ISSN 2228-1975
Search

Suur loobumine

Võib vist öelda, et siinsed read on kaudselt alguse saanud minu eelmise aasta suurimast lugemisšokist. Tahan küll põhiliselt kirjutada loobumisest, eriti veel suurest loobumisest, mida kristlik traditsioon võiks toetada, aga pean selleks esmalt lugemiskogemusele ka natuke ruumi pühendama. Muidu ei saa. Pidage vastu.

Omamoodi šoki põhjustas minus Vine Deloria Jr.-i raamat „God is Red. A Native View of Religion“ („Jumal on punane. Põliselaniku vaade religioonile“), mis ilmus esmakordselt aastal 1972 ja on mitu korda täiendatult uuesti ilmunud. Vine Deloria Jr. (1933–2005) kuulus väljapaistvaimate Ameerika põliselanike eestkõnelejate hulka 20. sajandil, töötades sealjuures ise õpetlase, filosoofi ja juristina. Tema teravalt poleemilised teosed ja väljaastumised on mänginud oma osa pikas visas protsessis, mille käigus on Ameerika dominantse valge elanikkonna suhtumine põliselanikesse muutumas. Näiteks on Deloria kriitika sundinud antropolooge muutma otseselt oma suhtlemismustreid põliselanikega või paljusid teisi vabanema tasapisi 19. sajandist pärit indiaanlaste stereotüüpidest.

Nagu võib järeldada raamatu „Jumal on punane“ pealkirjast, oli Deloria pretensioon ka usuilma teemal arutleda. Vähe sellest, nagu selgub, ei saa tema lugemust ja teravat silma kristluse ja teoloogia, aga ka kirikuloo ja sotsioloogia vallas alahinnata. Deloria oskas valge lääne-eurooplase enesekesksuse ja ainuõigsuse kinnisideega üsnagi veenvalt polemiseerida. Kirik ja misjon on tema jaoks – Jumal paraku – olnud selle enesekesksuse ja ainuõiguse olulisim tööriist.

Lisaks sellele, et raamat võib korralikus kristlases põhjustada usulise kriisitormi, tabab see hella kohta ühes väga aktuaalses küsimuses. Ja selleks on inimese suhtumine loodusesse. See, kes tahab ennast näha valge euroopaliku kultuuriruumi osana, peab tunnistama ka, et valge eurooplane on olnud pikka aega looduse totaalse hõivamise eestvedaja, iseäranis selgelt Ameerikas. Samasse kultuuriruumi on segatud ka läänekirikud. Ja see kaasus jääb eksemplaarseks, mis siis et vastutustundetut looduse anastamist esineb ka mujal.

Vine Deloria Jr. vastandab (lääne)kristlust Ameerika põlisele eluviisile ja usule. Ta teeb seda sihilikult väga reljeefselt. Ameerika kirikuloost ja eriti sealse kristluse tänapäevastest vormidest leiabki muidugi palju reljeefseid näiteid. Nõnda on Deloria raamatu terve – otsast lõpuni kurbnaljakas – peatükk pühendatud evangelikaalsete massijutlustajate ja ultrakonservatiivsuse fenomenile. Aga aususe huvides olgu nimetatud, et oma koosa saab ka evangeelne, luterluseski hästi tuntud arusaam, et usust ja uskumustest on vaja välja sõeluda (s.h demütologiseerida) sisuline, mis teeb usust usu, ajatu ja universaalse. Jah just – muidugi kristlikult „universaalse“ …

Lühidalt kokkuvõttes vastandab Deloria ühelt poolt põlisusundi maailma, milles kõik sõltub maast ja kindlast paigast, ja teiselt poolt kristluse rõhuasetust (omamoodi paradoksaalselt ajatul) ajalool. Kristlust näeb Deloria – nagu juba öeldud, poleemiliselt ja karikatuurselt – anastajate usundina, võimu ja anastamise teostamise vahendina. Autoril on põliselanikuna sellisele vaateviisile ka tuline õigus. Ameerikas on misjoneerimise ja euroopaliku tsiviliseerimise ettekäändel tahetud teha põliselanikest mälu ja ajaloota kristlasi, kellel ei tohi olla juuri oma maas, pärimuses ja keeles. Kristliku misjoni ajalugu Ameerikas, veel 20. sajandi keskpaigani välja, on üks ekstreemsemaid peatükke kirikuloos. Tulemuseks on läbi sajandite miljonid katkised inimesed, sajad hävitatud keele- ja pärimusruumid, tuhandete põliselanike armetu, alkoholi ja uimasteid täis tänapäev, miljonid rüüstatud hektarid loodust, probleem puhta põhjaveega, rüvetatud pühapaigad. Nii mõjub variserlikuna ka valge inimese kahetsus, mis on seoses eriti 19. sajandi verise ajaloo teadvustamisega (Wounded Knee jne) alates 1960. aastatest kasvanud, sest praeguste põliselanike praeguste murede jaoks, eelkõige seoses kodu, maa, pühapaikade, esivanemate austamise ja ressursside küsimusega, ei jätku ikka piisavalt silmi ja kõrvu.

Kiriku ajaloo piinlikud ja mustad peatükid on tavaliselt seotud sellega, et kirik on olnud võimu teostamise ning inimeste ja looduse anastamise abivahend. Õnneks ei kaalu need peatükid üles helgemaid peatükke, mis tunnistavad kirikute ja kristlaste panust halastuse ja ligimese väärikuse tunnistamisse, ligimesearmastuse seemne külvamisse, kõikide elusolendite respekteerimisse. Tegelikult on ju küll ja küll positiivseid näiteid ka selle kohta, kuidas misjoneerimisega on toetatud kodu, maad, keelt ja kultuuri, isegi neid üksikuid, kui esivanemaid ja pärimust on õpitud rohkem hindama, erilisi paiku looduses ja pärimuses au sees pidama.

Seepärast kirjutan täna kristliku usu ja kirikliku töö potentsiaalist olla teenäitaja suures muutumise protsessis, mis ootab inimkonda ees. Hea on siingi lasta teostuda Deloria raamatust saadud impulsil ja võtta tõsiselt kristlase kuulumist kindlasse paika, kindlasse inimeste kogukonda ja looduslikku keskkonda. Armastame ju Eestis ikka rõhutada oma kodu olulisust, oma juuri. Kui seda tõsiselt mõtleme, siis tahame ju seda kodu ja kodumaad hoida, mitte lõplikult anastada ehk muuta lamedaks viljatuks tühjuseks, mille ääres loksub surnud vesi ja kus inimesed elavad üksikutes kindlustatud linnades.

Seega peab võtma tõsiselt iga koguduse lähiümbrust kui vahetut keskkonda, kus elatakse ja toimetatakse. See on väärtus omaette, sest see on Looja loodud. See on keeruline ökosüsteem, kuhu inimene on loodud, aga mida inimene saab ja võib enda jaoks kohaldada vaid nii palju, kui palju on vaja elus püsimiseks, elu edasiandmiseks, esivanemate austamiseks, tervise hoidmiseks, mõtlemiseks ja uskumiseks. Mitte rohkem. Mitte kusagil Piiblis ei öelda, et inimene anastagu kõik, võtku kõik endale või hävitagu kõik. Jah, Genesises tunnistatakse inimese võimekust teha looduses rohkem kui teised elusolendid, nii-öelda valitseda maailma, aga „valitsemises“ sisaldub automaatselt ka vastutuse moment. Kõikjal Piiblis peetakse õigeks ainult seda valitsemist, mis toob maailma rahu ja tasakaalu.

Kogudustele ja kristlastele tuleb appi veel üks üdini kristlik ideaal, sügavalt traditsiooniline vaesuse ja loobumise ideaal. Rikas pääseb taevariiki nagu kaamel läbi nõelasilma. Mis siis et Nõelasilm võis olla ka üks Jeruusalemma linna väravate nimedest, saab hästi aru, et see, kelle hing on maise vara ja kasu küljes kinni, on vangis ja ei kuule lunastuse kutset. Juba Vanas-Iisraelis, juba Vanas Testamendis enne Jeesust sai vaesest ja viletsast õige uskliku ideaal. See ideaal tähendas siis ja tähendab praegu eelkõige valmisolekut anda ära oma vara. Tihti mõistetakse seda selles võtmes, et vara saab anda heategevuseks, sellega saab abistada teisi. Ent tarbimise ikkes maailmas muutub üha olulisemaks varast loobumine nii, et seda ei hakatagi üldse kokku kuhjama. Inimesele ei ole vähemalt poolt sellest, mida võimalik tarbida, tegelikult vaja. Kõige õigem on loobuda asjadest õigel ajal. Õige aeg on siis, kui need asjad on veel soetamata, eluruum ülearu suureks laiendamata, pool maailma maja ümbert puhtaks niitmata, laste mängutuba plastikmänguasjadesse uputamata, ja nii muudkui aga edasi.

Inimkonnal tervikuna, aga iseäranis tarbimisühiskonnal seisab lähiaastakümnetel ees protsess, mida võiks nimetada suureks loobumiseks. Taastuvenergiale üleminek ei ole lahendus, kui energia tarbimine kokkuvõttes kogu aeg kasvab. Taaskasutatavad materjalid ei ole lahendus, kui tarbitava materjali maht muudkui kasvab. Aitab vaid loobumine. Juba ette. Juba kõikidest nendest asjadest, mida inimene sisuliselt ei vaja. Suur loobumine algab nüüd ja kohe. Kohe praegu on võimalik kaaluda, kas üks või teine plaanitud ost on üldse vajalik. Kohe praegu võime aiamaal midagi ise kasvatada või turult rohkem kohalikku osta. Kohe saame läbi mõelda, millised ruumid võiks olla valgustatud, millised mitte, kuidas tarbida puhast vett läbimõeldumalt. Kohe võib interneti kasutamist vähendada ja lugeda raamatut. Kohe praegu võime rohkem kõndida ja rattaga sõita.

Või tahame anda mägedele, jõgedele ja metsadele õigusliku subjekti staatuse, sarnaselt ettevõtetele, nagu spekuleerib Deloria raamatu lisas tsiteeritud kohtunik William O. Douglas ühe kohtuvaidluse käigus, kus arutati suusakuurorti rajamist rahvusparki? Ka see on võimalus, kui teisiti ei saa.

Aga meil on veel võimalik valida. Suured asjad algavad väikestest. Suur loobumine algab väikestest loobumistest. See päästab maakamara, mis meile on usaldatud. Kui natukegi oma kodu austame. Uskuge, see on üdini kristlik.


Urmas Nõmmik (1975), dr.habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika kaasprofessor, EELK liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English