, mistõttu need on paigutatud nurksulgudesse.
[Alguslaul: 78.]
Päeva laul: 94.
Jutluselaul: 81.
[Palvelaul: 92.]
[Lõpulaul: 93.]
Päeva palve: Käsiraamat, lk 134, nr 4 / Agenda, lk 99, nr 1.
Kirikupalve: Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 18, või Käsiraamat, lk 516–519 / Agenda, lk 99–101. Kirikupalve asemel võib laulda ka litaaniat KLPR 474 või KLPR 475.
Lisaks Suure Reede sõnajumalateenistusele võib eraldi jumalateenistuse või palvusega ära märkida Jeesuse surmahetke (Käsiraamat, lk 135) ning Jeesuse matmist õhtul (Käsiraamat, lk 136).
9. Muud tähelepanekud
Jutluse struktuuri jaoks on üks temaatiline võimalus niisugune:
1. Jumala kuningriik ja juutide kuningas. Jumala kuningriigi ehk taevaste kuningriigi kuulutaja ja inimeste juurde tooja saab pilgatavana nimeks juutide kuningas, kusjuures juudid on ise Jeesuse surma soovinud.
2. Kiusaja võitnud Jumala Poeg asetati küsimuse ette, kas ta on Jumala Poeg. Jeesuse surma tähendus on inimestele varjatuks jäänud. Pärimusi edastanud inimesed on selle üle juurelnud. Käsikirjaliste tekstide mitmekesisus tõendab nende kimbatust. Kuidas küll oli Jumala Poeg ahastuses? Miks? Ent ristisurma kohutava saladuse varjus on olnud võimalik küsida, mis oli see eesmärk ja siht, mille jaoks Jeesus niisugusest surmast läbi läks.
3. See oli Jumala Poeg. Jeesuse surmale järgnevad märgid haarasid tähelepanu ja andsid inimestele osalise arusaamise, et toimunud sündmuste ahel ei ole samas reas teiste hukkamistega, et see hukatu ei olnud kurjategija, see hukatu oli Jumala Poeg.
„Eesti maa rahwa Laulu-raamatus“ oli Jeesuse seitsme ristil öeldud sõna alusel loodud koraal „Kui Jeesust risti naelati“ (nr 63, viis P 80). Sõnade autor on Johann Böschenstein (1472–1539), koraal ilmus 1537. aastal. Heinrich Schütz kasutab koraali esimest ja viimast salmi raamistusena teosele „Die sieben Worte Jesu Christi am Kreuz“, Johann Sebastian Bach on „Orgelbüchleini“ jaoks loonud koraaliprelüüdi (BWV 621).
1. Kui Jeesust risti naelati, Ja meie pärast waewati, Siis rääkis seitse sõna; Neid tuleb ikka mäleta Ja hästi meele panna.
2. Siis esimene oli see, Mis Jeesus rääkis Issale: Ei tea isi nemad (Oh! anna andeks nendele), Mis nemad mulle teewad.
3. Mis teiseks kuuldi tema suust, See saatis rööwlil’ rõõmustust, Kui Jeesus ütles waewas: Sa pead tõesti olema Mu juures täna taevas.
4. Weel kolmas öeldi emale, Ja oma armsa jüngrile, Kui hakkas Poega näitma: Joannes! waat’, su ema see, Sa pead teda toitma.
5. Ta neljas sõna tunnistas, Mis waewa Jeesus kannatas: Mull on suur jänu häda. Ta püüdis meie õnnistust, Kui naelad waew’sid teda.
6. Ka wiiet sõna mäleta, Mis Jeesus suure healega On hädas kisendanud: Oh Jumal! Jumal! miks sa mind Nüüd oled mahajätnud.
7. Weel tuleb panna tähele Ta kuuet sõna õiete: Nüüd olen mina täitnud Kõik, mis mull’ tuli kannata, Ka armu teile näitnud.
8. Nüüd kuulge seitsmet sõna weel, Mis Jeesus hüüdis risti peal, Kui surm ju tuli ette: Ma annan oma hinge nüüd Oh Issa! sinu kätte.
9. Kes Jeesu surma auustab, Neid seitset sõna mäletab, Küll Jumal teda hoiab, Et tema maa peal armu saab, Ja taewast rõõmu leiab.
Viidatud kirjandust
Baeck, Leo (2014) Judaismi olemus. Tõlk A. Põldsam. Tartu: Ilmamaa.
Nõmmik, Urmas (2009) „Psalm 22 ja Jeesus ristil“ – Et sinu usk otsa ei lõpeks. Pühendusteos Peeter Roosimaale. A. Saumets, A. Riistan, toim. Tartu: Kõrgem Usuteaduslik Seminar, Tartu Ülikooli usuteaduskond, 9−28.
Schweizer, Eduard (1986) Das Evangelium nach Matthäus. Das Neue Testament Deutsch 2. Göttingen: Vandenhoeck ja Ruprecht.
Synopsis Quattuor Evangeliorum (1973) Koost K. Aland, E. Nestle. Editio octava. Stuttgart: Würtembergische Bibelanstalt.
Tasmuth, Randar (2020) Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd. EELK UI toimetised XXIX. Tallinn: EELK UI.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim ja alapeatüki 9 R. Tasmuth ja J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
