Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Matteuse evangeeliumile omaselt pole siin erilisi tekstikriitilisi raskusi.
21:12 Osa käsikirju lisab sõba „Jumal“; hieron (tou theou) ’(Jumala) templisse’ esineb küll käsikirjades harvem kui „templisse“, kuid ka 26:61 esineb just nimelt pikem fraas kujul naon tou theou ’Jumala templisse’. Lühike lugem on Mk 11:15 / Lk 19:45 mõju. See pikem lugem ning hieron’i ja naos’i vaheldumine räägivad Jeruusalemma templi ainulaadsest tähendusest.
21:13 Salm on iseenesest tsitaat. Selles peaks Matteuse järgi olema kirjas: „teie teete (röövlikoopaks)“, mida on käsikirjades kirjutatud ka aoristis (ilmselt Luuka mõjul) ja täisminevikus (ilmselt Markuse mõjul).
2. Struktuur ja kontekst
Kontekstiks on Jeesuse majaliseelu Betaanias ja käigud pühade päevil Jeruusalemma kesklinna. Selle raamistikku on muudetud lihtsamaks (vt järgnevas), võttes ümbert ära viigipuu teema ja viies selle lõppu. Tähelepanuväärne on dubleti moodustamine eelneva, Jeruusalemma sissesõiduga, ning laste ning palve teema toomine siia. Struktuur tõstab esile eklesioloogiat. Ühtlasi on kasutusel kirjanduslik viis luua kaksikperikoope, kus oleks koos eitav (Mt 21:12–15 ja 18–19) ja jaatav (16–17 ja 20–22).
3. Kirjanduslooline kontekst
Matteus teeb Markuse järjekorra ümber, nii et Jeesus ei lähe Betaaniasse öömajale peale sissesõitu ja et viigipuu needmine on järgmisel päeval. Enne leiab aset mitu sündmust ja siis alles läheb Jeesus Betaaniasse, mida Matteus nimetab siin esimest korda.
Matteus teeb Markuse algtekstist kirjanduslikke töötlusi. Üks teema on Markuse viis lühendada lugu ja pikendada teoloogilist põhjendust. Nii võtab ta templipuhastamiselt ära Markuse romaaniliku raami (11:12–14 ja 11:20jj), kuidas enne templi puhastamist sajatas Jeesus viigipuu, siis läks templisse, ning naastes leidis puu kuivanuna, jüngrid tunnistajaks. Viinapuu sajatamisest on jäänud vaid Jeesuse näljatunne, viigimarja otsimine ja otsus viigipuu kohta.
Kuid kui Matteus pikendab tavaliselt lugusid eelkõige Vana Testamendi tsitaatidega, siis siin paneb ta loosse hoopis lapsed. See on otsekui lapsemeelne vaste Mt 21:8j täiskasvanute öeldule.
4. Ajalooline kontekst
Kontekst ei erine muudest Matteuse tekstidest – selleks on mistahes süüria kirik 1. sajandi lõpul. Kuninga tervitamine on ühtlasi poliitiline ning samas üldse mitte poliitiline tegevus. On see lõik ju Sk 9 tõlgendus, mis räägib kuningast eesli seljas, s.t et poliitika tähendab üldse mitte poliitikat, poliitikast astutakse samm edasi taeva ja Jumala poole. Mis võis liigutada poliitikas Orontese äärse Antiookia rahva meeli tol ajal, on raske öelda, linn oli riigi suuruselt kolmas, ühtlasi viisid siit kaubateed näiteks Indiasse ja sõjateed Pärsiasse.
Siiski oli Matteuse aeg Antiookias sündmustevaene. Ei ole tunda midagi sarnast Domitianuse aja mõistmise kahele äärmusele, nagu Johannese Ilmutusraamatus või 1. Clemensi kirjas. Võibolla võimendas väline rahu sisemisi vastuolusid, millest annab tunnistust Matteuse eriline suhtumine juutlusesse, järgides väga kirglikult juutluse teatud töömeetodeid ja eitades teisi.
Matteus oli geograafiliselt lähedal alale, kus võeti kasutusele kristlaste nimi. Ta oli geograafiliselt lähedal ka alale, kus tekkis monarhilise piiskopiameti idee. Kuid vaimselt ei puutunud need teineteisega tingimata kokku. Ka tuleb arvestada, et Matteuse evangeeliumi taustaks võis olla koguduseelu külades, suurest linnast eemal.
5. Kommentaar
21:12 Templi puhastamine tekitab lugejas emotsioone. See on otsekui vaikuse ja ilu tegemine, mis on võimalik ja vajalik ka meie pühakodades, samas äratab see revolutsioonilisi tundeid ja küsimust, mis on see, mis tuleks välja heita, millele vastanduda. Juba Vanas Testamendis räägitakse peale templi ehitamise ja parandamise ka templi puhastamisest (2Kn 23:6–15). Kaubandus ja raha templis tundub võõrkehana, Vana Testament on kujutanud ohvrit ette põllumajanduselu osana, mitte kommertsina. Samas võib olla tegu süütu kommertsiga, eemal pühadusest, templi eesõuedel, antud juhul paganate eesõuel, siiski kuldsete väravate taga. Üldisemalt teemat võttes pole kaubandus templis väga vale, on ju templil ka valdused, tempel võib olla kinnisvaraomanik, nagu seda olid Egiptuse templid.
Evangeeliumisse kirjutatuna võib näha templi puhastamisel kaupmeestest Sk 14:21 mõju. Prohvet Sakarja raamatu lõpp on seotud küll teatud tõlkeraskusega, sest pole selge, kas kǝnaʻanī tähendab „kaananlast“ või „kaupmeest“. Jumala rahva langemine kaupmehe ohvriks on siiski Sakarjal üks teemadest, millele ta pöörab tähelepanu.
Jeesuse tegevuse kirjeldamisel on seevastu Luuka evangeelium omapäraselt napisõnaline, selles taandatakse templi puhastamise vaid järgnevale, tahtes öelda, et tempel on õpetamise koht (Lk 19:47j). Matteus loetleb Markuse järgi Jeesusele tema puhastustöös ettejäänuid, jätab vaid mainimata, nagu oleks Jeesus keelanud asjade kandmist. See Matteuse eripära tõestab, et Matteuse autor ei olnud mingi judaismi suunas kallutaja ega käsumeelne, kes oleks karmistanud sabatireegleid ja töökeeldusid. See jääb tema tähelepanu alt välja.
21:13 Jeesus toob inimeste ette Vana Testamendi sõna, mis on oma esimeses osas Mk 11:17 ja siin sama, see langeb kokku Js 56:7 ütlusega ([euphrainō] … en tō) oikō tēs proseuchēs mou ’(rõõmustama) minu palvekojas’. Tsitaatides endiski on sisuline rõhk arutlusel „Jumala kojast“ kui prohvetite loodud keelest templi kohta (1Sm 1:7, 24; 3:15); Js 56:7 viitab rahva toomisele mäele ja templisse, Jr 8:11 aga, mis moodustab tsitaadi teise poole, templi hävitamisele. Pannes kõrvuti kaks prohvetit eri sõnumiga, räägib Jeesus siin Jumala eesmärgist teha uus leping, mitte selle lepingu sarnane, mille nad murdsid (Jr 31:32), ja inimese süüst lepingu rikkumisel. Matteuse autor teeb seepärast Markuse täismineviku olevikuliseks („teete röövlikoopaks“), et näidata vana lepingu lõppemist siin ja praegu. Matteusel jääb ära „hüütakse kõigi rahvaste palvekojaks“ (Js 56:7; Mk 11:17), mis on üllatav, kui mõelda Mt 28:19j peale, kuid teemaks on templi jõudmine oma telose, oma ajaloolise sihi ja otsa juurde. Templi puhastamise juurde käib õpetus, et templiteenistus on lakanud, Moosese ohvrite asemele on tulnud uus Mooses, Jeesus Kristus, oma ristisurmaga. Enam pole tähtsust templil ega millelgi, mida tehakse templis, ei ohvriloomade toomisel, müümisel ega ostmisel. Müüjate väljaajamine tähendab templi lõppu, ohvri lõppu. Rahvad tulevad Kristuse juurde, mitte enam templisse.
21:14 Markuse järgi ei parandanud Jeesus Jeruusalemmas ühtki haiget, Matteus esitab siin aga vastava kokkuvõtva imeloo. Selliseid summaariumeid on veel Mt 4:23j; 9:35; 12:15; 14:14; 15:30; 19:2. Haigete mainimine templis võib tuleneda 1Sm 5:8jj tõlgendusest, mille kohaselt lepingulaeka ligiolu karistab inimesi tõbedega. Eriti Qumranis mõisteti seda inimvaenulikult, keelates lonkajail, pimedail, kurtidel, tummadel tulla lõpuaja templisse. Matteus tahab siin näidata, Jeesus toob templisse eshatoloogilise täiuse – seepärast ka need haiged templis, kes on siis paranenud. Kuid ka templiväravais oli koht kerjajaile siiski olemas. Qumrani tekstide mõte oli just maailmalõpuennustus, mitte tegelikkus. Ka on hinnang templile siin eitav, seega võiks olla siin pigem teemaks Messias kui tempel: Jeesus on inimesearmastaja Kuningas.
21:15–16 Kui Jeesus on tulnud templisse, tulevad tema juurde ülempreestrid, kes on juba alates Mt 2:4 olnud alati Jeesuse vastased, olnud seda ka kannatuskuulutustes (16:21; 20:18), kuid siin on nad esimest korda tegevuses. Märganud, mida Jeesus imelist tegi (ta thaumasia poiein, fraas on pärit Ps 71:18; 77:4, 12; 85:10; Jo 3:5), ei soovinud ülempreestrid muud, kui et Jeesus paneks lapsed vaikima (Lk 19:39j).
Sellega näidatakse preestrite vajumist minevikku ja laste esilekerkimist. Sünoptilises võrdluses näeme, et laste teema on Matteuse eripära. Jeesus õigustab laste häälekust Psalmiga 8 (vt salmi 3); antud juhul tsiteerib Matteus kreeka tõlget, kus on heebrea ʻoz ’jõud’ asemel tõlgitud ainos ’ülistus’. Samas võib see tuleneda ka sellest, et Matteus mitte ei vali kahe keele ja raamatu vahel, vaid kuidas psalme kasutati liturgiliselt koguduses.
Lapsi on juutluses ka toodud templisse, sest „laps, kes oksakimpu raputada jõuab, peab lehtmajadepühal seda tegema“ (mišna Sukka 3,15; tosefta Ḥagiga 1,2), koolis õpetati näiteks Ps 118 lugemist peast.
Hosiannat hüüavad siin lapsed, mitte linnarahvas, nagu Mt 21:9. Laps kui väike ja vähetähtis olend oskab ometi oma kõnes kasutada korrektset kristoloogiat, nimetades Jeesust Taaveti Pojaks. Laste teema omandab Matteusel erilise tähelepanu näiteks sellega, et kõnesse koguduse ülesehitusest paneb Jeesus tihendatult just laste teemasid (18:2jj, 10jj), ka on lastel eriline ilmutus (Mt 11:25–27).
21:18 Salm läheb templi sündmuse juurest edasi vana ja uue Iisraeli teemaga, mida templis tähistasid rahavahetajad ja preestrid kui vana ning lapsed kui uus. Jeesus tahab süüa, otsib midagi, mis toidab, otsib vilja, kuid salmis 19 leiab ainult lehti. Viigipuu (või selle söögikõlbmatuse) sümbol esineb ka Jr 8:13; 24:1jj; 29:17. Viljatu viigipuu väetamisest räägib veel Lk 13:6–9. Sellega muutub templis konfliktolukorras ja rahvamurrus öeldud ja võibolla veel mitte märgatud hukkamõistusõna selgeks. Vana leping on viigipuu, mis on ilusate lehtedega, kuid viljata ja kuiv ning surnud. Kui aga eelnevas, templis, sai uus rahvas, uue lepingu kogudus nähtavaks laste näol, siis siin lõigus tuleb seda oodata, kuni Mt 21:43 näitab seda.
Hukkamõistu juures on oluline kuulutus: sa ei kanna enam kunagi vilja. Paulus on oodanud Iisraeli viljakandmise jätkumist eshatonis (Rm 9–11). Sõna viljast on seda olulisem, et mõisted „vili“, „viljakas“, „viljatu“, „vilja kandma“ on levinud ühtlaselt üle Uue Testamendi, on vaevalt raamatut, kus seda sõna ei esine.
21:21 Salm toob vastuse jüngrite imestusele Jeesuse väe üle looduse muutmisel. Mäe tõstmine merre, võimatu tegemine võimalikuks leiab aset eshatonis, see on Jumala töö (Js 40:4; 54:10; Sk 14:4). Kui jüngrile öeldakse, et tema võib seda teha, tähendab see tema haaramist Jumala töösse. Võõrastav on ehk mõte, miks on vaja palvetada mäe teisaletõstmist, kuid nende sõnade algkuju on Mt 17:20; Lk 17:6.
21:22 Salm räägib palve väest, mis viib mõtted tagasi Mt 18:19 juurde, kus on üksmeelne palve koguduses.
Siin on ka koos Iisraeli lõpp ja eshaton. Teemad on seoses taime kasvuga olemas ka tähendamissõnades Mt 21:33; Lk 13:6–9.
6. Paralleeltekstid
Paralleeltekstideks on Mk 11:15–24 ja Lk 19:45j, samuti Jh 2:14–22. Kuid paralleeltekstiks võib lugeda ka Mt 21:1–9 par, sest Matteus on kujundanud selle eelneva dubletiks. Mõlemas on Jeesuse vastuvõtt „Hoosianna“ lauluga, eelnevas linnas, järgnevas templis, samuti kirjutab järgnev selle põhjalikumalt lahti, pannes kõikuva meelsusega rahvahulga asemele lapsed.
7. Tõlgendusloolised märkused
Palmipuudepüha evangeeliumilektsioonideks on esimesel lugemisaastal Jeesuse saabumine Jeruusalemma (Jh 12:12–24) ja teisel lugemisaastal vahetult sellele eelnev sündmus: Maarja salvib Jeesust (Jh 12:1–8). Kolmanda lugemisaasta evangeelium kirjeldab seda, mis toimus Jeesuse Jeruusalemma ja templisse saabumise järel sünoptiliste evangeeliumide vaatepunktist lähtudes. Templi puhastamine on sündmus, mida kirjeldavad kõik kanoonilised evangeeliumid, selle erinevusega, et kui sünoptilised evangeeliumid paigutavad sündmuse Jeesuse maise elutee lõppu (Mt 21:12–17; Mk 11:15–19; Lk 19:45–48), siis Johannese evangeeliumi kohaselt toimus sündmus Jeesuse avaliku tegevuse alguses (Jh 2:13–16).
Aquino Thomas ja Augustinus on seisukohal, püüdes lepitada omavahel sünoptikute ja Johannese andmeid, et Jeesus puhastas templi kaks korda. Seejuures olevat ta esimesel korral olnud oma sõnades leebem (templist on saanud „kaubakoda“ [Jh 2:16]), teine kord aga karmim, nimetades templit „röövlikoopaks“ (Mt 21:13 par).
Evangeeliumid kirjeldavad seda, kuidas Jeruusalemma templisse jõudnud Jeesus ärritus templi paganate eesõues toimuva peale. Seejuures on oluline mitte unustada, et äritegevuse paigaks ei olnud mitte pühakoda ise, vaid seda kõige kaugemalt ümbritsev eesõu, kuigi paljud kunstiteosed paigutavad sündmuse pühakoja interjööri, lausa altari ette. Ja tundub, et Jeesust ei ärritanud mitte niivõrd äritegevus ise, mis oli templikultuse nõuetekohase läbiviimise seisukohast omal kombel vältimatu, vaid äritegevusega kaasnev omakasupüüdlikkus. Sellele näivad viitavat Jeesuse sõnad, et templist on saanud röövlikoobas (Mt 21:13 par; vrd Js 56:7; Jr 7:11).
Templi eesõues paiknenud „templituru“ tegutsemispõhimõtteid on kirjeldatud erinevates Talmudi osades.
Traktaadis Šeqalim 5,3 öeldakse, et pühamus oli neli pitserit pealiskirjadega „Vasikas“, „Jäär“, „Kits“, „Patune“. Ben Azz’ái (u 110 pKr) sõnul oli pitsereid viis: „Vasikas“, „Jäär“, „Kits“, „Vaene patune“ ja „Rikas patune“. Neid pitsereid (või õigupoolest oleks kohasem kasutada kaasaegset mõistet „žetoon“) kasutati ohvrite ja nende eest saadava raha üle arvepidamisel. Traktaadi kohaselt läks joogiohvrit tuua sooviv inimene pitserite eest vastutava Johanani juurde, maksis talle ettenähtud rahasumma ning sai vastu pitseri. Ohverdaja läks pitseriga joogiohvrite eest vastutava Ahhija juurde ning sai tema käest vajaliku ohvrianni. Õhtul said Johanan ning Ahhija kokku ning Ahhija sai pitserite ettenäitamise järel Johanani käest raha. Kui raha oli rohkem, pandi liig templivaranduse hulka, puudujäägi korral kandis kulud Johanan.
Lisaks otseselt templi territooriumil toimunud äritegevusele on viiteid Õlimäel asunud kauplemiskohale. Traktaadi Ta’anit kohaselt (4, 69a, 37) oli seal kaks seedripuud. Ühe all oli neli müügikohta puhastusohvri loomade müügiks ning teise all müüdi igakuiselt 40 sea mahus (=525 liitri) tuvipoegi.
Šeqalim 6,5 kohaselt oli templis kolmteist pasunakujulist ohvriandide kogumise anumat (Lk 21:1 ohvrikirstu), millel olid pealiskirjad neisse pandavate andide eristamiseks: „Uued seeklid“, „Vanad seeklid“, „Ohvrilinnud“, „Tuvid põletusohvri jaoks“, „Puit“, „Viiruk“, „Kuld piserdamiskausside jaoks“, lisaks kuus anumat vabatahtlike ohvriandide jaoks. „Uued seeklid“ viitavad traktaadi kohaselt jooksva aasta templimaksule ning „vanad seeklid“ eelmise aasta võlale.
Traktaadis Berakot 7a ütleb rabi Johanan (surn 279 pKr) rabi Jose (u 150 pKr) nimel: „Millest [järeldatakse], et Püha, olgu ta õnnistatud, palvetab? Kirjutatud on: „Ma viin nad oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas“ (Js 56:7). Siin ei ole öeldud „nende palvekojas“, vaid „oma [s.t minu] palvekojas“. Siit järeldub, et Püha, olgu ta õnnistatud, palvetab. Mida ta palub? Rabi Zutra ben Tobija (u 270) ütles: Rabi (surn 247) olevat öelnud: Olgu see mu tahtmine, et mu halastus surub maha mu viha, et mu halastus valitseks mu õiglase kohtu üle, et ma toimiksin oma lastega halastuse mõõtu mööda ja et ma laseksid nad sisse seaduse kirjatähele vaatamata.“
Johannese evangeeliumi ning piibliväliste allikate kombineerimise teel on püütud templi puhastamise daatumit välja arvutada. Johannese evangeeliumis (2:13) märgitakse, et Jeesus läks templisse paasapühadel peale esimest avalikku imetegu Kaana pulmas, olles „mõned päevad“ koos pere ja jüngritega olnud Kapernaumas. Johannese 2:20 kohaselt öeldi talle, et templit on ehitatud 46 aastat. Josephus märgib „Juudi muinsustes“ (Ant 15.380), et templi ümberehitus algas Heroodes Suure 18. valitsemisaastal, 22. aastal eKr. Templi ümberehitus ja rekonstrueerimine kestis pidevalt peaaegu selle hävitamiseni 70. aastal pKr. Ülaltoodud andmeid kombineerides võib järeldada, et Johannese evangeeliumis mainitud templikülastus võis toimuda aastail 24–29 pKr.
Kolmas lugemisaasta annab võimaluse lugeda palmipuudepühal evangeeliumi ka pikemalt, jätkates looga viljatust viigipuust (Mt 21:18–22, par Mk 11:12–14, 20–25). Luuka evangeeliumis leidub sarnase sisuga tähendamissõna (Lk 13:6–9). Vanas Testamendis võrreldakse Iisraeli rahvast viigimarjadega (Ho 9:10; Jr 24) või viljatu viigipuuga (Jr 8:13). Miika 4:4 kirjeldatakse Messia aega ajana, mil igaüks võib julgelt istuda oma viigipuu all. Nii võib Jeesuse viigipuu needmist Markuse ja Matteuse evangeeliumis ning sarnast tähendamissõna Luuka evangeeliumis mõista suunatuna juutide vastu, kes ei tunnistanud Jeesust kuningana,
Viigipuu needmise lugu on Bertrand Russelli jaoks argument seada Jeesuse autoriteet ja vägevus kahtluse alla. Ta kirjutab essees „Miks ma kristlane ei ole“: „Ja veel üks kentsakas lugu viigipuust, mis mulle on alati mõistatuslik tundunud. Mäletate, mis viigipuuga juhtus?“… tundis Jeesus nälga ja kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas ehk midagi selle otsast on leida. Ja kui ta puu juurde oli tulnud, ei leidnud ta muud kui lehti; sest ei olnud viigimarjade aeg. Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!“ [—] Ja Peetrus, kes mäletas, ütles Jeesusele: „Rabi, vaata, viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!““ (Mk 11:12–14, 21). Lugu on tõepoolest väga imelik, sest see sünnib niisugusel aastaajal, mil viigimarjad on veel toored. Viigipuu on ju täiesti süütu. Ühesõnaga, ma keeldun otsustavalt tunnistamast, et tarkuses või headuses oleks Kristusel niisama kõrge koht nagu mõnel teisel ajaloost tuntud isikul. Mina asetaksin Buddha ja Sokratese mõlemad Kristusest kõrgemale“ (Akadeemia 7/2002, lk 1449).
Õigeusu liturgias mõistetakse viljatut viigipuud usutegudeta kogudusena. Palmipuudepüha väikese pärastõhtuteenistuse kaanoni troparide hulgas on järgmised:
Esimesest laulust: „Tegudeta elu on viigipuu sarnane; võtkem sellest lahkuda, et meie ära ei kuivaksime, nii kui siis seesinane, mis seda kogudust ette kujutas, kes ennast üksnes lehtedega üleni kattis.“
„Vennad, põgenegem eemale viigipuu viljata olemisest, pangem tähele seda tähendust, et meie mitte ära ei kuivaksime, nii kui tema siis, kui Inimesearmastaja, tagasi tulles, tema ligi nälga tundes jõudis.“
Üheksandast laulust: „Sa needsid ära käsu all oleva rahva viljakandmata elu, mis kirjatähe varjusarnast teadmist kui lehti avaldas, aga heategude viljast ilma oli käsu-üleastumise pärast; aga meid armust sündinud poegi, õnnista on Lunastaja.“
„Moosese kepp sai vanal ajal maduks, ja Aaroni kepp sai haljendavaks muudetud, ja kasvatas lehti; aga see viljakandmata ärakuivanud ülekohtune kogudus muutis ennast viljakandmata viigipuuks“ (Paastu Triodi-Raamat, Tartu 1907, lk 538–541).
8. Liturgilised soovitused
Palmipuudepühaga algab kirikuaastas Suur ehk Vaikne Nädal, mil meenutatakse Jeesuse Kristuse kannatusi, surma ja ülestõusmist. Lisaks n-ö tavakorra alusel peetavatele jumalateenistustele annab Jumalateenistuste Käsiraamat võimaluse pidada ainult sellele nädalale omaseid jumalateenistusi. Palmipuudepüha jumalateenistus on üks selliseid.
Palmipuudepüha nimetus tuleneb päeva evangeeliumist, mis kirjeldab, kuidas rahvas tervitas Jeruusalemma saabuvat Jeesust palmiokstega. Selle mälestuseks on kirikuid kaunistatud palmi- või teiste puude okstega, Eesti oludes pajuokstega.
Tavaolukorra jaoks annab Jumalateenistuste Käsiraamat võimaluse alustada palmipuudepüha jumalateenistust protsessiooniga, meenutamaks Jeesuse saabumist pühasse linna (vt Käsiraamat, lk 506–507). Praeguse eriolukorra tingimustes, kus avalike jumalateenistuste pidamine on peatatud, ning reast kirikutest toimuvad erineva kvaliteediga ülekanded näiteks Youtube’i vahendusel või on kirik avatud üksnes omaette palvetamiseks, nõuab Suure Nädala pühitsemine vaimulike, kirikumuusikute ja kirikuteenijate suurt leidlikkust. Siinkohal öeldu kehtib nii palmipuudepüha jumalateenistuse kui ka teiste Suure Nädala jumalateenistuste kohta. 2020. aasta praktika osutab siiski sellele, et ka väga piiratud oludes on võimalik neid erilisi päevi eriliste jumalateenistustega pühitseda.
Nii ei ole sugugi välistatud võimalus jumalateenistuse internetiülekande korral kujundada ka ühe vaimuliku kirikusse saabumine väikese palmipuudepüha protsessioonina ja kirik kaunistada palmiokste või muude okstega.
Liturgiline värv: violett.
Gloria ja halleluuja jäävad ära.
Päeva evangeeliumi asemel (Jh 12:12–24) asemel võib lugeda Kristuse kannatuslugu. Iidse traditsiooni kohaselt on palmipuudepühal loetud Matteuse passiooni (Mt 26:14–27:66, Lugemiste Raamat, lk 187–193).
Alguslaul: 2 (eriorukorra tingimustes võib kirikumuusik või kantor seda laulu laulda juba vaimuliku kirikusse saabumise ajal).
Päeva laul: 77.
Jutluselaul: 299:1–4.
Ettevalmistuslaul: 5.
Lõpulaul: 299:5–7.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 119, nr 2/ Agenda, lk 92, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosaline kirikupalve, lk 16 (kannatusaeg), või ekteenia, lk 25 (Paastuaeg ja Suur Nädal I) / Agenda, lk 93–94.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350 (kannatusaeg).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 120 / Agenda, lk 96.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
