Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Kõrvalekalded perikoobi Nestle-Alandi põhitekstist on vähesed ja mitte kuigi olulised.
6:49 Salmi kohta esineb ka teistsugune, 5. sajandist pärinev (Codex Bezae) lugemisviis: „Teie esiisad sõid leiba kõrbes, mannat, ja surid“.
6:51 Ka selle salmi kohta on olemas alternatiivne lugemisviis: „Kui keegi sööb minu leiba“ (Codex Sinaiticus, vana ladina tõlked ja vana süüria käsikiri = Syrus Sinaiticus).
6:52 Salmis on mõnes kreeka käsikirjas pigem „liha“ kui „tema liha“ ja tõendid nende lisamise või väljajätmise kohta on umbes võrdsed. Kontekst teeb siiski selgeks, et viidatakse Jeesuse enda lihale. Isegi kui käsikirjalised tõendid ei pruugi selle sõna lisamist absoluutselt toetada, on see tõlkelistel põhjustel kohustuslik.
6:53 Codex Bezae loeb fraasi „kui te ei söö“ asemel „kui te ei võta vastu“.
6:55 Salmis esinev sõna „tõeline“ on vahetatav sõnaga „tõesti“, kuid selle kahjuks räägib teksti kontekst.
6:56 Salmis esineb mõnes tekstitraditsioonis (Codex Bezae, ja mõned vana ladina tõlked) pikem lisandus põhiteksti järel: „Nii nagu Isa minus, nii ka mina Isas. Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kui te ei võta vastu inimese poja ihu [sōma] otsekui elu leiba, ei ole teil elu temas“.
2. Struktuur ja kontekst
Johannese evangeeliumi dispositsioon jaguneb sisuliselt kolmeks:
1) proloog ja sissejuhatavad sündmused (1:1–2:12);
2) Jeesuse avalik tegevus (2:13–12:50);
3) Jeesuse kannatus- ja ülesäratamisjutustused (13:1–21:25).
Meie perikoop asub teises, Jeesus avaliku teenistuse osasse kuuluvas jutustuses Jeesusest kui eluleivast (6:1–71) ning jaguneb omakorda neljaks:
a) viie tuhande söötmine (6:1–5),
b) Jeesus kõnnib vee peal (6:16–21),
c) arutlus Jeesuse kui elu leiva üle (6:22–59),
d) jüngrite usk pannakse proovile (6:60–71).
Seega, täpsemalt on meie perikoobi lähimaks kontekstiks arutlus elu leiva üle ja sellele järgnev Jeesuse järgijate usuproov.
Perikoop ise liigendub kaheks: 1) Jeesus kui eluleib (6:48–51), 2) Jeesuse liha ja vere tähendus (6:52–58).
Perikoobi keskne arutlus jätkab metafooriga „Mina olen elu leib“ (6:35–48). Arutlus keerleb metafoori enda ümber ja laiendab seda. Lõigus domineerivad mõisted seoses verbiga „sööma“ (s 49, 50, 51, 52, 53, 54, 56, 57, 58). Murranguline väide asub salmides 51 ja 52: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha“ /…/ „Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?“
Jutustus liigub rahulikult toonilt järkjärgult vastaspoolt (juudid ehk juudalased – hoi Ioudaioi) üha ärritavama tooni suunas. Perikoobi teine pool algab juudalaste ägeda vaidlusega, millele järgneb Jeesuse üha haavavam jutt tema liha ja vere söömisest.
Peatüki kontekst annab perikoobile teoloogilise sügavuse: on paasapühad koos ohverdamise, kultus-söömaaja ja eshatoloogilise vabastamise assotsiatsioonidega. Mõeldakse mannale, leivale, mida esiisad sõid kõrbes, ning oodatakse Messia tulekut ja Jumala riigi saabumist. Johannese evangeeliumi 6. peatüki teema on kristoloogia: Jeesus, erinevalt Moosesest, annab tõelise leiva taevast, sest koos temaga tuleb ka kuningriik ja tema kaudu saabub ülestõusmine viimsel päeval.
Perikoop ei lõpeta arutluskäiku Johannese 6. peatükis, vaid sellele järgneb öeldu mõju kirjeldus: suurem osa Jeesuse järgijaid ei suuda seda vastu võtta ja hülgavad Jeesuse. Kaksteist õpilast aga jõuavad oma kasvava usu haripunkti ja tunnistavad Jeesust kui Jumala Püha (6:60–71).
3. Kirjanduslooline kontekst
Teksti ühtsuse võib kahtluse alla seada peamiselt seetõttu, et teatud segmendid on teistest isoleeritud ja vastanduvad üksteisele. Kuid see, et evangelist lähtus oma redaktsioonis erinevatest pärimuslikest allikatest, ei tühista terve peatüki sisulise mõtte harmoonilist arengut. Redaktsioonilisi ühenduskohti võib märgata seoses väljendite „mina olen eluleib“ esinemisega (6:35, 48). Nende kahe ütluse vahele jääv lõik juutliku arusaama kohta seoses tarkuse ja seadusega sunnib lõiku tõlgendama üksnes sisuliselt, samas kui meie perikoop (6:48–58) toimib oma terminoloogiaga rohkem metafoorilisel ja sakramentaalsel tasandil.
Perikoobi teksti tüpoloogiline taust on Exodus, kuna siin esineb otsene viide „mannale“ (Ex 16:31 par), aga ka Genesise pattulangemise lugu, kus inimesele keelati süüa elupuust, et ta ei „sööks ega elaks igavesti!“ (Gn 3:22). Jeesuse kui taevast pärineva elava leiva metafooriline tõlgendus on seotud ka laiemalt juudi mõtlemisega. Näiteks Koguja raamatu teksti „inimesel ei ole muud paremat päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla“ (Kg 8:15) seostati tavapärases rabiinlikus tõlgenduses näiteks seaduse uurimisega ja heade tegudega. Samas lähtub kontseptsiooni põhielement üldinimlikust ja eksistentsiaalsest vajadusest: leib on vajalik eluks. Seetõttu leidub vanatestamentliku taustaga lõdvalt seotud tüpoloogiat ka teistes Lähis-Ida kultuurides ja palju kaugemalgi, kuni tänapäevani välja. Säärast materjali ja „söömise“ kontseptsiooni saab jutluse koostamisel illustreerivalt kasutada.
4. Ajalooline kontekst
Perikoobi tekstile võib läheneda mitmeti. Mõned on mõistnud kogu arutlust puhtalt metafoorsena, ilma et see oleks seotud ajalooliselt püha õhtusöömaajaga algkoguduses. Teised on läinud vastupidises suunas ja kinnitanud, et tekst on oma olemuselt üdini sakramentaalne. Paljud tõlgendajaid on pidanud teksti arutluskäiku edenevaks metafoorilisest sakramentaalse suunas. Kõne alla tuleb ka kombineeritud arusaam: kogu peatükk, nii märgilised sündmused kui ka arutelu osa näitab mõlemaid, nii metafoorilisi kui ka sakramentaalseid jooni, ilmutades samas nihet üha sakramentaalsema rõhuasetuse suunas. See viimane on vast kõige sobivam vaatenurk, kuna võtab tõsiselt nii pärimusega edastatud Jeesuse teenistuse ajaloolist konteksti kui ka konteksti, milles kirik on pidanud ja peab end jätkuvalt usuliselt põhjendama.
Johannese evangeelium on eeskätt ikkagi algkoguduse tagasiprojektsioon pärimuses kajastatud ajaloolistele sündmustele. Evangeelium on dateeritav 1. ja 2. sajandi vahetuse lähedale, mil oli juba aktuaalne sünagoogijuutluse vastane poleemika – mitte vihase kaugelt vaataja pilguna, vaid pigem tõrjutud armastusest juutide ja nende sünagoogi vastu. Ühtlasi väljendab Johannese evangeelium ka muret taganenud jüngrite pärast. Eksiõpetust ei lahata avalikult, vaid vastukaaluks rõhutatakse Jeesuse jumalikkuse ja Vaimu töö läbi saadavat päästeõpetust.
5. Kommentaar
6:48 Eluleib (ho artos tēs zōēs) on leib, mis annab elu. Peateema kordub, aga alati mitte täpselt samade sõnadega (s 35, 41, 48, 51; vaata ka Jh 3:16).
6:49–50 Sõnasõnaline tõlge võib põhjustada väärarusaama, et esivanemad surid just seetõttu, et nad kõrbes mannat sõid. Siin peaks olema rõhutatud tingimuslikkus: „kuigi teie esivanemad sõid kõrbes mannat, surid nad“. Seda 1968. ja 1989. aasta eesti tõlgete viga ongi püütud 1997. aasta väljaandes komaga lahendada. Tingimuslikkus aga paneks juba siin aluse kontrastile, mis jätkub salmiga 50.
Kreeka keeles on salmis 50 sõna otseses mõttes öeldud: „See on see leib, mis tuleb taevast alla, et sellest süüa saaks ja mitte surra“. Veelgi enam, siin kasutatakse demonstratiivpronoomenit houtos ’see’ leiva kvalitatiivse tähenduse tähistamiseks. Lõpuks on kreekakeelne asesõna tis ’keski, miski’ määramatu ja kõikehõlmav, nii et eesti keelde on see tõlgitud „inimene“.
Salmide 49 ja 50 vahelise kontrasti rõhutamiseks ja selles sisalduva tingimusliku elemendi väljatoomiseks tuleks seda mõista järgmiselt: „vastupidiselt mannale on taevast alla tulnud leib selline, et kui keegi seda sööb, siis ta ei sure“.
6:51 Selle salmi algus on rõhutatud: „mina olen“. See on üks paljudest Johannese evangeeliumi juhtumitest, kus väljendit „mina olen“ kasutatakse koos öeldisega.
„Elav leib“ (ho artos ho zōn) ja „eluleib“ on sünonüümid ja mõlemad tähendavad „elu andvat leiba“. Selle salmi viimane lause tutvustab uut mõtet: leib, mille „mina annan, on minu liha“. Nihkumine praegusest ajast tulevikku (hon egō dōsō) osutab Jeesuse ohvrisurma ajale, mil ta annab end oma rahva vajaduste jaoks. Selle sündmuse eeltähendust võib siin juba aimata.
6:52 Exoduse jutustuses juudid mitte ainult et nurisesid Jumala ja tema sulaste vastu oma raskuste pärast, vaid ka tülitsesid nendega (nt Ex 17:2 Moosese vastu, Nm 20:3 Jahve vastu). Samamoodi nurisevad nende järeltulijad algul Jeesusega, siis tülitsevad isekeskis (pros allēlous) tema sõnade pärast. Kreeka verb mahomai ’riidlema, tülitsema’ on üsna tugev väljend, tähendades ka võitlemist ja võistlemist.
6:53 Selles salmis öeldakse negatiivselt sama tõde, mis on positiivselt öeldud salmis 51. Siin mainitakse siiski Inimese Poega ning tema liha ja vere söömise vajalikkust. (Inimese Poja teema on sisse toodud juba Jh 6:27: see, kes annab igavese elu rooga.) Fraas pinein to haima ’verd jooma’ ei esine kusagil mujal uustestamentlikus kirjanduses. Kuid väljendid „verd jooma“ ja phagein tēn sarka ’liha sööma’ on siin eristatud tegevused, mistõttu võiks siin näha vihjet surmale.
Heebrea mõtlemises olid „liha ja veri“ samastatud kogu isikuga (vt Mt 16:17: „[L]iha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud“). Samas viitavad need sõnad ka otseselt pühamuteenistuses toodud ohvritele (Dt 12:27: „[O]hverda oma põletusohvrid, liha ja veri“). Kommentaatorid nõustuvad üldiselt, et verd nimetatakse meie perikoobis armulauale viitavalt ning liha söömise ja vere joomise üleskutset ei saa mõista kuidagi teisiti kui ainult metafooriliselt ja sakramentaalselt. Lõigu tähendus ja sümbolid on omavahel seotud nii tihedalt, et mõtet ei saa demetaforiseerida ilma lõigu tähendust hävitamata.
6:54 Siin tuuakse seoses sõnaga „sööma“ sisse uus tegusõna. Kui enne kasutati sõna estiein mineviku ja tuleviku vorme, siis nüüd kasutatakse sõna trōgein. Kreeka kirjanduses on seda sõna täheldatud kontekstis, kus süüakse pidulikult või naudinguga, aga siiski mitte otseselt lihale viitavalt. Ainsana Uues Testamendis väljapool johanneslikku kirjandust leidub see verb Matteusel: „Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust – sõid ja jõid“ (Mt 24:28). Johannesel aga esineb verb uuesti Jh 13:18 Psalmi 41:9 tsidaadina: „See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.“ Septuagintas on kasutatud siinkohal partitsiipi sõnast estiō, samas kui Johannese tsitaadis on siin partitsiip sõnast trōgō. Seega, on see üks johannesliku teksti iseärasusi, et armulauaga seotud tekstides on kasutatud just seda verbi (samas kui Markus ja Matteus kasutavad estiō).
6:55 „[S]est minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook.“ Selles salmis saab kinnitust eelnev sõna trōgein tähenduslik kontekst. Kuigi mõned käsikirjad kasutavad siinkohal sõna „tõesti“ (alethōs), on nende adjektiivide vahe ebaoluline ja lisaks on käsikirjaliste tõendite kaal kvalitatiivselt omadussõna „tõeline“ (alethēs) kasuks. Kahes varasemas lõigus on kontrastne element: tõeline valgus, vastupidiselt looduslikule valgusele (Jh 1:9); tõeline leib taevast, vastupidiselt mannale (Jh 6:32). Kuid siin ei vastandata Jeesuse liha ja verd mingile muule toidule, vaid kuulutatakse toiduks õiges tähenduses. Seda toitu nimetatakse tõlkes sageli tõeliseks toiduks. Tõelise või „tõese“ tõlgendamisel on erinevaid arvamusi. Esmane tähendus võrdsustab liha ja verd füüsilise toidu ja joogiga, kuid teisalt, metafooriliselt ja sakramentaalselt mõistetakse seda viitena ülemaisele reaalsusele.
6:56 „Jääb minusse ja mina temasse“ – sarnasest sõltuvussuhtest räägitakse seoses viinapuu ja okstega (Jh 15:3–7). Söömine ja joomine näitavad suhte vahetust. Kusjuures sõna „jääma“ (meneiō) on iseloomulik johanneslikule kirjandusele, kus seda kasutatakse palju sagedamini kui sünoptilised evangeeliumid seda teevad (sünoptikud ei kasuta fraase „jääma Kristusesse“ või „Jumalasse jääma“).
6:57 Väljendit „elav isa“ (ho zōn patēr)ei leidu mujal Uues Testamendis (ka mitte Vanas Testamendis), kuigi fraas „elav Jumal“ (theos zōntos) esineb mõlemas. Seda fraasi kasutatakse tõenäoliselt 51. salmis mainitud elava leiva analoogia põhjal, nii et elava Isa tähendus oleks „elu allikas Isa“ või „elu andev Isa“.
6:58 See salm sisaldab kogu lõigu kokkuvõtet ja nii pöördutakse taevase leiva kohta käiva ütluse juurde (s 33), ja lõpetatakse salmis 51 öelduga, et see, kes sellest toitub, elab igavesti (zēsei eis ton aiōna). Fraas „kes seda leiba sööb“ on samuti kordus, kuid siin on verb estiein vahetatud välja verbi trōgōn vastu.
6. Paralleeltekstid
Vanast Testamendist on kahtlemata tausta jaoks olulised Exoduse manna lugu (Ex 16:12–36) ja Genesise pattulanguse lugu (Gn 3:22), kaudsemalt ka vere söömise keeld (Gn 9:4), lisaks ka paasaspühad üleüldiselt (Lv 23:5–6 par).
Uuest Testamendist on kõnekad püha õhtusöömaaja tekstid sünoptilistest evangeeliumitest: Mk 14:22–25; Mt 26:26–29 ja Lk 22:15–20, lisaks Paulusel 1Kr 11:23–27. Samuti on olulised tiitliga Inimese Poeg seotud tekstid (Mt 8:20 par) ja Messiaks olemise tekstid (Mt 16:16, 21 par), kultussöömaja tekstid üldiselt (1Kr 8:7–13).
7. Tõlgendusloolisi märkusi
Paastuaja 4. pühapäeva pühakirjatekstid kõnelevad kõik ühel või teisel kombel leivast või söömisest. Seetõttu märgib ka Jumalateenistuste Käsiraamatu sissejuhatav tekst: „Piiblilugemised viie tuhande toitmisest ja inimese vajadusest vaimuliku toidu järele on toonud pühapäevale ka teise nime – leivapühapäev. Jeesus on Eluleib. Ta toidab meid oma andidega ja õpetab meid jagama neid teiste abivajajatega. Sisu poolest haakub see pühapäev Suure Neljapäeva temaatikaga.“
Jutlustaja on 2021. aastal keeruka ülesande ees: avalike jumalateenistuste pidamise keelu tõttu ei ole võimalik kogudusele tavapärasel viisil armulauda jagada, mistõttu jumalateenistus (ja jutlus) jääb sel aastal pigem n-ö teooriaks. Siiski tasub jutlustajal muuhulgas tutvuda üheks varasemaks Suureks Neljapäevaks koostatud jutluseteksti kommentaariga siin.
Johannese evangeelium, millest pärinevaid perikoope sellel pühapäeval kõikidel lugemisaastatel loetakse, on selles mõttes ainulaadne, et erinevalt sünoptilistest evangeeliumidest ei sisalda see armulaua seadmise jutustust. Kuid see ei tähenda armulauatemaatika puudumist kogu evangeeliumist. Kommentaari esimese poole autori sõnul „Johannese evangeelium on eeskätt ikkagi algkoguduse tagasiprojektsioon pärimuses esitatud ajaloolistele sündmustele“. Seetõttu esineb armulauatemaatika eriliselt Jh 6 koondatud eluleiva ütetes, mis tegelevad pigem armulaua tähenduse lahtimõtestamisega ja mitte niivõrd armulaua seadmise sündmuse kirjeldamisega.
Olgu järgnevalt toodud mõned mõtted rabiinlikest allikatest:
Midraš Kohelet 1,9 (9b): Rabi Berekja (u 340 pKr) ütles Rabi Jitshaki (u 300 pKr) nimel: Nagu esimene lunastaja (s.t Mooses), nii ka viimane lunastaja (s.t Messias). Nagu esimese lunastaja kohta on öeldud Ex 4:20: „Mooses võttis oma naise ja pojad ning pani need eesli selga“, nii ka viimane lunastaja, Sk 9:9: „Alandlik ja sõidab eesli seljas“. Nagu esimene lunastaja laskis mannal alla tulla, Ex 16:4: „Vaata, ma lasen taevast sadada teile leiba“, nii laseb ka viimane lunastaja mannal alla tulla, Ps 72:16: „Nisuleib on maa peal“.[1]
Midraš Rutt 2,14 (132b): Rabi Jitshak ben Marjon (u 280 pKr) on öelnud: Lõpus ilmutab Jumal ennast nende kohal ning laseb neile mannat alla tulla, sest ei ole midagi uut päikese all.
Rabid iseloomustavad taevamannat toiduna, mille maitse oli igaühe jaoks erinev, vastavalt tema vanusele või olukorrale.
Rabi Jose ben Hanina (u 270 pKr) ütles: Noorte jaoks ei olnud selle maitse niisugune nagu vanade jaoks. Kuidas siis? Lapsed tundsid selles piima maitset, vt Nm 11:8: „See maitses nagu rasvane emapiim.“[2] Noorukite jaoks oli sellel mee maitse, vt Ex 16:31: „See maitses nagu mesikook.“ Vanad tundsid sellel leiva maitset, vt Ex 16:4: „Vaata, ma lasen taevast sadada teile leiba.“ Ja haige jaoks maitses see nagu õli ja meega segatud püülijahu, nagu odratuumad, mida haigele valmistatakse, vt Lv 11:8: „Nad keetsid potis“. Ja millest see tuleb, et sellel oli püülijahu ning mee maitse? Vt Hs 16:19: „Mu leib, mille ma sulle andsin – ma söötsin sind püülijahu, õli ja meega.“ Igaüks tundis sellel maitset vastavalt oma jõule.
Midraš Kohelet 2,24 (15b) märgib: Kõige söömise ja joomise juures, millest selles kirjarullis (s.t Koguja raamatus) räägitakse, kõneleb Kiri toora õppimisest ja headest tegudest.
Exodus Rabba 25 (86c): „Vaata, ma lasen taevast sadada teile leiba“ (2Ms 16:4), sest kirjutatud on Õp 9:5: „Tulge, sööge mu leiba ja jooge mu segatud veini!“ Jumal ütles: Mis andis teile võimaluse süüa mannat ning juua [kõrbes] kaevust? See, et te olete vastu võtnud seaduse ja õiguse [s.t tarkuse või toora leiva], vt 2Ms 15:25: „Seal andis Issand rahvale seaduse ja õiguse.“ Niisiis tänu minu leiva [s.t tänu toora leiva] teenetele olete saanud manna leiba ning tänu veinile, mille olen seganud [s.t tänu toora veinile] olete te kaevuvett joonud, nagu on öeldud: „Jooge mu segatud veini.“
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: violett.
Missal jääb ära halleluuja-salm, halleluuja seoses palvega pärast armulauda ning gloria. Kyrie asemel võib kasutada kyrie-litaaniat KLPR 477 koos salmiga „Tall, kes on tapetud…“ (Käsiraamat, lk 565).
Alguslaul: 284.
Päeva laul: 224.
Jutluselaul: 89.
Ettevalmistuslaul: 223.
Lõpulaul: 80.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 112, nr 3 / Agenda, lk 96, nr 1.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 15 (paastuaeg II) / Agenda, lk 97–98.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (paastuaeg I).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 113, nr 1 / Agenda, lk 71, nr 3.
9. Muud soovitused
Paastuaja 4. pühapäev erineb oma laadilt teistest paastuaja pühapäevadest. Selle vanakiriklikust avalaulust tulenev nimetus Laetare (Rõõmusta – vrd Js 66:10–11) loob paralleeli advendiaja 3. pühapäevaga Gaudete (Olge rõõmsad – vrd Fl 4:4). Mõlemale pühapäevale on ühine, et kuna umbes pool paastuajast on möödas (paastuaja 4. pühapäev kannab saksakeelses traditsioonis ka nime Mittfastensonntag ’poolpaastupühapäev’), siis paastujate julgustuseks on lubatud missal mängida orelit ning kaunistada altar lilledega. Laetare ning Gaudete pühapäev on olnud aastas ainsad päeval, mil on kasutatud roosivärvilisi (roosasid) kirikutekstiile.
Katoliiklikus kultuuriruumis nimetatakse seda pühapäeva teinekord roosipühapäevaks (Rosensonntag), kuna sel päeval õnnistab paavst kuldse roosi (rosa aurea), mille ta annetab mõnele isikule või institutsioonile, kellel või millel on kiriku ees suuri teeneid.
Kuldne roos on valmistatud kullatud hõbedast kuue varre ja õiega roosipõõsa kujulisena. Õied on täidetud hästi lõhnavate ainetega. Ühe esimese teadaoleva kuldse roosi annetas paavst Urbanus II Anjou krahvile 1096. aastal. Ajalooliselt said roosi esialgu vaid mehed, esimese naisena pälvis kuldse roosi 1925. aastal Belgia kuninganna.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
[1] Nii tõlgitakse Ps 72:16 midrašis, masoreetse teksti kohaselt (ja seega ka meie tõlkes) öeldakse: „Viljarohkus on maa peal“.
[2] Nii tõlgitakse Lv 11:8 midrašis, seostades sõna lǝšad (maiuspala, küpsetis) sõnaga šad ‘emarind’.
